Kultuur ja Elu 4/2012

Kultuur ja Elu 3/2012

Bruno Laane sõjajärgsed rännakud
LOS ANGELES 1951–1958

Algusosa: K&E 4/2011
FOTOD: ERAKOGUST

Jõudnud Los Angelesse, hakkasin tööle 28. juunil 1951 firmas The Fluor Corporation, Ltd. Töökoht asus Los Ange­lese idaosas, 2500 South Atlantic Boulevard. Elukohaks leidsin ühe möbleeritud toa poolteist kilomeetrit eemal Maywoodis, mis oli jalutuskaugusel Fluorist.

Noor ehitusinsener

Fluor projekteeris ja ehitas õli rafineerimise ja keemiavabrikuid, elektrijõujaamu ja muid tööstusi. Alustasin tööd joonestajate osakonnas. Grupijuhilt nimega Armstrong sain inseneride valmistatud visandeid, mille järgi pidin joonestama vundamente vertikaalsetele kateldele. Mul oli selliste vundamentide jooniseid kerge teha, kuna ma olin Bethlehem Steeli firmas joonestanud mitut tüüpi betoonijooniseid. Teistel kulus kaks või kolm päeva ühe sellise joonise tegemiseks, minul kulus ainult üks päev. Olin kuulnud, et boss tahtis, et tema laual ei oleks ühtegi joonist veerand tundi enne tööaja lõppu. Mina aga andsin talle igal õhtul uue joonise. See segas teda, et siia tuli uus mees, räägib aktsendiga, aga annab talle igal õhtul uue joonise. Nii ta küsis minult: „Teie ei pidanud palju midagi oskama, aga nüüd vihute jooniseid kiiremini kui teised?” Kui ta kuulis, et mul on Master of Science kraad Massachusetts Institute of Technology’st, ütles ta, et ma oleksin pidanud olema inseneride osakonnas. Mul ei olnud midagi selle vastu. Enne kui minu esimene nädal Fluori juures täis sai, jätkasingi tööd inseneride osakonnas.
Viimased kaheksa kuud enne Saksamaalt lahkumist olin elanud koos kahe vennaga, Endel ja Hannes Tulvinguga. Endel oli emigreerunud Torontosse ja leidnud seal võimaluse jätkata oma Heidelbergis alatud õpinguid psühholoogia alal. Tema noorem vend Hannes oli saanud spordi alal stipendiumi University of Southern California’st ja elas nüüd Los Angeleses. Aare Truumaa, kellele ma olin olnud sponsoriks tema USAsse tulekuks, oli ka tulnud Los Angelesse. Temal oli õnnestunud jätkata oma Heidelbergis alustatud psühholoogia õpinguid siinses Occidental College ülikoolis. Otsisin nad mõlemad üles ja nii sain tuttavaks ka teiste meievanuste noortega, kes olid kõik hiljuti tulnud Saksamaalt. Eesti noored said kokku kolmapäeva ja reede õhtuti võrkpallimänguks Lafayette’i pargis Wilshire’i bulvaril Hooveri tänava lähedal.
Paar nädalat pärast minu Los Angelesse jõudmist tuli Hannes vaatama, kuhu ma olin endale toa üürinud. Hakkasime sealt bussiga sõitma Lafayette’i parki. Oodates teist bussi Figueroa ja Slausoni tänavate nurgal, seisime ühe tarvitatud autode müügikoha ees. Märkasime müügikohas ühte kahe uksega rohelist värvi Buick autot. Hinnaks oli $495. Bussi ikka veel ei tulnud ja hakkasime Buicki lähemalt uurima. Sisemus oli üsna kulunud, kuid väljastpoolt oli kena. See oli 1942. aasta mudel, seega üheksa aastat vana.
Ega midagi, buss ikka veel ei tulnud ja nii läksime tegema väikest proovisõitu. Hannes arvas, et see oli kindlasti parim auto, mida ükski värskelt Los Angelesse saabunud eestlane omas. Hannes oli olnud Saksamaal „džiip”-auto juhiks UNRRA juures, seega autoriteet autode alal ja tema soovitusel oli kaalu. Ostsingi selle auto ja andsin mahamaksuks minu esimese Fluori juures saadud palgatšeki. Kirjutasin ka alla lepingule, mille põhjal lubasin hakata tasuma ülejäänud hinda igakuuliste osamaksudega. Olingi oma esimese auto uhke omanik. Istusime autosse ja hakkasime sõitma piki Figueroa tänavat. Natuke kiiremini sõites panime tähele ulguvat häält, mis tuli auto tagapoolt. Esimene mõte oli, et ei tea kas autol on all lumekummid? Peatusime ja uurisime. Ei olnud. Selgus, et ulguv hääl tuli hoopis diferentsiaalist. Nojah, selle avastasime liiga hilja – ma olin selle auto juba ostnud.

Lake Arrowhead oli 1950ndatel populaarne väljasõidu sihtkoht. Foto: rimoftheworldhistory.com

Ei läinud kaua, kui nägin et autol oli muidki pahesid peale ähvardava diferentsiaali. Paar nädalat hiljem ühel pühapäeval otsustasime sõita mägedesse Lake Arrowheadi – Noole­pea järve äärde. Järv on 160 km Los Angelesest. Alustasime sõitu kolme autoga täis minuvanuseid eesti noori. Ainult vähestel meist oli juba auto. Sel ajal ei olnud veel kiirteid. Sõites läbi San Marino ütles Kalju Voika auto üles. Jätsime tema auto tänava äärde. Küll muretseme selle üle hiljem. Jagasime rahva kahe auto peale ära, kitsas küll oli, aga sõitsime edasi.
Mäest üles sõites minu auto mootor kuumenes ja jahutusvesi hakkas keema. Täiesti etteteatamata. Selgus et vee soojusemõõtja ei töötanud. Kuna Teise maailmasõja tõttu oli ikka veel palju vanu autosid liikvel, oli mäestiku tee ääres mitu farmerit oma tankautodega just selliseks otstarbeks vett müümas. Kahekümne viie sendi eest võisid täita oma radiaatori. Avastasin samuti, et mu Buick vajas palju õli. Mootor vajas viis liitrit õli, et viia meid Lake Arrowheadi ja tagasi. Kui peatusime bensiini võtmiseks, oli tahtmine ütelda: „Palun täitke mootor õliga ja kontrollige bensiini vajadust.” Mitte nagu harilikult: „Palun täitke paak bensiiniga ja kontrollige õli vajadust.” Ma ei muretsenud, olin 25-aastane, tütarlapsed olid ilusad ja elu vääris elamist.
Kuna mul oli nüüd auto, ma ei jäänud kauaks Maywoodi, väikesesse möbleeritud tuppa bensiinijaama taha. Võtsin koos Hannesega möbleeritud korteri Los Angelesse Hooveri tänava lähedale 1009 1/2 West 25th Street. Aare aitas meil leida seda korterit ehkki ta hoiatas mind mitte hakata Hannesega koos toitu ostma, sest Hannes söövat liiga palju. Ma ei võtnud Aare nõuannet kuulda. Kõik läks hästi korda. Meie uus elukoht oli üsna lähedal paigale, kuhu kolm aastat hiljem Los Angelese eestlaskond ostis endale seltsimaja – Eesti Maja.
Tööl Fluori juures arenesid asjad hästi. Olles täis energiat ja uusi ideid, standardiseerisin kalkulatsioonide tegemist, et saaksin arvestusi teha kiiremini ja seega endale huvitavamaks. Varsti märkas minu boss, Norman Barsh, minu uuendusi ja võttis need osakonna ametlikeks näideteks teistele inseneridele.
Sõda Koreas kestis edasi. Kui mu ülemused kuulsid, et „Onu Sam” tahab ka mind sõjaväkke võtta, ei tahtnud nad mind kaotada ja lubasid selle asja korda ajada. Ma neile küll ei ütelnud, aga minu kava oli ikka sügisel minna tagasi MITi. Personaliosakonnast kirjutati mobilisatsiooniametisse, paludes minu sõjaväkke kutsumist edasi lükata, kuna töötasin õli rafineerimise vabrikute ehitamise projektidel, mis olid elulise tähtsusega Korea sõja suhtes. Nad rõhutasid, et mina olin insenerina oma praegusel kohal suurema väärtusega, kui oleksin olnud sõdurina lahinguväljal.

Nägin et enamik insenere oli hariduselt bakalaureusekraadiga, vähesed olid magistrikraadiga ja kedagi ei teadnud olevat doktorikraadiga. Doktorikraadil oli ainult siis mõtet, kui tahtsid hakata õpetama mõnes ülikoolis. Minul ei olnud huvi hakata õpetama. Kui mobilisatsiooniametist tuli teade, et minu sõjaväkke kutsumise tähtaega on pikendatud, otsustasin jääda Fluori juurde ja mitte minna tagasi MITi doktorikraadi taotlema.
Kirjutasin professor Taylorile oma otsusest. Talle see hästi ei meeldinud. Ta saatis mulle ikka tema uuemate teaduslike uuringute põhjal kirjutatud väitekirju ja palus minult nende kohta kommentaare. Ta tahtis minu huvi teadusliku töö jätkamiseks alles hoida, et tuleksin tagasi Cambridge’i.
Novembris 1951 kolis Tiidebergide perekond Chicagost Los Angelesse. Nad olid kaks aastat varem emigreerunud Saksamaalt, kus nad olid elanud samuti Geislingeni põgenikelaagris nagu minagi, ehkki ma neid seal ei tundnud. Peres oli Mihkel (58), Salme (45), nende tütar Helvi (21), poeg Ilmar (20) ja tütar Merike (5). Mulle hakkas kohe meeldima Helvi. Olime koos uueaasta peol Eesti Seltsis, kiire sõit koju riideid vahetama ja sõitsime neljakesi Los Angelese lähedale Pasadena linna „Rooside paraadi” vaatama: Helvi, Evi Lill, Aare Truumaa ja mina. Kes tahab magada sellisel ööl?
Fluori juures oli vahel väga palju tööd ja siis jälle vähem. Järgmisel aastal pärast minu Fluori juurde tulekut jäi büroos tööd vähemaks ja vähemaks ning siis kuivas päris kokku. Meie büroos oli pool tosinat vanemat „seenior”-inseneri ja 13 nooremat „juunior”-inseneri, kaasaarvatud mina. Ühel esmaspäeva hommikul läks meie osakonna boss Bill Wilbur laua juurest laua juurde ja seletas igale „juunior”-insenerile, et kuna büroos on töö otsa lõppenud, on eelolev reede mehe viimane päev siin tööl olla. Meid hakati lahti laskma.

Kui ta tuli minu laua juurde, minu süda läks saapa säärde. Lahtilaskmine tähendas kohest sõjaväkke võtmist ja ikkagi Koreasse saatmist. Ta hakkas mulle rääkima halvast olukorrast meie büroos ja siis küsis, et kas oleksin nõus minema Fluori Union Oil ehituskoha büroosse Los Angelese San Pedro sadama lähedale tegema sealset projekteerimistööd. Et saaksin lisatasu pikema sõidu eest ja ka ületundide eest kui vajalik. Hea meelega. Olin jälle selleks korraks päästetud! Korea sõda võib oodata. Keegi ei ole veel kunagi sõtta hiljaks jäänud. Meie 13 „juunior”-insenerist jäid alles ainult Frank Harvie ja mina.
Aeg läks ruttu ja mais 1953 kihlusime Helviga. Müüsin ära oma vana üheteistaastase Buicki ja ostsin tuliuue Chevrolet auto $2500 eest. Et saada kiriklikult abielluda, pidin enne leeri minema. Tegelikult olin ma varem juba kahel korral alustanud leeriõpet. Esimene kord oli sügisel 1945 Schloss Löwensteini põgenikelaagris. Kui leeriõnnistamise päev hakkas lähemale jõudma, oli mul mure. Kuna Teine maailmasõda oli vaevalt lõppenud, ei olnud mul veel olnud võimalik muretseda endale ülikonda. Olin tol korral ju ainult mõni kuu enne seda olnud venelaste käes sõjavangis. Ja ma ei tahtnud minna altari ette vana kampsuniga. Nii ma jätsin tookord leeriskäimise pooleli. Teine kord hakkasin leeris käima New Yorgis. Kuid pidin sealt ära kolima enne, kui leeripäev kätte jõudis. Los Angeleses alustasin jälle leeritunde ja lõppeks jõudsingi leeri­õnnistamiseni.
Abiellusime 7. novembril 1953. Õpetaja Johannes Aarik õnnistas meid Angelica luteriusu kirikus Los Angeleses, millele järgnes suur pulmapidu Odd Fellows Hall’is. Kolisime väiksesse möbleeritud korterisse 14ndal tänaval. Varsti leidsime endale suurema korteri 22sele tänavale Vermonti ja Hooveri tänavate vahele.

Eesti Maja

Los Angelese eestlaste seltskondlik tegevus keskendus Los Angelese Eesti Seltsi ümber. Selts oli asutatud juba 1928ndal aastal. Valdav enamik eestlasi oli küll hiljuti Saksamaa põgenikelaagritest siia emigreerunud. Paljud neist olid toodud siia tööle apelsinikasvatustesse Rancho Cucamonga ja Santa Ana asulatesse. Enamik neist ei olnud küll eriti sobivad puude otsast apelsine korjama. Nende seas oli ülikooli professoreid, endisi kohtunikke, kõrgemaid sõjaväelasi, advokaate. Perekond perekonna järel leidsid nad muud tööd Los Angeleses või linna ümbruses ja kolisid ära farmidest.
Teise maailmasõja ajal olime lahkunud Eestist, kartuses jääda jälle kommunistide valitsuse, Nõukogude Liidu ülemvõimu alla. Olime tulnud Ühendriikidesse ja meil oli tugev koduigatsus. Kuna Eesti oli tehtud üheks Nõukogude Liidu osariigiks, sinna kojuminek ei tulnud kõne alla. See oleks kindlasti paljudele tähendanud küüditamist Siberisse. Eestist saadetav propagandaajaleht Kodumaa kutsus meid küll koju, kuid mõnes teises artiklis kirjutas, et tagasipöörduvaid eestlasi karistatakse ainult õiglaselt selle eest, et nad olid Eestist ära läinud. Õiglaselt?
Meie olukord oli teine, kui näiteks rootslastel, soomlastel või sakslastel. Nemad olid oma kodumaalt ära tulnud, otsides paremaid elutingimusi, ja neil oli igal ajal võimalik sinna tagasi pöörduda. Meie aga ei saanud. Seepärast nendel ei paistnud olevat nii tugevat koduigatsust kui meil. Enamik meist tahtis saada kokku teiste eestlastega, rääkida eesti keelt, käia eestikeelsetel jumalateenistustel, rääkida ühistest muredest, vahetada informatsiooni töökohtade leidmiseks.

Aastal 1950 oli Los Angelesse loodud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kogudus. Jumalateenistusteks kasutati Angelica luteriusu kirikut Bonnie Brae tänaval. Üürisime ruume aktusteks, pidudeks, segakoori proovideks, rahvatantsu harjutusteks, koosviibimisteks. Kasutasime International Institute ruume, Ukraina maja Hollywoodis Melrose’i avenüül, Armeenia maja Venice’i avenüül, Patriotic Hall ruume Los Angelese südalinna lähedal Figueroa tänaval. Tihti oli raske saada ruume päevaks, millal vajasime. Samuti pidime saalide omanike soovide järgi käima. Enamik neist piiras aega, kui kaua tohtisime seal viibida; mõni ei lubanud alkoholi tarvitada ja nii edasi. Saalide üürimine oli kulukas ja ebapraktiline.
Enne minu Los Angelesse tulekut, aastal 1950, ühel piknikul Sycamore pargis tõstatati küsimus, kas me ei peaks püüdma osta endale seltsimaja. Sealsamas pandi paarsada dollarit kokku, alustades Eesti Seltsi juurde fondi seltsimaja ostuks.
Paar aastat läks mööda, ilma et keegi oleks hakanud seltsimaja muretsemise suhtes tõsisemalt tegutsema. Nõndanimetatud vanad eestlased, kes olid tulnud Ühendriikidesse enne Teist maailmasõda, näisid olevat rahul oma eluga. Uued immigrandid rabelesid, õppides uusi elukutseid ja inglise keelt. Neil olid ka isiklikud mured, et majanduslikult saada jalgu alla ja parandada oma elujärge. Uutel immigrantidel oli pikk tee minna, kuna enamik neist oli siia maale jõudnud, ilma et neil oleks taskus olnud pennigi raha.
Uustulnukate seas oli üks keskealine abielupaar Helen ja Albert Simm. Albert oli õppinud Tartu Ülikoolis õigusteadust ja ta oli olnud Eestis vallakirjutajaks. Helenil oli olnud Tallinnas kübaraäri. Sõja ajal olid nad põgenenud Rootsi. Siis aga hakkas Rootsi valitsus üles näitama liigset sõbralikkust Nõukogude Liiduga ja seega muutus elu värsketele sõjapõgenikele Balti riikidest hädaohtlikuks. Helen ja Albert kolisid New Yorki ja paar aastat hiljem Los Angelesse. Albert leidis lihtsat tööd ühes trükikojas, kus trükiti telefoniraamatuid. Helen hakkas kujundama ja õmblema kübaraid filmistuudiotele. Panin tähele kahte asja nende juures – et Albertil oli kena välimusega naine, ja et Albert näis pidudel liiga palju märjukest kasutama. Midagi muud tähele­panuväärivat ei paistnud mulle silma.
Siis aga aastal 1953 Albert Simm hakkas tõsiselt tegutsema, et saada Los Angelese eestlaskonnale oma seltsimaja. Aktsiooni algatamiseks kutsus ta Eesti Seltsi, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduse ja Los Angelese Apostliku Õigeusu Koguduse esindajad Bernard Nurmseni värvipoe tagaruumi koosolekule. Võeti vastu otsus alustada Eesti Maja soetamise aktsiooniga. Simm optimistina ütles, et kuna seitse meest tuli kokku seitsmendal kuupäeval ja kuna seitse on maagiline arv, siis kaks korda seitse tagab, et edu on kindel. Albert Simm võttis meie eesti ühise kodu loomise oma elu ülesandeks, laskmata midagi muud teda selles kõigutada.

Vastostetud Eesti Maja remontimine Los Angeleses 1953–1954. Ees vasakult: August Polli, Ilmar Tiideberg, Juhan Tinniste, Albert Simm, ... pojaga, ..., Helvi Laan, Merike Tiideberg, Kalju Voika. Taga: Verner Visse, Bernard Nurmsen, Viktor Palango. Pildil siseõu, vasakul uks kööki, sellest paremal uks daamide tuppa.

Raskusi oli palju. Et osta ühte maja, peab olema raha. Aga kuidas veenda inimesi raha andma seltsi­maja ostuks, kui sul ei ole ette näidata maja, mida tahame osta? Keegi maja müüja aga ei oota aasta või kaks, kuni paned kokku raha tema maja ostuks. Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti. Catch 22. Inimesel on palju lihtsam leida põhjusi miks mitte raha anda, kui põhjust miks raha anda. „Näita mulle maja, mida tahad osta. Siis ma näen, kas mulle meeldib see maja ja selle asukoht või mitte. Näita ka, kuidas kavatsed seda maja majandada ja kasutada.” Kõik mis on vaja, on mõni tilluke vabandus ja raha jääb taskusse ning maja ostmata.
Et saada asja liikuma, valiti 30 usaldusmeest, kellede vahel jagati ära kõik teadaolevate eesti keelt rääkivate isikute nimed ja aadressid. Sihiks oli rääkida igaühega neist. Otsustati et maja ostuks peaks meil olema vähemalt 30 000 dollarit. Kaalusime, et kui teeks osatähe hinnaks näiteks kümme dollarit mõttega, siis saaks igaüks ise otsustada mitu osatähte ta ostab. Siis aga mõni ostaks ainult ühe või kaks kümnedollarilist osatähte ja ta tunneks, et tema moraalne kohustus on täidetud. Sellest aga ei ole küllalt, et osta seltsimaja. Nii otsustati, et ühe Eesti Maja osatähe hind peaks olema 100 dollarit. Vähemaga ei saa hakkama. See oli suur raha. Paljudele meist oli see poole kuu palk või isegi rohkem.
Usaldusmehed hakkasid külastama inimesi nende kodudes. Jutt käis umbes järgmiselt: „Kas arvate, et meil peaks olema oma seltsimaja, mida saaksime tõesti oma Eesti Majaks nimetada?” – „Jah, arvan küll.” – „Sobiv maja maksaks umbes 30 000 dollarit. Kuna meil on 300 eesti keelt rääkivat perekonda Los Angeleses tähendab, et iga pere peaks andma 100 dollarit.” – „Oh, ei! See on liiga palju.” – „Aga vähemaga me ei saa hakkama. Ja olete ometi nõus, et meil peaks olema oma Eesti Maja. Te ei pea seda tasuma ühe korraga. Võite valida ise kui palju te korraga annate.”
Et kergemini lubadust saada, küsisime algul inimestelt ainult ostulubadusi. Kuna sel puhul raha kohe ei nõutud, andsid paljud oma allkirja ilma pikema vaidluseta. Tegelik raha maksmine pidi toimuma siis, kui enamik ostulubaduste andjaid otsustas teatud maja osta. Albert Simmi mõte oli kogu aktsioon viia läbi välksõja põhimõttel. Ühes oma kõnes 1953. aasta sügisel lubas Albert, et kui ühe aasta jooksul ei ole maja ostetud, tühistatakse ostulubadused ja antakse selleks ajaks kogutud raha tagasi.

Hakkasime otsima maja, mis sobiks meile seltsimajaks. Selgus et, nagu Albert ütles, üks klubimaja on nagu sõjalaev, kui vajad seda, siis ta maksab kole palju, kui aga teda müüa tahad, siis keegi ei taha teda osta. Järgmise kümne kuu jooksul vaatasime üle klubimaju, kinosid, kauplusi, ladusid, kokku 102 objekti! Mõned klubimajad ei sobinud meie tarvetele, mõned olid kaugelt liiga kallid, kinode põrandad olid kallakuga, vajades põhjalikku ümberehitamist, kauplused ja laod vajasid linnavalitsuse eriluba, et neid tohiks kasutada klubimajadena. Edu ei olnud. Samal ajal käisid 30 usaldusmeest kodudes, püüdes veenda inimesi ostulubadustele allkirja andma.
Oli sügis 1954. Sihiks võetud kaksteist kuud hakkas täis saama. Aktsioon ähvardas välja surra. Viimase võimalusena otsustasime esitada ostulubaduste andjatele meile vähegi sobiva Adamsi bulvari ja Viienda avenüü nurgal asuva kahekorruselise telliskivimaja. Sellel oli kaks või kolm äriruumi allkorrusel ja üks suurem saal ülemisel korrusel ilma kõrvalruumideta. Küsitud hind oli $59 000, mis oli küll meile mõnevõrra liiga kõrge. See oli siiski parim võimalus, mida leidsime.
Ostulubaduste andjate koosolek kutsuti kokku. Vaidluste lõpuks otsustati Albert Simmi ettepanekul küll erilise entusiasmita selle maja ostu poolt. Lõppotsus jäeti siiski veel usaldusmeeste teha. Õnneks koosolekul seltsimaja ostu otsusel olid ka sõnad „... või mõni teine sobiv maja.”. Õnneks, kuna varsti pärast koosolekut pakuti ajalehe kuulutuse kaudu müüa ühte tantsusaali, mis oli paari aasta eest ümber tehtud nelipühilaste kirikuks. Hinnaks küsiti $18 500. See oli kui päikesekiir taevast. Kohe kutsuti kokku usaldusmehed. Koosoleku pidasime müügiloleva maja saalis. Maja nägi hirmus välja. Kõik näis olevat hooletusse jäetud. Pettumus oli dramaatiline. Rahval oli olnud ettekujutus suurest klubimajast, mitme saaliga, võib-olla mõne üüritoaga kaugemalt tulnud külalistele, lastele mänguväljakuga ja nii edasi. Ja nüüd see? Krundil polnud ruumi isegi üheainsa auto parkimiseks.

Eesti Majale eeskoda ehitamas 1953–1954 Los Angeles, California. Katusel Viktor Palango, redelil Bruno Laan, all Toivo Palango. Ees naabriaed, mille ostsime laste mänguväljakuks ja autode parkimisplatsiks aastal 1973.

Aga hind oli meie rahakoti järgi ja majal oli võimalusi. Arutasime ja vaidlesime keskööni. Kui lõppeks hääletasime, jäi ainult üks usaldusmees erapooletuks, kõik teised hääletasid maja ostu poolt. Järgmisel hommikul kirjutas Albert Simm ostulepingule alla ja olimegi ostnud maja aadressiga 1306 West 24th Street, Los Angeles. Tegime väikese mahamaksu ja ülejäänud hinda lubasime hakata maksma müüjale laenu alusel.
Kõigepealt hakkasime maja puhastama, et näha, mida olime ostnud. Pidime viima viis veoautokoormat prahti prügimäele. Sealhulgas oli ka mitu vana madratsit, kuna maja oli hiljuti kasutatud ka vallalistele lastega emadele. Olime rõõmsad, et sõnad „... või mõni teine sobiv maja” oli ostulubaduse andjate koosolekul vastu võetud, kuna kahtlesime, kas oleksime saanud küllaldaselt hääli sellises olukorras oleva maja ostuks.
Maja ees oli suur palmipuu, mille Simm laskis ruumi tegemiseks kohe maha saagida. Ise ta ütles naljatades, et muidu puuakse meid sellele üles, et oleme nii kehva maja ostnud. Siiski olime oma sihi saavutanud. Olime loonud ühe Eesti Maja, eesti seltsimaja kaugel Eestist Los Angelese linna südames.
Kohe hakkasime ehitama ja korrastama maja pidulikuks avamiseks poole aasta pärast. Ehitasime uue sissekäigu ja koja, et mitte tänavalt otse saali astuda. Ehitasime ümber köögi ja väljakäigud. Suure saali ühes otsas oli nelipühilaste ristimisbassein. Selle asemele ehitasime uue lava. Ostsime uut mööblit. Juulis 1955 olime valmis avapidustusteks.
Tegelikult oli see tähelepanu vääriv saavutus. Oli jälle üks uus Eesti Maja asutatud väljaspool okupeeritud Eestit. See oli eestlaste kants, mis aitas meid koos hoida, et meie ei kaoks nagu sügisesed puulehed tuules. See oli meie ühine kodu. Eesti Vabariigi peakonsul Johannes Kaiv ja praost Aleksander Hinno tulid New Yorgist, et meiega koos pühitseda. Olime rõõmsad ja uhked. Ei lugenud, et meil oli siiski veel suur laen vaja maksta, milleks meil hiljem kulus seitse aastat.
Eesti Maja oli meile üsna sobivas asukohas, sest umbes 80 protsenti eestlastest elas Eesti Majast mitte rohkem kui kolme kilomeetri kaugusel. Taani maja oli meist poolpõiki üle tänava. Ka meie, Helvi ja Bruno, elasime möbleeritud korteris jalutuskaugusel. Aja jooksul ümbruskonna elanikkonna muutudes kolis enamik meist küll kaugemale.