Kultuur ja Elu 3/2012

Kultuur ja Elu 2/2012

Vabadusvõitlejad Grenaderimäel. Foto: K. Raude

Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatuse arvamusavaldus Riigikogu tunnustuse kohta Eesti kodanikele 14.02.2012

Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatus

Kibedustunde ja pettumusega tuleb nentida, et 14. veebruaril 2012 vastu võetud Riigikogu mõnerealine poliitiline avaldus „Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele” ei vasta oma sisult nendele kauastele ootustele, mis on talletatud varem vabadusvõitlejate kokkutulekutel Riigikogule esitatud pöördumistes: anda Eesti Vabariigi nimel riiklik hinnang sündmustele Eestis aastatel 1939–1991 ning tunnustada otsesõnu Eesti riikliku iseseisvuse eest peetud vabadusvõitlust ja vabadusvõitlejaid.
Riigikogu 14. veebruari 2012. aasta avalduses avaldatakse tunnustust Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Nõukogude Liidu või natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsiooni aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.
Eesti Vabadusvõitlejate XX kokkutulek nendib, et Riigikogu avalduses jäetakse lahti mõtestamata eesti rahva ajaloomälule ja ajaloofaktidele toetudes Vene ja Saksa okupatsiooni tingimustes Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel toimunud tegutsemise viisid ja vormid, samuti selle sisu.
Tõsiasi on, et Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel toimunud tegutsemise viisideks olid nii relva­võitlus kui ka relvitu vastupanuvõitlus, samuti Välis-Eesti poliitiline võitlus.
Eesti iseseisvuse eest peetud enamlaste-vastane relvavõitlus algas kohe, kui puhkes sõda kommunistliku Nõukogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa vahel. Seda võitlust peeti nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal alates Suvesõja lahingutest kuni Teise maailmasõja lõpuni. Sakslastega peeti lahinguid alles Saksa okupatsiooni lõpul, kui algas Saksa vägede Eestist väljatõmbamine. Igasugune muu relvavõitlus sakslaste vastu enne Otto Tiefi VR II/3 valitsuse ametisseastumist ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise väljakuulutamist olnuks kaasaaitamine Eesti taasokupeerimisele Punaarmee poolt ja tähendanuks tegutsemist Eesti Vabariigi de facto taastamise vastu. Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt jätkus Eestis aastaid kestnud relvavõitlus nõukogude terrorirežiimi tingimustes.
Nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal hargnes siinmail ulatuslik Eesti Vabariigi taastamist taotlev ohvriterikas relvitu vastupanuvõitluse vastupanuliikumine. See jätkus Vene okupatsiooni lõpuaastatel oma erinevates vormides nagu Muinsuskaitse ja Rahvarinde liikumine, Kodanike Komiteede, samuti Eesti Kongressi ja Eesti Komitee ning Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti Ülemnõukogu tegevus.
Igasugune muu vastupanuvõitlus, mis poleks teeninud Eesti Vabariigi taastamise eesmärki, oleks aidanud kaasa Eesti taasokupeerimisele Punaarmee poolt ja oli seetõttu taunitav.
Relvavõitluse ja relvitu vastupanuvõitluse kõrval toimus Eesti iseseisvuse taastamise nimel Eesti pagulaskonna poliitiline võitlus ehk välisvõitlus, mis hõlmas Eesti Vabariigi pagulasvalitsuse, diplomaatiliste esindajate, Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Komitee ja mitmesuguste organisatsioonide tegevust.
Ei ole kahtlust, et nende võitlusviiside – relvavõitluse, relvitu vastupanuvõitluse ja Eesti pagulaskonna poliitilise võitluse ühisnimetus on vabadusvõitlus ja iga selles osaleja on vabadusvõitleja. Need võitlusviisid ammendavad täielikult Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel toimunud nn tegutsemise sisu. Vaatamata sellele päevselgele tõdemusele välditakse Riigikogu avalduses vabadusvõitluse ja vabadusvõitleja mõistete kasutamist, kuigi mõlemat mõistet on Eesti Vabariigi õigussüsteemis Riigikogu ise, Vabariigi Valitsus ja Riigikohus korduvalt kasutanud. Nii kõneldakse Riigikogu 17. detsembri 2003. aasta Okupatsioonirežiimi poolt represseeritud isiku seaduses Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud võitlusest ja relvastatud vabadusvõitlusest ning valitsuse 6. mai 2005. aasta avalduses Eesti vabaduse eest võitlejatest ning võitlusest Nõukogude ja Saksa okupatsiooni vastu. Samuti kõneldakse Riigikohtu kohtulahendites Nõukogude okupatsioonivõimude ja terrorirežiimi poolt represseeritud Eesti sõjameeste ja vastupanuliikumises osalejate rehabiliteerimisel võitlusest Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvõitluse eesmärkidele.
Jääb arusaamatuks, mis sundis nüüd Riigikogu peitma Eesti iseseisvuse taastamiseks peetud relvavõitlust, relvitut vastupanuvõitlust ja Eesti pagulaskonna poliitilist võitlust mingisuguse häguse ja umbmäärase, avalduses lahtimõtestamata jäetud tegutsemise mõiste taha. Nii sai avalduses vabadusvõitluse peitenimeks Eesti Vabariigi kodanike tegutsemise mõiste. See aga ei vasta oma sisult ja mõttekaalult kaugeltki vabadusvõitluse mõistele.
Ilmneb, et avalduse sõnastamisel on taotletud sellist sõnaseadet, mis rahuldaks peaaegu kõiki Riigikogu liikmeid, arvestamata seda, kas see on kooskõlas ajaloofaktide ja eesti rahvusliku ajaloomäluga ning vastuvõetav vabadusvõitlejatele.
Kuna Riigikogu avalduses ei nimetata vabadusvõitlust ega vabadusvõitlejaid, võib arvata, et parlament ei pea sobilikuks ka Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja ühenduste või ühingute nime kasutamist ning need tuleks nüüd ümber nimetada „Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel tegutsenud Eesti Vabariigi Kodanike Liiduks ja ühendusteks või ühinguteks”.
Samuti ootavad vabadusvõitlejad nüüd huviga, kas ja kuidas meenutavad Riigikogu avaldust arvestades Eesti riigitegelased oma sõnavõttudes Võidupühal või Vabariigi aastapäeval Eesti riikliku iseseisvuse eest peetud vabadusvõitlust ja vabadusvõitlejaid ning millist sõnastust nad seejuures kasutavad.
Riigikogu avalduses mõistetakse hukka Nõu­kogude Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa repressiivne poliitika ning nende isikute tegevus, kes nimetatud režiimide teenistuses on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid.
Siit tuleneb Riigikogu avalduse sõnastuses ilmnev vastuolu Riigikogu enda 18. juuni 2002. aasta avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis” sisuga, kus otsesõnu nenditakse, et Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõja­kuritegusid. Siin on igal sõnal range õiguslik tähendus ja kindlapiiriline sisu, kusjuures need mõisted seonduvad ja on kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja Eesti Vabariigi Kriminaalseadustikuga, kus on sätestatud eraldi inimsusevastane kuritegu, genotsiid ja sõjakuriteod. Seega ei ole inimsusevastase kuriteo mõiste rahvusvaheliselt hukkamõistetud aegumatute kuritegude üldmõisteks, mis hõlmaks inimsusevastast kuritegu, genotsiidi ja sõjakuritegusid.
Inimsusevastase kuriteo mõiste väära kasutamise tõttu jäävad Riigikogu avalduses hukka mõistmata genotsiid (küüditamisega kaasnenud eestlaste kui etnilise grupi hävitamine ja holokaust) ning sõjakuriteod, nagu eesti meeste mobiliseerimine Punaarmeesse, Stalini põletatud maa taktika rakendamine, tsiviilelanike tapmine ja ebainimlik kohtlemine, massimõrvad Tartu vanglas ja mujal, Nõukogude lennuväe terrorirünnakud Eesti linnade hävitamiseks jne.
Kui Eesti Vabariik avaldab tunnustust neile Eesti Vabariigi kodanikele, kes tegutsesid Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel, siis peaks olema loogiline, et riik mõistab samaaegselt hukka need isikud, kes Vene ja Saksa okupatsiooni ajal tegutsesid Eesti Vabariigi de facto taastamise vastu. Nii see aga ei ole ja Riigikogu mõistab oma avalduses hukka üksnes juba varem Riigikogu enda poolt ja rahvusvahelisel tasandil korduvalt hukkamõistetud isikud, kes on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid. Samas jäetakse hukka mõistmata näiteks need, kes tegutsesid varem Riigikogu 18. juuni 2002. aasta avalduses kuritegelikeks tunnistatud asutustes või organisatsioonides, nagu NKVD, NKGB, KGB, hävitus- ja rahvakaitsepataljonid, samuti töölispolgu liikmed jt, aga ka võõrvõimu agendid ja öördajad.
Samuti ilmneb, et Riigikogu ei ole võtnud seisukohta ka selles, kuidas suhtuda 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud ja Venemaale viidud meestesse (ca 30 000 meest), kellest osa hukkus tööpataljonides, viidi Siberisse või tuli sakslaste poolele üle, suurem jagu neist aga võitles sunnitult või omatahtsi 8. eesti laskurkorpuses Eesti taasokupeerimisel Nõukogude Eesti eest, seega Eesti Vabariigi de facto taastamise vastu. Vastamata jääb küsimus, keda neist mõista, keda hukka mõista.
Riigikogu jätab oma avalduses hukkamõistmist väärivaid tegusid toimepannud isikute ringi määratlemata ning pole kaalunud ka riiklikku tunnustust ühtviisi nii endisele hävitus- või rahvakaitsepataljonlasest haarangumehele, kes laulva revolutsiooni ajal läks Balti ketti või tegutses Rahvarindes, kui ka relvavõitluses ja relvitus vastupanuvõitluses osalenud või Siberi surmalaagris hukkunud vabadusvõitlejale.
Riigikogu võõristavat suhtumist vabadusvõitlusse ja -võitlejatesse ilmestab asjaolu, et parlament ei pidanud oma avalduses vajalikuks mälestada vabadusvõitluses langenud ja surmalaagrites hukkunud vabadusvõitluse ohvreid.
Eesti poliitikud on korduvalt kurtnud, et meie sõbrad Läänes ei mõista meid. Seoses sellega tuleb kahetsusega tõdeda, et Riigikogu avaldus ei edasta välismaailmale Eesti lähiajaloo ja Eesti rahva vabadusvõitluse kohta vajalikku selgitavat ja üksikasjalikumat teavet.
Riigikogu ei olnud ega ole suuteline andma tõepärast riiklikku hinnangut sündmustele Eestis aastatel 1939–1991 ning sellest tulenevalt vääriliselt hindama rahvuslikule ajaloomälule ja ajaloofaktidele toetudes vaba Eesti eest peetud vabadusvõitlust ja vabadusvõitlejaid, kes kandsid ja kannavad eestlaste rahvuslikku vaimsust, uhkust ja väärikust. Selleks ei jätkunud praegusel Riigikogul asjatundlikkust, otsustusvõimet ega mehisust. Need vastust ootavad põletavad küsimused jäävad aga püsivalt parlamendi südametunnistusele. Tuleb uskuda, et oma auvõla eesti rahva ees tasub järgmine Riigikogu.