|
|
Saaremaa "sarimõrtsukas”
tekst: Uno Säästla
Alutaguse Memento esimees
Kuna
kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis ei olnud mul ka põhjust
tagasi lükata autori (varjunimega Martin S. Kull) kingitud
raamatut „Elmar Ilp – veri minu kätel“. Kuid
raamatuga esmatutvumisel küsisin endalt, milleks oli mul
vaja seda raamatut vastu võtta ja selle lugemisele aega
raisata.
Olin ju
küllalt tuttav KGB koostatud endiste metsavendade „süüdistustoimikute”
sisu ja terminoloogiaga, st toimikutega „bandiitidest”
ja „relvastatud bandedest”. See raamat osutus kohati
sõna-sõnaliseks ümberkirjutiseks neist toimikuist.
Jäi vaid küsida, kas tegu oli endiste KGB-laste värske
tellimustööga või oli see tõesti autori
arusaam metsavendade võitlusest?
Kui olin jõudnud raamatu sisulise lõpulõiguni:
„Saaremaal ei leidunud paraku ühtki nii julget meest,
kes oleks söandanud kätt tõsta kõige hirmsama
sarimõrvari (Elmar Ilbi) vastu, kes Eestimaa pinnal iial
käinud,” küsisin endalt: Kas Saaremaa oli siis
nii argade või vastupidi, okupantidele tugevat vastupanu
ja meelekindlust näidanud inimeste maa?
Kumma variandiga seletada, et metsavend Elmar Ilp jäi tabamatuks
viie aasta jooksul aastail 1945–1950, kuigi Ilp puutus kokku
ligi 30 metsavennaga, kelle hulka oli KGB sokutanud ka libametsavendi
ülesandega Ilp tappa. Teiseks, Ilpi ja tema vahetuid kaaslasi
toitsid, varjasid ja varustasid vajaliku infoga üle 60 inimese
ja pere suurel maa-alal Saaremaast. Nende seast oli KGB ähvardustega
värvanud ka informaatoreid. Kolmandaks, Ilpi jälitas
üle 60 informaatori ja agendi, kes liikusid Saaremaal ülesandega
Ilp tappa või kellelt saadud teadete järgi organiseeriti
kümneid varitsusi, mis kõik tühja jooksid, sest
Ilpi oli alati varitsusest hoiatatud.
Tõsi on see, et enamiku jälitajaid värbas KGB
ähvarduste ja šantaažiga Ilbi abistajate hulgast.
Nemad andsid koostööks allkirja üksnes selleks,
et end KGB vangikongist päästa. Nimetan neid sunnismaisteks
agentideks. Reeglina nad tööle ei hakanudki või
jagasid „peremeestele” valeinfot. Veelgi enam, paljud
värvatud informaatorid kandsid Ilbile ka kohe ette oma seotusest
julgeolekuga. Loomulikult KGB sellist reetmist ei andestanud,
mistõttu nende edasiseks saatuseks oli vangistamine ja
Siberi tee.
Kas on mõeldav,
et nii kollektiivselt hoiti ja varjati sarimõrtsukat?
Hoolimata arreteerimistest
jätkus Ilbil ikka toetajaid ja abistajaid. Kas on mõeldav,
et nii hoiti ja varjati kollektiivselt sarimõrtsukat? Isegi
raamatu autor söandab märkida (lk 115)„...tuleb
tõsiselt imeks panna, et Ilbi jõuk ennast sellise
ulatusliku agentuurvõrgu haardest aina välja suutis
libistada.” Küllap siis polnud saarlaste enamiku arvates
tegu sarimõrtsukaks tituleeritud Ilbiga, vaid vastupanuliikumise
ühe nimekama Saaremaa metsavennaga.
Pole kahtlust, et raamatu autor on tuttav kommunistide metsikustega
Saaremaal (nagu ka kogu Eestis) 1940–1941. aastal ja sõjajärgsetel
aastatel, kas või ainuüksi Kuressaare lossihoovis
toimunud massimõrvaga. Ometi näitab ta metsavendade
kättemaksuohvreid otsekui oleksid nad ilmsüütud
täitevkomiteede töötajad, miilitsad, külavolinikud
või muud punavõimu teenistusse astunud isikud. Nende
tegelik nägu ja teod jäävad lugeja jaoks selgusetuks.
Aga Ilbi abistajad polnud eelnimetatute nägusid ja tegusid
unustanud, nagu nad polnud unustanud üldtuntud tõde,
mis vanem kui Jeesus Kristus: „Kes mõõgaga
tuleb, peab ka mõõga läbi surema”. Nõukogude
võimu toojad tulid ju mõõga ja verega eesti
rahvast alistama!
Raamatus on ilmselt üles loetud kõik Ilpi jahtinud
KGB-agendid nende agendinimedega, kusjuures sunnismaiste agentide
puhul on reeglina märgitud ka nende tegelik nimi.
Ühe
abistaja arreteerimise järel leidus alati keegi, kes oma
abikäe ulatas
Ajakirja Ida-Virumaa
lugeja võib küsida, et milleks siin pöörata
sellist tähelepanu Saaremaa metsavennavõitlust käsitlevale
raamatule. Põhjus on lihtne. Hoolimata teosele omasest
KGB-toimikuid ümberjutustavast stiilist, teeb raamat Saaremaa
näite varal üldise kokkuvõtte eestlaste meelekindlusest
ja vastupanu ulatusest punaokupantidele ning nende käsilastele.
Raamatust saab arukas lugeja ka ülevaate neist KGB pingutustest
(arreteerimistest, ähvardustest, šantaažidest jne),
mida tehti rahva vastupanu murdmiseks. Alles kümne aasta
möödudes pärast Eesti taasokupeerimist suudeti
relvastatud vastupanu murda.
Ida-Virumaa osas pole metsavendade toetajate, aga samuti metsavendade
jälitajate arvulisi kokkuvõtteid tehtud, küll
on allakirjutanul näiteid konkreetsete metsavendade kohta.
Legendaarset metsavenda Pargast jälitas vähemalt kaheksa
KGB agenti ja infot koguti vähemalt 14 informaatori abiga.
Pargase hukkumise järgselt arreteeriti 12 tema abistajat,
keda senini ei puudutatud, kasutades neid „söödana”
Pargase tabamiseks.
Ühe abistaja arreteerimise järel leidus alati keegi,
kes oma abikäe ulatas.
Veel kaks raamatut
Tuleb veel lisada, et raamatu autor on
kokku pannud kaks raamatut Virumaa metsavennavõitlusest:
„Puhake, paremad pojad!” (I osa) ja „Virumaa valitsejad”
(II osa). Nimetatud raamatud pole nii metsavennavaenulikud, kui
raamat Elmar Ilbist. Mõlemas raamatus on olulises mahus
kasutatud Alutaguse Memento Mälestustelehes avaldatud kirjutisi.
Autor on nendes Virumaa-raamatutes tunduvalt vähem kasutanud
KGB toimikute ümberjutustamist. Ilmselt oleks selline stiil
olnud teravas vastuolus meie lehe materjalidega ja rahva ühismäluga.
Kuid häirib autori ja kirjastaja pealiskaudne suhtumine repressioonides
kannatanute saatusesse, sest pole kontrollitud ning võrreldud
Memento nimekirjaraamatuis juba 10–15 aastat tagasi avaldatud
täpseid andmeid autori käsikirjas esinevatega.
|
|
|
