Kultuur ja Elu 2/2012


Kultuur ja Elu 1/2012

 

 

 

 


Lemmi-Reet Vilms
Eesti viiulikunstnik Argentinas

tekst: Alo Põldmäe


Lemmi-Reet Vilms Tallinna Raekojas “vestlemas” president Lennart Meri vahakujuga. 14. jaanuaril 1995.
Foto: Mati Palmi erakogu

Teeme seekord juttu Argentinas elanud viiulikunstniku Lemmi-Reet Vilmsi (1931–2001) elu- ja loominguteest. Olgu järgnev ülevaade pühenduseks ühe Tallinnast Hiiult pärit vapra eesti naise mälestusele.
Enamasti oleme harjunud lugema lugusid Välis-Eesti inimestest, kes on põgenikena elama jäänud Rootsi, Kanadasse, USA-sse või Austraaliasse. Väga harva saame aga teada eestlastest, kes on elukoha valinud Taanis, Saksamaal, Uus-Meremaal või Argentinas.
Põhjus on lihtne – Rootsis või Kanadas elab tuhandeid eestlasi, näiteks Argentinas aga vaid umbes 150 eestlast.
Lemmi-Reet Vilmsist rääkides seostub tema isiksus paratamatult poliitiku, isa venna Jüri Vilmsiga. Jüri Vilms – Eesti Vabariigi alustugede loomise juures seisja – oli Eestimaa Päästekomitee liige, Eesti ajutise valitsuse kohtuminister ja peaministri asetäitja. Hukati 1918. aastal Helsingis sakslaste poolt, kui Vilms püüdis luua kontakti lääneriikidega, et saada toetust Eesti iseseisvuse kindlustamiseks.

Sai viiuli üheksandaks sünnipäevaks

Lemmi-Reet Vilms-Acedo panus eesti ajalukku pärineb aga hoopis muusikavallast – tema roll väljendub eesti viiulimuusika propageerimises ja Argentina muusikaelu edendamises, kaugel eksiilis sealse eesti kogukonna koondamises ning selle ühtsuse hoidmises.
Tallinnas Nõmmel 1931. aastal sündinud Lemmi-Reet Vilmsi side viiuliga sündis poolkogemata. Nimelt mängis Vilmside pere naabritüdruk viiulit ja klaverit ning laulis. Kõik see võlus Lemmit niivõrd, et lapsevanemad otsustasid tüdruku üheksandaks sünnipäevaks kinkida talle viiuli. Viiuliõpingud algasid eraviisiliselt tunnustatud viiulipedagoogi, Eesti ringhäälingu sümfooniaorkestri viiuldaja Eduard Poolakese, hilisema Vanemuise teatri orkestri kontsertmeistri juures.
1943. aastal pääses perekond Vilms põgenema Soome, kus elati 1944. aastani. Ühe aasta õnnestus Lemmil õppida Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Erialaks oli seal klaver. Aastad 1944–1948 möödusid Rootsis, kus eraviisilised viiuliõpingud jätkusid väljapaistva pedagoogi, professor Sven Kjellströmi, Stockholmi Kuningliku Konservatooriumi direktori juures. Rootsi muusikaüldsus hüüdis seda toreda olemisega inimest „Stor Sven” – „suur Sven”. Intervjuust L.-R. Vilmsiga ajalehele Välis Eesti, 23. septembril 1951: „Õppisin tema juures neli aastat, ka suveti, elades siis maal professori enda juures. Ta oli väga hea minu vastu. Viimaseil aastail ta üldiselt enam tunde ei andnud; mina olin erandiks, nagu ta ise ütles oma 75. sünnipäeva puhul Dagens Nyheter’ile antud intervjuus.”

Argentinasse sõja eest pakku

Vilmside pere sattumine Lõuna-Ameerikasse, Argentinasse oli seotud Lemmi isa suhtumisega maailmasõdadesse. Nimelt oli Lemmi arstist isa I maailmasõja üle elanud Siberis, II maailmasõja Eestis ja Soomes ning kuna oli puhkemas Korea sõda, mis ähvardas jälle maailmasõjaks paisuda, siis otsustas isa, et pere peab sõjakoldest võimalikult kaugele minema Ja nii langeski valik Argentinale.
Lemmi viiuliõpingud jätkusid Buenos Aireses tunnustatud pedagoogi, ooperiteatri Teatro Colón orkestri kontsertmeistri Carlos Pessina eraõpilasena. Teda oli Vilmsile õpetajaks soovitanud juba Stockholmis dirigent Erich Kleiber. Erateel õppimine oli siis ka ainus võimalus, sest sealsed õppeasutused boikoteerisid välismaalastest üliõpilasi.
Erialasele tööle sai Lemmi alates 1953. aastast kui pääses mängima riiklikusse noorteorkestrisse. Orkestrisse kandideerimisel mängis ta Brahmsi viiulikontserti. See koht oli hüppelauaks Argentina Riiklikusse Sümfooniaorkestrisse, kuhu ta kaks aastat hiljem kandideeriski. Intervjuust L.-R. Vilmsiga Kanada eesti ajakirjale Triinu, 1960. a. nr. 28: „Sellessegi orkestrisse võeti vastu võistluseksamitega. Kõik sisseastuda soovijad pidid mängima Bachi E-Duur viiulikontserti, noodist lugema ja veel midagi omal valikul mängima. Minul oli õnne Sibeliuse viiulikontserdiga.”
Alates 1955. aastast kuni pensionile minekuni 1992. aastal jäigi see orkester tema põhitöökohaks. Orkester tituleeriti peatselt Ladina-Ameerika parimaks sümfooniaorkestriks ja Lemmi-Reet Vilms oli orkestris väärikal kontsertmeistri abi ametikohal. L.-R. Vilms: „ Sain orkestrisse algul teise viiulisse ja iga kord, kui pürgisin puldi võrra ettepoole, pidin eksami andma. Varsti sain 1. viiulisse ja jõudsin kontsertmeistri asetäitjaks, seal töötasin 15–20 aastat.” (L.-R. Vilmsi intervjuust ajalehele Sirp 2. oktoobril 1992).
Orkestrit käisid meelsasti juhatamas tunnustatud dirigendid üle maailma. L.-R. Vilms: „Argentinas on käinud palju kuulsaid dirigente: Erich Kleiber, Georg Solti, Thomas Beecham... Igor Stravinski dirigeeris oma helitöid, kuigi ma ei saa öelda, et ta hea dirigent oleks olnud. Pablo Casals juhatas oma oratooriumi, siis Aram Hatšaturjan. Siis oli Argentinal raha, külalisi käis pidevalt ja väga kuulsaid.” (Sirp, 2.10.1992)

Soleerimides kollektiividesse ja konservatooriumi

Õpetaja C. Pessina õhutusel ja soosingul hakkas L.-R. Vilms esinema ka solistina: enamasti riigiraadios, aga aeg-ajalt ka koos orkestriga kontsertidel. „Mängisin näiteks ühte Mozarti kontserti orkestriga. Esinesin sisemaal sonaadiõhtutega, kus püüdsin ka eesti muusikat mängida, kuigi nootide hankimisega oli raskusi. Ega seda publikule lihtne serveerida olnud: eesti muusika oli ju seal täiesti tundmatu.” (Sirp, 2.10.1992).
1956. aasta 26. septembril toimus L.-R. Vilmsi üks uhkemaid sooloõhtuid Buenos Airese autoriteetses Carvantese kontserdisaalis. Pealinna ajalehe La Pensa muusikaarvustaja kirjutas: „Suure eduga esines eile õhtul noor viiulikunstnik L.-R. Vilms. /.../ kunstnik demonstreeris oma häid instrumentalistiomadusi ning suurt tundeerksust. /.../ Igale numbrile järgnesid kestvad kiiduavaldused, millest osa sai ka saatja Therese A. Barinini...” (Avo Hirvesoo raamatust „Kõik ilmalaanen laiali”, Tallinn, 1996).
Aktiivse esinejana saavutas ­L.-R. Vilms hea maine ja teda hakati kutsuma paljudesse kollektiividesse. Nii mängis ta korduvalt sealse raadio erinevates lepingulistes orkestrites ning aastail 1987–1992 paralleelselt riikliku orkestriga ka ooperiteatri Teatro Colón orkestris.
15 aastat mängis ta pealinnas väga tuntud Acedo-nimelises keelpillikvartetis II viiulit. I viiuli puldis oli L.-R. Vilmsi abikaasa Eduardo Acedo, kelle nime kõnealune kvartett kandiski.
L.-R. Vilms on tegutsenud ka pedagoogina: aastail 1971–1974 Buenos Airese konservatooriumi kammeransambli õppejõuna.
L.-R. Vilms: „Olin ka Argentina parima keelpillikvarteti liige, andsime üle 300 kontserdi kodu- ja naaberriikides, salvestasime oma heliloojate töid jne. Eesti muusikast mängisin kõige meelsamini E. Tubina sonaate, H. Ellerit, J. Aavikut. Oleks võinud ka rohkem mängida, ühtegi eesti helilooja keelpillikvartetti ei ole ma kahjuks ette kandnud. Argentinas pole seni mängitud ka Tubina sümfooniaid. Kahju.” (Sirp, 2.10.1992)
Buenos Airese eesti kogukonda pole kunagi kuulunud palju eestlasi. Aastakümneid on neid koos hoidnud ja kultuur-poliitiliselt valgustanud „Estonia” selts. Seltsi esimeheks valiti korduvalt Lemmi-Reet Vilms, sest Argentina eestlaste arvamuse kohaselt oli just tema see aktiivseim kaasmaalane, kes suutis seista eesti kultuuri säilitamise eesliinil. Tema oli ka esimeste kodumaaga loodud kultuurikontaktide vahendajaks.

Argentina eestlaskonna hing

Arne Miku järelhüüdest Lemmi-Reet Vilmsile ajalehest Sirp 23. veebruaril 2001:
„/.../ Lemmi-Reet Vilms oli väljapaistev viiuldaja ja Argentina eestlaskonna hing. Selles rollis me temaga kohtusimegi 1990. aastal, kui koos Peeter Lilje ja Mati Palmiga osalesime Tšaikovski ooperi „Jolanthe” lavaletoomisel Buenos Aireses. Lemmi aitas meil kiiresti lahendada kõikvõimalikud probleemid, viis vabadel tundidel kokku sealsete eestlastega, kelle hulgas oli ka kunagine „Estonia” priimabaleriin Klaudia Maldutis.
Just Lemmi-Reet Vilms korraldas pidevalt Eesti Vabariigi aastapäeva aktusi, kus loomuliku osana olid kavas tema esituses eesti heliloojate viiuliteosed. Kodumaad külastades astus ta ka siin taasavatud Estonia Seltsi liikmeks.”
Allpool katke L.-R. Vilmsi koostatud ja 21. veebruaril 1999 Argentina „Estonia” Seltsi Eesti Vabariigi 81. aastapäeva aktusel esitatud kõnest: „24. veebruar 1918 on Eesti ajaloos erakordne kahes mõttes. Esiteks: ta ei kordu enam mitte kunagi: enesemääramise õiguse teostab rahvas ainult kord – kui ta sünnib riigiks. Teiseks – hoolimata raskest momendist võttis Päästekomitee endale kohustuse ja vastutuse üles ehitada demokraatlik Eesti Vabariik.
Meil oli kaua võimatu seda päeva pühitseda koos Kodu-Eestiga. Teame, et Eesti vabanemine okupatsioonist oli üks suur õnn või õigemini ime, sest alles 10 aastat tagasi algasid arglikud ja ettevaatlikud püüded taasiseseisvuse saavutamiseks. Eesti riigil on juba mitmeid kordi olnud õnne maailma poliitilisi seisukordi õigel momendil ära kasutada. /.../
Meie, eestlased, oleme pärit maalt, kus inimesed on olnud alati väga enesekindlad ja isepäised – võib-olla isegi kangekaelsed. See tähendab, et me usume esmajoones iseenda aitamisse – enne kui pöördume teiste poole, aga me oleneme nüüd siiski ka rahvusvahelistest organisatsioonidest ja peame liikuma kiiresti Euroopa Liidu poole. /.../
Inimene õpib oma vigadest – järelikult ka riik. Selleks peab aga olema ajalooline mälu – ainult vigadest õppida on ka viga. Meie riigil peavad olema kindlad ja selged sihid.
Teame, et paljudel ei ole praegu Eestis elu kerge. Tartus kohtusin ühe tuntud Eesti professoriga, kes saab 100-aastaseks. Ta mainis: „Mu elu pensionärina ei ole kerge, aga see ei tähenda, sest mu süda on ju vaba”. Selles lihtsas lauses leidub kõik, see, mida inimesed ei tohiks oma tarkustes unustada.”

Lemmi-Reet Vilms suri 11. veebruaril 2001 Buenos Aireses ja ta põrm puhkab Tallinna Metsakalmistul.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv