Kultuur ja Elu 3/2012

Kultuur ja Elu 2/2012

Wehrmacht II maailmasõjas
II osa. Wehrmacht Idarindel 1941–1945

tekst: Jüri Kotšinev

Vaadates „meie aja kangelaste” tegemisi ja sebimisi tänapäeva Eestis, on selgelt näha, kuidas viimase poole sajandiga on maha käinud mehemeel ja tuhmunud rahva kaine mõistus. Multikultuursed geeniused võivad küll pead kokku panna ning siis kas või Sigtuna väravad nendega uuesti maha lüüa, aga midagi enamat neilt oodata ei ole. Ajalookäsitlejad võivad täita õhku teemal, kas eesti meestel olid mingid valikud II maailmasõjas, kuid tõtt nendelt ei kuule ning see lõputu pooltõdede rägastik on mõttetu. Värskendav on pöörduda kas või põgusalt tagasi eelmise sajandi keskpaiga aegadesse, kui tollase Euroopa sõjatandritel käis titaanide heitlus, kus otsustati kogu ülejäänud sajandiks maailma ajalugu määrav poliitiline ja sõjanduslik põhiküsimus – kas Drittes Reich suudab vastu seista idabolševismi maailmavallutusplaanidele ning murda koletise selgroo. Selle heitluse tagajärjed mõjutavad maailma ja Euroopa saatust veel tänasel päeval ning II maailmasõja haavad pole armistunud tegelikult siiani.

Ettevalmistused otsustavaks heitluseks

Valmistudes peagi puhkevaks sõjaks punavenemaaga, ei jäänud Saksamaa juht Adolf Hitler puhkama hiilgavalt lõppenud 1939–1940-ndate aastate Euroopa sõjakäikude loorberitele, vaid andis 31. juulil 1940 korralduse suurendada Wehrmachti diviiside arvu kuni 180-ni. 11 jalaväediviisi formeeriti ümber tanki- ja motoriseeritud jalaväediviisideks. Uusi võitlusüksusi formeeriti 1940–1941 talve jooksul. Samal ajal taasmoodustati juba uutel alustel 18 diviisi, mille isikkoosseis oli omal ajal saadetud määramatuks ajaks erru.
Sõja alguseks N. Liiduga olid sakslased suutnud moodustada 120 täielikult ettevalmistatud ning võitlusvõimelist jalaväediviisi ning 32 mittetäieliku võitlusvalmidusega diviisi, mis olid mõeldud vallutatud Prantsusmaa rannajoone ning okupeeritud sisemaa alade valvamiseks, samuti valveteenistuseks Norras ja Balkanimaades. Selleks, et kindlustada tulevast tagalat vallutatud Nõukogude Liidu territooriumil, moodustati ettenägelikult tulevaseks partisanivastaseks võitluseks üheksa valvediviisi erilise ülesehitusega, mis vastas nendele püstitatud spetsiifilistele teenistusülesannetele. Need diviisid kandsid numbreid 207, 213, 221, 281, 285, 286, 404, 444, 454. Igal nimetatud diviisil oli oma staap koos sideroodu, välikomandantuuriga. Diviisil oli kolmest pataljonist koosnev jalaväerügement, kus igas pataljonis oli kolm laskurkompaniid; üks kuulipildujate kompanii; tankitõrjekompanii, kuhu kuulus 12 kahurit (37 mm kaliibrilist); kompanii jalakahurväest – kuus jalaväevastast kerget kahurit, kerge kahurväedivisjon – kolm patareid (105 mm haubitsat). Sageli olid selliste valvediviiside juures sapööri-ehitusväeüksused ning välisandarmeeria üksused.
Vahetult enne sõda Nõukogude Liiduga oli lisaks sellele loodud tagalateenistuse jaoks neli valve­brigaadi, mis kandsid numbreid 201, 202, 203 ja 204. Brigaadidesse kuulus kolm rügementi. Võitluseks Idarindel moodustati neli eriotstarbega diviisi, mis kujutasid endast vahepealset astet tavalise jalaväediviisi ja mägiküttide vahel. Need diviisid olid mõeldud võitluseks mägisel alal ja põlislaantes. Diviisid kandsid numbreid 97, 99, 100 ja 101. Igas nimetatud diviisis oli kaks jalaväerügementi, mis jagunesid kolmeks pataljoniks ja luuredivisjoniks, kuhu kuulus kaks motoriseeritud jalaväekompaniid ja üks tankitõrjekompanii. Lisaks sellele oli diviisi koosseisus kahest kompaniist koosnev tankitõrjedivisjon; kahurväerügement, mis omakorda jagunes üheks kergekahurväedivisjoniks (mille moodustasid kolm patareid) ning raskekahurväedivisjonideks. Samuti kuulus nende diviiside juurde sapööripataljon, sidepataljon, varuvälipataljon ning tagalateenistuse üksused.

Grenader (snaiper).

Wehrmachti jalaväediviiside struktuur

Iga Wehrmachti jalaväediviisi koosseisus oli staap ja kolm jalaväerügementi ning divisjoniväeosad. Väiksemaks organisatoorseks osaks Wehrmachti jalaväes oli jagu, mis koosnes komandörist, kolmest kuuli­pildujajao laskurist ja kuuest karabiinidega relvastatud laskurist. Neli jagu moodustas rühma, kolm rühma moodustas kompanii, neli kompaniid moodustas pataljoni. Pataljoni juures oli kuulipildujate kompanii. Rügemendi kahurväe tulejõud koosnes jalaväevastase kahurväe kompaniist ning tankitõrje kahurväe kompaniist. Iga Wehrmachti jalaväerügemendi kompaniidel oli sama numeratsioon. 1., 2. ja 3. kompanii olid laskurkompaniid, 4. kompanii oli kuulipildujakompanii; 5., 6. ja 7. kompanii olid laskurkompaniid; 8. kuulipildujakompanii; 9., 10 ja 11. laskurkompanii ning 12. kuulipildujakompaniid. 13. kompanii oli jalaväevastase kahurväe kompanii ning 14. tankitõrjekompanii. Sellist numeratsiooni kandsid kõik Wehrmachti jalaväediviisidesse kuuluvad rügementide kompaniid. Divisjoniväeosadeks olid kahurväerügement, kuhu kuulus üks raske- ja kolm kergekahurväedivisjoni; luuredivisjon; tankitõrjedivisjon; side- ja sapööripataljonid ning moona ja varustusega tegelevad väeosad. Diviisi isikkoosseis küündis kuni 18 000 sõduri ja ohvitserini.
Jalaväediviiside korpuste ning armeede ja armeegruppide staabid kopeerisid ülesehituselt Saksa Maavägede Ülemjuhatuse Kindralstaapi, kel oli kortermeisterteenistus ja adjutantide teenistus. Operatiiv- ja taktikaliste küsimuste lahendamisega tegeles staabi operatiivgrupp. Operatiivgrupp tegeles samuti väeosade organiseerimise, lahingtegevuse ettevalmistamise ning vaenlase kohta käivate luureandmete töötlemisega. Transpordi- ja varustusküsimustega tegeles kortermeisterteenistus. Adjutanditeenistusel lasus staabitöö korraldamise ning väeüksustes tekkinud usuliste, juriidiliste ja staabi siseteenistusega seotud ülesannete lahendamine.

Wehrmachti jalaväediviisid

Wehrmachti jalaväediviiside 1. laine moodustasid 35 diviisi. Nad kandsid numbreid 1, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 44, 45, 46. Tegemist oli kaadridiviisidega, mille komplekteerimine oli just lõpule jõudmas.
2. laine moodustasid järgmised 16 jalaväediviisi, mis kandsid numbreid 52, 56, 57, 58, 61, 62, 68, 69, 71, 73, 75, 76, 78, 79, 86 ja 87. Need diviisid pidid peale lõplikku komplekteerimist liituma 1. laine diviisidega Idarindel. Nende koosseisu kuulusid esimese järgu reservis olevad sõjaväekohuslased, kes olid olnud tegevteenistuses 9 kuud, ning lisaks neile vajaduse korral ka teise järgu reservimehed, kes said kiirendatud väljaõppe tegevväeosade õppeosakondades, aga ka maakaitse – Landwehri mehed vanuses 35–45 aastat.
3. laine diviise oli 20. Need kandsid numbreid 206, 207, 208, 209, 211, 212, 213, 214, 215, 216, 217, 218, 221, 223, 225, 227, 228, 231, 239 ja 246. Diviisid olid moodustatud endistest Landwehri meestest ning nende komandörideks olid endise Landwehri komandörid. Lisaks Landwehri veteranidele oli nendesse diviisidesse kutsutud ka 1. ja 2. järgu reservimehi. Kuna nendes diviisides teenisid eakamad mehed, oli nende teenistuseks määratud valveteenistus Saksa-Prantsusmaa piiril ning johtuvalt sellest olid nad varustatud suurema kogusega kuulipildujatega ning nende isikkoosseisus oli rohkem sapööripataljone kui 1. ja 2. laine diviisides.
4. laine moodustas 14 jalaväediviisi, mis kandsid numbreid 251, 252, 253, 254, 255, 256, 257, 258, 260, 262, 263, 267, 268 ja 269. Sinna olid kutsutud mehed, kes olid algselt mõeldud reservarmee isikkoosseisuks. Mehed olid läbinud sõjaväelise koolituse rahuaja armee õppeväeosades. Enamik mehi, kes moodustas 4. laine isikkoosseisu, olid 2. järgu reservimehed ning osa 1. järgu reservimehi ja Landeswehri liikmeid.

Peale Poola sõjakäigu võidukat lõppu hakkas Saksa Maavägede Ülemjuhatus tegema jõulist tööd selleks, et 2., 3, ja 4. laine jalaväediviisid suudaksid pidada edukat manööversõda läänes. Kõikide nimetatud lainete diviisid said enda kätte uued relvad ning samal ajal toimus isikkoosseisu vanema põlvkonna meeste väljavahetamine noorte ajateenijatega. Seoses kõikide nimetatud lainete diviiside lahingvõime ja relvastuse ühtsustamisega tekkis Wehrmachtil suur vajadus ohvitseride järele. Selle küsimuse edukaks lahendamiseks loodi suurel hulgal kiirkursusi, kus valmistati ette uusi igat järku ohvitsere.

Otsustava sõjakäigu algus

1940. aastal oli Suure Saksamaa idapiiril täheldatud tõsiasja, et Punaarmee on koondanud oma riigi läänepiirile märkimisväärse väekontingendi ning et see protsess jätkub. Hitler tahtis peale edukat Poola sõjakäiku saata laiali mõnikümmend diviisi, kuid idanaabri jõuline musklinäitamine Suure Saksamaa piiril sundis Wehrmachti maavägede ülemjuhataja kindral Walther von Brauhitschi riigikantslerit ümber veenma ning piirduti sellega, et mehed, kes olid algselt plaanitud reservi minema, saadeti pikaajalisele puhkusele.
1941. aasta suvel oli Saksamaa kõrgemal ülemjuhatusel kindel informatsioon sellest, et stalinlik sõja­masin alustab sõjategevust Reichi vastu 6. juulil. Riigikantsler Adolf Hitler otsustas anda ennetava löögi ning Wehrmacht asus sõjategevusse Nõukogude Liidu vastu 22. juunil 1941, ennetades punavägede lööki kahe nädalaga.
Esimese löögi purustav jõud oli ülivõimas, kuid kohe selle sõjakäigu alguses oli selge – see ei ole võrreldav siiani Läänerindel toimunuga. Juba esimese kahe kuu jooksul sõjas Nõukogude Liidu vastu kaotas Wehrmacht 100 000 meest. 1941. aasta septembris viidi Läänerindelt Idarindele üle 339. jalaväediviis, mis liitus armeegrupiga „Mitte”, asudes kaitsma selle armeegrupi tagalat. Idarinde diviiside elavjõu kaotuse korvamiseks suunati sinna sama aasta sügisel 10 jalaväepataljoni läänest. Järgmisena toodi Läänerindelt Idarindele viis jalaväediviisi.
1941. aasta oktoobris käivitas Saksa kõrgem ülemjuhatus uute diviiside formeerimise Idarinde tarbeks. Formeerimine toimus kolme lainena. Esimese laine moodustasid neli diviisi, kuhu igaühesse kuulus kaks jalaväerügementi, kuus kerget ja kaks rasket kahurväepatareid, üks sapööripataljon, üks tankitõrjedivisjon ja üks siderood ning kolm luureeskadroni. Teise formeerimislainesse kuulus viis jalaväediviisi ning kolmandasse lainesse neli jalaväediviisi. 1941. aasta oktoobrist kuni detsembrini toodi Läänerindelt Idarindele viis ümberkohandatud ja relvastatud jalaväediviisi. Need kandsid numbreid 81, 212, 215, 223 ja 227. Eriti suuri kaotusi kandsid Wehrmachti armeegrupi „Mitte” jalaväediviisid, kes tungisid 1941. aasta oktoobris ja novembris Moskva peale, lootes stalinliku pealinna vallutamisega lõpetada kogu sõja­käik ja ühtlasi Nõukogude Liidu purustamine enne talve saabumist. Kaotused olid sellised, et novembris oli selle armeegrupi diviise moodustavates rügementide kompaniides elus vaid 50–60 meest. Wehrmachti elu tegi sellel rindelõigul kibedaks ka erakordselt külm november, millele eelnes tohutu pori ja vihmadest täiesti lõhutud teed. Rasketehnika ja tankid jäid sellesse porisesse pinnasesse lihtsalt kinni. Varajane ja külm talv sai Wehrmachti võitlejad kätte enne, kui nendeni jõudis soe talvevarustus, väliahjud ja muu talveks vajalik kraam. Suur osa transpordist ja sõjatehnika külmus kinni, kuna ei olnud erilisi määrdeõlisid ning muid külmakindlaid aineid.
Nimetatud põhjustel Moskvat vallutada ei õnnestunud ning tuli asuda organiseeritud taganemisele, mille käigus ilmutasid armeegrupi „Mitte” võitlejad kindlameelsust ja head võitlusvaimu. Võitluseks partisanidega loodi hävituskomandod, mille koosseis kõikus roodu- ja pataljonisuuruste üksuste vahel. Nende relvastuseks olid automaadid. Kahjuks olid armeegrupi juhatus sunnitud moodustama ka trahviroode ja isegi tulejoonelt põgenemist tõkestavaid eriüksusi, kuid sõda on sõda ja inimvõimetel on oma piirid. Samal ajal jätkus pidev vägede üleviimine Läänerindelt Idarindele. 1942. aasta jaanuarist kuni maini toodi Idarindele juurde 17 jalaväediviisi. Kaheksa diviisi formeeriti Saksamaal. Nende numbrid olid 83, 88, 205, 208, 211, 216, 225 ja 246. Kaks jalaväediviisi toodi Taanist ja Balkanilt. Nende numbrid olid 218 ja 342. Jaanuaris 1942 saabusid Idarindele veel 328., 329., 330. ja 331. jalaväediviis. Aprillis 1942 saabusid Idarindele veel 370., 371., 376., 377., 383., 384., 385., 387. ja 389. diviis. Ees ootas 1942. aasta suvi, kus Saksamaa ülemjuhatus tahtis iga hinnaga murda punaarmee ning kallutada kogu Nõukogude Liidu vastase sõjaretke kaalukausi enda kasuks.

1942. aasta suve sõjategevus

Selle perioodi sõjategevuse peaülesandeks oli jõuda Idarinde lõunalõigul välja Volgani ning vallutada Kaukaasia. Armeegruppide „A” ja „B” väeosad olid täiendatud uue relvastuse, elavjõu ning tankiüksuste ja motoriseeritud jalaväeüksustega, millest moodustati löögirusikas. Diviiside koosseis oli Wehrmachti armeegrupis „Süd” ligi 2400 meest diviisi kohta. Algas jõuline üldpealetung, mis oli niivõrd edukas, et suve lõpuks – 23. augustiks – jõudsid Wehrmachti üksused põhjapool Stalini nime kandvat linna Stalingradi Volga jõeni ning septembri keskpaigaks suudeti tungida ka linna, kus algasid lõputud ja ­kurnavad ­tänavalahingud. Linn ise oli lennuväe ja kahurväe katkematu tule all muudetud varemeteks, kuid Nõukogude Liidu juhtkond mõistis Stalini nime kandva linna äraandmise moraalset tähendust ning Stalin mõistis, et linna langemine võib hävitada kogu punaarmee võitlusmoraali ja viia Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Inimressursse ei hoitud kokku ning taganemine ja kapituleerumine oli karistatav surmanuhtlusega. Algas kurnav võitlus hävitatud linna varemete vahel. Ka Adolf Hitler mõistis, millise tähendusega kogu sõjakäigu tulemusele oleks Stalini nime kandva linna vallutamine ning Wehrmachti 6. armee juhataja kindral Friedrich Paulus sai kindla käsu linn vallutada ning mitte mingil juhul taganeda.
Linna lõplikult punastest puhastada ei suudetud ning novembris asusid punaste Doni ja Looderinde üksused vastupealetungile, mille tulemusel piirati sisse linnas paiknev Saksa 6. armee. Kindral Paulus tahtis armee päästmiseks viia selle Stalingradist välja, nähes, et tema üksused on kotti langenud, kuid läbimurde võimalus punaste piiramisrõngast on olemas. Ta tahtis viia oma armee läbi punaste piiramisrõnga, et ühinedes Wehrmachti teiste armeegrupeeringu üksustega anda oma meestele puhkust ning jätkata siis uuesti võitlust, kuid Hitler ei taganenud oma otsusest hoida Stalingrad enda käes iga hinnaga. Aeg läbimurde sooritamiseks oli läbi ja punaarmee võttis Wehrmachti 6. armee kindlasse ja raudsesse piiramisrõngasse. Äralõigatuna varustusest ja laskemoonast ning võideldes pidevalt kasvava külmaga, mõistsid nii Paulus kui ka tema alluvad ohvitserid ja sõdurid, et nende saatus on otsustatud. Paulus kapituleerus 31. jaanuaril 1943. See uudis mõjus Saksamaa riigijuhile kui teade katastroofist. Hävinenud oli terve armee, ning mis kõige hullem – enne seda kapituleerunud. Murdepunkti sõjas ei saavutatud. Ning kogu lootus muuta sõjakäigu saatust kandus üle 1943. aasta suvele.

Adolf Hitler tutvub armeegrupi „Süd” rindeolukorraga kevadel 1943. Juhti tervitab kindralfeldmarssal Erich von Manstein. Foto: Bundesarchiv

1943. aasta võitlused

Peale Pauluse 6. armee hävimist andis Hitler 6. veebruaril 1943 käsu moodustada uuesti samu numbreid kandvad 20 diviisi, mis moodustasid kadunud Pauluse armee. Lisaks sellele moodustati 1943. aasta suvesõjaks veel viis uut jalaväediviisi ning maikuus toodi Balkanist Idarindele üle neli diviisi (704, 714, 717 ja 718). Selle suvesõja pealöök pidi antama Kurski suunal vastavalt väljatöötatud plaanile „Tsitadell”. Üldine olukord 1943. aasta Idarindel oli järgmine.

Keskrinne
Keskrindel asuv armeegrupp „Mitte” kaitses rinnet liinil Rzev–Orjol–Harkov Lääne-Venemaal. Armeegruppi juhatas kindral-feldmarssal Gunther von Kluge. Armeegruppi kuulus viis armeed: 2. ja 3. tankiarmee, 2., 3. ja 9. väliarmee. Nendesse kuulus 81 diviisi (12 tankidiviisi, 1 relva-SS tankidiviis, 53 jalaväediviisi, 5 motoriseeritud jalaväediviisi, 1 relva-SS ratsaväediviis, 6 lennuväediviisi ja 3 Ungari diviisi). Armeegruppi kuuluv 9. armee lahkus 24. märtsil Rzevist, et suunduda Kurski alla, kus toimus üks Nõukogude Liidu vastu peetava sõja suurimaid lahinguid – kuulus Kurski kaare lahing.

Lõunarinne
Lõunarindel asuv armeegrupp „Süd” hoidis rinnet Ukrainas kindralfeldmarssal Erich von Mansteini juhtimise all. Armeegruppi kuulus 1. ja 4. tankiarmee, operatiivgrupp „Kepf”, operatiivgrupp „Hollidt”. Armeegruppi kuulus kokku 32 diviisi (7 tanki-, 17 jalaväe-, 2 motoriseeritud jalaväediviisi, 4 relva-SS motoriseeritud diviisi ning 2 lennuväediviisi). Krimmi poolsaarel hoidis rinnet armeegrupp „A” kindralfeldmarssal Evald von Kleisti juhtimisel. Tema alluvuses oli 20 diviisi (1 tanki-, 7 jalaväe-, 2 laskur-, 2 mägilaskur-, 1 lennuväe-, 6 Rumeenia ja 1 Slovakkia diviis).
Punaarmee tungis peale Stalingradi vallutamist edasi ning vallutas 8. veebruaril 1943 Kurski ja 9. veebruaril Belgorodi. 14. veebruaril vallutasid punaväelased Rostovi Doni ääres ja 16. veebruaril Harkovi. Kindralfeldmarssal von Mansteinil õnnestus enda alluvuses oleva 1. tankiarmeega Harkov 15. märtsil tagasi vallutada, kuid selle aasta sõja­tegevuse peasündmus oli 5. juulil alanud II maailmasõja suurim lahing Kurski kaarel.
Punaste rinne oli moodustanud 1943. aasta suveks kiilu Wehrmachti vägede rindel. Saksa plaan „Tsitadell” nägi ette selle kiilu või kaare likvideerimist, rünnates kiilu tagalas olevat Kurski linna põhjast ja lõunast, võttes punaväed klassikalisse kotti, ümber piirates ning hävitades – sellest ka lahingu nimi „Kurski kaar”.
Wehrmachti poolel asus lahingutegevusse 900 000 meest, kes moodustasid armeegrupi „Mitte” 9. ja 2. armee. Peale selle pidid hiidlahingust osa võtma neli tanki­armeed, armeegrupp „Kepf” ning armeegruppi „Süd” kuuluvad väeüksused. Lahinguks olid koondatud 2733 tanki ja 2050 lennukit. Kahurvägi koondas endasse 10 000 kahurit. Vägesid juhatasid kindralfeldmarssal Gunther von Kluge, kindralfeldmarssal Walther von Model ning kindralfeldmarssal Erich von Manstein.
Wehrmacht oli saanud uued sõjamasinad. Eriline lootus oli pandud uutele tankidele „Tiger” ja „Panther” ning iseliikuvale kahurile „Ferdinand”. Lennuvägi sai uued hävitajad „Vocke-Fulf” ja ründelennukid „Heinkel 129”.
Punaste poolel võitlesid Kurski kaare lahingus punaarmee Keskrinde ja Voroneži rinde armeed nende parimate väejuhtide – Georgi Žukovi, Aleksander Vassilevski, Ivan Konevi, Konstantin Rokossovski ja Nikolai Vatutini juhtimisel. Kokku seisis selles lahingus Wehrmachti vastas 1 336 000 punaväelast, 3444 tanki, 2172 lennukit ja 19 100 kahurit.

Kurski kaare lahing

5. juulil 1943 kell 5.30 alustas Wehrmacht tugeva kahurväetule kaitse all võimsat pealetungi punaste Keskrinde paremal tiival. Rünnati kolmes suunas. Esimene suund – Maloarhangelskile algas, nagu öeldud, kell 5.30. Kell 7.30 alustati rünnakut Olhovatka suunal ning kell 9.30 Gniletsi suunal. Pealöök anti Olhovatkale. Seda kaitsnud punaste rindelõiku Pohvalnaja ja Tagino juures ründasid Wehrmachti 86., 292. ja 6. jalaväediviis; 2., 9., 18. ja 20. tankidiviis, mis kuulusid 41. ja 47. tankikorpusesse. Sealt loodeti murda läbi punaste rinde Kurski linnani kõige otsesemat teed pidi. Nimetatud üksuste vastas seisid punaste 13. armee üksused. Selle armee tiibadel seisid punaste 70. ja 48. armee üksused. Rinde pikkus oli 45 kilomeetrit. Wehrmacht saatis teise rünnakulainena võitlusesse veel neli jalaväe- ja kolm tankidiviisi (500 tanki). Nende hulgas oli 300 uut tüüpi sõjamasinat „Tiger”.
Paralleelse löögi Maloarhangelskile andis Wehrmachti 23. korpus. Lahingusse läksid 383., 36., 216. ja 78. jalaväediviisi mehed. Rünnak anti Pohvalnoje poolt, kus punased kaitsesid oma rinnet 13. armee parema tiiva ja 48. armee vasaku tiiva üksustega. Glinetsis asuvatele punaste üksustele anti löök Taginost. Seal asusid lahingusse Wehrmachti 46. tankikorpus ning 31., 7. ja 258. jalaväediviis. Nende vastu võitles punaste 70. armee.
Kurski lahing oli alanud. See 5. juulil 1943 alanud hiidlahing kestis ühtekokku uskumatult kaua – 50 ööd ja päeva. Lahing lõppes alles 23. augustil 1943. Wehrmachtil õnnestus raskete lahingute käigus tungida edasi 10–12 kilomeetrit punaste Keskrindel ning kuni 35 kilomeetrit Voroneži rindel, kuid peamist eemärki – lõigata läbi kogu Nõukogude Liidu vägede grupeering põhjast ja lõunast ning võtta nad siis kotti – Wehrmachtil saavutada ei õnnestunud. Saatuslikuks sai 12. juulil peetud maailma suurim tankilahing Prohhorovka all, mille punased võitsid ning Wehrmachti üldine pealetung rauges järk-järgult. Selles tohutus tankilahingus seisid kummaltki poolt vastakuti 1200 tanki. Wehrmacht kaotas selles lahingus 400 sõjamasinat. Samal päeval alustasid punased üldist vastupealetungi ning vallutasid 5. augustil Orjoli ja Belgorodi. Kurski lahingu lõpetas Harkovi vallutamine punaste poolt 23. augustil.
Nii, nagu ei õnnestunud 1941. aasta sügisel vallutada Moskvat ja 1942. aasta talvel võita Stalingradi lahingut, nii ei õnnestunud nüüd, 1943. aasta suvel, murda punaväe selgroogu Kurski kaare all. Sõjakäik hakkas pöördumatult kalduma Nõukogude Liidu relvajõudude kasuks.

Wehrmacht sõja lõpus

Kurski lahingust kuni 1944. aasta kevadeni oli isikkoosseisu kaotus Wehrmachtis tohutu. Paljud diviisid olid kaotanud nii palju võitlejaid, et ei suutnud enam eksisteerida väeüksustena. 16 diviisi, õigemini nende jäänused, liideti diviisgruppideks, 11-st diviisist moodustati korpusegrupid, neli diviisi formeeriti laiali. Diviisi- ja korpusegrupid olid uued formeeringud. 1944. aasta märtsiks moodustati 16-st diviisigrupist 6 korpusegruppi. Kuna vanadesse diviisidesse ei olnud kusagilt saada uut isikkoosseisu, tuli juba 1943. aasta sügiseks viia sisse uus isikkoosseisu määrustik. Selle alusel pidi Idarinde jalaväediviis koosnema 10 708 mehest. Uut tüüpi diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist, mis hakkasid alates 15. oktoobrist 1943 kandma grenaderirügemendi nime. Rügemendis oli kaks pataljoni. Uut tüüpi diviisi kuulus lisaks grenaderirügementidele kolm tankitõrjeroodu, sapööripataljon, kahurväerügement, sidepataljon, varupataljon ning varustusväeosad. Uuele süsteemile viidi üle 150 jalaväediviisi kogu Wehrmachtis. Alates aprillist 1944 nägi uus määrustik ette, et diviisis peab olema 12 769 meest. Kuna Saksamaa ülemjuhatusel olid kindlad luureandmed peagi avatava „teise rinde” kohta, alustati Atlandi valli kaitsmiseks uute jalaväediviiside moodustamist. Neid oli juuniks 1944 (Inglise-Ameerika vägede sissetungi algus Reichile allutatud aladele) 23. Kui luureandmed kinnitasid, et liitlasväed (Inglise-Ameerika ekspeditsioonikorpus) kavatseb maabuda Normandias, nõudis Hitler uue 20 diviisi formeerimist ja Normandiasse saatmist. See õnnestus vaid osaliselt, kuna Saksamaal hakkas otsa saama võitlusvõimeline inimressurss.
1944. aasta juunis hakati formeerima uusi jalaväediviise vanematest veteranidest ja väga noortest kutsealustest. Nad said numbriteks 12, 16, 19, 3659, 64, 226, 232, 237, 541, 542, 543, 548, 549,560, 561, 562, 563. Kokku õnnestus selliselt formeerida 50 diviisi. 1944. aasta lõpuks reorganiseeriti ja moodustati uued diviisid „Breslau”, „Dellerheim”, „Moravia”, „Gross Born”, „Dennevitz”, „Niedergörsdorf”, „Katzbach”, „Grossgerchen”, „Mekkern”. Viimaste sõjakuude jooksul formeeritud Wehrmachti diviiside koosseis oli selline, et diviisi kuulus kolm jalaväerügementi, igas kolm pataljoni. Igas pataljonis kolm roodu, iga roodus kuus käsikuulipildujat, neli raskekuulipildujat. Rügemendi juurde kuulus kaks jalaväevastast kahurit. Lisaks kuulus diviisi koosseisu üks ratsaväeeskadron ning üks kahurväerügement ja õhutõrjedivisjon, mille moodustasid kuus 88 mm õhutõrjekahurit. 28. märtsil 1945 käsutas kõrgem ülemjuhatus rindele kõik moodustamisel olevad diviisid, kus teenisid 16–17-aastased noored. Viimased kolm Wehrmachti jalaväediviisi, mis formeeriti vahetult enne sõja lõppu, olid „Schlageten”, „Friedrich Ludvig Jahn” ja „Theodor Körner”.

Tankirusikas „Panzerfaust” oli mõeldud ühekordseks kasutamiseks jalaväe tankitõrjerelvana Wehrmachtis. Foto: Bundesarchiv

Wehrmachti jalaväediviiside relvastus

Eduka sõjapidamise pandiks on head ja väljaõpetatud sõdurid, targad komandörid ning võimekad väejuhid. Vähem tähtis ei ole ka hea relvastusega varustatus. 1941. aasta sõja alguseks oli Wehrmachti standardrelvastuseks jalaväes viielasuline karabiin – Mauzeri vintpüssi baasil loodud mudel K98k. Neid oli 1941. aasta suveks 4 119 500 ühikut. Automaatpüstoleid oli viis erinevat mudelit: MP 18 I, MP 28 II, MP 34, MP 35 I ja MP 38. Automaatpüstoleid oli 1941. aasta suveks toodetud 500 000 ühikut. Kõige tõhusamaks osutus aga MP 38 baasil edasiarendatud automaatpüstol MP 40. 1941. aasta lõpuks asendati karabiinid K98k vintpüssidega Walther mudel G41. 1943. aastal asendati see edasiarendatud mudeliga G43. Kuulipildujad olid esindatud mudelitega MG 08, MG 13, MG 34, mida oli kokku 84 074. Neile lisaks olid Wehrmachti kasutuses Tšehhi kuulipildujad ZB/30. Neid oli 31 204. MG 34 asendati sõja kulgedes uuema mudeliga MG 42 (laskekiirusega 20 lasku sekundis). Käsitulirelvade täiuslikumaks mudeliks võib pidada automaatkarabiini MP 43, mis ühildas endas karabiini ja automaadi omadused, võimaldades tulistada nii üksiklaskude kui ka valangutega kaheksa lasku sekundis. Alguses varustati sellega vaid relva-SS üksusi, hiljem kogu Wehrmachti, kus relval oli mark „StG44” – kuulus Strurmgewehr.
Wehrmachti relvastuses olevatest miinipildujatest sõja alguses tuleb nimetada 1936. aasta mudelit 1.GrW36 ning 1934. aasta mudelit s.GrW34 – 81,4 mm minipildujat. Uus miinipilduja mudel konstrueeriti 1942. aastaks nime all s.GrW42 –120 mm miinipilduja.
Tankitõrjeks olid Wehrmachti kasutuses tankitõrjepüss PZB38, PZB39 ja MSS41. Kumulatiivsed tankitõrje käsigranaadid ning granaadiheitjad „Panzerfauste” tulid relvastusse 1943. aastal. Neid oli kolme tüüpi: lähilaskekauguseks 30 meetrit, ning 60 ja 100 meetri laskekaugusega.
Tankitõrje põhirelvaks olid Wehrmachtil tankitõrjekahurid: 50 mm kaliibriga mudelid Pak 38. 1943. aastal asendati see 75 mm mudeliga Pak 40. Lühidistantsilt tanki tabamisel oli heaks vahendiks tankitõrjepüss PZB41.
Vastase jalaväe hävitamiseks oli Wehrmachti kahurväel 1941. aasta sõjakäigu alguseks relvastuses 75 mm kaliibriga kahurid – 1927. aasta mudel I.IG27 ja 150 mm kaliibriga 1933. aasta mudel s.IG33. Laskekaugus oli väiksemakaliibrilistel kahuritel 3550 meetrit ja suuremakaliibrilistel 4700 meetrit.
Järgnesid veelgi suurema kaliibriga kahurid: 105 mm kaliibriga haubitsad mudel 1.FH 18 laskeulatusega kuni 10 675 meetrit, laskekiirusega 6–8 lasku minutis ning 150 mm haubitsad mudel s.FH18 laskekaugusega kuni 13 325 meetrit, laskekiirusega 4–6 lasku minutis. Lisaks sellele olid Wehrmachti relvastuses kuuetorulised reaktiivmiiniheitjad „Nebelwerfer” Nb41 kaliibriga 150 mm ja seniitkahurid Flak 18/36/37 kaliibriga 88 mm. Suurepärased tankitõrjerelvad.
Soomustehnikast oli motoriseeritud jalaväel kasutuses soomusmasin SdKfz 221. Jalaväe katmisel tulega olid väga tõhusad ründerelvad StuG III ning iseliikuvad tankihävitajad „Hetzer”. Need olid konstrueeritud Tšehhi tankide LT-38 šassiile või raskete tankihävitajate PzIV šassiile.
Jalaväe transpordiks kasutas Wehrmacht kolmetonniseid veokeid kuulsatelt autofirmadelt Mercedes, Opel ja Bussing-NAG. Kõrgendatud teeläbimisvõimega kergeid autosid tootis Volkswagen. Mudeli nimi oli VW82 Kubelwagen. Sideväeosade ja luureüksuste tarbeks olid mootorrattad BMW, NSU, DKB ja Zundapp. Idarindel õigustas ennast vaid BMW R/75.