|
|
Möödunu kauge ja
ometi nii lähedane...
tekst: Ild Ratas
fotod: perekonna arhiiv
|
1898 tehtud fotol on minu ema Meta-Elisabeth 2-aastane
ja tädi Ida-Marie 8-aastane.
|
See
on vist nii määratud, et inimene hakkab alles elu lõpul
oma juurtele mõtlema – kes ma olen, kus on algus?
Alles nüüd, kui elan Lasnamäel ja astun maha oma
liinibussi lõpp-peatuses Kompassi platsil, olen hakanud
mõtlema ja meenutama…
Kunagi
asusid siin ju Kompassi tänavad. Vanal Tallinna plaanil on
nad kõik olemas: Kesk-Kompassi, Väike-Kompassi (huvitaval
kombel neist kõige pikem), lihtsalt Kompassi ja ka Ülem-Jõe.
Siin voolas ülemöödunud sajandil veel Härjapea
jõgi Narva maantee alt läbi otse merre – ju sinna,
kus praegu asub D-terminal. Ja kõik need tänavad,
kus alatihti uputab – küllap tahab jõgi seal
endast märku anda, võib-olla isegi Ülemiste Vanakese
käsul, et ta olemas on, ja voolab ikka veel Ülemiste
järvest, kuigi ammu kollektoriks muudetud, aga tema vana
voolusäng pole kuhugi kadunud.
Selle jõe kaldal on sündinud nii minu ema Meta-Elisabeth
(sünd. 1896) kui ka temast kuus aastat vanem õde (sünd.
1890), minu tädi Ida-Marie. Tädi meenutas sageli neid
„kompasna” tänavaid, jõge, mille kaldal
nad mängisid, ja ka seal läheduses asunud nunnakloostrit,
mida ta nimetas „nonnikloostriks”. Selle kloostri imekauni
kiriku piltki, mis nüüdseks kahjuks jäljetult kaduma
on läinud, oli meil kunagi olemas.
Alustan siiski veidi kaugemast ajast, ikka sealt, kust mu esivanemad
pärit ja mu vanaema 13-aastasena Tallinna lapsehoidjaks saadeti,
sest tema vanemad õed olid seal juba ees „saksu teenimas”.
Mis parata – peres oli lapsi palju, põllud kehvad,
kes „kaela kandma” hakkas, pidi ise hakkama saama.
Niisiis – Noarootsi Sutlepa küla. Olen püüdnud
oma sugupuud uurida, aga see võtab silmad kirjuks ja pea
valutama. Olen suutnud välja selgitada oma liini vaid vanavanavanemateni,
hea seegi!
Minu vanavanaema nimi oli Tio Luhn (1821–1905) ja mees, kellega
ta 1842. aastal abiellus, oli Marten Aluhn (1817–1869). Nende
peresse sündis 10 last, nende hulgas minu vanaema Anna (1861–1947).
Kummaline, et mu vanaema oma teistest õdedest-vendadest
ei rääkinud, ainult Mariast (abielus Lind) ja Lenast,
kellest sai Tallinnas proua Helene Zeisig, aga vanaema jaoks oli
ta ikka Seisiku-Leena. Kohtunud ma temaga ei ole, kuigi ta elas
üsna kaua ja suri veidi enne minu vanaema. Küllap pere
teised lapsed surid üsna noorelt, miks muidu neist ei räägitud.
Noarootsist
suurde linna lapsehoidjaks
|
Perepilt. Vanaema-vanaisa ja tädi.
|
Kogu see lugu, millest
ma kirjutada tahan, algabki minu vanaemast.
Sutlepa külas asus nn „karjalaste kool”, mis alustas
õppeaastat siis, kui kari oli lauta aetud ja lõpetas
karjalaskepäeval. Koolis käidi kolm aastat ja kogu õpetus
toimus rootsi keeles, õigemini selles murrakus, mida Noarootsis
räägiti, õige rootsi keelega oli sel vähe
ühist.
Igas kandis, kus rannarootslasi elas, oli oma dialekt ja vahel
juhtus, et nad ei saanud üksteise jutust aru.
Igatahes oli Annast aasta vanem õde Lena siis juba suures
linnas teenimas ja sokutas noorema õe sinna lapsehoidjaks.
Vaene Anna ei osanud eesti keelt, kodus saadi rootsi murrakuga
läbi ja Tallinnas eesti peres oli tal alguses üsna raske.
Ta igatses ka oma koduümbruse avaruse, puude, rohu ja lillede
järele. Eriti palju ta oma lapsepõlvest ei rääkinud,
vaid üksainuke seik on mul meeles. Ta oli pere noorim laps,
vanemad tegid tööd ja suuremad lapsed pidid väiksemaid
valvama, mis oli, teadagi, tüütu tegevus.
Niisiis sokutasid vanemad lapsed Annakese põllupeenrale
istuma, veeretasid tema seelikusaba peale nii raske põllukivi,
millest lapse jõud üle ei käinud, jätsid
ta sinna istuma ja ise suundusid oma tähtsaid asju ajama.
Anna nuttis seal, kuni suurematel asjad aetud ja nad ta lahti
päästsid. Kodus valitses neil range kord: kaebaja sai
tutistada, vanematele tuli öelda „teie” ja laua
ääres pidi sööma püsti seistes. Vanavanaema
oli mõisas tööl ja sealt need peened kodused
kombed pärit olidki.
Suures linnas oli Anna vahel öid magamata, sest titt karjus,
aga peremees pidi hommikul vara tööle minema ja öösel
oma une täis magada saama. Vanaema rääkis mulle,
kuidas ta loksutas last nagu võilähkrit, vahel öö
läbi. Korra sai ta ka linna jalutama ja nägi seal suurt
puud. Haaras puu ümbert kinni ja hakkas nutma. Üks kaastundlik
proua küsis: „Laps, miks sa nutad, kas keegi tegi sulle
haiget?” Anna ei osanud talle midagi vastata, lihtsalt koduigatsus
oli nii suur.
Ööpott
hapupiimapütiks
Vanaema õde Lena
(Helene) teenis ka sakste juures toatüdrukuna. Ükskord
juhtus, et härraste ööpotti, mis toona kuulus hädavajaliku
esemena iga voodi alla, oli tekkinud mõra. Mine tea, kelle
süü läbi. Võib ka olla, et Lenake nõud
tühjendades seda veidi kõvemini millegi vastu koksas.
Proua ütles, et selline mõraline „nachtwase”
tema voodi alla enam ei sobi ja käskis Lenal see ära
visata. Lenakesel tekkis aga hüva mõte see fajanssanum,
pealegi veel kaanega, oma vanematele kingiks viia. Neil ju raske
õues asuvas „kullakambris” asjal käia, eriti
öösiti ja külmal ajal. Koju ta siis selle viiski
ja tundis rõõmu, et sai vanemate elu veidikegi kergendada.
Suur oli aga üllatus, kui ta järgmisel külaskäigul
leidis ööpoti asetsevat keset köögilauda,
hapupiim sees.
Ema seletas siis, et nii ilus asi, lilleõied peal ja puha,
no kuidas seda küll nii inetul viisil kasutada. Eluaeg õues
asjal käidud, ja nüüd äkki hakka potile, kuigi
ema ju teadis, et mõisas selline ese voodite all seisis,
aga nemad seal ju saksad ja kombed peenemad...Tema pesi nõu
korralikult pesusoodaga puhtaks ja hakkas selles piima hapendama.
Lena seda hapupiima igatahes ei puutunud.
Vahepealne aeg on jäänud tumedaks – vanaema ei
armastanud palju rääkida, istus tugitoolis, luges oma
rootsikeelset piiblit ja laulis heleda häälega eesti
keeles: „Üks kuninga tütar ja kuninga poeg…”.
Oleks ma kas või need laulusõnadki üles kirjutanud,
aga ega noored pole kunagi vanadest eriti hoolinud. Ei huvitanud
ka mind vanaema minevik ega tööelu. Oli olemas, laulis
ja laulgu pealegi – mul endal tähtsad tegemised. Kõik
see tundus siis nii ääretult kauge. Imelik, kuidas minevik
nüüd äkki nii lähedale on tulnud. Kas sellepärast,
et olen ise juba üle 80, aga elanud nagu ei olekski…
Küll nüüd tahaks mõndagi küsida, aga
pole enam vastajat.
Lutheri majast
poepidajale mehele
Igatahes jõudis
vanaema lapsehoidjast ka kõrgemale redelipulgale –
sakste teenijaks vabrikant Lutheri perre. Nende residents asus
Paldiski maantee ääres praeguse hipodroomi vastas. Lutheri
pere suhtus minu vanaemasse hästi. Alguses pandi noor toatüdruk
proovile: ikka jäeti natuke peenraha või mõni
sõrmus ahvatluseks, aga Annale ei tulnud mõtetki
võõrast puutuda, polnud seda kommet. Proua kiitis
lõpuks: „Anna, sa oled üks aus ja korralik tüdruk.
Tuleks sulle ometi ontlik kosilane, laseks sul minna, kuigi kahju
oleks ka...”
Jah, ega saatuse eest ei pääse – üks kena
mees, kes kusagil poodi pidas, tõi härrastele vajalikku
kraami. Ega Lutherid tol ajal linnas ei elanud, Tallinn oli sealt
üsna kaugel, kuigi äärelinna puulobudikud hakkasid
juba ka sinna kanti jõudma. Esialgu oli seal veel ilus
rohelus – heina- ja karjamaad.
See kena kaupmees oligi minu vanaema tulevane. Küll temast
15 aastat vanem, aga muidu igati viks ja viisakas mees, habe kenasti
pügatud, kõva krae kaelas ja muidugi hakkas ta kenale
neiule vaikselt silma viskama. Vahel kutsus ka jalutama, sõitis
troskaga treppi, voorimees pukis.
Selgus, et see kena poemees oli ka rannarootslaste soost, ainult
mitte Sutlepast, vaid Vihterpalust ja nimeks Hindrek Fulkan (rõhuga
viimasel silbil, nagu seal kandis kombeks). Anna oli üsna
noor, vaevalt 20 täis ega tahtnud abiellumisele veel mõelda,
aga sakste teenimine ei olnud mingi meelakkumine. Ikka hommikust
hilisõhtuni rakkes. Ja kui veel tuli külalisi, mida
juhtus päris tihti, tuli lipata köögi ja söögisaali
vahet, teenida lauas ja vaadata, et millestki puudust ei oleks.
Jalad lõid lausa tuld! Siis tekkis küll vahel mõte,
et oma pere, oma kodu, mees toeks kõrval, olgugi 15 aastat
vanem...
Ühe juhtumi sellest teenija-elust vanaema rääkis
küll. Ühel õhtul oli maja jälle külalisi
täis. Annake jooksis, passis, teenis... Ühel härral
kukkus hõbelusikas laua alla. Proua andis Annale käsu
lusikas üles korjata, köögis puhtaks pesta, kuivatada
ja tagasi tuua. Anna võttis lusika, läks esikusse,
vajus ühele rõivakirstule istuma ja mõtles,
et ei härra sure ühti, kui ma seda lusikat ei pese.
Pühkis siis lusika lihtsalt oma pitsiga ehitud valge põlle
sisse, istus veel minuti ja viis lusika „puhtaks pestult”,
viisaka kummardusega, härrale. Sellest ajast hakkas ta peas
järjest tugevamalt idanema mõte, et ehk siiski...
Prouagi vahel küsis, et Annake kuidas siis on? Kas oled järele
mõelnud ja oma „jah”-sõna andnud? Paistab
nii tore, viisakas ja tasakaalukas mees olevat. Asja sellest vanusevahest.
Ütleb ju vanasõnagi, et parem vana habeme kui noore
piitsa all.
Nii see läkski. Mehele mindi sageli mitte suurest armastusest,
vaid soovist sakste teenimisest lahti saada, lahutati aga haruharva.
|
Härjasild ja Härjapea jõgi enne merre
suubumist (praeguse D-terminali kant).
|
Imekaunite
juustega „trepuski-eit”
Tuli otsida korter,
võimalikult vürtspoe ja ka Hindreku venna Andersi
kõrtsi lähedale, kus oleks lastel koht koos mängimiseks.
Elukoht leiti, nimelt „kompasna” ja jõe kandis.
Härjapea jõgi oli seal päris lai ja kiire vooluga,
suhteliselt puhas, kuigi perenaised sinna oma solgiämbreid
tühjendasid, pesu loputasid ning kapsa- ja kurgitünne
turrutasid. Jõgi viis kogu saasta Narva maantee alt läbi
otse merre. Joogiks ja söögitegemiseks sai vett
sel ajal juba olemas olnud algelisest veerennist, kus vesi voolas
Ülemiste järvest otse linnakaevudesse. Pesuvesi võeti
ikka jõest, kaevud ei olnud eriti lähedal ja pesemiseks
kõlbas jõevesi suurepäraselt. Maja oli tavaline
palkehitis, all neli tuba, keskel suur koridor, mis oli ühtlasi
ka köögiks, sest nelja toa peale oli kaks ahju –
suured kolakad leivaahjud. Ahjusuud olid koridor-köögis
ja seal siis neli perenaist toimetasid-keetsid kolde ees. Ahjud
olid kenasti nelja toa peale jagatud, aga vene ahjud need ei olnud,
ulatusid peaaegu laeni, nende peal magada ei saanud. Koridorist
viis trepp üles mansardkorrusele, kus asus kaks tuba ühe
ahjuga. Trepi all elas veel üks „kaasüüriline”
– vaene naine, kellel polnud raha tuba üürida.
Seal trepi all ta oma õlekotil ka magas, kogu varandus
väikese kastiga aseme kõrval. Majarahvas hüüdis
teda „trepuski-eideks”, tema pärisnime ei teatudki.
Vahel anti talle ka kausike suppi või putru. Eriline vaatepilt
olevat olnud, kui ta oma ilusaid pikki juukseid lahti palmitses
ja tiheda kammiga kammis, kastes kammi mõnikord petrooli
sisse. Lapsed seisid siis, sõrm suus, ja vaatasid seda
pealt Juuksed olevat olnud väga ilusad ja ulatunud kohani,
kus kaks jalga kokku saavad. Pärast kammimist punus „trepuski-eit”
oma juuksed patsi ja keeras kuklasse krunni.
Vanaema Anna sünnitas seal viis last, kellest kolm surid
varases lapseeas, jäid vaid tädi Ida ja Meta, minu ema.
Kõike seda rääkis mulle tädi Ida, kes oli
mu emast kuus aastat vanem, pani kõike tähele ja oma
lapsepõlvest mäletas paljutki.
Lähedal asus juba mainitud „nonniklooster”, kus
lapsi heameelega nähti, kostitati paastusuhkruga ja lubati
pühapilte vaadata. Nunnad laulsid ka mitmel häälel
ja väga ilusasti. Lihavõttepühade ajal said kõik
lapsed mitmevärvilist paastusuhkrut, mida „nonnid”
ise koorest, suhkrust ja teab veel millest keetsid. Ka värvilisi
mune ja häid küpsetisi jagati heldelt. Selle koha peal
asub arvatavasti hotell Kungla, praeguse nimega Park Hotel või
mõni muu maja selle ümbruses. Tänavad olid siis
enamasti kruusakattega, ainult Narva maanteel oli kivisillutis.
Lapseea õnnelikud
õnnetused
Ühel päeval
kui „nonnid” oma pühapilte lambiõliga puhastasid,
juhtus õnnetus. Õli oli alustassiga toolil aga Meta,
vist kaheaastane, seda ei näinud, ronis toolile ja istus
õlitassi. Siin pean mainima, et vanaema lastel, Idal ja
Metal, ei olnud sitsikleite, olid peenvillased, markisetist või
mõnest muust peenemast materjalist. Meta kleit oli muidugi
rikutud ja Ida hirmu täis. Ema oli neil väga äkiline
ja range, ka käsi tõusis üsna kergesti. Vitsakimp
oli igaks puhuks toas kapi otsas. Riidekapi tegi mu vanaisa ise,
see oli kahe uksega ja nikerdatud kaunistustega. Ta oli üldse
iga töö peale meister, oskas ka õmblus- ja kingsepatööd.
„Nonnid” lohutasid Idat, riietasid Meta lahti, töötlesid
õliplekki, pesid kõik puhtaks, triikisid ja kojumineku
ajaks oli väike tüdruk jälle ornungis. Nende ema
ei saanudki teada, mis juhtus.
Onu Andersil oli ka lapsi, aga tädi rääkis vaid
Kristinest ja Margarethest. Nendega koos õed ikka mängisid.
Tädi kui vanem õde pidi nooremat kantseldama, aga
ma ei kuulnud teda kunagi kurtmas, et see talle vastumeelt oli
olnud.
Lapsed jões sulistamas ei käinud, see polnud kombeks
ja oli ka ohtlik. Ometi juhtus onutütre Margarethega õnnetus:
ta libastus, kukkus vette ja vool viis ta kaasa. Õnneks
olid tolle aja lastel pikad kleidid ja nende all veel alusseelikud.
Nii jäi tüdruk vee peale hõljuma nagu kupp –
kleidialune oli õhku täis, ei lasknud vette vajuda.
Teised lapsed jooksid suure kisaga abi otsima. Tulidki mehed,
jooksid mööda jõe kallast, said tüdruku
teisel pool Narva maanteed kätte veel enne kui too oleks
vooluga merre jõudnud. Laps pääses ehmatusega.
Märjad riided kuivatati, talle anti suhkruvett, oli lihtsalt
üks õnnelik õnnetus.
Aga ega vanaema Anna seal Härjapea jõe ääres
oma eluga veel rahul olnud. Pidi mitme perenaisega ühise
lee ees keetma-küpsetama, tahaks päris oma ahju-pliiti.
Selles ühiskeetmises toimus ju igasuguseid kokkupõrkeid,
oli karvupidi kokkuminekut, ränkade sõnade loopimist,
teise poti-panni tule juurest eemale lükkamist, isegi teiste
keedusele salamahti soola või vee lisamist, mis tulemuse
vahel hoopis ära rikkus ja uue „sõja” esile
kutsus. Hakati mõtlema oma maja ehitamisele, kuigi raha
eriti palju ei olnud. Krunt osteti Kalamajja, kus jagati ehituskrunte
üsna soodsalt, kuna seal oli märg maa. Tuli seda enne
kraavitada-kuivendada, kui midagi ehitama sai hakata. Vanaema
tingimus oli: oma tuba, oma ahi pliidiga ja osa tube välja
üürida! See tähendas perenaise seisust ja üüriraha.
750 ruutmeetri suurune krunt asus Kalamajas Suur-Laagri tänavas
ja seal oli ruumi nii puukuuridele, rullikuurile, pesuköögile
ja õuele kui lisaks kahele aiale, kuhu sai istutada õunapuid
ja marjapõõsaid ning teha juurviljapeenraid. Vanaema
enam muust ei rääkinudki kui oma majast, oma aiast.
Üle kümne aasta kitsikuses elatud ja kolde ees
niisuguste „prostade” naistega kakeldud, no aitab juba!
Ja pole seal seda hirmsat jõge, kuhu lapsed võivad
iga minut sisse kukkuda.
|
Oma maja Kalamajas Suur-Laagri tänaval.
|
Poepidajast
rööpaseadjaks
Nii müüdi
pood maha, sest see oleks uuest elukohast liiga kaugele jäänud
ja uues kohas, otse Suur- ja Väike-Laagri tänavate nurgal
oli juba pood olemas – sinna polnud konkurenti tarvis.
Vanaisa sai koha raudteele rööpaseadjaks. Teda
pole ma kunagi näinud, ta suri tuberkuloosi kui mu tädi
Ida oli 21 ja ema 15 aastat vana.
Maja ehituseks muretseti materjalid ja palgati Saaremaa mehed
puuseppadeks, nad said ajutise elukoha kamorkas pesuköögi
kõrval. Maja plaan oli üldjoontes sama mis „kompasnas”,
kuid juba oluliste mugavustega. Igas toas oli oma ahi, selle ees
pliit ja vesi tuli pesuköögis kraanist. Hiljem ehitati
majja ka vesiklosett ja koridori veekraan. Ainult keldriga oli
mure. Kuna vanaisal oli rahadega kitsas, tehti alusmüür
väga madal ja vesi tuli keldrisse. Seal oli kaks sügavat
auku, kust pidi aeg-ajalt vett välja tõstma. See oli
siiski pisiasi.
Mööda Suur-Laagrit alla minna oli heinamaa, kus sai
kitse karjatada, kuuride otsas oli kanakuut, üles mansardkorrusele
läks trepp eraldi ehitatud trepikojast.
Minu ema oli kolmeaastane kui vastvalminud majja koliti, tädi
oli üheksa ja läks Pühavaimu tänava kooli.
Hiljem käisime samas koolis ka meie: mina ja mu õde
Mai.
Aeg läks, aed õitses, kandis vilja ja vanaema Anna
oli uhke oma perenaise seisuse üle. Minu ema Meta osutus
eriti andekaks õpilaseks, temast taheti teha haritud inimene
ja ta pandi Beljajeva gümnaasiumi. Selles kohas asub praegu
Viru keskus, enne keskust oli seal lastehaigla. Siis aga suri
vanaisa ja elu muutus. Ida oli suur aiandushuviline ja kasvatas
lilleäridele lilli, eriti tulpe, nartsisse ja ka muid kevadlilli.
Minu ema sai vaevalt gümnaasiumi lõpetada, kui pidi
kohe tööle minema.
Kalamaja ja vanaema kodu olid minu lapsepõlve mängumaad.
Sellest uksest sai alati sisse astuda, ükskõik kustkohast
me tulime. See maja võttis meid vastu, kui tulime Siberist;
sealt viidi meid õega vangi asumiselt loata äratulemise
eest; sinna läksime taas, kui kõik karistused kantud.
See uks, kaks paekivist astet selle ees, neist pealmine loodusliku
lohuga, kuhu kassidele alati piima valati – kõik see
elab edasi minu mälus, unenägudes. Sisenen sellest olematust
uksest majja, kus kõik on endine, kuigi maja ei ole enam
ammu, krunt on müüdud, aga kasvatab vaid umbrohtu ja
sinna ehitatud midagi ei ole.
Nii kaovad kõik kunagised unistused ja saavutused, ainult
mälestused jäävad ja teevad haiget.
Küll tahaks veel tagasi minna ja avada jälle see uks,
aga miski ei tule enam tagasi, on vaid hauad Rahumäel.
Elu läheb edasi ja jätkub ka ilma minuta. Ehk jääb
ka minust kellegi hinge mälestusekilluke.
Elu pole mind hellitanud, suurt armastust pole ma tunda saanud,
on jäänud vaid muusika, mida jäägitult armastan
ja sõbrad, kellega elu on mind kokku viinud. Aitäh
teile kõige hea eest, mida olete mulle andnud.
Järgneb
|
|
|
