|
|
|
2012. aasta Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones.
|
Mis tuleb pärast postmodernismi?
tekst: Ants Juske
fotod: Maria Tromp, http://www.eaa.ee/
Ma ei tea, kui paljud
meist teavad, et elame jätkuvalt postmodernistlikul ajastul.
Või kas me omal ajal teadsime, et elame modernistlikul
ajastul. Me lihtsalt ei kasutanud seda terminit, kuigi oli olemas
ka nõukogude postmodernism.
Läänes sõnastati
seda ajastut ka erinevalt: „suurte narratiivide“ kokkuvarisemine
(J.F. Lyotard) või „dekonstruktsioon“ (J. Derrida)
või siis „ajaloo lõpp“ (Fukuyama). Ühesõnaga
aduti, et üks ajastu (modernism) on läbi saanud, midagi
uut ei tule, pole enam seda mainstreami ega uut utoopiat. Kultuur
ei hakanud arenema mitte enam intensiivse, vaid ekspansionistliku
mudeli järgi, laiendades oma piire ja otsides ning väärtustades
seni marginaalseks peetud nähtusi (feminism, homokunst, asotsiaalid,
naivism, kitš, nn kolmanda maailma kunst, simulaakrumid,
küberpunk, kõikvõimalikud „post-”
nähtused jne.). Teadmine, et elame postmodernistlikul ajastul
jõudis kohale siis, kui adusime, et modernism on otsakorral.
Ega ka keskaja inimene teadnud, et ta elab just “keskajal”.
Postmodernismiga seoses meeldivad mulle kaks võrdlust.
Esimene oleks risoom, st taime juurestik, mis areneb mitmes suunas,
et otsida emataimele vett. Teine aga delta. Jaanek Kraavi on oma
postmodernismi õpiku motoks valinud tsitaadi John Cage´ilt:
„… jõgi on jõudnud deltasse; siin on palju
võimalusi: võib-olla oleme juba jõelt lahkunud
ja jõudnud ookeani.”. Tõepoolest, deltas hargneb
suur jõgi mitmeks harujõeks. Mis aga on see suur
ookean, mille poole liigume – selle üle on vaieldud
juba aastakümneid.
Mina pole kaugeltki mingi filosoof, kuid see-eest olen jälginud
kunsti arengut juba aastakümneid. Modernismi ajal olid ka
eesti kunstis omad põhisuunad, iga uus põlvkond
tõi midagi uut. Nn „karm stiil” 1950. aastate
lõpul hakkas lammutama stalinistliku kunsti kaanonit, siis
tuli abstraktne kunst, mis erinevalt teistest „vennasvabariikidest”
jäi ikkagi n-ö põranda peale. Edasi tulid kiired
reageeringud Lääne uuematele vooludele nagu pop-kunst,
hüperrealism ja kontseptualism. Kogu aeg tuli midagi uut,
kogu aeg oli mingi põhiline moevool. Kuni umbes aastateni
1970. lõpus Evi Pihlak sõnastas ühe vabariikliku
kunstinäituse arvustuse pealkirjaga „Kas eesti kunst
on otsa saanud?“ Tõepoolest, ei tulnud enam uusi kunstivoolusid,
nooremad ei osanud ka enam millegagi üllatada, vanad avangardistid
sumbusid oma kord avastatud laadi. Ka Läänes hakati
juba varem rääkima avangardi kriisist. Käes oligi
see kurikuulus postmodernism. On vaieldud, et kas postmodernism
on midagi kvalitatiivselt erinevat modernismist või on
ta modernismi jätk mingil teisel moel: ühesõnaga,
kas POSTmodernISM või postMODERNism?
|
Aili ja Toomas Vint. Aili vaatamas oma unenägu.
Õli, lõuend.
2011
|
Kevadnäitusest
Kõik need mõtted
tulid uuesti pähe pärast tänavust Kunstnike Liidu
aastanäitust lihtsa pealkirjaga „Kevadnäitus”.
Esimene eesti kunstinäitus oli teatavasti 1919. aastal, mil
põrkusid eri põlvkondade kunstieelistused. Noored
vihased literaadid August Gailit ja August Alle ründasid
teravalt vanemat põlvkonda, eelkõige „raudset
kolmikut” (Ants Laikmaa, Kristjan Raud ja Nikolai Triik),
eelistades uuemat kunsti eesotsas Ado Vabbega. Nii teravat kriitikat
pole ka hiljem kohatud. Triigi täisfiguurides esindusportreede
kohta öeldi, et äärmisel juhul kõlbaksid
need mõne moeäri vaateakendele. Ülevaatenäituste
traditsioon aga kestis ka Nõukogude ajal, mil meil olid
mäletatavasti nii kevad- kui sügisnäitused, lisaks
tartlastel omad ülevaated ja veel vabariiklikud noortenäitused.
Peale selle, et nõnda oli võimalik saada selge ettekujutuse
muutuvast kunstipildist, olid need näitused olulised veel
seetõttu, et suure osa töödest ostis ära
kas kultuuriministeerium või kunstifond. See võimaldas
kunstnikel nautida vabakutselise staatust. Esmaõigus oli
ministeeriumil, kelle ostukomisjonid olid küllalt konservatiivsed.
Seejärel tuli kunstifond, kes ostis just uuenduslikumat ja
nooremat kunsti.
Kogu see süsteem kukkus kokku 1990. aastate algul. Nooremas
kriitikas sai lausa moeks sõimata nõukaaegseid ülevaatenäitusi.
Areenile ilmus selline elukas nagu kuraator, kes pani oma teema
püsti ja valis sellele vastavaid kunstnikke. Tegijatele see
mõistagi eriti ei meeldinud. Kui varem pidi ennast vastavalt
kas välis- või sisetsensuurile juhtiva ideoloogia
järgi painutama (näiteks näitused „Inimene
ja põld”, „Inimene ja tehas“, „Me ehitame
kommunismi”), siis nüüd oli kõik ühe
kuraatori otsustada. Muidugi on erinevaid kuraatoreid, kuid algne
tähendus sõnale „kuraator” on hooldaja,
järelevalvaja, ka arstiteaduse üliõpilane, kelle
ülesandeks on kliinikus lamava haige haiguskäiku jälgida.
Meenutagem, et ka Vladimir Uljanovi isa oli koolide kuraator!
Kuid samas on mõistetav, et kunstnikud oma kõrge
egoga ei võtnud sellist poputajast järelevalvajat
omaks.
Nõnda siis tekkiski vajadus demokraatliku ülevaatenäituse
järele, kuhu kõik võivad oma töid esitada,
kus pole kindlat teemat ega kuraatorit. Muidugi töötas
ka ürii, et hoida professionaalset taset, muus oli kõigil
vabadus. Tänavune kevadnäitus oli oluline veel selle
poolest, et ta kuidagi lepitas taas kunsti ja publiku vahepeal
jahenenud suhted, millest kõneles ka näituse erakordselt
suur külastatavus.
Jällegi
risoom ja delta
Ega me muidugi selle
ülevaatenäitusega suurt targemaks saanud. Selles mõttes,
et oleks tulnud esile mingi uus trend, mille põhjal ennustada
eesti kunsti lähimaid arengusuundi. Praegune kunst on nagu
deltagi hargnenud eri suundadesse. Ühelt poolt nägime
palju abstraktsionismi, teisalt on nooremas kunstis hoogu võtnud
taas hüperrealism, vahepeale jäävad nii mitmedki
vormid. Päris sageli tekib minul paljunäinud näitustelkäijana
déjà vu-effekt kõike seda olen juba
ammu näinud. Risoom hargneb maa all edasi ja jõgi
uuristab uusi harusid, kuid peavoolu enam pole. Nii peame leppima
eesliidetega „neo- või post-” Mäletan, et
küsisin Stockholmis ühelt poststrukturalismi juhtfiguurilt,
bulgaaria juurtega filosoofilt Julia Kristevalt, et mis tuleb
pärast postmodernismi? Temagi ei osanud muud öelda kui
„who knows“. On levinud rida neologisme, iseloomustamaks
praegust ajastut; post-postmodernism, hüpermodernism, automodernism,
pseudomodernism, metamodernism, altermodernism jne, kuid siiani
elame ikkagi postmodernistlikul ajastul, nii ka kunstis. Ehk ongi
nõnda rahulikum, kui et tekib uus suur narratiiv, uus utoopia,
mille nimel hakatakse jälle võitlema.
|
|
|
