Kultuur ja Elu 3/2012

Kultuur ja Elu 2/2012

Stalin vajas Hitlerit kommunismi teerajajana Euroopas

tekst: Vaino Kallas

1930-ndate lõpuaastatel oli Stalini eesmärgiks sõda, mis Euroopa riikide arvel pidi suurendama Nõukogude Liidu liitriikide arvu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli sõda viia nende maade territooriumile, kus Punaarmee sõdur saaks täita oma „internatsionaalset” kohust.

1939.aastal ei teinud Stalin oma eesmärkidest enam saladust. 1. jaanuaril avaldati tema hüüdlause: „Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil!”
Kuid kes olid vaenlased? Tegelikult neid polnudki, kuid Stalini jaoks olid nad kõikjal – fašistid, imperialistid, militaristid, ülemaailmne kodanlus, valgesoomlased, trotskistid ja kõik teised, kes olid vastu kommunismi levikule Euroopas. Ja nende löömiseks vajas Stalin sõda, ning võimalikult kiiresti.
Ta sai oma luurevõrgu kaudu teada, et Hitler on otsustanud tasuda Versailles’ lepingu alusel Poolale loovutatud Lääne-Preisimaa, Poseni ja Ülem-Sileesia eest ei vähemaga, kui Poola vallutamisega. Polnud kahtlust, et Hitleri kallaletungi korral Poolale kuulutavad Inglismaa ja Prantsusmaa kindlasti Saksamaale sõja, ja siin nägi Stalin võimalust sõja puhkemiseks Euroopas. Nüüd tuli vaid Hitlerit meelitada, et see kiiresti sõjakäiku alustaks.
Kuid Hitler kõhkles. Selle põhjuseks oli tema kartus, et alustades sõda prantslaste ja inglastega, võib Venemaa samal ajal temale selja tagant kallale tungida. Ja ta otsustas teha Stalinile ettepaneku: sõlmida Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping. Mittekallaletungilepingu sõlmimises nägi Stalin oma soovide täitumist.
1939. aasta 3. mail ilmus ajalehes Pravda lühike teadaanne, et välis­asjade rahvakomissari Maksim Litvinovi asemel juhib Nõukogude Liidu välispoliitikat Vjatšeslav Molotov. Stalin teadis, mida tegi. Juudi rahvusest Maksim Litvinovil (õige nimega Meir Wallachi) oli võimatu luua sõbralikke suhteid Hitleriga. Küll aga võis seda teha Molotov.

23. augustil 1939 kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Moskvas alla vastastikuse abistamise paktile. Mõlemad pooled olid huvisfääride kindlaksmääramise üle Ida-Euroopas ülimalt rahul. Foto: Wikipedia

Anname kõik sõjaks vajaliku

20. mail 1939 kohtus Molotov Saksa suursaadik Schulenburgiga ja teatas talle, et ka Moskva soovib parandada suhteid Saksamaaga. Ka lubas Molotov, et Venemaa toetab Saksamaad vilja ja kõige sõjapidamiseks vajaminevaga. Stalini arvates pidi Saksamaa aga eelkõige forsseerima laevaehitust, et Inglismaad sõjas võita.
Sõjapidamine vajab strateegilist tooret (naftat, rauamaaki, haruldasi metalle jne), mida Saksamaal polnud. Majanduslik blokaad tähendanuks Saksamaale surma ja seda mõistsid nii Hitler kui ka Saksa kindralid. Kõike sõjapidamiseks vajalikku võis Saksamaa saada aga vaid Nõukogude Venemaalt.
18. juunil 1939 saabus Berliini Nõukogude Liidu esindaja Jevgeni Babarin, kes pidas läbirääkimisi intensiivse kaubavahetuse alustamiseks Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku ka ühise tegutsemise suhtes Inglismaa ja Prantsusmaa vastu. 15. augustil kohtus Molotov taas suursaadik Schulenburgiga, et valmistada ette Molotov-Ribbentropi pakt (MRP).
Kui Stalin oleks sel ajal lihtsalt ja selgelt teatanud, et Poola ründamisel või mis tahes muu agressiooni korral jääb Saksamaa ilma kõigist Nõukogude tarnetest, oleks Teine maailmasõda jäänud olemata. Ent Stalini sõnum Hitlerile oli: alusta sõda, ja me garanteerime Saksamaale nafta, vilja ja kõige muu sõjaks vajaliku.
Ja Hitler nõustus, ning 23. augustil kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Moskvas alla vastastikuse abistamise paktile [MRP]. Mõlemad pooled olid huvisfääride kindlaksmääramise üle Ida-Euroopas ülimalt rahul. Nõukogude Liit sai endale õigused Soome, Eesti, Läti, Galiitsia ja Bessaraabia üle, kus Stalin sai nüüd täita oma internatsionaalset kohust. Leedu jäi sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaa huvisfääri, mille see aga hiljem (28. septembril 1939) samuti Moskvale loovutas. Hitlerile jäi küll vaid pool Poolat, kuid ta sai siiski veel midagi.

Inglismaa ja Prantsusmaa läbirääkimised Nõukogude Venemaaga

Samal ajal kui Hitler ja Stalin pidasid läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti [MRP] sõlmimiseks, alustasid Inglismaa ja Prantsusmaa Hitleri vallutusiha kartusel läbirääkimisi Nõukogude Liiduga poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks. Neil läbirääkimistel, mis peeti salaja Moskvas, selgus aga üsna varsti, et Nõukogude Liit on nõus astuma kolmikliitu vaid tingimusel, et ta võib vastutasuks tõmmata oma mõjusfääri Poola, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria kõrval ka Soome, Eesti ja Läti. Diplomaatilises keeles oli see nõudmine varjatud sõnastusega, et Nõukogude Liit saab õiguse garanteerida nende riikide iseseisvust ka siis, kui need riigid sellist garantiid ei soovi.
Prantsusmaa oli otsekohe nõus kõne all olevaid riike Stalinile loovutama. Inglismaa oli esialgu vastu, kuid nõustus tänu Prantsusmaa tugevale survele.
10. juulil 1939 esitas Eesti saadik A. Torma Briti välisministrile noodi, milles Eesti valitsus deklareeris, et „Eesti on valmis kaitsma oma neutraliteeti kõigi olemasolevate vahenditega ja et Eesti suveräänsuse nimel ei saa Eesti valitsus anda ühelegi võõrriigile õigust sekkuda Eesti riigi siseasjadesse.”
14. juunil esitas Briti välisministeeriumile noodi ka Londonis olev Soome suursaadik G. A. Gripenberg. Ka Soome deklareeris, et tahab jääda rangelt neutraalseks ega luba ilma Soome nõusolekuta endale ühtki riiki appi tulla, pidades seda tegevat riiki agressoriks.
Kahjuks ei muutnud Eesti ja Soome esitatud noodid Briti valitsuse meelt, kes oli hakanud samm-sammult järele andma Nõukogude Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele. Nõukogude Liit põhjendas oma pealekäimist Balti riikide suveräänsuse garanteerimiseks väitega, nagu ohustaks neid Saksamaa. Selle põhjuse kõrvaldamiseks sõlmisid Eesti ja Läti 7. juunil 1939 Berliinis Saksamaaga mittekallaletungilepingu.
Juulis 1939 saavutati Inglismaa ja Prantsusmaa ning Nõukogude Liidu vahelistel läbirääkimistel Moskvas kokkulepe kõigis põhilistes küsimustes. Ühtsele seisukohale ei jõutud vaid kaudse agressiooni mõiste määratlemisel. Kolmikliidu lepingu tekst, milles olid täidetud kõik Nõukogude Liidu esitatud nõudmised, oli valmis parafeerimiseks.
Liidulepingu parafeerimisel teatas Prantsuse peaminister Eduardo Daladier 18. juulil 1939 Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes:
„Lõpuks ometi, 17. juulil, peale nii paljude raskuste, võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui me nõudsime, et see saaks kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus.”
Lääneriikide üllatus oli aga väga suur, kui Nõukogude Liit äkki läbirääkimised katkestas. Üllatus muutus lausa masendavalt suureks, kui saadi teada katkestamise tegelik põhjus.
Kolmekümnendate aastate lõpul oli Euroopa rahvaste hulgas laialt levinud arvamus, et natsistlik Saksamaa ja bolševistlik Nõukogude Venemaa ei hakka mitte kunagi tegema agressiivset koostööd kolmandate riikide vastu. Seepärast oli lääneliitlaste üllatus suur, kui selgus, et Nõukogude Liit on teinud oma ideoloogiliste taotluste elluviimisel 180-kraadise pöörde ja pidanud nende teadmata salajasi läbirääkimisi Saksamaaga. Moskvasse saabunud Saksamaa välisminister Joachim Ribbentrop oli pakkunud Stalinile koostöö eest Saksamaaga silma pilgutamata sama hinda, mida tollele olid pakkunud ka inglased ja prantslased. Kuid samal ajal ei nõudnud Saksamaa Nõukogude Liidult sõjalist kohalolekut, vaid ainult neutraliteeti.

Molotov-Ribbentropi pakti tagamaad

Vastavalt Molotov-Ribbentropi paktiga koos allkirjastatud kaubandus­lepingule müüs Saksamaa Nõukogude Liidule 36 lennukit, sealhulgas kuus hävituslennukit He-100, viis Messerschmidti Bf-110 ja kaks pommitajat Ju-88. Peale selle veel teisi sõjapidamiseks vajalikke tooteid. 1939. aasta novembris ostis Nõukogude Liit Ameerikast 22 000 tonni vaske ja teisi strateegilisi kaupu, ning müüs need edasi Saksamaale.
Paktile allakirjutamise ajal sai Hitlerile teatavaks Inglise peaministri Chamberlaini avaldus, millekohaselt ei saa ükskõik milline Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline kokkulepe tühistada Suurbritannia kohustusi Poola ees. Selle peale teatas Hitler:
„Danzigi ja selle koridori probleem tuleb lahendada, hoolimata mis tahes asjaoludest. Inglismaa peaministri peetud kõne Alamkojas ei muuda mingil määral Saksamaa seisukohti. Selle kõne ainus tagajärg võib olla üksnes verine ja ettearvamatu sõda Saksamaa ja Inglismaa vahel. Kuid seekord ei pea Saksamaa enam kahel rindel sõdima, kuna Venemaaga sõlmitud leppimus on vaidlustamatu ja tähendab Saksamaa välispoliitika muutumist pikaks ajaks.”
Kahtlemata oli Hitleri sõnade puhul kõige tähenduslikum see, et Venemaa ja Saksamaa ei tõsta enam mitte kunagi teineteise vastu relva. See oli sel hetkel Hitleri siiras seisukoht, sest seda kinnitas ka Moskva nii oma sõnades kui tegudes.
Kuid Saksamaaga vastastikuse abistamise lepingut sõlmides nägi Stalin selles hoopis kaugemaid tagajärgi. 19. augustil 1939 esines Stalin ÜKP(b) Keskkomitee poliitbüroos kõnega, kus ta ütles:
„Sõja ja rahu küsimus on meie jaoks jõudnud kriitilisse faasi. Kui me sõlmime vastastikuse abistamise lepingu Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, loobub Saksamaa Poola vallutamisest ja hakkab otsima modus vivendi [elulaad] lääneriikidega. Sõja puhkemine jääb ära, kuid edasised sündmused võivad saada Nõukogude Liidule ohtlikuks.
Kui me aga võtame vastu Saksamaa ettepaneku ja sõlmime temaga mittekallaletungi lepingu, tungib Saksamaa kindlasti kallale Poolale ning Prantsusmaa ja Inglismaa astumine sõtta on vältimatu. Lääne-Euroopat tabavad sel juhul tõsised rahutused ja korralagedus. Neis tingimustes on meil ohtralt võimalusi jääda kõrvale tekkinud konfliktidest ja oodata sobivat hetke sõtta astumiseks.
Viimase kahekümne aasta kogemus on näidanud, et rahu tingimustes ei ole Euroopas võimalik nii tugevat kommunistlikku liikumist korraldada, et bolševike partei suudaks seal võimu haarata. Selle partei diktatuur on võimalik ainult suure sõja tingimustes. Me teeme oma otsuse ja see on selge. Me peame võtma vastu Saksamaa ettepaneku ja saatma inglaste-prantslaste missiooni viisakalt tagasi. Meie eeliseks sel juhul on Poola hõivamine kuni Varssavini, kaasa arvatud Ukraina Galiitsia.
Saksamaa annab meile täieliku tegevusvabaduse Baltimaades ning pole Bessaraabia liitmise vastu Nõukogude Liiduga. Ka on Saksamaa valmis loovutama meile oma mõjusfääri Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari üle. Esialgu jääb lahtiseks veel Jugoslaavia küsimus.
Samal ajal peame aga arvestama tagajärgedega nii Saksamaa võidu kui ka kaotuse puhul. Kui Saksamaa kaotab, on vältimatu seal nõukogude korra kehtestamine ja kommunistliku valitsuse loomine. Kuid me peame arvestama, et Saksamaal nõukogude korra kehtestamine on ohus juhul, kui Saksamaa kaotab sõja kiiresti. Inglismaa ja Prantsusmaa on siis veel küllalt tugevad, et haarata Berliin ja hävitada Nõukogude Saksamaa. Sel juhul peame meie oma Saksa bolševikest seltsimeestele appi ruttama.
Seega on meie ülesandeks aidata Saksamaad, et sõda Inglismaa ja Prantsusmaaga veniks võimalikult pikale ning need poleks võimelised enam Nõukogude Saksamaad hävitama. /…/
Kuid vaatame nüüd teist võimalust – kui sõja võidab Saksamaa. Mõni on arvamusel, et sel juhul ähvardab meid tõsine oht. Osaliselt on sellises arvamuses küll terake tõtt, kuid ekslik on arvata, et see oht oleks suur. Kui Saksamaa võidab sõja, väljub ta sellest liialt kurnatuna, et alustada sõjalist konflikti Nõukogude Liiduga, vähemalt mitte lähima kümne aasta jooksul. Kogu Saksa­maa tähelepanu koondub sel juhul allutatud Inglismaale ja Prantsusmaale, et takistada nende taastumist. /…/
Kuid on veel üks fakt, mis meid kaitseb. Saksamaa poolt alistatud Prantsusmaal tegutseb tugev Prantsuse Kommunistlik partei. Kahtlemata toimub seejärel kommunistlik revolutsioon, mille tulemusel Prantsuse Komparteist saab meie liitlane. Seejärel saavad meie liitlasteks ka kõik teised Saksamaa „kaitse” all olnud rahvad. Meie ees seisab lai tegevuspõld maailmarevolutsiooni teostamisel. /…/.”
Kiitva hinnangu Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud MRP-le andis 31. oktoobril 1939 Ülemnõukogu ees esinedes ka V. Molotov, kes oma kõnes muu hulgas ütles:
„Meie suhted Saksamaaga, nagu ma juba ütlesin, on põhjalikult paranenud. Siin on asjad arenenud sõbralike suhete tugevdamise, praktilise koostöö arendamise ja Saksamaa toetamise suunas tema püüdlustes rahu poole. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungileping ei mõjuta meie neutraliteeti, juhul, kui Saksamaa sõjast osa võtab.
Me viisime seda joont järjekindlalt ellu ning sellega ei lähe sugugi vastuollu meie vägede asumine endise Poola territooriumile alates 17. septembrist. Piisab, kui meenutada, et samal ajal, 17. septembril, saatis Nõukogude Liidu valitsus kõigile riikidele, kellega tal on diplomaatilised suhted, erinoodi avaldusega selle kohta, et NSV Liit ajab ka edaspidi nendega neutraliteedipoliitikat. Nagu teada, asusid meie väed Poola territooriumile alles pärast seda, kui Poola riik lagunes ja lakkas tegelikult olemast. /.../ (Ajaleht Pravda 1. novembril 1939).
Saksamaa suhted teiste Lääne-­Euroopa kodanlike riikidega olid viimasel kahel aastakümnel määratletud eelkõige Saksamaa püüdega purustada Versailles’ lepingu köidikud, mille loojateks olid Inglismaa ja Prantsusmaa Ameerika Ühendriikide aktiivsel osavõtul. See viiski lõpptulemusena praeguse sõjani Euroopas.
Nõukogude Liidu suhted Saksamaaga rajanesid teistel alustel, millel polnud midagi ühist sõjajärgse Versailles’ süsteemi põlistamise huvidega. Me oleme alati olnud seda meelt, et tugev Saksamaa on Euroopa rahu hädavajalikuks tingimuseks. Naljakas oleks mõelda, et Saksamaad võib lihtsalt „rivist välja lüüa” ja arvelt maha kanda.
Suurriigid, kes heietavad seda rumalat ja ohtlikku unelmat, ei arvesta Versailles’ kurbi kogemusi, ei anna endale aru Saksamaa kasvanud võimsusest ega mõista seda, et katse korrata Versailles’d praeguses rahvusvahelises olukorras, mis erineb põhjalikult olukorrast 1914. aastal, võib lõppeda neile krahhiga.”
Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepinguga andis Stalin Saksamaale teadlikult vabad käed sõja alustamiseks, püüdes samal ajal üldsuse ees varjata sõlmitud kokkuleppe tõelisi eesmärke.
Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingule lisatud salaprotokollidest ei olnud avalikkus pikki aastaid teadlik. Protokollide fotokoopiad esitas esmakordselt Nürnbergi kohtuprotsessil liitlaste kohtule Rudolf Hessi kaitsja dr. Alfred Seidl, kes nõudis, et kui Saksamaa valitsuse liikmeid süüdistatakse sõja ettevalmistamises, siis tuleb sama süüdistus esitada ka Nõukogude Liidule, kes Saksamaa sellist tegevust toetas. Kuid Nürnbergi kohtus peasüüdistajana üles astunud Nõukogude Liidu esindaja Rudenko kategoorilisel nõudmisel keeldus kohus neid fotokoopiaid materjalide koosseisu võtmast.

Stalin valmistub rünnakuks  

Vaatamata Stalini mõtteis mõlkuvatele Euroopa vallutusplaanidele ning sellele, et mitte üheski Nõukogude Liidu sõjaväemäärustikus ei räägitud riigi kaitsmisest, vaid ainult pealetungist, oli kolmekümnendatel aastatel siiski mingil määral mõeldud ka riigi piiride kaitsele. Endine Vene-Poola piir oli üsna võimsalt kaitstud. Piirile oli rajatud 30 kindlustatud rajooni (KR). Igas KR-is oli oma staap ja komandopunkt. KR-i tulejõud vastas korpuse tulejõule. KR-i ülesandeks oli takistada ründava vaenlase kiiret edasiliikumist. Selle ees olid miiniväljad, laske­pesad ja mitmesugused tõkked.
Kuid mis tegi Stalin 1939. aastal. Peale Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, andis armee kindralstaap KR-ide juhtkondadele käsu, mille sisu võib kokku võtta nelja punktiga:
• Kõik kaitserajatised (KR-id) hävitada. Õhkijate komandod ära viia, miiniväljad demonteerida ja kaitsetõkked maha võtta;
• Uutel vallutatud aladel kaitse­ehitisi mitte rajada;
• Punaarmee peajõud viia otse piirile. Nende ette kaitseehitisi mitte rajada.
• Alustada lennuväljade ja teedevõrgu rajamist Lääne-Ukrainas ja Valgevenes.

KR-ide likvideerimist põhjendati nende mittevastavusega kaasaja sõjapidamise nõuetele, ja et nende asemele rajatakse uued kaitserajatised. Kartuses, et maa võib langeda vaenlase kätte, olid Valgevenes, Ukrainas ja Leningradi oblastis loodud partisanide grupeeringud. Partisanidele olid loodud salajased baasid, konspiratiivkorterid, oma sidesüsteemid. Olid isegi koolid nende koolitamiseks. Ja äkki, pärast 1939. aasta augustit kõik baasid likvideeriti ning koolid saadeti laiali.
Mida see kõik tähendas? Vastus saab olla vaid üks: kui ei mõelda kaitsele, siis mõeldakse rünnakule, mis kindlasti toimub ja mille edu on garanteeritud. Stalin ja tema kindralid olid rünnaku edus ning oma üleolekus täielikult veendunud. Kuna selleks oli väed vaja viia otse piirile, siis oleksid seal olnud kaitserajatised ja miiniväljad vaid seganud. Pealegi oli piiri äärde vaja ehitada lennuvälju ja teid, et tagada ründavate vägede varustamine nende kiirel edasiliikumisel.
Stalin mõistis, et ilma armeed relvastamata pole sõjakäik läände võimalik. Oli vaja relvastust, mis on kasutatav Euroopa tingimustes ja ületaks tulejõult rünnatavaid. Relvade tootmiseks olid Nõukogude Liidul olemas kõik vajalikud tingimused. Riigi kasutada olid tolle aja kohta suurimad nafta, kivisöe, raua ja värviliste metallide maardlad. Vajalike ressursside saamiseks müüdi maha kõik, mida müüa andis. Ekspordiks läksid mets, kivisüsi, nafta, nikkel. Maha müüdi ka kunstiteosed, kirikute ja kloostrite varad ning imperaatorite kalliskivid. Relvi võimaldasid odavalt toota ka kolhoosidelt tasuta saadud (loe: ära võetud) toiduained.
Tanke, lennukeid ja suurtükke aitasid toota välismaa parimad relva­spetsialistid. Lääne suurriikide hulgas leidus lahkeid toetajaid nii laenude andmisel kui ka tipptehnoloogia tarnimisel. Lääne abiga ehitati Venemaale Euroopa suurimad tanki-, lennuki- ja autotehased, elektri­jaamad ja veel palju muud, mis oli vaja kõige sõjaks vajaliku tootmisel.

Marssal Timošenko (paremal) koos punaarmee kindralitega, rindel 1941. Foto: Wikipedia

Otsustavate sündmuste lävel  

1941. aasta algul seisis maailm otsustavate sündmuste lävel. Selle suure heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel kaasvõitlejad. Kuid nende eesmärk oli erinev. Saksamaal puudus konkreetne Euroopa vallutamise plaan. Sellest annab tunnistust Hitleri 15. juuni 1940. aasta Käsk: desarmeerida 35 maaväe diviisi. Stalini kava nägi aga ette – viia kommunism Euroopasse.
1941. aasta juunis oli Nõukogude Liit oma läänepiirile paigutanud 12 Punaarmee strateegilist väekoondist [armeed]. Peale selle oli nende naabruses rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis parašütistide diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel ka mingid mustades mundrites diviisid, mis osutusid GULAGist välja toodud kriminaalkurjategijatest loodud väeosadeks.
Kindlaks olid määratud pealöögi suunad. Valgevene Belostoki platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Reichi südamesse. Teise löögi pidi andma ootamatu rünnakuna Ukrainast, Lwovi platsdarmilt 18. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploesti õliväljadest. See oli suund, mis Hitleri otsmiku kaardile vaadates hirmu­higist pärlendama pani... Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa vedelkütuse puudumise tõttu vähem kui poole aasta pärast alistuma.
Ajavahemikul 1939–1941 viidi Nõukogude Liidus läbi salajane mobilisatsioon, mille tulemusel Puna­armee isikkoosseis suurenes 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni. Maavägedes oli 303 diviisi, kus oli kokku 4,5 miljonit meest. Neist oli 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 13 ratsaväe- ja 61 tankidiviisi. Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 13 100 soomusautot ja soomustatut veokit. Õhuvägedes oli ligi 29 000 lennukit, arvutul hulgal plaanereid ja 1 miljon langevarjurit. Sellist hulka rasket sõjatehnikat polnud sel ajal ühelgi riigil kogu maailmas. Nõukogude Liidu tankide arv ületas Saksa Wehrmachti tankide arvu 7,7 korda. Merel oli Nõukogude Liidul neli sõjalaevastikku ja neli flotilli, mille koosseisu kuulus umbes 350 000 meest.
Nõukogude Liidu hõivatud Ida-Euroopa aladele ja lähistele rajati 1941. aasta kevadel 251 uut lennuvälja. Nende ehitamisega oli ametis 25 000 teetöölist ja 100 ehituspataljoni. Olemasolevad lennuväljad kaeti betooniga, sealt olid lennukid ära viidud ja kuhjatud neile vähestele lennuväljadele, kus ehitustöid ei tehtud. Sõja puhkemisel Saksamaaga sai saatuslikuks just see asjaolu. Punaarmee kindralstaap töötas puhke­päevadeta. Piiriäärsed alad olid seal olnud miiniväljadest ja tõketest puhastatud ja rünnakuks valmis. Tee rünnakuks läände oli avatud.
Kuid kõigepealt tulid väed pealöögi suundades tulejoonele viia ja valmis seada reservid. Seda kõike tuli teha avalikkuse eest varjatult. Samuti oli vaja rahvas eelseisvaks rünnakuks moraalselt ette valmistada. Rindevägede järel pidid vallutatud aladele minema NKVD väeosad, kelle ülesandeks oli ­likvideerida allutatud maades kontrevolutsiooniline element ja seal kord majja lüüa. Selles osas oli NKVD omandanud juba oma maal ja Poolas suuri kogemusi.
1941. aasta juunis oli Nõukogude Liidu läänepiirile paigutatud järgmised Punaarmee strateegilised väekoondised [armeed]:
Kindral Zobennikovi 8. armee; Kindral Muzõtšenko 6. armee; Kindral Morozovi 11. armee; Kindral Kostenko 26. armee; Kindral Kuznetsovi 3. armee; Kindral Ponedelini 12. armee; Kindral Golubjovi 10. armee; Kindral Potapovi 5. armee; Kindral Korobkovi 4. armee; Kindral Berzarini 27. ja 13. armee ja Kindral Tšerewitšenko 9. armee;
Peale ülaltoodute olid nende naabruses rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis parašütistide diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel ka mingid mustades mundrites diviisid, milleks osutusid GULAGist välja toodud kriminaalkurjategijatest loodud väeosad.
Kindlaks olid määratud pealöögi suunad. Valgevene Belostoki platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Reichi südamesse. Teise löögi pidi andma ootamatu rünnakuga Ukrainast, Lwovi platsdarmilt 18. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploesti õliväljadest. See oli suund, mis Hitleri otsmiku kaardile vaadates hirmuhigist pärlendama pani... Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa vedelkütuse puudumise tõttu vähema kui poole aasta pärast alistuma.
Punaarmee kindralstaap oli koostanud operatsiooni Groza koondplaani, kus oli ära toodud ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma viis miljonit meest, mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväe­polgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli ette nähtud 11 000 tanki ja 35 000 suurtükki. Operatsiooni läbiviimiseks oli ette nähtud 3–4 kuud. Inimkaotuste arvuks nägi plaan 1,5–2 miljonit meest.
Veebruaris 1941 tegid marssalid Žukov ja Šapožnikov Stalinile ettepaneku muuta piiriäärsed sõjaväeringkonnad rinneteks. See tähendas otseselt rahuaja lõppu. 19. veebruaril laekus Poliitbüroo saladokumentide hoidlasse Stalini korraldus, mille alusel loodi Nõukogude Liidu loode­piirile viis rinnet:
• Leningradi sõjaväeringkond nimetati Põhjarindeks.
• Balti sõjaväeringkond nimetati Looderindeks.
• Lääne erisõjaväeringkond nimetati Läänerindeks.
• Kiievi sõjaväeringkond nimetati Edelarindeks.
• Odessa sõjaväeringkond nimetati Lõunarindeks.

Nüüd oli põhirünnakuobjekti – Saksamaa – ründamiseks vaja valida veel sobiv hetk. Stalin oli veendunud, et löök tuleb anda selja tagant. Teisi kaalukaid vastaseid Stalinil Euroopa mandril ei olnud. Prantsusmaa, keda ta oli kartnud, oli Hitler välja lülitanud. Nõrgalt relvastatud ja madala võitlusvaimuga Itaalia polnud Stalini arvates märkimisväärne vastane. Seejärel oli järg Briti impeeriumi käes. Sõjakäiguga Iraani ja Iraaki oli vaja purustada Inglise naftaallikad ning seejärel purustada inglaste peajõud – laevastik. Selleks oli Nõukogude Liidus käivitatud hiiglaslik laevaehitusprogramm, mille järgi pidi 1945. aastaks valmima 45 suurt lahinglaeva ja ristlejat. Inglismaa purustamise järel, kellel sõja algul oli vaid 15 lahinglaeva, oleks Nõukogude Liidule kuulunud peale Euroopa ka Aafrika ja suur osa Aasiat.
10.–14. maini 1941 pidas Stalin marssalite Timošenko ja Žukoviga salajasi nõupidamisi, kus üheks põhiküsimuseks oli mobilisatsiooni läbiviimine. See oli operatsioon „Groza” viimane detail. Mobilisatsioon pidi toimuma 1941. aasta 1. juulil. See nägi ette 303 uue diviisi loomist, mille hulka ei olnud arvatud NKVD väed ja õhudessandi korpused. Koos viimatinimetatutega oleks armee suuruseks olnud 10 miljonit meest. 15. mail kinnitas Stalin operatsiooni „Groza” plaani, mille ametlikuks nimetuseks oli „Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega”.
12. juunil said rinded korralduse minna läänepositsioonidele ja seal hargneda. Kõik see toimus õppuste ja õppekogunemiste sildi all. 14. juunil algas Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Bessaraabias ja Bukoviinas NKVD poolt korraldatud massiline inimeste küüditamine Siberisse.
Selleks ajaks oli Hitleri sõjamasin rullinud üle Lääne-Euroopa ja vallutanud Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Taani ja Norra. Vallutamata oli veel Inglismaa, kes oli pärast seda, kui Hitler koos Staliniga oli vallutatud Poola, Saksamaale sõja kuulutanud.
Ajani, mil Saksamaa alustas sõda Nõukogude Liidu vastu, olid jäänud loetud päevad. Algamas oli sõda, mille kohta tuleb nüüd avalikuks üha uusi tõestusmaterjale, mis kinnitavad, et kui Saksamaa poleks 22. juunil sõda alustanud, oleks Nõukogude Liit teinud seda sama aasta juulis. Siit ka esimesed vastamata küsimused: Kui palju teadis kumbki pool vastase kavandatavast rünnakust? Kui palju teadis sellest Inglismaa?

Sakslaste plaan „Barbarossa”

Samal ajal, kui sakslased demonstreerisid kõigest hingest algavat dessanti Inglismaale, käisid ettevalmistused „Barbarossa” plaani elluviimiseks. Kindral Halder koos kindrafeldmarssal Paulusega tuli järeldusele, et vaatamata plaani avantüristlikkusele, on siiski olemas mingi šanss. Selleks oli vaja võimalikult salaja viia piirile 110–120 Saksa diviisi ja anda löök venelaste mõlema pealöögi suunas Belostoki ja Lwovi platsdarmil. Need oleksid väikeste jõududega hävitatavad, kuna neil puudus kaitse.
Sakslaste rünnakuplaanist „Barbarossa” sai Stalin teada juba varsti peale selle valmimist ning 1941. aasta veebruaris oli see juba Stalini ees laual. Ta pidas seda diletantlikuks ega uskunud selle teostumisse. Ka ei uskunud Stalin vahetult enne sakslaste rünnaku algust, 21. juuni õhtul Kiievi sõjaväeringkonna staabi­ülema kindralleitnant Purkajevilt saabunud ettekannet sakslaste poolelt üle jooksnud veltveeblilt saadud teadet, et saksa relvajõud alustavad 22. juuni hommikul pealetungi. Nagu kirjutab marssal Žukov, helistas ta 22. juuni hommikul korduvalt Stalinile, kuid – Stalin magas…
Miks ikkagi Stalin ei uskunud sakslaste kallaletungi puudutavate teadete tõepärasusse? Millega seda seletada?
Ent vastus sellele küsimusele on üpriski lihtne. Stalin lihtsalt ei pidanud sakslaste rünnakut võimalikuks. Ainult idioot võib alustada sõda riigi vastu, kellel on üle nelja korra rohkem tanke ja kelle lennuvägi ületab ründaja oma üle kuue korra. Pealegi võis tema, Stalin, sakslaste nelja miljoni mehe vastu panna 10 miljonit punasõdurit.
Peale selle oli sakslastel puudus paljudest sõjaks vajalikest toor­ainetest, eriti aga naftast. Ka polnud Saksa Wehrmacht ette valmistatud sõjapidamiseks talvetingimustes. Nende tanke ja autosid polnud Vene­maa talve tingimustele testitud.
Stalini valvsust pisendasid ka Punaarmee juhtide teated Nõu­kogude Liidu läänepiiril toimuvast. Kui saabusid teated 70–80 Saksa diviisi tulekust idapiirile, teatasid marssalid Šaposnikov ja Žukov Stalinile, et seni, kuni need diviisid pole rindeks välja arendatud, pole karta mingit ohtu. Pealegi on sakslastel kaks rinnet Prantsusmaal ja kolmas valmistub Rumeenias rünnakuks Kreeka vastu, samal ajal kui Nõukogude Liidul on läänepiiril löögi andmiseks valmis viis rinnet.
Mis aga peamine – sakslased ei saa ometi alustada rünnakut Nõukogude Liidu vastu enne, kui Inglis­maaga on lõpp tehtud. Inglismaa ründamine aga peab toimuma enne, kui Ameerika sõtta astub. Seega oleks Nõukogude Liidu ründamine enne seda selge enesetapp.
Ülaltoodu põhjal oli Stalinil täielik alus uskuda, et Saksamaa teda ei ründa. Pealegi oli Stalinil oma kinnisidee – rünnata esimesena Saksamaad. Seda ideed oli ta kandnud üle kümne aasta ja ta ei saanud sellest loobuda.
Sellegipoolest hakkasid jutud sakslaste peatsest rünnakust ikka rohkem levima. Nüüd kutsus Stalin välja NKVD peamehe Beria ja nõudis sellise desinformatsiooni levikule lõpu tegemist. Beria teatas, et sellist desinformatsiooni võivad levitada ka sakslased ise, et varjata löögi andmist Inglismaa pihta ja varjata sellega näiteks „Seelöwe” operatsiooni.
Stalini käsul arreteeriti kümneid tuhandeid „desinformatsiooni” levitajaid ja saadeti aastateks GULAGi selle eest, et nad rääkisid sakslaste kallaletungist Nõukogude Liidule. Neid ei vabastatud ka peale Saksamaa kallaletungi toimumist.
Toimunu oli õppetunniks ka Nõukogude Liidu diplomaatidele, kes õppisid sellest, kuidas Stalinile meelepäraselt käituda. Kui Inglismaa välisministri asetäitja teatas Nõukogude Liidu suursaadikule Maiskile, et nende luure andmetel valmistuvad Saksa diviisid Nõukogude Liidu piiril rünnakuks, saatis viimane selle teate Moskvasse kui inglaste desinformatsiooni…
11. juunil 1941 tehti Nõukogude Liidu rindeväeosadele teatavaks, et ajavahemikul 4.–10. juulini alustavad sakslased laiaulatuslikku sõjategevust Inglismaa vastu. Ja Stalin ähvardas: „Kui te seal piiril häirite sakslasi, siis teadke – pead lendavad!”
Stalini jättis ükskõikseks ka Saksa mereväe tegevus. Kui Saksa diviiside koondamisele enne 22. juunit lähtepositsioonidele ei omistanud Punaarmee juhtkond erilist tähelepanu, siis mereväe suhtes ei saanud sakslaste ettevalmistused jääda Moskvale kuidagi märkamatuks. 1941. aasta mai lõpul kutsusid sakslased Leningradist tagasi 70 saksa inseneri ja tehnikut eesotsas admiral Feigega, kes olid seal tegevad Nõukogude Liidule müüdud raskeristleja Lützow (nüüd Admiral Makarov) ümberehitusega. 12. juunil asusid Soome saarestikku ootepositsioonile Saksa miinipanijad, miiniotsijad ja torpeedopaadid. Samal päeval asusid Saksa patrull-laevad Läänemere keskosas teostama valveteenistust. Alates 14. juunist keelati Saksa kaubalaevastikul Vene sadamatesse sisenemine.
Nõukogude Liidu merejõudude luure avastas need sakslaste ettevalmistused kohe ja Stalinile saadeti sellekohane ettekanne, kuid Stalin keeldus sakslaste kallaletungi kavatsusi uskumast.
Saksamaa ja NL-i koostöö oli seni kulgenud suurimas sõbralikkuses. 1940. aastal, varsti pärast Eesti annekteerimist, pakkusid venelased sakslastele müüa Eesti moodsaid allveelaevu-miinipanijaid Kalev ja Lembitu, kuid teadmata põhjustel lükkasid sakslased selle ettepaneku tagasi. Ka muudel aladel näitas Moskva Saksamaa suhtes üles erilist abivalmidust, mis kõik vihjas sellele et Nõukogude Liit ei pidanud Saksamaa rünnakut enda vastu mõeldavaks, vaid lootis selle abile oma vallutusplaanide elluviimisel.

Saksa kõrgeim väejuhatus tutvub Barbarossa plaaniga. Foto: Bundesarchive

22. juunil, kell kolm viisteist...  

Saksamaal ei teadnud keegi päeva, mil Punaarmee oma suurrünnakut alustab. Pakutud 6. juuli ja kõik teised päevad on oletuslikud. Kuna Stalin oli oma arvestused sidunud sakslaste dessandiga „Seelöwe” (sakslaste rünnakuga Inglismaa vastu), oli see kuupäev määramata.
Et ära hoida Saksamaa hävingut, oli vaja nii kiiresti kui võimalik alustada vasturünnakut. 14. juunil korraldas Hitler viimase nõupidamise „Barbarossa” ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli Dortmund.
Hitler pidas ka kõne, kus ta ütles, et annab oma saatuse armee kätte ja bolševikud oma ideoloogiaga kuuluvad hävitamisele. „Stalini Damok­lese mõõk ei tohi rippuda Saksamaa kohal. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!” ütles Hitler.
Neid Hitleri kõne lõpus lausutud Goethe sõnu on hiljem palju korratud. Kainelt olukorda hinnates oli neis sõnades sel hetkel kogu ajalooline tegelikkus. Polnud midagi õudsemat kui Stalini hiigelarmee ja sellele järgnev Beria erivägede sõjakäik, mis nägi ette kolmandiku Euroopa rahva nii vaimse kui füüsilise hävitamise. Kes tol hetkel, peale sakslaste, oleks olnud võimeline Stalini horde peatama? Kas ehk teiselpool La Mance’i väina olnud inglased oma 12 diviisi ja 1300 lennukiga?
21. juuni õhtul liikusid Guderiani tankid piirile. Sõduritele loeti ette Hitleri käskkiri, mis algas sõnadega: „Minu sõdurid! Saabunud on tund, kus Euroopa, Saksamaa ja meie rahva saatus on täielikult teie kätes.”
22. juuni oli pühapäev. Idataevas oli hakanud koitma. Kindralkolonel Heinz Guderian vaatas veel kord kella, see oli viisteist minutit kolm läbi. Ja ta andis käsu: avada kõikidest relvadest ettevalmistav suurtükituli.
See, mis toimus sõja järgnevatel kuudel, oli nii sakslastel kui ka venelastel endil, üle mõistuse. Pauluse arvestus oli osutunud õigeks. Stalini hiigelarmeed nii Belostoki kui Lwovi platsdarmil olid valmis küll rünnakuks, kuid neil puudus täielikult kaitse. Armeede relvastus ja paigutus olid mõeldud ainult ründamiseks, mitte aga rünnakute tõrjumiseks. Punaarmee hiigelgrupeeringud tõmmati saksa vägede poolt kotti ja neis olnud punaarmeelased hakkasid end miljonite kaupa vangi andma.
Ka tabas sõja algus venelaste mereväge olukorras, kus see oli kaitsetegevuseks täielikult ettevalmistamata. Liibavi sadamas olnud 12 allveelaevast oli vaid seitse sõjategevusse rakendatavad, neist viis lasid sakslased põhja, kui need püüdsid sadamast välja murda. Viis remonti vajavat allveelaeva lasid venelased ise põhja ja vaid kahel allveelaeval õnnestus sadamast välja pääseda.
Ebaõnn tabas ka venelaste kahte moodsat ristlejat Kirov ja Maksim Gorki. Viimane sattus paar päeva peale sõja algust Saaremaast loodes Saksa miinile, mille plahvatus rebis puruks ristleja ahtri. Suurte raskustega suudeti laev toimetada Tallinna sadamasse, kust see peale hädapärast remonti edasi Kroonlinna viidi.
Miinile jooksnud ristleja Kirov sai 26. augustil 1941 veel Tallinna reidil olles Sakus asunud saksa raskepatareilt kolm tabamust, mille tõttu laev ei olnud enam võimeline omal jõul liikuma.
Kahel esimesel sõjakuul olid lahingukõlbulikud vaid venelaste hävitajad. Pärast Tallinnast lahkuvate laevade massilist hukkumist Juminda miiniväljadel tõmbusid terveks jäänud Vene sõjalaevad Kroonlinna ja jäid sinna kuni 1944. aasta septembrini.
Samal ajal olid punaarmee mere­jõudude baasid aga ka merekindlused Balti riikides veel välja ehitamata. Ka polnud venelased tõenäoliselt arvestanud Soome teistkordse sõttaastumisega. Neist asjaoludest tingituna järgnes juba sõja esimestel nädalatel venelaste merekaitse kiire kokkuvarisemine.
Sealjuures pole välistatud Stalini terrori mõju armeele. Oma kavandatud grandioosse rünnaku läbikukkumises raevunud Stalin kuulutas iga vangi langenud sõduri kodumaa reeturiks, keda hiljem sakslaste vangist vabanedes ootas kodumaal palju viletsam vangipõli. Paljusid aga ­kuklalask. Suures vahkvihas lasi Stalin vägede taganemise eest hukata hulga kõrgeid ohvitsere, nende hulgas ka „Groza” autori, ühe oma andekama väejuhi kindral Pavlovi.
Ameerika Ühendriigid, kes seni olid aktiivselt aidanud üles ehitada Nõukogude Venemaa kommunistlikke kulisse, jälgisid tähelepanelikult sündmusi Euroopas. Senaator Harry S. Truman, kellest hiljem sai asepresident ja president, teatas: „Kui me näeme, et Saksamaa hakkab võitu saama, siis peame aitama Venemaad. Aga kui Venemaa saab ülekaalu, siis tuleb meil aidata Saksamaad. Las nad tapavad nagu jaksavad.”
1. oktoobril 1941 kirjutasid Nõukogude Liit, USA ja Suurbritannia Moskvas alla esialgse sõjalise toetuse protokollile, mille põhjal saadeti Nõukogude Liidule kohe 400 lennukit, 500 tanki, suurtükke ja palju muud sõjavarustust. Lääneliitlaste abistamise järel võttis ka ajalugu teise pöörde. Et õigustada kommunistide toetamist, pöördus Roosevelt oma juudist sõbra Jack Warneri poole Hollywoodis ja tellis viimaselt stalinismi ülistava propagandafilmi „Mission to Moscow”, mis valmis 1943. aastal. Sellest sai hiljem vesi nõukogude propagandaveskile, mis pasundas, et kõik edusammud natsliku Saksamaa võitmisel tulenevad vaid nõukogude rahva kangelaslikust panusest.
1942. aasta suvel andis end koos temale allunud väeosadega sakslaste kätte vangi üks Stalini hinnatuimaid väejuhte, 3. löögiarmee juhataja kindralleitnant Vlassov, kes Saksa relvajõudude koosseisus moodustas Venemaa Vabastamise Armee (ROA). Vlassovi üleminek sakslaste poole oli Stalinile suur isiklik löök ja NKGB-le anti käsk kasutada kõiki võimalusi Vlassovi kui reeturi likvideerimiseks.
Ülemineku põhjusi selgitades kirjutas Vlassov oma avalikus kirjas: „/…/ Ma nägin, et sellest, mille eest vene rahvas kodusõjas võidelnud oli, ei saavutanud ta bolševike võimuletuleku tõttu mitte midagi. Ma nägin, kui raske oli vene töölise elu, kuidas talupojad kolhoosidesse aeti, kuidas kadusid miljonid vene inimesed, kes olid arreteeritud ilma juurdluse ja kohtupidamiseta./…/ Tuhanded parimad komandörid, sealhulgas ka marssalid arreteeriti ja lasti maha või pandi koonduslaagritesse, kus nad kadusid igaveseks… Terror ei laienenud mitte ainult sõjaväele, vaid kogu rahvale. /…/” 
Stalini 1941. aasta 16. augusti käskkirjas oli punaarmee sõduritel keelatud end vangi anda. Neilt nõuti, et nad võitleksid viimase võimaluseni. Komandöridele oli antud õigus kõik, kes eelistasid vangi sattumist surmale, kohapeal maha lasta. Ka anti kõigi vangilangenute perekonnad kohtu alla ja saadeti Siberisse. Lääneriikide uurijate andmetel kaotas NL lahingutes seitse miljonit meest ning veel seitse miljonit inimest hukkus repressioonide taga­järjel ja sunnitöölaagrites.
Need karmid meetmed, mis nõukogude juhtkonna arvates pidid piirama vangi andmist, viisid aga hoopis vastupidisele tulemusele. Vangilangenud kartsid sattuda tagasi kodumaale, kus neid kui reetureid rängalt karistati. Nii see 1945. aastal ka toimus. Kõik sakslaste kätte vangi langenud punaarmee sõdurid saadeti nõukogude vangilaagritesse, kus enamik neist hukkus.
Venelaste endi andmetel, mis nagu alati, on tublisti pisendatud, kaotas Punaarmee 1941. aasta lõpuks langenute, teadmata kadunute ja vangide näol 2,9 miljonit meest. Tegelikult kaotas ta aga ainult vangidena neli miljonit sõdurit ehk sama palju, kui oli Saksa armees idarindel sõdureid kokku. Juba 1941. aasta septembri alguseks olid relvad maha visanud kaks miljonit, deserteerinud üks miljon ja surma saanud 800 000 punaväelast. Teadmata kadunud oli 20 kindralit, 106 oli end vangi andnud. Kaotatud oli 182 432 ohvitseri.
Kogu sõja kestel langes sakslaste kätte vangi 5 240 000 nõukogude sõdurit, neist sõja esimestel kuudel 3 800 000. Need olid kohutavad arvud. Samal ajal oli Nõukogude Liidus mõiste „sõjavang” tundmatu. Kõik, kes lahingute käigus või ükskõik millisel muul põhjusel sakslaste kätte vangi langesid oli „desertöörid, kodumaa reeturid ja rahvavaenlased” ning neid ootas Siber.