|
|
Wehrmacht II maailmasõjas
tekst: Jüri
Kotšinev
|
Sündmused
üldnimega II maailmasõda oli lubatud teema
ainult kadunud iseseisva Eesti Wabariigi varemetele ehitatud
koonduslaagri – ENSV – uute juhtide tsenseeritud
ajalookäsitluses. Orjastajad, bolševikest okupandid
ning kohalikud kaasajooksikud kuulutasid ligi pool sajandit
oma nägemust II maailmasõjast ning punaveteranid
näitasid mööda okupeeritud riigi tänavaid
kõndides oma plekkhambaid ja kolistasid medaleid
eesti rahva õuduseks ja meelehärmiks veel
kaua. 1991. aastal lõppes viimaks punaokupatsioon,
kuid siiani on kohalikud ametlikud ajaloolased „poliitilise
korrektsuse” nimel väga napisõnalised
II maailmasõja käsitlemisel. Ollakse selgete
seisukohtade väljaütlemisel vaoshoitud, kerjates
USA, Inglismaa ja teiste NSVL omaaegsete liitlasriikide
heasoovlikkust.
Lihtne tõde II ilmasõja kohta on aga see,
et lõplikuks jõukatsumiseks said Idarinde
lõpututel lahingutandritel kokku kaks lepitamatut
jõudu. Ühelt poolt indogermaani rahvusaadet
kandev Wehrmacht ning teiselt poolt kogu planeeti orjastada
ihkav rahvusetu ja rahvustunnet kui väärtust
eitav idabolševism. Iga lugeja võib suhtuda
II maailmasõja ajaulukku oma maitse ja vaadete
kohaselt. Kuna aga Eestis on taasiseseisvuse ajal ilmunud
selliseid üllitisi nagu näiteks „Korpusepoisid”,
kus on lugejate ette toodud samad laskurkorpuslased, kes
punaste poolt võideldes reetsid oma maa ja rahva,
pole midagi imestada, kui ühel ilusal päeval
kostitavad taolised poliitkorrektsed uurijad eesti lugejat
„surematute teostega“ nagu näiteks „NKVD
diviisid“ või „Võitmatu punalaevastik“.
Sellistele uurijatele soovin – lipp kätte, seltsimehed…
|
Ligi pool sajandit
– 1944. aasta sügisest kuni 1991. aasta sügiseni
– ei tohtinud eestlased oma maal vabalt rääkida
sündmustest, mis võtsid neilt iseseisvuse, vabaduse
ja tuleviku. Kui 1991. aastal lõppes viimaks punaokupatsioon,
on siiani kohalikud ametlikud ajaloolased „poliitilise korrektsuse”
nimel väga napisõnalised II maailmasõja käsitlemisel.
I osa. Wehrmachti
võitlused 1939–1940
Wehrmachti
sünd
30. jaanuaril 1933.
a. sai Adolf Hitlerist Saksamaa kantsler ning ta asus Weimari
Vabariigi asemel looma Kolmandat Riiki. 15. märtsil 1935
kaotati Saksamaal Weimari Vabariigi aegne Reichwehr ning hakati
looma uut relvajõudude süsteemi Wehrmacht. Wehrmacht
ei kuulunud erinevalt Reichwehr’ist Versailles’ rahuga
määratud piirangu alla. Selle piirangu kohaselt tohtis
Saksamaa väekontingent olla kuni 100 000-meheline. Wehrmacht
hakkas jõudsalt kasvama ja laienema, sest selline oli Kolmanda
Reichi juhi ja kantsleri Adolf Hitleri tahe. 1. septembriks 1939
oli Wehrmachti koosseisus üle 3 018 000 mehe. Just sellise
väega sooritas Suur Saksamaa Välksõja (Blitzkrieg),
millest sai 10 kuud kestev Saksa relvajõudude triumf Euroopas.
Välksõda kestis täpselt nii vähe aega –
1. septembrist 1939 kuni 25. juunini 1940.
Maavägede
ülemjuhatus
Saksamaa relvajõudude
ülemjuhataja oli Saksamaa riigikantsler Adolf Hitler, kes
nimetati ametisse 4. veebruaril 1938. Wehrmachti operatiivse juhatuse
staabiülemaks (Chef der Wehrmachtfuhrüngsamt)
sai kindralmajor Alfred Jodl ning Wehrmachti kõrgema juhatuse
ülemaks (Chef der Oberkommandos der Wehrmacht) määras
Adolf Hitler hiljem kindralfeldmarssaliks tõusnud Wilhelm
Keiteli.
Wehrmacht jagunes maavägedeks (Heer), mereväeks
(Kriegsmarine) ning lennuväeks (Luftwaffe).
Kõrgemale Wehrmachti ülemjuhatusele allus maavägede
kindralstaabi ülem (Chef des Generalstabes des Heers)
kindral Franz Halder.
|
Rügemendi Gross-Deutschland kapten.
|
Maavägede
struktuur
Maaväed olid jagatud
kahte gruppi. Esiteks rindeväed (Feldheer) ja teiseks
Saksamaal paiknev reservvägede kontingent (Ersatzheer).
Rindeväed olid jaotatud kolme gruppi. Esimesse – lahingvägede
(Fechtende Truppen) gruppi kuulusid Wehrmachti ülemjuhatus;
maavägede ülemjuhatus; armeegruppide, armeede ja korpuse
staabid; maavägede rinderügemendid; motoriseeritud jalaväeosad;
alpijäägrid ja kergejalavägi. Samuti kuulusid esimesse
gruppi eriväed, mobiilsed väed nagu ratsavägi,
tankivägi, tankitõrjeüksused; kahurvägi,
inseneriväeosad, sideväed ning sõjaväepolitsei
väeosad. Teise rindevägede gruppi kuulusid lahingvägede
teenindus- ja varustusüksused (Versorgungstruppen),
mille moodustasid transporditeenistuse, meditsiiniteenistuse,
veterinaarteenistuse, valve- ja politseiteenistuse väeosad.
Kolmanda rindevägede alagrupi moodustasid kaitseväeosad
(Sicherungstruppen), kelle ülesanne seisnes põhiliselt
sõjavangilaagrite valvetöös.
1939. aasta sügiseks oli Wehrmachti sõjaline jõud
jagatud viieks armeegrupiks. Armeegrupid Süd ja Nord
olid mõeldud Poola operatsiooniks. Sõjategevuseks
Läänerindel oli moodustatud kolm armeegruppi. Iga sellise
armeegrupi koosseisu kuulus kaks või kolm armeed isikkoosseisuga
kuni 400 000 meest. Kokku oli kolmes Läänerindel
tegutsema kavandatud armeegrupis 14 armeed, mis jagunesid kolmeks
kuni neljaks korpuseks iga armee kohta. 1940. aasta juuniks oli
moodustatud kaks tankiüksust: Panzergruppe „Von Kleist“
ja Panzergruppe „Guderian“. Igas üksuses
oli 33 tankikorpust, igas korpuses oli 3–5 jalaväediviisi
(60 000 meest diviisi kohta). Lisaks sellele oli moodustatud
7 motoriseeritud korpust, kuhu kuulus 2–3 motoriseeritud
jalaväe- või tankidiviisi. Lisaks oli igal armeel
4 mägikütidiviisi ning 1 ratsaväediviis.
|
Tankivägede jefreitor.
|
Välksõja
jaoks moodustatud 143 jalaväediviisi olid jaotatud kolme
lainesse (Welle). Esimese rünnaklaine moodustasid
36 diviisi. Selle koosseisu moodustasid tugevad ja treenitud mehed.
Teise laine diviisidesse võeti aga vanemaid mehi, reserviste
või noorsõdureid.
Iga jalaväediviis (Infanteriedivision) koosnes 16 977
mehest, kes jagunesid kolmeks jalaväerügemendiks. Iga
diviisi juurde kuulus neljast kahurväepataljonist koosnev
kahurväerügement, luurepataljon, tankitõrjepataljon,
inseneripataljon, sidepataljon, kuni kümme kolonni motoriseeritud
või hobutransporti, meditsiinirood, motoriseeritud välihospital,
veterinaarpataljon ning välipolitseikomando ning välipostisalk.
Jalaväerügementi (Infanterieregiment) kuulus
3049 meest. Rügement jagunes kolmeks pataljoniks. Rügemendis
oli jala-kahurväerood (180 meest), tankitõrjerood
(170 meest). Pataljonis (Batallion) oli 860 meest. Pataljon
jagunes kolmeks laskurrooduks ja üheks kuulipildujarooduks.
Jalaväerood (Schützenkompanie) jagunes kolmeks
rühmaks (kokku 201 meest), igas rühmas oli 50 sõdurit,
üks ohvitser, staabiteenistuse jagu, granaadiheitjate komando
ning neli laskurite jagu (Shützengruppe), kümme
laskurit jao kohta.
Tankidiviisi (14 373 meest) koosseisu kuulus tankibrigaad,
mis jagunes kaheks tankirügemendiks (1700 meest). Iga tankirügement
jagunes kaheks pataljoniks. Lisaks tankibrigaadile kuulus tankidiviisi
koosseisu motoriseeritud laskurbrigaad (4409 meest). Laskurbrigaad
koosnes laskurrügemendist ja motoriseeritud pataljonist.
Tankivägede kergediviis (Leichte Division) oli 10 000
või 11 000 mehelise isikkoosseisuga ning koosnes 1–4
tankipataljonist (igas pataljonis 638 meest) ja ühest või
kahest motoriseeritud ratsarügemendist (2295 meest rügemendi
kohta).
Alates 1937. aastast oli Saksamaa jaotatud 13 sõjaväeringkonnaks.
Nende ringkondade baasil moodustati 1939. aastaks Reservarmee
baaside süsteem, kuhu kuulusid sõjaväe õppebaasid
ja piirkondlikud sõjaväeõppekeskused.
Saksamaa oli valmis võtma revanši I maailmasõja
vastaste käest ning astus julgelt välja oma õiguste
kaitseks sihiga ehitada üles Suur Saksamaa – Großdeutschland.
Saksamaa
sõjaline strateegia
II maailmasõja
alguseks oli sakslaste kasutuses kaks sõjandusstrateegiat.
Esimese neist oli välja töötanud Preisi kindral
Helmuth von Moltke mis oli tuntud nimetuse all „Otsustav
manööver“. See strateegia pärines 19. sajandi
keskpaigast. Palju kaasaegsem oli 20. sajandi kahekümnendatel
aastatel väljatöötatud „Tankikontseptsioon“,
mis sai tuntuks „Välksõja“ kontseptsioonina
ja mille autoriks oli 1938. aastal tankivägede kindraliks
saanud Heinz Guderian. Mõlemal strateegial oli ühine
joon: nad nägid ette vägede löögijõu
kiire koondamise teatud rindepunkti ning väekoondiste kiire
ümberpaigutamise ühelt rindelõigult teisele.
See andis võimaluse mitte sõdida mitmel rindel samal
ajal, vaid visata suuri väekoondisi ühelt rindelõigult
või isegi ühelt rindelt teisele, et anda seal vaenlasele
kiire, võimas, kontsentreeritud ja hävitav löök,
seejärel grupeerida väed ümber teisele rindele
ning korrata seal sama. Jäi ära vajadus pidada kurnavat
sõjategevust mitmel rindel korraga. Moltke strateegia nägi
ette kindlas kohas vastase rinde läbimurdmist jalaväe
poolt, seejärel taganeva vastase hajutatud vägede ümberpiiramist
ja „kotti võtmist“. Guderiani strateegia nägi
ette mitme väeliigi koondamist ühel pealöögi
suunal. Koondatud tankiüksused, motoriseeritud jalavägi
ning õhuväe pommitajad pidid tagama vastase vägede
purustamise mitmel rindelõigul korraga, mille järel
oli vaja jõuda vastase tagalasse ning purustada vaenlase
komandokeskus, demoraliseerides täielikult vastase alles
jäänud väekoondised ning murdes nende võitlusvaimu.
Von Moltke strateegiat kasutati Poola ja Skandinaavia sõjakampaanias,
Guderiani strateegiat Läänerindel. Niisugusel sõjastrateegial
oli ründav ja aktiivne iseloom, mis andis ootamatuse ja rünnaku
asukoha valiku eelised.
|
Märts 1938, Wehrmacht marsib Austriasse. Kohalikud
etnilised sakslased tervitavad sõdureid lillekimpudega.
|
Blitzkrieg
Euroopas 1939–1940
Saksamaa jõuline
välispoliitika ja Hitleri otsustav tegutsemine kindlustas
Reichile juba enne 1939. aastat veretu naaberriikide hõivamise.
Toimus niinimetatud „lillede sõda“ (Blumenkriege).
Kohalikud etnilised sakslased tervitasid lillekimpudega Wehmachti
sõdureid nii demilitariseeritud Saarimaal kui Austrias,
Sudeedimaal ja Böömimaal. 1939. a. märtsis ületas
30 000-meheline vägede grupeering, kuhu kuulusid 5.,
9., 15. ja 16. jalaväediviis Rheini jõe ja mehitas
Saarimaa. See toimus 7. märtsil. Juba 12. märtsil sisenes
Austriasse 200 000-meheline väegrupeering, mis koosnes
8. armee 7. ja 8 korpusest ning 2. tankidiviisist. Austria jagati
kaheks sõjaväeringkonnaks, mis hakkasid kandma numbreid
XVII ja XVIII ning Austria armee liideti Wehrmachtiga. 1938. aasta
oktoobris sisenesid Tšehhimaale mingit vastupanu kohtamata
kuus Wehrmachti korpust. Vastupanu ei olnudki oodata, kuna 1938.
aasta septembris leidis aset kuulus Müncheni kokkulepe Suurbritannia,
Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia vahel, mille kohaselt pidi Tšehhoslovakkia
loovutama Sudeedi alad Saksamaale. Sama väekontingent –
IV, VII, VIII, XIII, XVII ja XVIII korpus allutasid 15. märtsil
1939. a. ülejäänud Tšehhimaa. 23. märtsil
1939 hõivasid Wehrmachti I korpuse väeosad Memeli
Leedu lääneosas ning Memel liideti Reichi I sõjaväeringkonnaga.
Poola alistamine
Ettevalmistused Poola
purustamiseks kulgesid vastavalt strateegilisele ründeplaanile
koondimega „Weiss“. Saksa sõjaväe vastuluure
Abwehr oli saatnud oma mehed Poola rünnatavale territooriumile
ning sealsed sillad olid nende meeste kontrolli all. Kogu operatsioonist
võttis osa 1 512 000 meest, kes jagunesid kahe
armeegrupeeringu vahel. Kokku paisati Poola peale 53 diviisi,
millest 37 olid jalaväediviisid, 4 motoriseeritud jalaväediviisi,
3 mägiküttide diviisi, 3 kergejalaväediviisi ja
6 tankidiviisi. Poolat rünnati kahelt suunalt. Armeegrupp
Nord andis Generaloberst von Bocki juhtimisel löögi
Ida-Preisimaalt 3. ja 4. armeede jõududega. Armeegrupp
Süd, mida juhatas Generaloberst Gerd von Rundstedt,
ründas Poolat Saksamaa kagusuunalt 8., 10 ja 14. armee jõududega.
Poolakatel oli Wehrmachti pooleteistmiljonilisele väekontingendile
vastu panna ligi miljon meest, kellest oli moodustatud 40 jalaväediviisi,
2 mehhaniseeritud diviisi ja 11 ratsaväediviisi. Lisaks sakslastele
ründas Poolat ka NSVL oma punaväega 17. septembril 1939.
Poola saatus oli otsustatud ja nendel aladel, mis jäid lõppenud
operatsiooni tulemusel Wehrmachti kätte, moodustati sõjaline
valitsus. Peale rahukokkuleppe ehk kapitulatsiooni sõlmimist
27. septembril 1939 liitus allutatud Belostoki piirkond Saksamaa
I sõjaväeringkonnaga, Danzig ja Loode-Poola allutati
XX sõjaväeringkonnale ning Lääne-Poola allutati
XXI sõjaväeringkonnale. Poola kaguosast moodustati
1942. aasta septembris kindralkubermang (General-Gouvernement).
Taani ja
Norra vallutamine
Saksamaa kartis inglaste
ja prantslaste võimalikku rünnakut Norra ja Taani
kaudu ning Adolf Hitler otsustas talle omase julgusega anda sellel
suunal ennetav löök. Invasioonivägede ülemaks
määras ta kindral Nikolaus von Falenhorsti. Operatsioon
kandis koondnime „Weserübung“ (Õppused
Wezeril). Operatsioon algas 9. aprillil 1940 170. ja 198. jalaväediviisi
jõududega, keda toestasid 11. motoriseeritud jalaväebrigaad
ja 40. tankiväe eripataljon. Taani armee koosnes tollal 6600
mehest, kellest oli moodustatud kaks jalaväediviisi. Nad
suutsid piiratud vastupanu osutada vaid neli tundi. Järgnes
tingimusteta allaandmine. Samal päeval – 9. aprillil
1940 – maabus Norrasse Wehrmachti XXI korpus 3. mägiküttide,
69. ja 163. jalaväediviiside jõududega. Hiljem liitus
nimetatud väeosadega veel 2. mägiküttide diviis
ning 181., 196. ja 214. jalaväediviisid ning 40. tankiväe
eripataljon. Kokku tungis Norrasse 100 000-meheline väekontingent.
Norra armees oli tollal 6 jalaväediviisi. Norrakad mobiliseerisid
kokku 90 000 meest, kuid võitlusvalmis sõdureid
oli neil välja panna kõigest 25 000 võitlejat.
Norra alistus 9. juunil 1940.
Beneluxi
(Belgia, Hollandi, Luxemburg) vallutamine
|
Saksa dessantväelased Rotterdami lähedal.
|
Läänesuunaline
sõjaline operatsioon kandis koodnime „Gelb“.
Selleks operatsiooniks oli Saksa sõjaväe ülemjuhatus
koondanud võimsa löögirusika, kuhu kuulus kokku
2 750 000 meest – 91 diviisi, mis moodustasid kolm
armeegruppi. Armeegrupp „A“, mida juhatas Generaloberst
(brigaadikindral) Gerd von Rundstadt, pidi tungima Prantsusmaale
läbi Belgia 4., 12. ja 16. armeede ning tankigrupiga „von
Kleist“. Armeegrupp „B“, mida juhatas Generaloberst
Fedor von Bock, pidi 6. ja 18. armeega ründama Hollandit
ja Belgiat. Armeegrupp „C“ Generaloberst Wilhelm
Ritter von Leebi juhatusel pidi 1. ja 7. armee jõududega
murdma läbi prantslaste Maginot’ kaitseliinist (Ligne
Maginot), mis oli nime saanud Prantsuse kaitseministri Andre
Maginot’ järgi. Operatsiooni pidi läbi viima 75
jalaväediviisi, üks õhudessandidiviis (nr. 22),
Luftwaffe langevarjudiviis nr. 7, neli motoriseeritud jalaväediviisi,
üks mägiküttide diviis, üks ratsaväediviis
ning kümme tankidiviisi. Reservi oli määratud 42
jalaväediviisi. Üldine pealetung algas 10. mail
1940. Armeegruppi „B“ kuuluv 18. armee ründas 9
jalaväediviisiga ja langevarjuritega Hollandit, kellel oli
vastu panna vaid 250 000 meest, kes moodustasid 10 diviisi.
Vaatamata märkimisväärsele vastupanule andis Hollandi
alla pärast Rotterdami pommitamist 15. mail 1940. 10. mail
1940 oli Luxemburg juba langenud, alistudes Wehrmachti 16. armeele.
Luxemburgil ei olnudki sõjaväge, oli vaid 82 mehest
koosnev vabatahtlik rood. Samal päeval, 10. mail 1940, liitus
armeegrupi „A“ vägedega 6. armee armeegrupist „B“
ning koos alustati liikumist läbi neutraliteeti hoidva Belgia
Liege ja Maastrichti vahel Hollandi ja Belgia piiri juures olevale
kindlustusele Fort d’Eben Emael. Luftwaffe pommitas
kindlustust samal ajal õhust. Belgia armees teenis tollel
ajal 600 000 meest, kellest oli moodustatud 18 jalaväediviisi
ning mägiküti- ja 2 ratsaväediviisi. Lisaks sõdisid
nende poolel inglastest ja prantslastest liitlasväed. Saksa
jalaväediviisid ning tankigrupp „von Kleist“
liikusid edasi niisuguse vääramatu jõuga, et
belglaste ning nende liitlaste vastupanutahe murdus. Sakslaste
tankigrupil õnnestus haarata belglasi tiibadelt, ületades
ületamatuks peetud Ardennid. Belgia kapituleerus 28. mail
1940.
Prantsusmaa
purustamine
Armeegrupid „A“
ja „B“ alustasid 16. mail 1940 liikumist Prantsusmaa
peale. Prantsuse armees oli tollal 4 320 000 meest.
Moodustatud oli sellest kontingendist kolm armeegruppi, kus oli
kokku 9 armeed ja kuhu kuulus 74 diviisi, neist 47 jalaväediviisi,
7 Põhja-Aafrika diviisi, 5 koloniaalvägede diviisi,
6 motoriseeritud jalaväediviisi, 3 kerget mehhaniseeritud
diviisi, 3 tankidiviisi ning 5 ratsaväediviisi. Lisaks olid
kohal liitlased – 9 inglaste diviisi, 1 tšehhide ja
4 poolakate diviisi. Wehrmachti 9 tankidiviisi olid jagatud „Von
Kleisti“ ning XV ja XIX armeekorpuste vahel. XIX korpus
allus tankivägede kindralile Heinz Guderianile ning see nimetati
1. juunil 1940 ümber tankigrupiks „Guderian“.
See tankigrupp murdis koos motoriseeritud jalaväerügemendiga
„Großdeutchland“ läbi prantslaste
1. armeegrupi vägede rindest Sedani all ning jõudis
22. mail La Manche’i väina kallastele. Von Rundstedt
käskis 23. mail vägedel peatuda, kuna kartis nende liigset
eemaldumist Wehrmachti põhijõududest ja baasidest.
Liitlased said sellega võimaluse evakueeruda Dunkerque
juures merd mööda 27. maist kuni 4. juunini ning nii
pääses vangilangemisest 338 226 Inglise, Prantsuse
ja Belgia sõdurit. Sakslased jätkasid võidukat
sõjategevust ning asusid 5. juunil täitma plaani „Rot“
mille kohaselt liikusid armeegrupi „B“ üksused
piki Atlandi ookeani kallast, kuni jõudsid 22. juunil Bordeaux
linnani. Armeegrupp „A“ liikus samal ajal läbi
Prantsusmaa keskosa ning armeegrupp „C“ läbis Maginot’
liini. Prantsusmaa kapituleerus ning 25. juunil kirjutati alla
vaherahu. Osa Belgia territooriumist liideti Reichi VI sõjaringkonnaga,
Luxemburg ja Lottring liideti XII sõjaringkonnaga ning
Elsass V sõjaringkonnaga. Prantsusmaa põhja-, lääne-
ja idaosa mehitati Saksa sõjalise kontingendiga ja seal
hakkas kehtima okupatsioonirežiim. Prantsuse okupeerimata
aladel jäi nominaalselt kehtima Prantsuse Vabariigi võim
eesotsas marssal Petain’iga.
Välksõda (Blitzkrieg)
Välksõda (Blitzkrieg)
Euroopas oli hiilgavalt võidetud ning Wehmacht näitas
ennast parimast küljest, õigustades talle pandud Reichsführeri
ja saksa rahva lootusi. Eriti hiilgavalt tõestas Prantsusmaa
purustamisel silma paistnud tankigrupi „von Kleist“
tegevus välksõja strateegilise ja taktikalise idee
õigsust ja tõhusust. Saksamaa oli lõpuks
pääsenud I maailmasõja järgsest alandusest,
mille olid talle peale surunud tollased võitjad –
inglased ja prantslased, ning lõplikult väljunud I
ilmasõjajärgsest kriisist. Saksa vägilase selg
oli sirgunud ja aeg oli valmistuda II maailmasõja põhiliseks
titaanlikuks heitluseks bolševistliku orjariigi NSVL-i vastu.
* * *
Saksa maavägede auastmed 1939–1945
Reichmarschal – riigimarssal (kõrgeim ülemjuhatus)
General – kindral (armeegrupi juhataja)
Generaloberst – brigaadikindral (armeegrupi või
armee juhataja)
Generalleutnant – kindralleitnant (diviisi- või
korpuse juhataja)
Generalmajor – kindralmajor (brigaadi- või diviisikomandör)
Oberst – kolonel (rügemendikomandör)
Oberstleutnant – kolonelleitnant (rügemendi- või
pataljonikomandör)
Major – major (pataljonikomandör)
Hauptmann – kapten (pataljoni- või roodukomandör)
Oberleutnant – vanemleitnant (roodu- või rühmakomandör)
Leutnant – leitnant (rühmakomandör)
Stabsfeldwebel – staabiveebel (roodu majandusosa ülem)
Hauptfeldwebel – vanemseersant (rooduvanem)
Oberfeldwebel – seersant (roodu majandusosa ülema
abi)
Feldwebel –- veltveebel (jaokomandör)
Unterfeldwebel – alamveltveebel (jaokomandör)
Unteroffizier – allohvitser (jaokomandör)
Stabsgefreiter – kapral
Gefreiter – I järgu sõdur
Obersoldat – vanemsõdur
Soldat – sõdur
Saksa mereväe auastmed 1939–1945
Grossadmiral – suuradmiral
Generaladmiral – kindraladmiral
Admiral – admiral
Konteradmiral – kontradmiral
Vizeadmiral – viitseadmiral
Kapitän zur See in Range eines Kommodore – I järgu
kapten
Fregattenkapitän – II järgu kapten
Korvettenkapitän – III järgu kapten
Kapitänleutnant – mereväe kaptenleitnant
Oberleutnant zur See – mereväe vanemleitnant
Leutnant zur See – mereväe leitnant
Stabsoberfeldwebel – mereväe vanemstaabiveebel
Oberfänrich zur See– mereväe vanemlipnik
Oberfeldwebel – mereväe vanemveebel
Stabsfeldwebel – mereväe staabiveltveebel
Feldwebel – mereväe veltveebel
Fänrich zur See – mereväe lipnik
Obermaat – vanempootsman
Maat – pootsman
Matrosestabsgefreiter – mereväe vanemseersant
Matrosehauptgefreiter – mereväe seersant
Matroseobergefreiter – mereväe kapral
Matrosegefreiter – mereväe I järgu madrus
Obermatrose – vanemmadrus
Matrose – madrus
Saksa lennuväe auastmed 1939–1945
Reichsmarschall – riigimarssal
Generafeldmarschall – kindral-välimarssal
Generaloberst – brigaadikindral
General der Luftwaffe – lennuväekindral
Generalleutnat – kindralleitnant
Generalmajor – kindralmajor
Oberst – kolonel
Major – major
Hauptmann – kapten
Oberleutnant– vanemleitnant
Leutnant – leitnant
Stabsfeldwebel – veebel
Oberfeldwebel – alamveebel
Feldwebel – veltveebel
Unterfeldwebel – alamveltveebel
Unteroffizier – allohvitser
Stabsgefreiter – vanemkapral
Obergefreiter – kapral
Hauptgefreiter – vanemseersant
Gefreiter – seersant
Flieger – lendur, reamees
|
|
|
