Kultuur ja Elu 3/2012

Kultuur ja Elu 2/2012

Eesti muusika on osa maailmakultuurist
Neeme Järvi – 75
Vardo Rumessen – 70

tekst: Velly Roots
fotod: erakogu

Sõbrad Vardo Rumessen ja Neeme Järvi.

Selle aasta suvel tähistasime Eestile kogu maailmas rohkesti tähelepanu ja kuulsust toonud kahe aatelise mehe, kahe sõbra Neeme Järvi (75) ja Vardo Rumesseni (70) juubelit.
Pärast juuli algul Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi juhatatud kava „Suur suvine kohtumine: Sõbrad” lõppemist mattusid püsti tõusnud publiku ovatsioonidesse Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese soojad tänusõnad maestrole. Neeme Järvi kontserdid on alati toonud kokku saalitäied muusikat armastavat publikut. Nii oli see ka enne Järvi ja tema perekonna lahkumist ENSV-st 1980. aasta algul. Töötades 1960. aastatest Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ja ka Estonia teatri peadirigendina, tuli Neeme Järvil tol ajal pidevalt kaitsta oma koostatud kontserdikavu ja ka muusikute õiguste eest välja astuda. Olukord muutus talumatuks. 1980. aasta jaanuarist alanud sunnitud eemalolek armastatud kodumaast kestis kümme aastat, mille jooksul ei tohtinud Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ettekandes esitatud muusika teavitamisel dirigendi nimegi mainida. Pärast pikka eemalolekut, tõusnud muusikamaailma tippu ja juhatanud kõiki tuntumaid sümfoonia­orkestreid, kohtus Neeme Järvi taas eesti publikuga Estonia kontserdisaalis 1989. aasta sügisel. Ta tuli koos Göteborgi sümfoonikutega, esimese orkestriga, kelle peadirigendina ta pärast Eestist lahkumist tööle oli asunud. Enne kontserdi algust mängis orkester Eesti hümni. Mäletan siiani, milline meeleliigutus täitis püsti tõusnud publikut ja missuguse erilise hingestatusega mängis võõramaa orkester meie hümni, mis siin oli ju pikka aega kõige rangemate ähvarduste saatel keelatud. Sellest peale on Eesti publik juba tihedamini saanud jälgida Neeme Järvi erakordset võimet sütitada ja muusikasse kaasa haarata nii orkestri kui publiku. Ta on alati tagasi oodatud, tema juhatatud kontsertidele on raske pääset saada. Aga Neeme Järvi kinnitamine ERSO kunstilise juhi ja peadirigendi kohale 2010. aastal katkes tolleaegse kultuuriministri alusetute ja uskumatult häbiväärsete süüdistuste tagajärjel. Järvi kaitsmise asemel ühines temavastase laimukampaaniaga ootamatult ka teda Eestis esindama hakanud ja tema trükiseid seni välja andnud kirjastaja Sirje Endre. See kõik on maestrole palju haiget teinud. Eesti publik ja välisriikidegi press jälgis seda konflikti murelikult lootes, et Neeme Järvi sügavast solvumisest üle saab ja ikkagi tagasi ERSO-t juhtima tuleb. Nii oligi – ministrid tulevad ja lähevad, nende omakasu­püüdlikud nõustajad otsivad uusi teenimisvõimalusi, aga Neeme Järvi juhib nüüd juba teist hooaega oma armastatud orkestrit. ERSO kunstiliseks nõustajaks kinnitati Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent on Olari Elts.

Neeme Järvi pärast 10 aastat sunnitud eemalolekut taas eesti publiku ees, seekord Göteborgi sümfoonikutega. On aasta 1989.

KE on oma lugejatele varem tihti vahendanud nii Neeme Järvi kui ka Vardo Rumesseni mõtteid muusika mõjust ja muusikute vastutusest inimese vaimsete, eetiliste väärtuste kujundamisel. Seekord aga hakkab maestro muheledes meenutama oma pika elutee päris algust, saabumist siia ilma ajal, mil Eesti Vabariik oli juba katastroofiliste muutuste lävel.
Neeme Järvi: „Eesti aja lõpus sai Pääskülas Männiku teel valmis maja, mille minu vanemad, kes olid mõlemad juuksurid, jõudsid oma töö kõrval ehitada. Meie lähedalt käis mööda susla, kitsarööpaline raudtee. Meie ema oli väga ettenägelik ja aimas venelaste baaside lepingust halba, sõda on tulemas, arvas ta. Paekülas oli Joosu Jaani talu, ja see Jaan tahtis kangesti Tallinna tulla. Sõja lähenedes oli juuksuritööd järjest vähem ja nõnda siis vahetasidki mu vanemad mõneks ajaks meie maja Joosu Jaani Paekülas asuva talu vastu. Ema tegeles loomadega, isa hakkas pastlaid valmistama. Meil oli seal hobune Selma. Kui venelased taas sisse tulid, viisid nad muidugi Selma minema. Ema niisuguse ülekohtuga ei leppinud, pani ennast ilusasti riidesse ja kuna ta oskas vene keelt, läks kordonisse ning tegi seal neile selgeks, et tema on Selma omanik. Mõtle, antigi tagasi! Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud üks kole mälestus. Ühel päeval hüppas vene sõdur meie majja, püss õieli ja hakkas isa ähvardama: „Mida sa siin teed? Lasen su kohe maha, kui sa ei ütle!” Isal oli parajasti pastelde tegemine pooleli, aga ei osanud seda vene keeles seletada. Mina karjusin kõva häälega ja isa püüdis näidata, mis asi on pastel. Eks vene sõdurid rüüstasid tol ajal paljusid, võtsid ära taskukellasid ja muid hinnalisemaid esemeid, ka minu vanematelt. Minul polnud sel ajal midagi muud jalga pannagi kui isa tehtud pastlad. Suuremaks saades sain küll saapad, aga peagi jäid need väikseks ja hõõrusid jalga, nii et see siiani tunda annab. Uusi polnud ju tol ajal kusagilt kohe võtta.
Õppisin Paeküla algkoolis, kolme klassi peale oli seal üks õpetaja. Algharidust sealt muidugi sai. Mu ema oli väga tark, et mind ja mu vanemat venda Vallot sundis muusikaga tegelema. Vallo õppis klaverit, aga mulle pistis ema 4-aastaselt pihku ksülofonilusikad. Ema sundis meid harjutama: „Ei lähe välja poistega palli mängima, harjuta aga kaks tundi ksülofoni!” Koolinoorte isetegevuse olümpiaadidel, mida sel ajal korraldati, sain esikoha nii Märjamaal, Haapsalus kui ka Tallinnas. Ema tassis muidugi ksülofoni nii rongi kui ka bussi peale, ise ma ju ei jõudnud. Viimaks kolisime tagasi Tallinna, Vallo õppis juba Reaalkoolis. Meid kutsuti paljudesse kohtadesse esinema, ka Eesti Raadiosse, mängisin seal polkasid ja galoppi. Meie kodus kõlas kogu aeg muusika ja laul. Isa mängis kitarri, ema mandoliini, vahel võttis balalaika ka kätte. Ema tegi head kotletti ja külalistele, kes juhtusid sisse astuma, pakuti alati mis juhtus parajasti laual olema.”

Lapsepõlv ja noorusaja sündmused jäävad eredalt meelde, ükskõik kui sündmusterohke edasine elutee ka poleks. Mida arvab maestro meie kultuurist, eelkõige muidugi muusika olukorrast praegu, kus majanduslik surutis ei pigista mitte ainult meid, vaid kogu maailma?
Neeme Järvi: „Rahvas valib meil Riigikogu, aga mis otsuseid nad seal teevad?! Kui lähemalt vaadata, siis raisatakse riigieelarvest raha päris imelike, teise- või kolmandajärguliste asjade peale. Meil ju tegelikult puudub Rahvusooper, on ainult koht, kus saab ooperit kuidagi teha. Vaatan murelikult, et näiteks hea akustikaga Linnahall, kus oli ju võimalik suurepäraseid muusikaüritusi korraldada, lastakse ära laguneda. See on haruldane koht ja sinna võiks rajada nii rahvusooperi kui ka korraliku kontserdisaali. Tuletame meelde, millal ja milleks ehitati hoone, kus praeguseni paikneb nii Eesti Kontsert kui ka Estonia teater! Selle ehitamisega said meie esivanemad hakkama, meie aga oleme viimase 20 aasta jooksul suure hädaga lõpuks valmis saanud vaid Eesti Muusikaakadeemia hoone. Meie noored on väga andekad ja suurtel rahvus­vahelistel võistlustel saavad kõrgeid kohti, aga peame hoolitsema, et nad ka Eestisse tööle jääksid, et neil oleks siin esinemisvõimalusi.
Kadri Tali on oma ametiaja jooksul ERSO töövõimaluste eest kõigi raskuste kiuste tublisti hoolitsenud, aga peame vaatama edasi, kaugemale. ERSO on praegu väga heal tasemel, on eesti muusika lipulaev ja me oleksime konkurentsivõimelised kogu maailmas. Selleks on vaja finantsilisi vahendeid. Tuleb seada endale suurejoonelisemaid eesmärke, mõtlemine on meil kitsas.”
Tallinnas toimunud Neeme Järvi kontserdile järgnes Pärnus Rahvusvaheline Järvi Suvefestival, mis tõi kokku palju suurepäraseid muusikuid ja ka muusikat armastavat publikut kogu maailmast. Neeme ja Paavo Järvi juhtimisel viidi läbi rahvusvaheline noorte dirigentide ja keelpillimängijate meistrikursus. Suvefestivali avakontserdil juhatas parimatest mängijatest koosnevat festivaliorkestrit Paavo Järvi. See õhtu Mendelssohni ja eriti Poulenci muusikaga, kus kaasa tegi haruldase kõlavärvinguga segakoor Latvija, pani aluse festivali kõrgele tasemele. Arvukad kontserdid hoidsid Pärnu linna muusika lummuses rohkem kui nädala. Sellel festivalil on kõik eeldused areneda kogu maailmas tähelepanu äratavaks suursündmuseks, peaasi, et selle korraldajate entusiasm ei raugeks.
Neeme Järvi ja Vardo Rumesseni juubelinäitusel Pärnu Kontserdimajas võis näha Järvi aastate jooksul paljudes maades toimunud kontsertide plakateid. Missuguste maailmakuulsate orkestrite ees ta on seisnud! Maestroga kõige enam koostööd teinud heliplaadifirma „Chandos” oli lasknud juubeli puhul välja valiku nendele 30 aasta jooksul salvestatud muusikast, aga tööd on tehtud teistegi firmadega ning salvestisi nüüdseks juba üle 450.

Vardo Rumesseni ulatuslikust tööst eesti heliloojate loomingu jäädvustamisel kõnelesid näitusel nii arvukad heliplaadid, trükised, noodiväljaanded kui ka äsja ilmunud põhjalik ülevaade tema tegevusest „Vardo Rumessen 70”.
Kui Neeme Järvi sündis veel vabas Eestis, siis Vardo Rumessen saabus siia ilma päris sõjakeerises, 8. augustil 1942. Tema vanemad õppisid Tallinna Konservatooriumis, ema laulmist, isa koorijuhtimist. Nende õpingud jäid pooleli ja nad põgenesid sõja jalust Pärnusse. Vardo asus õppima viiulit Pärnu Lastemuusikakoolis. Olles juba lapsest peale ettevõtlik, korraldas ta keskkooli lõpuaastail Pärnu I Keskkoolis muusikaõhtuid, esitades Bachi, Beethoveni, Chopini klaveriloomingut koos selgitavate kommentaaridega. Klaverit oli ta viiuli kõrval iseseisvalt õppinud, kuni astus Pärnu Lastemuusikakooli Alice Mardi klaveriklassi, mille lõpetas vaid aastaga. Seejärel õppis Rumessen Tallinna Muusikakoolis Hilja Olmi klaveriklassis ja lõpetas sellegi nelja aasta asemel kolmega. Aga enne kui ta 1964. aastal sai alustada õppimist Tallinna Konservatooriumis, võeti ta nõukogude armeesse aega teenima. Vabanenult jätkas Rumessen õpinguid Bruno Luki ja Eugen Kelderi klassis ning lõpetas konservatooriumi ettenähtust aasta varem. Diplomitööna valmistas ta kohustusliku klaveriliteratuuri kõrval ette ka kolmeköitelise omapoolsete kommentaaridega täiendatud väljaande Mart Saare klaveriloomingust.

Muusikust teadlane-kirjamees

Sellest alates pidi pianistist Rumessen järgima talle saatuse poolt määratud teist kutsumust: üles otsida, korda teha ja jäädvustada eesti heliloojate unustatud senitundmatuid teoseid. Kui palju on tal tulnud käsitsi ümber kirjutada noote, mille seisukord on nõudnud põhjalikku uurimist ja süvenemist.
Meenutan siin suuremaid: Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” ja Artur Kapi „Hiiobi” partituuride restaureerimist, redigeerimist ja klaviiride koostamist, mis võttis pikki aastaid. „Joonase” esiettekanne Estonia kontserdisaalis Peeter Lilje juhatusel toimus 1989. aastal. Meie orkester, koorid ja solistid viisid selle suurteose viis aastat hiljem Neeme Järvi juhatusel Göteborgi, Malmö, Stockholmi ja Helsingi publiku ette. Nüüd on seda esitatud üle 20 korra paljudes maailma kontserdisaalides ning heliplaadi­firmade BIS ja VAI salvestised üle maailma levinud. Välismaa muusikakriitikud on „Joonast” nimetanud XX sajandi üheks suuremaks muusikaliseks avastuseks.
Vardo Rumessen on meie heliloojate H. Elleri, M. Saare, R. Tobiase, E. Oja, A. Kapi, E. Tubina loomingut palju ette kandnud ja salvestanud, aga organiseerinud selleks ka meie tuntud interpreete. Nüüdseks on Rumesseni esituses salvestatud 25 CD-plaati koos selgitavate saatesõnadega eesti, saksa, inglise, soome, prantsuse, vene ja mitmes muuski keeles. See määratu töö on nõudnud visadust, järjekindlat võitlust nendega, kelle käes on otsustamisõigus kultuuriväljaannete finantseerimise üle. Kui küsisin Rumessenilt, kas ta on saanud „Joonase lähetamise” ja „Hiiobi” mitmesajaleheküljeliste partituuride restaureerimise ja redigeerimise eest ka mingit honorari, raputab ta kurvalt pead. Tema pärimistele on kultuuriministeeriumist vastatud, et niisugust tööd ei honoreerita, tasu makstakse vaid uute teoste eest. Kahjuks ei ole meie kultuurijuhid mõistnud, et ilma selle pingelise tööta tolmuksid need helitööd siiani muuseumiriiulitel. Aga peenikese noodikirja uurimine ja kirjutamine paljude aastate vältel on Rumesseni nägemist tõsiselt kahjustanud, nii et nüüd on arstidelt abi vaja.
Kui 2010. aastal korraldati inetu laimukampaania Neeme Järvi vastu, siis kolm aastat varem oli Vardo Rumessengi pidanud taluma alusetuid süüdistusi samade inimeste ja ka Muusikamuuseumi direktori Ülle Reimetsa poolt. Rumessen oli sunnitud kohtu poole pöörduma ja saavutas kohtuvaidluses lõpliku võidu 2010. aastal. On kurb mõelda, kui vähe oskame hinnata eesti kultuuri oluliselt väärtustavaid inimesi.

Neeme Järvi ja Vardo Rumessen Malmös enne „Joonase” esitamist. On aasta 1995.

Vardo Rumessen: „Mul on sageli tunne, et kogu minu elu on olnud üks vastu tuult rühkimine, nõnda nagu ma igal hommikul jalgrattal Kadri­orust mere äärt pidi Piritale sõidan. Olen avastanud eesti heliloojatelt üle saja helitöö, mida mitte keegi varem ei tundnud ega esitanud. Aga nende kultuurilukku jäädvustamine muutub üha keerulisemaks. Sageli raisatakse väga suuri summasid tühiste asjade peale, aga tõelised kunstilised väärtused, mis peaksid eelkõige toetust leidma, jäetakse tagaplaanile. Kommerts tungib nii kõvasti peale, et oleme jõudnud olukorda, kus oma rahvuslikust klassikast ei hoolita. Eelistatud on meelelahutus, ajaviide. Kui on vajadus välja anda midagi rahvuslikust seisukohast olulist, tuleb endal peale maksta. Sel viisil on ilmunud suurem osa minu viimase aja raamatutest, nootidest ja plaatidest, honorarist pole mõtet rääkidagi. Mina saan seda endale lubada, pole mul autot, mitut maja ega suvilat. Seetõttu on mul vabadus valida, mis on minu jaoks oluline. Olen otsustanud, et need arvukad trükised ja heliplaadid, mida olen suutnud välja anda, on meie rahvuskultuuri jaoks olulisemad kui minu isiklik heaolu. Aga näiteks soomlastel on olemas viieköiteline „Soome Muusika Ajalugu”. Mida on meil selle kõrvale seada!?”

Muusikust poliitik

Muidugi on KE lugejatel meeles, et Rumesseni energiline tegevus poliitikas algas juba ammu enne perestroikat. Ta oli üks Eesti Kongressi kokkukutsumise organiseerijaid, kes hiljem algatas EV kodaniku isikutunnistuste väljaandmise, et tagada eestlastele peremeheõigused omal maal. Sellega kogus ta endale palju vaenlasi, kelle jaoks rääkida Eesti iseseisvuse taastamisest oli tabuteema ning kes kaitsesid kodakondsuse 0-varianti ja kakskeelset Eestit. Ta oli Põhiseaduse Assamblee ning Riigikogu VII ja IX koosseisu liige, saades meie riigivõimu kõrgema organi tööst ka otseselt osa võtta. Küsin nüüd, mida ta arvab praegu meie erakondi viimasel ajal tabanud skandaalidest.

Vardo Rumessen: „Selleks et teostada oma ideid, on vaja omada võimu. Aga ei ole võimalik luua sellist erakonda, kus kõik mõtleksid ühtemoodi, sisse ujuvad igasugused aferistid. Isamaaliidu ühinemisel Res Publicaga oli pragmaatiline eesmärk: suurem valijaskond. Kuid ei arvestatud, et sellel uuel seltskonnal puudus Eesti Kongressi kogemus, puudusid ideaalid, mis olid Isamaaliidul kaasa tulnud ERSP-st. Seda aega tagasi keerata pole võimalik. Kui elamislubadega äritsemine välja tuli, helistasin Kelamile ja ütlesin, et kavatsen kirjutada erakonnast lahkumisavalduse. Mille eest me Eesti Kongressis võitlesime? Meie eesmärk oli ehitada üles rahvusriik! Kas nüüd on meie tohutu töö Eesti Vabariigi kodanike määratlemisel ja õiguslikule järjepidevusele toetuva riigi rahvuslikud põhimõtted tühja jooksnud, kui meie oma erakonna liikmed sellega äritsevad! Kelam vastas mulle väga targalt: Vardo, mitte meie ei pea lahkuma, vaid peame sundima lahkuma neid, kes meie põhimõtete vastu on eksinud. Kahjuks neid sundida kuidagi ei saa... Paljud meie rahvuslikult mõtlevatest inimestest kritiseerivad praegust olukorda ja räägivad mida teised peaksid tegema. Aga tulgu ise, saavutagu võim ja püüdku siis midagi ära teha. Riigikogu kodukord paneb ranged piirid ette, katsu seda punkti päevakorda saada, mida tahad saavutada. Ausalt öeldes on mul kurb-naljakas kuulata valimiseelseid kõnesid ja intervjuusid: mida kõike ei lubata! Ometi pead ju tegelema sellega, mida valitsus koalitsiooni enamuse häältega päevakorda on otsustanud panna.”

Ennekõike muusik

Pärnu suvefestivalil Vardo Rumesseni sooloõhtule kogunenud hinge kinni hoidev publik sai osa Chopini muusika mõtlikust, tundlikust, igatsusest tulvil võlust. See oli oma tõekspidamiste eest võitleva kompromissitu Rumesseni õrnem, tundelisem pool, mis oli nii mõnelegi seni tundmatu olnud. Muidugi on Rumessen ennekõike muusik – hinnatud pianist. Me vist ei teagi, kui paljudes Euroopa, USA, Austraalia, Kanada kontserdisaalides on ta nii sooloõhtutel kui ka orkestrisolistina esinenud, pälvides sooja vastuvõtu ja tunnustavaid arvustusi ajakirjanduses. Igal pool on ta esitanud parimate eesti heliloojate loomingut, äratades huvi nii meie rahva kui ka ajaloo vastu. Kontserditegevus välismaal sai toimuda aga alles pärast Eesti taasiseseisvumist.
Nõnda nagu Neeme Järvil oli keelatud kümme aastat kodumaale tulla, oli Vardo Rumessenil peaaegu sama pika aja jooksul keelatud Eestist välja minna. Keeld pandi peale pärast tema 1981. aastal suurt tähelepanu äratanud edukat esinemist Tubina kavaga Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia suures saalis, kus kohal oli ka helilooja ise. Sõprus Järvi ja Rumesseni vahel ei katkenud lahusoldud aastatelgi. Üsna sageli helistas Järvi, pärides Eestis toimuva järele. 1984. aastal aga kutsuti Rumessen KGB-sse oma tegevusest aru andma. Talle heideti ette tihedat kontakti Neeme Järviga, süüdistades teda natsionalismis ja põrandaaluses tegevuses ning keelati mõneks ajaks avalikud esinemised.
Peaaegu kaks nädalat kestnud Järvi suvefestivali lõppkontserdil 2. augustil esitasid Vardo Rumessen ja Neeme Järvi koos Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestriga Tubina Klaverikontsertiino Es-duur. Kontserdisaali pilgeni täitev publik tänas südamest tuleva aplausiga kaht Eestile igas olukorras truuks jäänud andekat ja töökat eesti meest.

Jõudu oma tõekspidamiste eest võitlemiseks soovib ka Kultuur ja Elu.