|
|
Mäss allveelaevade hävitajal
Storoževoi
Ajakirjast Literaturnaja
Gazeta,
tõlkinud Kalju Mätik.
Allveelaevade
hävitajal Storoževoi teeninud kolmanda järgu kapten
Sablin esitas 1975. aasta sügisel laeva raadio kaudu hulga
poliitilisi ja sotsiaalseid nõudmisi, muu hulgas kõlas
üleskutse kõrvaldada NLKP ühiskonna juhtimisest
ning luua uus „progressiivsem” partei.
Oktoobrirevolutsiooni
58. aastapäeva tähistamise eelõhtul sisenesid
Daugava jõe suudmesse Punalipulise Balti Mere Laevastiku
sõjalaevad, mis pidid osa võtma sõjamereparaadist.
Nende seas paistis välja muljetavaldavate mõõtmete
ja võimsa relvastusega pealveelaev pardanumbriga 500 –
suur allveelaevade hävitaja Storoževoi.
Laev saabus Riiga Baltiiskist, kuhu ta enne seda oli üle
viidud Põhjamere laevastikust. Pärast pühi pidi
Storoževoi minema dokki Liepajas, seepärast oli kogu
võimsa relvastuse laskemoon, välja arvatud meeskonna
käsirelvade oma, antud kaldapealsetesse ladudesse ajutisele
hoiule.
Komandöri asetäitjaks poliitalal oli Storoževoil
kolmanda järgu kapten V. Sablin, ohvitser, kes oli lõpetanud
Sõjalis-poliitilise Akadeemia kiitusega, keda oli autasustatud
kolmanda järgu ordeniga „Teenistuse eest NSVL-i relvajõududes”
ning kellest meeskond lugu pidas.
|
Täiesti
salajane
NLKP KK: Riikliku Julgeoleku Komitee on lõpetamas
juurdlust kolmanda järgu kapteni V. V. Sablini ja
teiste sõjaväelaste kriminaalasjas, kes osalesid
8. ja 9. novembril 1975 kuritegelikus aktsioonis suurel
allveelaevade hävitajal Storoževoi.
„On kindlaks tehtud, et selle kuriteo organiseerija
Sablin, olles sattunud revisionistliku ideoloogia mõju
alla, oli mitme aasta jooksul nõukogude tegelikkuse
suhtes vaenulikult häälestatud. Aprillis 1975
pani ta oma mõtted kirja, salvestas need magnetofonilindile
ja sündmuste ajal Storoževoil esines isikkoosseisu
ees nõukogudevaenuliku kõnega. Sablini poliitiline
„platvorm” sisaldas komplekti kodanlikult propagandalt
laenatud laimavaid väiteid marksistlik-leninliku
õpetuse „vananemisest” ja NSVL-i riigi-
ja parteiaparaadi „bürokraatlikust ümbersünnist”
ning üleskutsed kõrvaldada NLKP ühiskonna
juhtimiselt ja luua uus, „progressiivsem” partei.
1975. aasta kevadel töötas ta välja üksikasjaliku
plaani sõjalaeva hõivamiseks, mida kavatses
kasutada kui „poliitilist tribüüni”,
et esitada nõudmisi riigikorra muutmiseks NSV Liidus
ja võitluseks nõukogude võimuga.
Ta organiseeris ja viis läbi suure allveelaevade
hävitaja omavolilise väljaviimise Nõukogude
Liidu territoriaalvetest. Need teod ON KVALIFITSEERITUD
kodumaa reetmisena... ”
Allkirjad:
KGB esimees Andropov, peaprokurör Rudenko, kaitseminister
Gretško, NSVL-i ülemkohtu esimees Smirnov
|
Aparaat
on nakatatud korruptsioonist ja karjerismist
„Kõigile!
Kõigile! Kõigile! Seltsimehed, kuulake sõnavõtu
teksti, millega me kavatseme esineda raadios ja televisioonis.
Meie eesmärgiks on tõsta tõe hääl.
Meie rahvas on juba küllalt kannatanud ja kannatab oma poliitilise
õigusetuse pärast. Ainult spetsialistide kitsale ringile
on teada, kui palju kahju on toonud ja toob riigi- ja parteiorganite
voluntaristlik sekkumine relvastatud jõudude ja maa majanduse
arengusse, rahvusküsimuste lahendamisse ja noorsoo kasvatamisse.
Eeldame, esiteks, et praegune riigiaparaat tuleb põhjalikult
puhastada, aga mõningates sõlmedes purustada ja
ajaloo prügikasti heita, kuna see on sügavalt nakatatud
onupojapoliitikast, korruptsioonist, karjerismist ja ülbusest
rahva suhtes. Teiseks, prügikasti tuleb saata valimissüsteem,
mis muudab rahva ilmetuks massiks. Kolmandaks, tuleb likvideerida
kõik tingimused, mis loovad riigi ja parteiaparaadi kõikvõimsuse
ja kontrollimatuse rahvamasside poolt...
Me oleme kindlalt veendunud, et paljud ausad inimesed NSV Liidus
tunnevad vajadust välja öelda oma seisukoht riigi siseolukorra
kohta, ja samuti kriitiline seisukoht NLKP Keskkomitee ja Nõukogude
valitsuse suhtes...
„Olles pingsalt ja kaua mõelnud edasise tegevuse üle,
võtsin vastu otsuse – lõpetada teooriaga ja
hakata praktikuks. Sain aru, et vajalik on mingisugune tribüün,
millelt saaks hakata välja ütlema oma vabu mõtteid
praeguse olukorra muutmise vajalikkusest. Ma arvan, et selle tribüüni
jaoks laevast paremat ei leia, aga meredest on kõige parem
Balti meri, kuna see asub Euroopa keskel...
Kellelgi Nõukogude Liidus ei ole ega saagi olla sellist
võimalust nagu meil, nõuda valitsuselt luba esineda
televisioonis riigi siseolukorra kriitikaga...”
Sablini esinemisest laeva raadios
Ülestõus
Storoževoil
Esimene pidulike ürituste
päev Riias läks nii, nagu olid planeerinud kohalikud
võimud: toimus maavägede paraad ja merel sõjalaevade
paraad. Sõjalaevad olid lippudega kaunistatud ja öösel
tuledega valgustatud. Saabus 8. novembri õhtu. Kell 21.40
kuulutati Storoževoil laeva siseside kaudu signaal „Üldine
kogunemine”, mille kohaselt madrused ja allohvitserid rivistusid
alumisele suurtükitekile laeva ahtris, ohvitserid aga kogunesid
mitšmanite ühiskajutisse. Enne seda oli Storoževoi
komandör Potulnõi meeskonnast isoleeritud. (Talle
oli Sablin jätnud kirja, milles kirjeldas meremeeste väljaastumise
motiive: „...me ei ole kodumaa reeturid, aga meie väljaastumisel
on puhtal kujul poliitiline iseloom. Tarvis on rahvas üles
äratada poliitilisest talveunest!...”)
Sablin pöördus madruste ja allohvitseride poole lühikese
kõnega (tema vaated olid salvestatud magnetofonilindile
ja öö jooksul anti neid mitu korda edasi laeva translatsioonivõrgu
kaudu). Enne seda oli neid salvestusi juba kuulanud üksikud
meeskonnaliikmed.
Umbes samade sõnadega pöördus Sablin laeva ohvitseride
ja üleajateenijate poole. Nende seas ei toetanud teda kõik:
peaaegu pool kohalolijatest keeldus hääletamisel sellest
aktsioonist osa võtmast. Neile tehti korrektselt ettepanek
minna ühte alumistest isoleeritud ruumidest, kuna laev hakkas
varsti valmistuma mereleminekuks. Ei läinud ka ilma apsudeta:
ohvitser-mehaanik Firssovil, kes oli laeva ÜLKNÜ komitee
mittekoosseisuline sekretär, õnnestus salaja minna
kõrvalolevale allveelaevale ja teatada selle komandörile
mässust allveelaevade hävitajal Storoževoil. See
võimaldas kiiresti teavitada laeval toimunust kohalikku
ja laevastiku kõrgemalseisvat juhtkonda ning võtta
tarvitusele kiired abinõud ülestõusu mahasurumiseks.
Pärast 9. novembri keskööd hakkas Storoževoi,
mida juhtis Sablin, liikuma Daugava suudmest välja. Tema
järel liikusid piirivalve valvelaevad, mida oli juba teavitatud
erakorralisest sündmusest Storoževoil ja millel olid
kahuritelt ja kuulipildujatelt katted maha võetud. Piirivalvurite
küsimusele laeva merelemineku eesmärgist anti vastuseks:
„Me ei ole äraandjad, me läheme Kroonlinna”.
Varsti läbis Storoževoi piirivalvekaatrite saatel Daugava
suudme ja väljus Riia lahte, võttes kursi põhja
poole, Irbeni väinale.
Hiljem süüdistas kohus, kes töötas vastavalt
kõrgemalt saadud juhtnööridele kodumaa reetmise
versiooni kallal, Sablinit diletantlikult selles, et kuna ta viis
Storoževoi läbi Irbeni väina, siis järelikult
hoidis ta kurssi Rootsi suunas. Kuid iga Balti laevastiku meremees
võib kinnitada: kõige lühem tee Kroonlinna
oleks läinud rangelt ida suunas, läbi Muhu väina,
kuid praktiliselt oli see kurss niisugusele suurele laevale nagu
Storoževoi väga ohtlik, Lääne-Eesti saarestiku
kitsuste, madalike ja leetseljandike juurest läbi sõitmine
oli alati kõrgendatud risk. Peale selle ei olnud laeval
tüürimeest.
Tema kohustusi, nagu ka puuduoleva vanemabi kohustusi, täitis
Sablin.Ka ei olnud Storoževoil Muhu väinast läbiminekuks
vajalikke dokumente. Peale selle teadis Sablin, et sel marsruudil
sõites võidakse tema laeva tulistada rannakaitse
suurtükkidest ja raketiseadeldistest. Samuti oleks olnud
suhteliselt lihtne peatada laev kitsustes, tõkestades tema
tee teise laevaga.
Seepärast oli Storoževoi kurss Riia lahest loode suunas
Irbeni väinast avamerre juba sellistele laevadele soovitatud
laevateeks.
Puruks pommitada
ja põhja lasta!
Sablin viis laeva merele
ning saatis oma esimese kodeeritud radiogrammi tolleaegsele NSVL-i
Sõjamerelaevastiku ülemjuhatajale Gorškovile,
teatades selles, et Storoževoi, reetmata kodumaa lippu ja
kodumaad ennast, suundub Leningradi eesmärgiga esineda televisioonis
pöördumisega Leningradi ja riigi töötajate
poole, aga samuti kutsub laeva vabale territooriumile valitsuse
ja partei keskkomitee liikmeid, et kanda ette konkreetne programm
nõudmistega ühiskonna õiglaseks sotsiaalseks
ümberkorraldamiseks. Samaaegselt ülestõusnud
laeva raadiojaam andis paljudel sagedustel edasi kodeerimata teksti:
„Kõigile! Kõigile! Kõigile! Suurel allveelaevade
hävitajal Storoževoi on heisatud eesseisva kommunistliku
revolutsiooni lipp!” Moskvast ja Kaliningradist Liepaja sõjamerelaevastiku
baasi tulnud käskluste alusel saadeti sealt lahinguhäire
korras Storoževoi suunas suur grupp eri klassi kuuluvaid
sõjalaevu allveelaevast kuni torpeedokaatriteni, nende
hulgas ka laevad meredessantväelastega.
Kõrgem sõjaline ja riigi juhtkond andis käsu:
„Peatada mässuline laev. Sõidu jätkamisel
avada tuli, pommitada puruks ja uputada.” Kõige esimestena
said selle korralduse laevad, mis saatsid Storoževoid, ja
andsid talle edasi nõudmise: „Peatuge! Vastasel korral
avame tule ja hävitame laeva.” Seejärel tuli radiogramm
Balti Laevastiku ülemalt: „Irbenist teid välja
ei lasta. Mitteallumise korral hävitame.” Siis selgitas
Sablin oma laeva translatsiooni kaudu piirivalve meremeestele
oma kavatsusi ja need, olles ta ära kuulanud, ei hakanud
relvi kasutama relvitu laeva vastu. Küll aga kasutas relvi
9. novembri 1975. aasta hommikul meie lennuvägi. Lahinguhäirega
tõsteti õhku Balti sõjaväeringkonnas
lennuväepolgud Tukumsis ja Rumbules, mis asub Riia lähedal.
Õhku tõusis eskadrill 12 lennukist Jak-28 täieliku
lahingukomplektiga.
Õhku tõusid ka teised lennukid. Tukumsi lennuväepolgu
lendurid (tõsi küll, juhtkonna tugeva surve all) täitsid
saadud käsu täpselt, tehes mitu rünnakut. Pommid
ja mürsud langesid üksnes 300–400 meetri kõrguselt
laeva vööri ja ahtri juurde. Sablin oli kogu rünnaku
jooksul kaptenisillal ja püüdis manööverdamisega
laeva pommide ja lennukite pardakahurite tule alt välja viia.
Plahvatused vigastasid varsti laeva rooliseadet ja osa laeva korpusest.
Laev võttis kiiruse maha, hakkas suitsu ajama, kaldus kursilt
kõrvale ja hakkas ringe tegema. Ülesande eduka
täitmise ja täpse pommiheitmise eest said lendurid pärast
ordeni. Selleks ajaks oli grupp meremehi, kes olid ümber
mõelnud ja relvastuda suutnud, vabastanud laeva komandöri
Potulnõi. Potulnõi läks kaptenisillale ja tulistas
Sablinit püstolist, haavates teda jalga. Olles Sablini haavatuna
arreteerinud, võttis Potulnõi laeva juhtimise üle
Hüvasti,
poisid!
Peatunud Storoževoile
lähenesid mõlemalt poolt laevad meredessantväelastega.
Varsti toodi mässulise laeva pardale arreteeritud ja käeraudades,
verekaotusest, närvipingest ja unetust ööst kahvatu
Sablin. Teda toetas kaks meremeest Storoževoi meeskonnast,
kes viisid ta dessantväelaste piiramisrõngas ettevaatlikult
trapi juurde. Üks madrustest, kes aitas oma haavatud komandöril
minna, pöördus dessantväelaste poole ja valjult,
et kõik lähedalolijad kuuleksid, ütles: „Pidage
see mees elu lõpuni meeles! See on tõeline komandör,
tõeline nõukogude laevastiku ohvitser!”
Enne mööda trappi kaatrisse laskumist, pöördudes
Storoževoi meremeeste poole, kes seisid valve all pardal
rivis, ütles Sablin talle omasel maneeril kiiresti: „Hüvasti,
poisid!”
Tema järel hakati juurdetulnud laevadele viima teisi Storoževoi
meremehi. Nad viidi gruppide kaupa erinevatel laevadel Riiga ja
paigutati rannaäärsetesse kasarmutesse, ohvitserid eraldi.
KGB kaastöölised, nende seas ka need, kes olid Moskvast
tulnud, alustasid otsekohe ülekuulamistega.
Järgmisel päeval vestlesid arreteeritud Sabliniga lennukiga
Riiga saabunud sõjamerejõudude ülemjuhataja,
NSV Liidu laevastikuadmiral Gorškov ning Nõukogude
Armee ja NSVL-i Sõjamerelaevastiku Poliitilise Peavalitsuse
ülem armeekindral Jepišev. Pärast saadeti aga kõik
Storoževoi käeraudades meeskonnaliikmed erilennukitega
Moskvasse, üksnes Sablin kahe „osobisti” (või
eriosakonna töötaja) saatel oli seejuures ilma käeraudadeta,
ta toetus kargule. Kõigilt laevadelt, mis osalesid mässu
mahasurumisel, võtsid „osobistid” logiraamatud
kaasa (nendes fikseeritakse kõik sündmused, mis toimuvad
laeval ja selle ümbruses). Varsti anti need tagasi, kuid
ilma nende lehtedeta, millel oli mingitki informatsiooni 8. ja
9. novembril 1975 toimunu kohta. Selle erakorralise sündmuse
kohta ei antud välja ei käskkirju ega direktiive, nagu
tavaliselt meie relvajõududes kombeks oli. Sablini nimi
aga kustutati varsti Lenini-nimelise Sõjalis-poliitilise
Akadeemia eesrindlaste tahvlilt.
Sablin võttis kogu süü toimunu eest enda peale,
ei nimetanud mitte kedagi oma kaasosaliseks (autoril on alust
arvata, et sellised olid tal mitte üksnes Storoževoi
peal).
KGB uurijad püüdsid oma töö käigus igal
võimalikul viisil meremeestelt välja pressida mingit
Sablinit kompromiteerivat materjali ja ka saavutasid selle. Rippus
ju kõigi uurimisaluste ees kahe kuu kestel kõige
hirmsam artikkel: kodumaa reetmine, mille puhul on selge, millega
asi lõpeb. Pärast muudeti paragrahv enamiku jaoks
„grupiviisiliseks allumatuseks”, olles „välja
selgitanud” ühe Sablini aktiivse kaasosalise, madrus
A. N. Šeini, kes siis saadeti koos Sabliniga kohtu alla.
Ülejäänud madrused, ohvitserid ja allohvitserid
lasti järk-järgult vabaks, allkirja vastu, mis garanteeris,
et nad ei räägi midagi sellest, mis toimus Storoževoil.
Palju ohvitsere ja allohvitsere degradeeriti.
|
NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kohtuotsus:
Mereväe vanemohvitser Sablin tunnistatatakse süüdi
kodumaa reetmises ja mõistetakse surma mahalaskmise
läbi.
|
Arveteõiendamine
Kohtus oma viimases
sõnas ütles Sablin lühidalt: „Ma armastan
elu. Mul on perekond, poeg, kellele on tarvis isa. Kõik.”
NSVL-i Ülemkohtu Sõjakolleegiumi kohtuotsuses oli
öeldud: „Kolmanda järgu kapten Valeri Mihhailovitš
Sablin, sündinud 1939. aastal, on tunnistatud süüdi
VNFSV Kriminaalkoodeksi § 64 lg a järgi (kodumaa reetmine)
ja mõistetakse surma mahalaskmise läbi. Talt võetakse
ära sõjaväeline auaste, ordenid ja medalid (tavaliselt
see paragrahv näeb ette ka kohtualuse varanduse konfiskeerimist).
Kuid seda mereväe vanemohvitseril Sablinil ei olnud peale
eluks kõige vajalikuma. Seda tunnistab tema majas läbi
viidud läbiotsimise protokoll. Kohtuotsus oli lõplik
ja edasikaebamisele ei kuulunud.
Need, kes olid kohtus, rääkisid, et karm karistus oli
Sablini jaoks ootamatu. Viimane oli ilmselt oma kaitsjate, advokaatide
Aksjonovi ja Popovi nõuannete kohaselt, kes tegelikult
viisid ellu KGB uurija Dobrovolski liini ja veensid teda mõningates
süüdistuse punktides, välja arvatud kodumaa reetmine,
ennast süüdi tunnistama, lootnud, et ta jäetakse
ellu. Seda tunnistab mitte üksnes tema esimeste kirjade tonaalsus,
vaid ka Sablini viimaste kirjade sisu omastele vanglast. Nendes
palus ta saata endale sooje riideid. Nii võis toimida ainult
see, kes ei arvestanud peatse surmaga.
NSVL-i Ülemnõukogu Presiidium, mille koosseisu kuulus
umbes 40 inimest, nende seas ka 15 liiduvabariigi ülemnõukogude
presiidiumite esimeest, lükkas Sablini armuandmispalve tagasi
„rekordiliselt” kiiresti – kõigest 19 päeva
jooksul. Tavaliselt kulub ju taoliste armuandmispalvete läbivaatamiseks
palju kuid või isegi aastaid.
Vene Föderatsiooni Ülemkohtu Sõjakolleegium koosseisus
justiitskindralmajorid L. Zahharov, J. Parhomtšuk ja V. Jaskin
vaatas 1994. aastal Sablini süüdistuskokkuvõtte
läbi „uute asjaolude valguses”, asendades talle
mahalaskmise paragrahvi kodumaa reetmise eest sõjaväeliste
kuritegude paragrahviga: võimupiiride ületamine, ülemusele
mitteallumine ja vastuhakkamine, mis nende arvates toimusid tema
poolt organiseeritud meremeeste väljaastumisena suurel allveelaevade
hävitajal Storoževoi. Selle eest „anti” hukatud
Sablinile kümme aastat vangistust ja teda abistanud madrus
Šeinile viis aastat eelmiste, juba täielikult ära
istutud kaheksa aasta asemel.
Sellisel viisil siis süsteem, kes oli tapnud Sablini, sai
aru ja tõlgendas ajaloolist õiglust.
|
|
|
