|
|
Õpetaja Mare –
40 aastat Murru vanglas
tekst: Virkko Lepassalu
Fotod: Mare Riimetsa erakogu
|
Olümpiavõitja Erika Salumäe õnnitleb
õpetaja Mare Riimetsa.
|
Vanglates leidub
elu kuipalju, aga kultuuri, mis vahialuseid õigemale teele
suunaks, jääb järjest vähemaks. Õpetaja
Mare Riimets on mitte ainult Murru vangla, vaid üldse Eesti
pikima staažiga vahialune: nii võiks huumoriga öelda.
Ta on viibinud müüride-traatide taga vabatahtlikult,
aga ikkagi, enam kui 40 aastat.
Surmanuhtluse, või
tänasel päeval eluaegse vangistuse vastu võib
meelt avaldada nii, et võtta plakat ja minna Toompeale
piketeerima. Aga võib ka nii, et töötada vanglas
õpetajana.
Nõukogude-aegsed vangikolooniad, või tsoonid, nagu
neid rahva seas kutsuti, on uksed sulgemas ja muutumas ajalooks,
nagu ka spetsiaalne kurjategijate kalmistu Harju-Madisel, kuhu
ammu enam kedagi ei maeta. Kolooniad on andmas teed uutele, kambertüüpi
nn eurovanglatele. Kaks neist on ka valmis: Tartu ja Viru vangla
ning peatselt lisandub kolmas, Tallinna oma. Meie, ühiskonna
enamuse, tavaliste seaduskuulekate kodanike jaoks on vangla alati
olnud rohkem nagu kalmistu. Oli enne. On ka nüüd. Juba
eelmise vabariigi ajal kutsuti ühte osa Patarei vanglast,
seda kõige hullemate blokki, „kalmistuks”. Eriti
täielikku vangide isoleerimist ühiskonnast soosis aga
Nõukogude võim.
Inimene sai, või saab karistuse. Õiglus võidutses,
või võidutseb. Aga ükskord lõpeb iga
karistusaeg – isegi praegustel eluaegsetel on lootus millalgi
välja saada. Küsimus on selles, kas leidub mingeid sisemisi
toetuspindu, moraali või veendumusi, kui nad välja
tulevad. Kui vangidel ei ole enam raame: kindlat päevakava,
käske-keelde, millest kinni hoida. Ja nii võib vabadusest
taas saada vangla.
Misjonärihingega vanglatöötajaid, kes näeksid
vangides eksinud inimesi, mitte lihtsalt kinnipeetavaid, kelle
ühiskonna enamus parema meelega „maha mataks” või
unustaks, ei leidu just palju. Paradoksaalsel kombel on nad ka
ise osa vange ümbritsevast raamist ehk personalist, kuigi
püüavad viia tsoonidesse sõnumit, et elada saab
ka ilma raamideta. On ju paljusid nende „patsiente”
ümbritsenud ranged keelud-käsud-eeskirjad. Tavaliselt
juba alates lastekodust, ja lõpetades mõnelgi juhul
enneaegse ja lõpliku hauaraamistusega mõnel (bandiitide)
kalmistul.
Kui liita kokku koolitunnid, mis kirjandusõpetaja Riimets
on Murru vanglas veetnud, saame hulga aastakümneid –
seespool vanglamüüre. Küllap on seda rohkem kui
ühelgi eluaegsel vangil seni seespool vanglat veedetud. Murru,
mille koolis Mare kuni 2007. aastani õpetas, oli varem
tõsiste kurjategijate tsoon. See oli seda õigupoolest
veel kuni viimase ajani, 2007. aastani, mil enamik vahialuseid
modernsesse Viru vanglasse pisteti ning Murrusse jäid moosivarga-tüüpi
tegelased. 2010. aastal suleti Murru vanglas kool ja sellega lõppes
seal ka Mare missioon. Praegu käib Mare seal veel viimaseid
keelekursusi andmas. Sisuliselt oli Murru vangla vaatamata seal
peetavale väikesearvulisele „kontingendile” 2010.
aasta seisuga juba surnud.
Mare argipäev
Mare päevad on
alanud nii, et kortermaja trepikojast Rummu alevis on ta välja
veeretanud jalgratta – üks varastati vahepeal ära
ja nüüd on uus asemel – ja siis reipalt Murru vangla
sissepääsu poole vändanud. Sajakonna meetri kauguselt
kortermajast, kus ta elab, avaneb vaade hallile vangide paekivitööstuse
aherainemäele, asula visiitkaardile vanglate kõrval.
Halva ilmaga meenutab hall mägi pahaendelist pildikest Mordorist,
ilusa ilmaga, eriti kui ka tükikest fantaasiat mängu
tuua, tükikest Šveitsist. Sissepääs vanglasse
jääb veel mõnisada meetrit, piki vanglamüüri,
edasi. Raamatuid pungil õpetajakabinetti on lahutanud lugematu
arv trelle ja uksi.
Mismoodi 40 aastat õpetada mitte lihthuligaane, vaid „raskete
paragrahvide” juhtumeid, ja seejuures mitte väsida,
küünikuks muutuda ega kalestuda? „Tõenäoliselt
on minus olnud lapsest saati tung aidata neid, kes õigelt
teelt kõrvale kaldunud,” ütleb Riimets. Oma õpilasi,
vanusest ja nende kaelas rippuvast, tavaliselt rängast paragrahvist
hoolimata tavatseb ta kutsuda koduselt „poisteks”.
„Ma arvan, et igast inimesest tuleb lugu pidada ja nendest
poistest pean ma ka lugu, aga ma ei pea lugu nende tegudest ega
nendest kui kurjategijatest. Ma suhtlen nendega ikka selle alusel,
mis on nendes positiivset. Ma olen raudselt kindel ühes,
et igas inimeses on see ilus ja puhas pool olemas. Usun, et ka
enamik vanglatöötajatest mõtles, et vaat kus
loll, loevad luuletusi. Kah asi, mis sellest ka muutub. Sellest
ei ole mitte midagi kasu. Tuleb meelde, kui ilusasti ütles
Tõnis Rätsep: kui inimesel on kaasas luuletus, siis
ühel hetkel ta puhastub.”
Tõnis Rätsep mängis kunagi „Mõmmi-aabitsas”
Karuisa, aga käis ka koos Juhan Viidinguga Mare eestvõttel
Murru vanglas vangidele luuletusi lugemas. Ja mitte ainult nemad,
vaid veel kümned kirjanikud ja näitlejad.
On olemas selline allilmalik väljend nagu autoriteet. See
või too inimene on autoriteet – see tähendab,
et ta seisab hierarhias kõrgel, et talle kuuletutakse.
Venekeelses allilmas kasutatakse ka nimetust brigadir. Ma ei tea,
millel rajanes, või rajaneb Mare, väikese naisterahva
autoriteet oma sageli vägivaldsusesse kalduvate õpilaste
hulgas. Kelle seast paljude autoriteeti kaaslaste silmis Mare
juhendatavas näiteringis osalemine küllap üsnagi
kibedalt õõnestas. Asjaolu, et Marel on õnnestunud
end headuse kaudu Murru vangla vägagi keerulise „kontingendi”
seas kehtestada, ja seda aastakümnete vältel, võib
pidada märkimisväärseks.
|
Hetk Mare juhendatava näiteringi proovist.
|
1960ndate
lõpp.
Pagemine lasteaiast
Marest võinuks
õigupoolest saada pikemaajalisem lasteaiakasvataja Kehtnas.
Juhtus midagi, mis tema elu teise suunda pööras. Sõimerühmas
magasid alla kolmeaastased väikelapsed. Tol ajal, 1960ndate
lõpus, kasutati lasteaedades raudvõrevoodeid. Madratsi
ja samuti horisontaalse võre vahele jäi vahe. Magades
oli üks laps, jalad ees, sealt läbi pugenud ja ennast
üles poonud.
Juhtus veel üks õnnetus. Sealsamas lasteaias kiikusid
õues lapsed. Kasvatajad vaatasid kõrvalt. Ühel
lapsel lendles müts maha. Kasvataja kõrvalt tilpas
teine laps mütsi võtma. Sel hetkel tuli kiik hooga
ja lõi ta surnuks.
„Mõtlesin, et kuidas küll saavad sellised asjad
juhtuda? Ja siis ma tundsin, et ma ei saa seal enam olla.”
Mare abikaasa sai kokku tuttavaga, kes töötas Koluvere
erikoolis, ametliku nimetusega raskestikasvatatavate laste koloonia.
Kenas Koluvere lossis. Too rääkis, et on vaja vanempioneerijuhti.
Mare läks sinna tööle. „Kaks inimest ainult
avaldasid soovi. Üks ütles ära ja mina jäin.
Tundsin, et tahan ja pean. Ja ega ma ei ole kahetsenud seda valikut.
Alguses olin vanempioneerijuht ja seejärel õpetaja.
Seal olid lapsed: kuni 18aastased. Huvitav aeg oli. Ja huvitavad
lapsed.”
Nõnda algas Mare kulg mööda kinnipidamisasutusi,
sest ega lastekodudki, kus ta vahepeal töötas, sisuliselt
midagi muud olnud.
Murru: 1980ndad.
Elu viletsaimad mälestused
Mare Riimetsale jättis
see periood, nagu ta ise ütleb, „elu viletsaimad mälestused”.
Palju ei puudunud, et Mare oleks vanglast töölt päriselt
ära läinud. Siis oleksid jäänud tegemata nii
kirjandusklubi Kulg kui ka hulk näidendeid. Mitusada vangi,
kes osalesid nii näiteringis kui ka kirjandusklubis, oleksid
astunud oma tavapärast vangirada ja kasvatanud endas viha.
Ja ilmselt oleks, ilma Mare jäetud jälgedeta, toimunud
veel hulk kuritegusid.
„Vanglaõpetaja kohalt lasti mind lahti sellepärast,
et Avo Üprus (hilisem kirikuõpetaja ja ühiskonnategelane
- autor) istus tol ajal Murrus. Tema käsikirjad olid minu
käes. Tõin nad välja. Ja keegi ilmselt teadis,
et nad on minu käes. Võeti pääslas ära.
Püüti mulle selgeks teha, et olen natsionalistka ja
antisovetistka – siis käis kõik ju vene keeles.
Ma võitlesin sellega: pöördusin kirjanike liitu,
et neis käsikirjades ju pole midagi hullu.
KGBs pandi ette akt, kus kirjas, et need iseenesest, minu arvates
ainult ilukirjanduslikud asjad, on natsionalistlikud ja sovetivastased
ja kõik nii edasi. Näidati, et vaadake: sõna
„soome-ugri” on siin kirjas.
Sain kirjanike liidus Arvi Siia jutule. Kaebasin, et mind tahetakse
teha selliseks ja selliseks, ja palun teha käsikirjadele
ekspertiis. Ta siis sekkus, ja kui ma jälle julgeolekusse
läksin, oli seal hoopis teine uurija, noorem mees. Too möönis,
et ega nad pole muidugi natsionalistlikud, aga... Neid poleks
ikkagi tohtinud tsoonist välja tuua. Ühesõnaga,
algas keerutamine. Ja kui ma pärast puhkust, septembris,
tööle tagasi tulin, siis võeti töötõend
minult ikkagi ära.
Eks Üprusel olid vanglas, teiste vangide seas, ka nuhid taga.
Ässitasid, et mis sa niisama kirjutad, saada välismaale
ka. Avo oli vastanud, et küll ma saadan, kui aeg käes.
Eks ta oli sellise terava ütlemisega. Ega ta tegelikult mõelnud
neid kuhugi saata, aga sõnasabast haarati kinni ja neil
tekkis hirm.
Siis oli minuga veel üks intsident. Suri üks neist vahepealsetest
juhtidest, kes Kremlis pukis, vist Tšernenko. Täpselt
samal päeval oli surnud ka üks minu klassi poiss, väga
huvitav poiss, kusagilt Peipsi äärest. Ta istus vägistamise
paragrahviga. Tema toimikut lugedes võis öelda, et
nii või naa, ta võis seda teha, võis mitte.
Ise ütles, et oli purjus, ei mäleta. Aga ta võttis
vist üledoosi. Ta tahtis kõik asjad enda peal läbi
proovida, no ja siis ta suri. (Meenub ühe Mare õpilase
ütlus: teile pole nii paksu nahka antud, et elus kõike
oma naha peal järele proovida. – VL)
Ja mina panin klassis selle poisi kui oma õpilase mälestuseks
küünla põlema. Ta istus alati eespingis. Ja kui
ma käisin KGB-s ülekuulamistel, siis uurija ütles:
näete, te ei pannud küünalt põlema mitte
meie riigijuhi mälestuseks.
Nii nad seda klaperjahti pidasid. Ja mina läksin tööle
Muraste lastekodusse. Aasta oli siis 1986.”
Muraste lastekodu:
1980ndate lõpp.
Jääb lahti, või kukub kinni?
Eesti eluaegsetest vangidest
on muidugi tuntuim lastekodulaps Romeo Kalda, kellega Mare pole,
vaatamata pikale vanglaõpetajakogemusele, kokku puutunud.
Staarkurjategija – totter, kuid nii see tänases ühiskonnas
on kujunenud – Romeo Kalda lugu sarnaneb paljude Mare kunagiste
hoolealuste omadega.
Kalda lasi Lasnamäel 1996. aastal põgenemisel maha
politseikomissar Mart Laane, kes talle korteriröövi
ajal peale sattus. Kalda ootas seejärel omakorda ise mitu
aastat mahalaskmist, kuni surmanuhtlus asendati 1998. aastal eluaegsusega.
Praegu istub Kalda uue Viru vangla nn Supermaxis ehk eriti ohtlike
tüüpide erisektoris.
Ükskõik kui halvad on lapsevanemad, lastekodusse sattumine
võib kuplialuse ikka täiesti segi kammida. Ühe
lastekaitsja blogist võib lugeda sissekannet (2008): „Ja
minul omakorda on tuttav poiss, kes oli koos Romeo Kaldaga lastekodus
ning räägib, et Rommi oli kleenuke ja pisike poisiklutt,
keda suuremad tihti jõhkralt kiusasid.
Ma ei saa üle mõttest, et vahest just need ametnikutädid
või -onud, kes omal ajal last viletsusest päästma
tõttasid ja kodust lastekottu kupatasid, peaksid endalt
küsima: „Kas meie kasvatasimegi mõrtsuka?”
Seal kodus, ehkki vaid tee ja kartulitega, oleks temast ehk kasvanud
palju tervem inimene, kes poleks kedagi tapma hakanud.
/.../ Paraku on ametnikel reeglina lihtsam laps ära korjata,
kui miski tundub kodus jamasti olevat. Muidu tuleb ju koguaeg
karta, mis siis kui ikkagi midagi tõsist juhtub. Mõistetav
ka. Eks nemad siis tõesti vastutavad. Ja muidugi kisatakse
siis, et kus nende silmad olid ja lastekaitsjad lasid lapse ära
tappa, jne, jne.”
Mare Riimetsa jaoks oli lastekodus õpetamine igal juhul
kurnavam, kui anda vanglakoolis tunde auditooriumi ees, kellest
osa moodustasid tulest ja veest läbikäinud retsidivistid.
Võib ette kujutada alateadlikku tiksumist meeltes: kas
see või teine laps jääb pinnale, või kukub
kinni.
„Murastes olin kaks aastat,” mäletab Riimets. „Ränk.
Väga ränk.
Kogu sealne elukorraldus oli vastuvõetamatu. Mul oli seal
poisterühm, vanuses 13–14. Ma ei olnud kunagi varem
kogenud, et vanglas klassis õpilased oleksid minu tundides
ropendanud. Aga seal saadeti sind kogu aeg ikka ükskõik
kuhu. Ja minule oli see kohutavalt harjumatu. Kogu see nende käitumine...
Mitte et nad ropendamisega halba oleks mõelnud. See oli
lihtsalt suhtlemisstiil. Aga kui lugesin nende poiste toimikutest,
mida nad olid 12.–13. eluaastaks läbi elanud, mõtlesin,
et nad on isegi veel kullatükid. Et suudavad oma lasteõlgadel
sellist koormat kanda.”
Kasvandikega
nende ema otsimas
„Mul oli rühmas
üks poiss, üks halvemaid: pikka kasvu ja terroriseeris
teisi, kuigi oli ise ka laps. Ja kui ta hakkas lõpetama
põhikooli, tuli kooli kiri, et ema tahab temaga kohtuda.
Koolidirektor kutsus mu välja – kool ja lastekodu olid
eraldi – et sinu rühma poiss ja mis sa arvad. No rääkisin
poisiga, et kas ta tahab oma ema näha. Vastas, et tahab küll.
Mõtlesin, et ei tea mis saab. Kutsuda ta ema lastekodusse?
Ma ei teadnud ju üldse, mis olukorras ta võis tulla.
Ma ei teadnud sellest inimesest ju üldse mitte midagi. Võtsin
siis emaga ühendust, et kas olete nõus, me tuleme
ise teie juurde külla.
Küsisin poisi käest, kas tunned ema ära. Ta ütles,
et ei tea.
Aga siiski tundis, ja juba bussiaknast hõikas, kui nägi,
et ta oli vastu tulnud: ema-ema! See tuli nii spontaanselt!
Hakkas siis ema juures tihedamini külas käima. Ükskord
oli koolivaheaeg, läksid jälle – koos sõbraga.
Mul olid samuti vabad päevad. Tulin tagasi lastekodusse,
nägin: mõlemad juba lastekodus tagasi. Küsisin,
mis juhtus, miks te seal ema juures ei ole? Ta vastas, et ah,
igav hakkas.
Vaadake, harjumine karjas olemisega jätab inimesse jälje.
1980ndate
lõpp: Muraste.
Pagemine kodusesse vanglasse
„Kui me võtame
need samad lapsed...,” ütleb Riimets. „Ega lastekodust
lahkudes neil ei ole kerge, kui kusagilt mingit toetust ei saa.
Ja iga vangi puhul peab küsima, kust sai asi alguse.
Nii et mingis mõttes on vangla nende jaoks väga harjumuspärane
elukeskkond. Raamid on ümber. Sa hoiad nendest kinni, kuigi
nad on vastikud. Kuid need raamid toetavad. Aga kui ühel
hetkel neid raame enam ei ole ja pole enam millestki kinni võtta?
Süüa ka ei anna keegi. Ja ka kõik muu harjumuspärane
kaob ümbert ära. Mida ta siis teeb? Ja nii ta tuleb
siis meie kõigi hulka siin vanglas.
Inimesed tavaliselt ei mõtle, kui öelda, et temaga
juhtub 10 aasta pärast midagi. Oh, 10 aastat on nii pikk
aeg. Ma ei mõtle ju ometi sellele, mis juhtub 10 aasta
pärast.
Nüüd see raamidest ilma jäänud inimene läheb
raamidesse tagasi, vangi. Üks aasta, kaks, kolm või
15. Need inimesed, kes on väljas, on rahul. Mida rohkem karistust
antakse, seda uhkem. Ta on seal. Rahu majas. Ja need inimesed
ei mõtle, mis saab 10 aasta pärast, kui ta ikkagi
tuleb välja. Mõeldakse vaid lähiaastatele, mil
ta istub kinni. Eks endalgi on vahel ju mõne edasilükatud
probleemi puhul kergendus – vähemalt mõneks ajaks
on mingi asi kaelast ära.
Lastekodu, vähemalt tol ajal, nagu vangladki, ei valmistanud
ette lapsi väljatulekuks. Iseseisvaks eluks. Olid vaid kasvatustunnid.
Koguti lapsed kokku ja hakati neid kasvatama. Kool oli eraldi
ja lastekodu eraldi. Kasvatustund kuulus lastekodu päevakavasse.
Olid teatud teemad. Ja mina tegin ikka paha-paha-paha, midagi,
mis sinna lastekodusse ei sobinud. Mu kunagisel kolleegil oli
hea tuttav, kelle kutsusin ühele üritusele kuigi „üritus”
on vastik sõna –, et ta näitaks lastekodulastele,
kuidas katta Rootsi lauda. Lastekodu juhatas siis aga üks
direktriss, ma ei tea, kas ta on elus või mitte, kelle
jaoks distsipliin oli kõige armsam sõna elus, mis
oli üsna jube mu meelest.
Võim oli tema käes. Mõni laps ütles ise,
et minge ära. Te ei pea siin lihtsalt vastu.
Mõtlesin, et mida teha. Tahtsin tagasi oma kooli, Murru
vanglas. Olen ikka olnud peaga vastu seina taguja. Enamasti sai
kannatada pea, aga vahel harva murenes midagi ka seinas. Otsisin
üles sellesama julgeolekuuurija, kes minu asjaga tegeles,
kui Üpruse käsikirjad vanglast välja tõin.
Ütlesin, et te teate ju suurepäraselt, et neis käsikirjadel
ei olnud mingit tagamõtet, et mul ei olnud mingit sisulist
süüd. Uurija ütles, et ma ei luba teile midagi,
aga tulge kahe nädala pärast.
Siis, täiesti uskumatu, ta ütles, et võite minna
tööle tagasi. Üks mu kolleegidest, olgu muld talle
kerge, kahtlustas, et küllap sa ikka kirjutasid mingisugusele
paberile alla. Võin vanduda oma lapselapse nimel: ei midagi
sellist! Mis kõige huvitavam, isegi ettepanekut ei tehtud.
Minust ei tahetud KGBs enam üldse midagi.
Läksin tagasi ja pole töökohta vahetanud selle
ajani, kui kool 2010. aastal vanglas suleti.
|
Näitlejad Tõnu Oja ja Peeter Volkonski esinemas
Murru vanglas.
|
Murru vangla:
Eesti Vabariigi aeg.
Vangladirektorite esimene
põlvkond lastakse lahti
Jõudis kätte
1990ndate algus. Nõukogude Liidu siseväed, kes vanglaid
valvasid, hakkasid lahkuma. Vanglas tekkis just nagu vaakum. Kõik
tahtsid ennast kehtestada. Nii vangid kui ka vabariigi võim.
Kui enne oli tapmine tsoonis üsna haruldane, siis 1990. aastal
toimus Eestis kokku poolsada vanglamõrva. 36 tapeti kohapeal,
14 suri hiljem haiglas. Endine kõrge vanglaametnik Rain
Annusvere mäletab sellest perioodist ka aastaid, mil tapeti
kuni 70 inimest. Üsna silmanähtavalt laskis osa nõukogude-meelseid
ja venekeelseid ametnikke meelega asjadel tsoonides areneda oma
rada, et vaadake ise, kuidas oma vabariigis hakkama saate. Sisuliselt
suudeti, nagu mõnes Ladina-Ameerika riigis, valvata vaid
vangla välispiiret. Mis seal sees toimus, oli vangide endi
asi.
„Kõik oli uus, aga keegi ei teadnud, kuidas uutmoodi
teha,” meenutab õpetaja Riimets. „Kontroll just
nagu kadus ära. Siis hakkas jälle tasapisi kord taastuma.
Mulle endale tundus kõige mõistlikum periood, kui
tegin vangidega näidendeid, 2000ndate algus ja keskpaik.
Nüüd on hakanud see pendel jälle liiga teise serva
liikuma. Ma ei ütle, et karmid reeglid pole vajalikud. Anarhia,
mis vahepeal valitses, oli väga paha. Seadus peab kehtima
ja selle vastu pole ma kunagi olnud.
Aga: Kuningas „Väikeses Printsis” küsib, et
kui tark kuningas annab lolli käsu, siis kes on süüdi,
kui asjad viltu lähevad. No põhimõte on selles:
kui on tark kuningas, siis peab ta andma ka targa käsu või
targa keelu, et seda oleks võimalik täita. Ma ei saa
anda käsku, mida pole võimalik täita. Kõik
käsud peavad olema mõistusega võetavad, ja
südamega ka.”
Mare ei ütle ühegi vangladirektori kohta, kellega
ta on koostööd teinud, halba sõna. Ei varasemate
ega ka uuemaaegsete kohta. Ja õigesti teeb, sest halbu
sõnu öeldakse tänapäeval isegi palju. Kuid
Mare sõnad tarkadest keeldudest ja käskudest vajaksid
mõningaid taustateadmisi.
Peaks näiteks lisama, et veel mitte väga ammu, Eesti
Vabariigi taastekkest 2000ndate keskpaigani, pidi vangladirektor
endast kujutama tugevat juhiisiksust. Nii on siinkirjutajale meenutanud
näiteks endine Pärnu vangla direktor ja Viru vangla
asedirektor, ja ühtlasi ka vanglate eriüksust juhtinud
Rain Annusvere. Teisiti ei saanud. Kord vanglas rajanes direktori
mõjukusel, tema isiksusel. Kuid ta näiteks määras
vangile karistuse, siis mitte sellepärast, et nägu ei
meeldinud, vaid õiglaselt. Ja kui oli õiglane karistus,
siis vang seda tavaliselt ka ei vaidlustanud ja kättemaksuks
sigadusi ei korraldanud. Aga kõikvõimalike kaebuste
kirjutamiseks on ju vangil aega oi kui palju.
Eriti oluline oli jõuline isiksus aegadel, mil hakkama
tuli saada alamakstud ja väheste ning sageli eakate valvuritega.
See aeg kehtis vanades tsoonides ehk avavanglates peaaegu nende
lõpuni, ehk Tartu ja Viru uute kambervanglate valmimiseni,
kuhu olulisemad kurjategijad ümber asustati. Veel pärast
sajandivahetust leidus mõnes vanglas 200-inimeselise ühiselamu
peale 1–2 pensionärist valvurit.
Paraku oli autoriteetsete ja jõuliste vangladirektorite
ajastusse sisse kirjutatud konflikt vanglaid haldava justiitsministeeriumiga.
Autoriteetne isik allub tavaliselt vaid suuremale autoriteedile:
endast targemale, jõulisemale, suuremate kogemustega isiksusele.
Aga mis kogemusi vangide valvamisega justiitsministeeriumi ametnikel
ikka olla sai? Suur osa vanglajuhte vaatas justiitsministeeriumi
tüüpe kui elevandiluutorni erudiite, kes otse koolipingist
ministeeriumi sattudes olid elusat kurjategijat ja vanglaid näinud
ainult Hollywoodi filmidest. Ametnike soovitusi-juhendeid täideti
vastavalt n-ö sisetundele. Suurem osa lasti kõrvast
sisse, teisest välja. Sest teisiti oli võimatu reaalse
eluga toime tulla. Vangladirektor otsustas. Vangladirektor vastutas.
Justiitsministeeriumi ametnike ja noore Eesti vabariigi n-ö
esimese põlvkonna vangladirektorite vastasseisu nüansse
läheks siin pikaks kirjeldada. Aga üsna ilmselt hõõruti
justiitsministeeriumis vaimustatult käsi, kui kapo tänaseks
tuntud saanud superkorruptant Põder vangladirektor Gunnar
Bergvaldile kriminaalasja kaela määris. Riigikohtus
jäi mees siiski õigeks.
Vastutustunne
Mare „kuldajastu” vanglas jäi
üldiselt samuti perioodi 1990ndate keskpaigast 2000ndate
keskpaigani, ehk „vanemasse ajastusse”. Siis, kui võib
nii öelda, julgeti rohkem riskida – ka kõikvõimalike
sotsiaalprojektide või -programmide korraldamisega. Mare
vedas õpetajatöö kõrvalt vangide kirjandusklubi
Kulg ja lavastas koos nendega näidendeid. Paljuski oli ka
tema töö kõnd noateral, toonaste vangladirektorite
vastutusel muidugi, mis praegusesse uude, tsentraalsete ja ülalttulevate
selgete käskude-keeldudega aega enam ära ei tahtnud
mahtuda.
Võtame kas või näidendid, mida Mare õpilased,
raskete isiku- või varavastaste kuritegude pärast
kinniistuvad isikud, käisid publikule vabaduses näitamas.
Üksainus, kas või kogemata vale samm mõne osalise
poolt, ja skandaal kõmanuks üle kogu maa ning toonuks
ilmselt mõnelegi vanglajuhile kriminaalmenetluse. Kõik
see ju toimus nende vastutusel.
Ja kõik mäletasid lugu kolm inimest tapnud retsidivisti
Jüri Mosinaga, kes pisarsilmil vandus endas toimunud olevat
sisemist uuestisündi, ja kelle toonane Ämari vangla
direktor Gunnar Bergvald otsustas puhkusele lasta. Kuid kes siiski
vanglasse ei naasnud ning Venemaale põgenes, kuigi hiljem
kätte saadi. Bergvaldi aga karistati distsiplinaarkorras
ning tagandati asedirektoriks.
Ometi tuldi Marele vastu ja riskiti, ning nagu elu näitas,
ei juhtunudki midagi.
Uued kambervanglad nõudsid aga uue põlvkonna töötajaid.
Maret austati vanglaametniku teeneteristiga. 2010. aastal pandi
Murru vanglas kool kinni ja too karistusasutus astus vastu oma
viimasele vaatusele enne sulgemist: milleks sinna jäänud
vähesele „kontingendile” enam kool, teater või
kirjandus.
„Ma ei ole vanglas vangidele kirjandust õpetades või
näiteringis teinud tilulilu,” vaatab Mare tagasi. „Igal
asjal oli mõte. Kui palju sellest tegijate sisse läks,
see on iseküsimus. Aga – midagi vast ikka jäi neisse
alles.”
Kui vaatan videolintidelt Mare Riimetsa õpilaste luulekavu
ja teatritükke, kas või seda, kus 10 meest Ave
Alavainu luulet loevad (2007), tekib paratamatult mõte,
kui palju lahutas neid omal ajal, kui nad oma roimi sooritasid,
kõrgeimast määrast. Surmanuhtlusest, või
hiljem eluaegsest vangistusest. Paljude tegude puhul oli see piir
üsna habras: juuksekarva jagu. Kui mõni ohver poleks
elama jäänud, või oleks esimese kõrvale
tekkinud teine...
Igas inimeses peitub kaks hunti, hea ja halb, armastab Mare ühte
indiaani vanasõna meelde tuletada. Peale jääb
see, keda rohkem toidad. Küsimus on ainult, et kes neid häid
hunte toidab nn eurovanglates, kus süsteem näeb ette
korra tagamise vaid jõuga.
|
|
|
