|
|
Vabadusvõitlejad avasid
Tehumardi öölahingu paigas mälestuskivi
tekst: kuno raude
|
Jaan Arula ja Kuno Raude Tehumardi öölahingu
asukohta tähistava mälestuskivi juures. Foto
K. Raude
|
15. juulil 2012 avasid
Saaremaa kaitseliitlased ja vabadusvõitlejad Eesti vabadusvõitlejate
XX kokkutulekust osavõtjate juuresolekul Tehumardi öölahingu
toimumise tegelikus asukohas tagasihoidliku mälestuskivi,
millele on paigaldatud mustast graniidist plaat võimalikke
probleeme välistava tekstiga „SIIN PUHKES 8. OKTOOBRIL
1944 TEHUMARDI ÖÖLAHING”. Jääb mulje,
et mälestuskivi paigaldamisega on soovitud vaid täpsustada
öölahingu toimumise täpset asukohta, avamata lahingu
tähendust Eesti aladel II maailmasõjas. Plaadilt eemaldasid
katte Saksa poolel võidelnud August Poopuu ja Rudolf Murekas.
Mälestuskivi õnnistas õigeusu kiriku preester
Innokenti Hiiet, pikema ülevaate öölahingust esitas
kokkutulnuile Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna
juhataja Raul Salumäe. Mälestusmärgi avamisest
võtsid osa vabadusvõitlejad Eestist ning vabadusvõitlejate
esindajad Soomest, Lätist, Leedust ja Kanadas resideeruvast
Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskusest.
|
2004. aastal avatud mälestuskivi Sõrves 1944.
aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks.
|
1967. aastal
avati öölahingu toimumise koha lähistel skulptorite
Riho Kulla, Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa loodud mõõgakujuline
Tehumardi mälestussammas, mille ümbrus muudeti Punaarmee
sõjaveteranide kultuspaigaks.
Kuuskümmend aastat peale öölahingut, 2004. aasta
sügisel, oli Klaus Ritter koos oma sõjakamraadidega
taas Sõrve poolsaarel, kus nad avasid mälestuskivi,
millel on tekst „SÕRVES 1944. AASTA SÜGISEL LANGENUD
SAKSA SÕDURITE MÄLESTUSEKS”.
Tehumardi
öölahing
22. septembril
1944 langes Punaarmee kätte Tallinn. Saksa väeosad taandusid
Lääne-Eesti saartele ja asusid nende kaitsele selleks,
et laevaliikluse kaudu Läänemerel toetada Lätis
võitlevat Kuramaa väegruppi. Saarte kaitse üldjuhiks
määrati septembris 1944 Saksa 23. jalaväediviisi
ülem kindralleitnant Hans Schirmer, kellele oli teada, et
Punaarmee valmistub Eesti saari ründama kolme korpuse ehk
9 diviisi jõududega. Saaremaale koondatud Saksa väeosade
arvule vaatamata sai Schirmer väga hästi aru, et Lääne-Eesti
saari ta oma käes kuigi kaua hoida ei suuda. Muhu saarele
taandunud 2000 eesti võitlejalt võeti relvad ning
saadeti Neuhammerisse täienduseks taasformeeritavale 20.
Eesti Relvagrenaderide Diviisile.
5. oktoobri hommikul alustas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpus ameeriklastelt
saadud amfiibautodel ja dessandipraamidel tugeva suurtükitule
katte all Väikese Väina dessanti. Järgmisel hommikul
alustas dessanti ka 109. Laskurkorpus. Schirmeri käsul hakkasid
punaarmee dessandi vastu võidelnud saksa väeosad
taanduma Salme küla juurde loodud kaitseliini taha.
8. oktoobri õhtuks jõudsid Tehumardi küla juurde
249. Eesti Laskurdiviisi 307. üksiku tankitõrjediviisi
baasil loodud tugevdatud motoriseeritud eelsalk (ca 370 meest)
major Vladimir Milleri juhtimisel ning major Grigori Karaulnõi
juhitud 917. polgu 1. pataljon (ca 300 meest). Mõlemad
komandörid ootasid endale Kuressaarest appi 7. laskurdiviisi
27. laskurpolgu võitlejaid. Kumbki mees ei teadnud, et
samal päeval hakkasid nende väeüksuste poole liikuma
ka Nasva jõe liini kaitsel seisnud Saksa vägede 23.
jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi kaks
pataljoni (ca 700 meest). Saanud teada, et Tehumardi lähistele
on ette jõudnud Punaarmee üksused, jätkasid 67.
rügemendi 2. pataljoni 350 sõdurit hauptmann Klaus
Ritteri juhtimisel liikumist Sõrve maanteed mööda
Tehumardi poole, lootes üllatusrünnakuga seal paiknevast
vastasest ööpimeduses läbi murda. Järve kõrtsi
lähistel eraldus ühisest kolonnist 67. rügemendi
1. pataljon, liikudes käsukohaselt lahingusse sekkumata piki
mereranda hauptmann Hermann Ulrichsi juhtimisel Sõrve poolsaare
suunas.
2. pataljoni kolonni eesotsas liikunud Klaus Ritter andis oma
meestele käsu mitte mingil juhul tulistada enne, kui tema
on selleks loa andnud. Kella poole kümne ajal jõudsid
Ritteri mehed Karaulnõi pataljoni sõduriteni, kes
pidasid sakslaste kolonni Kuressaarest saabuvateks punaarmeelasteks.
Kottpimedas jätkasid sakslased teed Salme küla suunas
ümbritsetuna Karaulnõi pataljoni meestest. Läbinud
nõnda sadakond meetrit, tulistas Ritter esimese lasu, mille
järel avasid marutule ka temale alluvad sõdurid. Sõrve
maanteel ööpimeduses puhkenud lahingus 917. Laskurpolgu
1. pataljon purustati. Ei teatud seda, et ees ootab palju tugevam
vastane.
Umbes viie minuti pärast jõuti major Milleri motoriseeritud
eelsalgani. „Ärge laske, omad!” karjusid eelsalga
ohvitserid uskudes, et on eksikombel langenud appi ruttava Punaarmee
üksuse tule alla. Kuid valgusrakettide ja leekkuulide kumas
avastati, et tuld annavad sakslased. Lahingu esimestel minutitel
langes eelsalga komandör major Vladimir Miller. Süttisid
soomukid, heites lahinguväljale valgust. Metsikus tulemöllus
läks lahti halastamatuks öiseks käsitsivõitluseks.
Käiku läksid täägid, pussnoad, labidad, rusikad.
Öisele lahinguväljale jäi 190 Ritteri meest. See
oli hind, mis tuli tasuda oma rügemendi 1. pataljoni ja enda
pataljoni ülejäänud meeste kaotusteta jõudmise
eest Sõrve säärele omade juurde. Umbes 200 meest
langes nõukogude poolel, nende seas koju jõudnud
eesti noormehed. Ka mööda rannikut liikuv Ulrichsi pataljon
sattus Punaarmee üksuste rünnaku alla. Kuid raskekuulipildujate
meeskonnad päästsid olukorra, võimaldades 1.
pataljoni meestel suuremate kaotusteta Sõrve poolsaarele
pääseda.
Tehumardi lahing seiskas mõneks ajaks Nõukogude
vägede seni kiirelt kulgenud pealetungi Saaremaal, mis võimaldas
Saksa väejuhatusel organiseerida Sõrve poolsaare kaitset
kuni 24. novembrini 1944, mil Eestimaa pinnalt lahkus organiseeritud
korras viimane saksa sõdur. Saksa 23. jalaväediviisi
67. Potsdami grenaderirügemendi kahe pataljoni läbimurde
eest Sõrve poolsaarele ning ligemale 500 sõduri
päästmise eest kindlast surmast annetati hauptmann Klaus
Ritterile Raudristi Rüütlirist.
|
|
|
