|
Klorokommunism ei sure
2002. aasta viimases
Kultuur ja Elu numbris kirjutasime pealkirja all „Klorokommunism
Karula moodi” Karula Rahvuspargi loomisest: „Klorokommunism
on riigistamise globaalsem, kaasaegsem ja „õilsam”
vorm, kus riigistamine ei toimu enam ühe klassi – proletariaadi
– vaid ülemaailmse keskkonnakaitse („rohelise õnne”)
nimel. Eesliide kloro tuleb kreekakeelsest sõnast cloroz
– roheline, millest tuleb nii elusaine klorofülli kui
ka väga mürgise gaasi kloori nimetus.
2003. aasta viimases
Kultuur ja Elu numbris kirjutasime pealkirja all „Looduskaitse
– klorokommunistide tulus äri”, kuidas Karula looduskaitseala
juhtidest on saanud ümbruskonna suurimad kinnisvaraomanikud.
Kui küsimus on rahas, ei takista neil miski ajamast õigusvastaselt
võõrandatud maadega tulusat äri. Edukas ärinaine
on ka Karula rahvuspargi valitsejanna, proua Pille Tomson.
Peaaegu 10 aastat hiljem lõppes esimese etapi kohtumõistmine
maadevahetajate üle. Nende maade, mis looduskaitsealade juhtidest
järele olid jäänud?
2012. aasta suvel tegi
Valeri Lõõnik oma otsuse: Toomas Annus ja Villu
Reiljan on puhtad nagu beebid! Võtavad sõna ajakirjanduses
ning kurdavad ülekohtu üle – neid on õigusetult
piinatud, taga aetud, pealt kuulatud.
Millise kivi all klorokommunistid peidus olid, kui lugupeetud
kohtuniku silmad rohelust imetlesid?
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
