Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Filmiarhiivis säilib unikaalne kultuuripärand

tekst: VELLY ROOTS
fotod: Mati Mänd, Liis Kibuspuu

Möödunud aasta jooksul jõudis nii paberajakirjanduse, raadio kui ka televisioonikanalite abil tõenäoliselt kõikideni ühe tähelepanuväärse sünnipäeva – Eesti Filmi 100. juubelisünnipäeva tähistamine.

Eesti Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingale anti Adamson-Ericu majamuuseumis 18. juunil 1912 Muuseumi­sõbra tiitel. Palju Õnne!

Selle töö ettevalmistamist alustati juba 2005. aastal kokkuleppega, mis sõlmiti filmirahva suvepäevadel Ristiku tänaval asuva Filmiarhiivi avaras aias. Pelgulinnas Ristiku tänava Kopli-poolses lõpus äratab möödujate, eriti just sinna sattunud turistide tähelepanu hoone, mis ümbritsevatest tagasihoidliku arhitektuuriga elumajadest silmatorkavalt erineb. Kollase kahekorruselise kivimaja esikülge eraldab tänavast kõrge raudaed, hoone kummalise välimusega tagakülge ja peaaegu raudteeni ulatuvat territooriumi kaitseb paks ja kõrge paekivimüür. Kuulda saanud, et seal asub Eesti Filmiarhiiv, avaldatakse sageli arvamust: küllap hoitakse seal väga unikaalset arhiivimaterjali, mis nii kaitstud peab olema. Eks see nõnda ju ongi. Filmiarhiivi ajaloost, säilitatavatest väärtuslikest hoiustest ja tööst nendega räägib Eesti Filmiarhiivi direktor Ivi Tomingas.

Ivi Tomingas: Meie arhiiv sai Ristiku tänaval paikneva hoone oma valdusse 1994. aastal, kui Vene väekoondised olid Eestist lahkunud. See pilkupüüdev ehitis oli olnud Tallinna garnisoni peavahi maja. Eks sellest ka paksud kivimüürid ja õuepoolsesse madalamasse jätkuossa ehitatud vahistatute kinnipidamiskartsad. Hoone kasutamiskõlblikuks tegemisega on arhiivil olnud palju muret ja tööd: vahetati katus, tehti uus gaasikatlamaja, meil on oma küttesüsteem, renoveeriti töötajate tarbeks ruumid, valmisid fotolaboratoorium, teise korruse hoidlad ja uurimissaal. Viimase tööna avati 1999. aastal esimesel korrusel paiknev laborikompleks. Kui majanduslik olukord peaks paranema, ootavad järge 60 kohaga kinosaal ja esimese korruse hoidlad.

Arhiivimaterjalid olid varem laiali mitmel pool Tallinnas?
Kui nüüd päris algusest alata, siis ütles arhiiviseadus 1935. aastal, et on vaja ka filme ja fotosid koguda. 1940. aastast säilitati filmimaterjale Toompeal Riigiarhiivi juurde kuuluvas Landskrone tornis ja ka Harju tänaval. 1944. aastal venelaste pommirünnaku tagajärjel hävis Harju tänava arhiiv ja kahjuks ka seal hoitavad originaalid, alles jäid koopiad ehk positiivid Toompea tornis. Iseseisev ENSV Filmi-, Foto ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv kuulutati välja 1971. aastal. Arhiivimaterjale on hoitud väga mitmes kohas Tallinna linnas: Pirita kinohoones, Lasnamäel vana lennuvälja territooriumil, Tobiase ja Faehlmanni tänava keldrites. Edasi juba Maneeži tänava ja Tõnismäe arhiivides. Mina tulin arhiivi tööle 1985. aastal, töökoht asus siis Tobiase tänava keldris, kus oli fotokataloog ja tänapäeva mõistes ka nn uurimissaal. Tegelikult oli seal päris hull olukord: põrand mädanes, pime ja väga külm. Sealt saime edasi minna Maneeži tänava hoidlasse ja siis Tõnismäele. Ristiku tänavale kolisin koos fotoosakonnaga 1996. aastal.

Kindlasti mäletavad Filmiarhiivi vanemad töötajad pidevate kolimistega kaasnenud raskusi ja muret hoiuste säilitamisel. Kui paljud neist veel oma kogemusi saavad rakendada?
Eelkõige kogumis- ja kasutusosakonna juhtivkonsultant Pearu Tramberg, meie kõige suuremate kogemustega ja kompetentsem töötaja. Ta on ametis olnud 1972. aastast peale ja novembris tähistasime tema 40. tööjuubelit. Enne mind on 1984. aastast tööl olnud ka säilitusosakonna peaekspert Rita Tuulik. 1988. aastal asus tööle kogumis- ja kasutusosakonna spetsialist Piret Sildna. Teised meie töötajad on küll hiljem tulnud, aga peab ütlema, et meil on ühtehoidev kollektiiv. Töökogemusi jagatakse abivalmilt ja uued tulijad kodunevad kergesti. Peame ka ühiseid tähtpäevi ja kui meil on külastajatele nn avatud uste üritused, ollakse alati tegevuses ja abiks. Näiteks külastas möödunud suvel filmiaasta ürituste raames korraldatud Muuseumiööd üle 400 huvilise.

Kuidas on Filmiarhiiv viimase aja majandusliku surutise olukorras töödega hakkama saanud? Teie valduses on ju eesti kultuuri varamusse kuuluv väga oluline materjal.
Alates 1999. aastast oleme Rahvusarhiivi struktuuriüksus ja muidugi on ka meil varasemaga võrreldes töötajaid palju vähemaks jäänud. Kuid oleme selle aja jooksul rohkesti tööd jõudnud ära teha. Eesti filmipärand alates esimese eesti filmitegija Johannes Pääsukese loomingust kuni tänapäevani on säilitatud ja see, mis on jõutud digiteerida, huvilistele ka kättesaadav. Meie kogudes olevad fotod ja helisalvestised on korda tehtud. Kõikide nende leidmist hõlbustavad andmebaasid FIS ja FOTIS. Filmiarhiivi juhtivspetsialist Mairold Kaus koordineeris Johannes Pääsukese üheksa filmi salvestamist DVD-le mis ilmus pealkirjaga „Esimene Pääsuke” ja kestab 50 minutit. Viimati tuli välja filmioperaatorite K. Märska, Th. Lutsu. H. Hirvoneni jt kroonikakaadritega DVD, mis viib huvilise aastatesse 1913–1938. Varem on ilmunud DVD-d „Tallinn enne ja nüüd”, „Laulud nüüd kõlavad..”, „Võitluses sündinud, rahus kasvanud”.
Digiteerimise juures on väga oluline filmi seisukord. 1980. aastatel kopeeriti nitroalusel filme atsetaat­alusele, aga kahjuks kadus koos heliriba suuruse jaoga ka osa tummfilmi kaadrist. Seda pole enam võimalik taastada. Seetõttu tuli täiesti uuesti teha kõik vahekirjad. Veel teistegi nii mehaaniliste, bioloogiliste kui ka keemiliste kahjustuste kõrvaldamine ja parandamine nõudis põhjalikku uurimist ja tööd. Kokkuvõttes võib öelda, et 40 minutit kestva filmi kordategemiseks kulus konservaator Õie Kukel hinnanguliselt 800 tundi tööd. Kui me aga Pääsukese filme digiteerisime, siis ilmnes, et tema nitropositiivil „Retk läbi Setumaa” oli 100 aastat heas korras säilinud. Eks see sõltub paljudest asjaoludest. Aga nitrofilmiga on küll nii, et kui ta ennast hävitama hakkab, siis ta ka hävib. Seda me kontrollime kogu aeg ja nüüd on olemas ju head digiskännerid. Viimasel ajal kasutusel olnud polüesterpõhimikuga filmilindi elueaks peetakse 500 aastat. Sel aastal teatasid küll filmitootjad KODAK ja FUJI, et filmilindi tootmine lõpetatakse, nii et digiajastu võtab võimust.
Kuid digiteerimisega seotud küsimused pole rahvusvaheliseltki päris selgeks vaieldud. Näiteks Skandinaaviamaades hakati juba 10–12 aastat tagasi digiteerimisega tegelema ja nüüd nad lähevad n-ö teisele ringile. Öeldakse, et kvaliteet on ikka veel kehv ja kuna töövahendid üha täiustuvad, võetakse jälle vana filmirull-originaal hoidlast välja ja digitakse üle. Rahvusvaheline Filmiarhiivide Ühing on tungivalt rõhutanud vanade originaalide säilitamisvajadust.
Nitroalusel filmid on meil suure tähelepanu all ja nende olukord vaadatakse üle kogu aeg. Teised filmioriginaalid asuvad Rakvere ja Tartu hoidlates, kus pole stabiilse temperatuuri hoidmisega probleeme. Heli-, video- ja fotooriginaalid ning filmide koopiad on meie hoidlas ja neid saame ka huvilistele laenutada. Tegelikult aitavad meie paksud kivimüürid materjali säilitamiseks vajalikku temperatuuri hoida. Niiskusega on küll probleeme, kuid on olemas niiskuse kogujad.

Filmiarhiivi sõbralik pere aastal 2012: Ees istub Mairold Kaus, esimeses reas vasakult: Pearu Tramberg, Leida Sooäär, Meelis Pranno, Sirje Older; teises reas vasakult: Naima Kull, Sirje-Mai Hallaste, Ivi Tomingas, Niina Makarova, Lea Tegelmann, Piret Sildna; viimane rida: Kersti Könnel, Aigi Bremse, Rita Tuulik, Helen Teenus. Fotolt puuduvad Kaja Lind, Gerli Rebane, Eva Koitla, Paavo Annus, Õie Kukk, Sten Oja ja fotograaf Mati Mänd.

Tänuväärne töö Eesti kultuuripärandi säilitamisel ja levitamisel aitas Eesti Filmi juubeliaasta üritusi hiilgavalt läbi viia. 2012. aasta Muuseumisõbra aunimetus antigi Filmiarhiivi direktorile Ivi Tomingale. Kuidas tekkis huvi arhiivitöö vastu? Kas päritolu ja vanemate kaudu?
Üldsegi mitte. Ajalugu on mulle küll alati meeldinud, eriti antiikmütoloogia ja rahvapärimused, nii et otsus, mida Tartu Ülikoolis õppida, raskelt ei tulnud, kuigi sel ajal seostati ajalugu rohkem ju parteiajalooga. Ülikooliaega kahetseda kuidagi ei saa, eriti mõeldes tolleaegsetele õppejõududele, kaasüliõpilastele, ajalooringile. Arhiivi tööle sattusin tegelikult juhuslikult, minu kursuse­kaaslane Merike Jürjo kutsus, üks arhivaari koht oli just vabaks jäänud. Olen arhiivis mitmesuguseid töid ja eri ameteid pidanud, direktorina 2011. aastast alates, mil 22 aastat selles ametis olnud Harald Raudi ametiposti mulle üle andis. Pean tunnistama, et kogu arhiivis töötatud aja jooksul pole mul küll päevagi igav olnud, eeskätt tänu toredatele kolleegidele ja huvitavatele filmidele, fotodele, helisalvestistele. Ajakirja Tuna fotonurka olen nüüd juba üle 10 aasta koostanud ja imestan ise ka, et materjali ikka jätkub!
Päritolust rääkides meeldib mulle ikka öelda, et mu juured on Muhumaal, kus mu isa on sündinud ja kasvanud. Siiani käin seal arvukatel sugulastel külas. Ise olen küll sündinud ja koolis käinud Tallinnas, kus lõpetasin omaaegse Tallinna 7. Keskkooli. Isaga juhtus nii, et sõja lõpus võeti ta 16-aastasena Saksa lennuväe abiteenistusse. Kui Saksa väed hakkasid Eestist välja tõmbuma, püüdnud isa koos teise omaküla poisiga tagasi Muhusse pääseda. Isa rääkis, et teel oli üks talumees neile peavarju pakkunud ja edasimineku eest hoiatanud: Vene väed on lähedal. Enne Virtsu jõudmist võetigi nad kinni. Mundrit neil küll seljas polnud, aga oli vist mingi vöörihm, mida nad polnud taibanud ära võtta. Tehti kindlaks nende seotus Saksa sõjaväega ja pikema jututa saadeti nad tapiga Siberi vangilaagrisse. Kui karistusaeg otsa oli saanud, suunati isa sundkorras tööle Maardu Keemiakombinaati. Ta sai sinna ka viimaks korteri, nii et olen lapsena aastaid Kallaveres elanud. Eestlasi oli seal ikka päris vähe, nõnda et kakelda on rahvusküsimuste pinnal saadud küll. Õnneks suved möödusid kõik Muhu saarel.

Kas kodus räägiti tihti meie lähiminevikust?
Ajaloost meie peres rääkida ei peljatud, tõsi küll, muidu hea huumori ja laheda jutuga isa, kes ennesõjaaegsest ajast alati mõnuga jutustas, muutus Siberi-teemadel kidakeelseks. Mäletan, et Nõukogude armee aastapäeva, nn isadepäeva puhul õpetati lapsi koolis isadele ikka mingit kingitust tegema. Esimeses klassis käies olin enne seda tähtpäeva pikemat aega haige olnud, ja kui ma siis pärast haigust kooli läksin, olid klassikaaslased igaüks oma isale mingi kingituse valmistanud. Minul polnud midagi ja olin selle üle väga kurb. Läksin koju ja ütlesin kahetsedes isale, et mul pole talle Nõukogude armee aastapäeva puhul midagi kinkida. Isa vastas muiates: „Ega olegi midagi vaja, mina olin ju teisel pool.” Eks see pani lapse ajalooliste teemade üle tõsisemalt mõtlema. Isa on korra ka KGB-s ülekuulamistel käinud. Keegi oli ikka kaevanud, et ta on Saksa sõjaväes olnud ja midagi halvasti nõukogude korra kohta ütelnud. Aga tõsisemat järeldust sellest õnneks ei tehtud.
Ema aga meenutas, kuidas ta „saksa ajal” sööklas töötas, sest ka temal, nagu teistelgi, oli kohustus teismelisena tööle minna. Sakslasest peakokk oli määranud, et eesti poisid pidid saama ilma lihata suppi. Ema aga oli sokutanud omadele ikka sakslastele mõeldud lihaga suppi. Kui see välja tuli, pani peakokk ta selle eest trahviroodu nõusid pesema. Mul on päris kahju, et omal ajal ei taibanud rohkem ema-isa käest küsida ja üleskirjutusi teha, nüüdseks on mõlemad küll juba meie seast lahkunud. Jõulupühi ja lihavõtteid peeti meie peres ikka ja tuleb tunnistada, et nõuka ajal käisin jõulude ajal kirikus tihedamini kui praegu.

Möödunud Filmiaasta pidustused on küll lõppenud, kuid tööd pole Filmiarhiivis kindlasti vähemaks jäänud.
Pidustusi on küll olnud, aga rohkem ikka tööd. Alustasime aastat fotonäitusega „100 aastat eesti filmi”, mille koostas Gerli Rebane, andsime välja Mairold Kausi koostatud Johannes Pääsukese DVD, septembris avati koos rahvusraamatukoguga ühisnäitus „Eesti Kirjandus kino­linal”, Lea Tegelmann on koostanud hulgaliselt filmiprogramme, Matsalu Filmifestival avati filmiga „Vilsandi”, mille digitaalselt taastas meie konservaator Õie Kukk, Kinomajas taaslinastus mängufilm „Tšeka komissar Miroštšenko” (1925), mis samuti oli digitaalselt korda tehtud. Konservaatoritel on olnud tihedad tööpäevad filmide ettevalmistamisel nii ekraanil näitamiseks kui ka digiteerimiseks Päevalehe projekti tarbeks. Ja tehtud on veel palju muudki.
Muidugi jätkub tööd ka ilma filmiaastata. Eks plaanis on väärtuslikku materjali järjest rohkem digiteerida, et seda siis huvilistele kättesaadavaks teha. Seda, mis on juba korda tehtud, on võimalik videoportaalis uurida. Muidugi täieneb ka meie rikkalik fono- ja fotoarhiiv pidevalt, vajab arvele võtmist ja korrastamist. Ja kui keegi lugejatest leiab mõne vana filmikarbi, tasub ikka meile tuua!
Filmiarhiivi infosüsteemid FIS ja FOTIS võimaldavad kõikidele huvilistele juurdepääsu meie arhiivis säilitatavatele arhivaalidele. Aastate jooksul oleme saanud abiks olla paljudele organisatsioonidele, väljaannetele ja ka üksikisikutele.
Lõpetuseks mõned arvud: meil on kirjeldatud 30 850 nimetust liikuvat pilti ehk filmi ja videot, meetrites on filme 10 miljonit, kirjeldatud fotosid 439 000 (väga palju fotokollektsioone on veel korrastamata) ja 9800 nimetust helisalvestisi. Korrastamata kogusid on päris palju, ega töö niipea lõpe!