|
|
Lemmi-Reet Vilms
Eesti viiulikunstnik Argentinas
tekst: Alo Põldmäe
|
Lemmi-Reet Vilms Tallinna Raekojas “vestlemas”
president Lennart Meri vahakujuga. 14. jaanuaril 1995.
Foto: Mati Palmi erakogu
|
Teeme seekord juttu
Argentinas elanud viiulikunstniku Lemmi-Reet Vilmsi (1931–2001)
elu- ja loominguteest. Olgu järgnev ülevaade pühenduseks
ühe Tallinnast Hiiult pärit vapra eesti naise mälestusele.
Enamasti oleme harjunud lugema
lugusid Välis-Eesti inimestest, kes on põgenikena
elama jäänud Rootsi, Kanadasse, USA-sse või Austraaliasse.
Väga harva saame aga teada eestlastest, kes on elukoha valinud
Taanis, Saksamaal, Uus-Meremaal või Argentinas.
Põhjus on lihtne – Rootsis või Kanadas elab
tuhandeid eestlasi, näiteks Argentinas aga vaid umbes 150
eestlast.
Lemmi-Reet Vilmsist rääkides seostub tema isiksus paratamatult
poliitiku, isa venna Jüri Vilmsiga. Jüri Vilms –
Eesti Vabariigi alustugede loomise juures seisja – oli Eestimaa
Päästekomitee liige, Eesti ajutise valitsuse kohtuminister
ja peaministri asetäitja. Hukati 1918. aastal Helsingis sakslaste
poolt, kui Vilms püüdis luua kontakti lääneriikidega,
et saada toetust Eesti iseseisvuse kindlustamiseks.
Sai viiuli
üheksandaks sünnipäevaks
Lemmi-Reet Vilms-Acedo
panus eesti ajalukku pärineb aga hoopis muusikavallast –
tema roll väljendub eesti viiulimuusika propageerimises ja
Argentina muusikaelu edendamises, kaugel eksiilis sealse eesti
kogukonna koondamises ning selle ühtsuse hoidmises.
Tallinnas Nõmmel 1931. aastal sündinud Lemmi-Reet
Vilmsi side viiuliga sündis poolkogemata. Nimelt mängis
Vilmside pere naabritüdruk viiulit ja klaverit ning laulis.
Kõik see võlus Lemmit niivõrd, et lapsevanemad
otsustasid tüdruku üheksandaks sünnipäevaks
kinkida talle viiuli. Viiuliõpingud algasid eraviisiliselt
tunnustatud viiulipedagoogi, Eesti ringhäälingu sümfooniaorkestri
viiuldaja Eduard Poolakese, hilisema Vanemuise teatri orkestri
kontsertmeistri juures.
1943. aastal pääses perekond Vilms põgenema Soome,
kus elati 1944. aastani. Ühe aasta õnnestus Lemmil
õppida Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Erialaks oli seal
klaver. Aastad 1944–1948 möödusid Rootsis, kus
eraviisilised viiuliõpingud jätkusid väljapaistva
pedagoogi, professor Sven Kjellströmi, Stockholmi Kuningliku
Konservatooriumi direktori juures. Rootsi muusikaüldsus hüüdis
seda toreda olemisega inimest „Stor Sven” – „suur
Sven”. Intervjuust L.-R. Vilmsiga ajalehele Välis Eesti,
23. septembril 1951: „Õppisin tema juures neli aastat,
ka suveti, elades siis maal professori enda juures. Ta oli väga
hea minu vastu. Viimaseil aastail ta üldiselt enam tunde
ei andnud; mina olin erandiks, nagu ta ise ütles oma 75.
sünnipäeva puhul Dagens Nyheter’ile antud intervjuus.”
Argentinasse
sõja eest pakku
Vilmside pere sattumine
Lõuna-Ameerikasse, Argentinasse oli seotud Lemmi isa suhtumisega
maailmasõdadesse. Nimelt oli Lemmi arstist isa I maailmasõja
üle elanud Siberis, II maailmasõja Eestis ja Soomes
ning kuna oli puhkemas Korea sõda, mis ähvardas jälle
maailmasõjaks paisuda, siis otsustas isa, et pere peab
sõjakoldest võimalikult kaugele minema Ja nii langeski
valik Argentinale.
Lemmi viiuliõpingud jätkusid Buenos Aireses tunnustatud
pedagoogi, ooperiteatri Teatro Colón orkestri kontsertmeistri
Carlos Pessina eraõpilasena. Teda oli Vilmsile õpetajaks
soovitanud juba Stockholmis dirigent Erich Kleiber. Erateel õppimine
oli siis ka ainus võimalus, sest sealsed õppeasutused
boikoteerisid välismaalastest üliõpilasi.
Erialasele tööle sai Lemmi alates 1953. aastast kui
pääses mängima riiklikusse noorteorkestrisse. Orkestrisse
kandideerimisel mängis ta Brahmsi viiulikontserti. See koht
oli hüppelauaks Argentina Riiklikusse Sümfooniaorkestrisse,
kuhu ta kaks aastat hiljem kandideeriski. Intervjuust L.-R. Vilmsiga
Kanada eesti ajakirjale Triinu, 1960. a. nr. 28: „Sellessegi
orkestrisse võeti vastu võistluseksamitega. Kõik
sisseastuda soovijad pidid mängima Bachi E-Duur viiulikontserti,
noodist lugema ja veel midagi omal valikul mängima. Minul
oli õnne Sibeliuse viiulikontserdiga.”
Alates 1955. aastast kuni pensionile minekuni 1992. aastal jäigi
see orkester tema põhitöökohaks. Orkester tituleeriti
peatselt Ladina-Ameerika parimaks sümfooniaorkestriks ja
Lemmi-Reet Vilms oli orkestris väärikal kontsertmeistri
abi ametikohal. L.-R. Vilms: „ Sain orkestrisse algul teise
viiulisse ja iga kord, kui pürgisin puldi võrra ettepoole,
pidin eksami andma. Varsti sain 1. viiulisse ja jõudsin
kontsertmeistri asetäitjaks, seal töötasin 15–20
aastat.” (L.-R. Vilmsi intervjuust ajalehele Sirp 2. oktoobril
1992).
Orkestrit käisid meelsasti juhatamas tunnustatud dirigendid
üle maailma. L.-R. Vilms: „Argentinas on käinud
palju kuulsaid dirigente: Erich Kleiber, Georg Solti, Thomas Beecham...
Igor Stravinski dirigeeris oma helitöid, kuigi ma ei saa
öelda, et ta hea dirigent oleks olnud. Pablo Casals juhatas
oma oratooriumi, siis Aram Hatšaturjan. Siis oli Argentinal
raha, külalisi käis pidevalt ja väga kuulsaid.”
(Sirp, 2.10.1992)
Soleerimides
kollektiividesse ja konservatooriumi
Õpetaja C. Pessina
õhutusel ja soosingul hakkas L.-R. Vilms esinema ka solistina:
enamasti riigiraadios, aga aeg-ajalt ka koos orkestriga kontsertidel.
„Mängisin näiteks ühte Mozarti kontserti orkestriga.
Esinesin sisemaal sonaadiõhtutega, kus püüdsin
ka eesti muusikat mängida, kuigi nootide hankimisega oli
raskusi. Ega seda publikule lihtne serveerida olnud: eesti muusika
oli ju seal täiesti tundmatu.” (Sirp, 2.10.1992).
1956. aasta 26. septembril toimus L.-R. Vilmsi üks uhkemaid
sooloõhtuid Buenos Airese autoriteetses Carvantese kontserdisaalis.
Pealinna ajalehe La Pensa muusikaarvustaja kirjutas: „Suure
eduga esines eile õhtul noor viiulikunstnik L.-R. Vilms.
/.../ kunstnik demonstreeris oma häid instrumentalistiomadusi
ning suurt tundeerksust. /.../ Igale numbrile järgnesid kestvad
kiiduavaldused, millest osa sai ka saatja Therese A. Barinini...”
(Avo Hirvesoo raamatust „Kõik ilmalaanen laiali”,
Tallinn, 1996).
Aktiivse esinejana saavutas L.-R. Vilms hea maine ja teda
hakati kutsuma paljudesse kollektiividesse. Nii mängis ta
korduvalt sealse raadio erinevates lepingulistes orkestrites ning
aastail 1987–1992 paralleelselt riikliku orkestriga ka ooperiteatri
Teatro Colón orkestris.
15 aastat mängis ta pealinnas väga tuntud Acedo-nimelises
keelpillikvartetis II viiulit. I viiuli puldis oli L.-R. Vilmsi
abikaasa Eduardo Acedo, kelle nime kõnealune kvartett kandiski.
L.-R. Vilms on tegutsenud ka pedagoogina: aastail 1971–1974
Buenos Airese konservatooriumi kammeransambli õppejõuna.
L.-R. Vilms: „Olin ka Argentina parima keelpillikvarteti
liige, andsime üle 300 kontserdi kodu- ja naaberriikides,
salvestasime oma heliloojate töid jne. Eesti muusikast mängisin
kõige meelsamini E. Tubina sonaate, H. Ellerit, J. Aavikut.
Oleks võinud ka rohkem mängida, ühtegi eesti
helilooja keelpillikvartetti ei ole ma kahjuks ette kandnud. Argentinas
pole seni mängitud ka Tubina sümfooniaid. Kahju.”
(Sirp, 2.10.1992)
Buenos Airese eesti kogukonda pole kunagi kuulunud palju eestlasi.
Aastakümneid on neid koos hoidnud ja kultuur-poliitiliselt
valgustanud „Estonia” selts. Seltsi esimeheks valiti
korduvalt Lemmi-Reet Vilms, sest Argentina eestlaste arvamuse
kohaselt oli just tema see aktiivseim kaasmaalane, kes suutis
seista eesti kultuuri säilitamise eesliinil. Tema oli ka
esimeste kodumaaga loodud kultuurikontaktide vahendajaks.
Argentina
eestlaskonna hing
Arne Miku järelhüüdest
Lemmi-Reet Vilmsile ajalehest Sirp 23. veebruaril 2001:
„/.../ Lemmi-Reet Vilms oli väljapaistev viiuldaja ja
Argentina eestlaskonna hing. Selles rollis me temaga kohtusimegi
1990. aastal, kui koos Peeter Lilje ja Mati Palmiga osalesime
Tšaikovski ooperi „Jolanthe” lavaletoomisel Buenos
Aireses. Lemmi aitas meil kiiresti lahendada kõikvõimalikud
probleemid, viis vabadel tundidel kokku sealsete eestlastega,
kelle hulgas oli ka kunagine „Estonia” priimabaleriin
Klaudia Maldutis.
Just Lemmi-Reet Vilms korraldas pidevalt Eesti Vabariigi aastapäeva
aktusi, kus loomuliku osana olid kavas tema esituses eesti heliloojate
viiuliteosed. Kodumaad külastades astus ta ka siin taasavatud
Estonia Seltsi liikmeks.”
Allpool katke L.-R. Vilmsi koostatud ja 21. veebruaril 1999 Argentina
„Estonia” Seltsi Eesti Vabariigi 81. aastapäeva
aktusel esitatud kõnest: „24. veebruar 1918 on Eesti
ajaloos erakordne kahes mõttes. Esiteks: ta ei kordu enam
mitte kunagi: enesemääramise õiguse teostab rahvas
ainult kord – kui ta sünnib riigiks. Teiseks –
hoolimata raskest momendist võttis Päästekomitee
endale kohustuse ja vastutuse üles ehitada demokraatlik Eesti
Vabariik.
Meil oli kaua võimatu seda päeva pühitseda koos
Kodu-Eestiga. Teame, et Eesti vabanemine okupatsioonist oli üks
suur õnn või õigemini ime, sest alles 10
aastat tagasi algasid arglikud ja ettevaatlikud püüded
taasiseseisvuse saavutamiseks. Eesti riigil on juba mitmeid kordi
olnud õnne maailma poliitilisi seisukordi õigel
momendil ära kasutada. /.../
Meie, eestlased, oleme pärit maalt, kus inimesed on olnud
alati väga enesekindlad ja isepäised – võib-olla
isegi kangekaelsed. See tähendab, et me usume esmajoones
iseenda aitamisse – enne kui pöördume teiste poole,
aga me oleneme nüüd siiski ka rahvusvahelistest organisatsioonidest
ja peame liikuma kiiresti Euroopa Liidu poole. /.../
Inimene õpib oma vigadest – järelikult ka riik.
Selleks peab aga olema ajalooline mälu – ainult vigadest
õppida on ka viga. Meie riigil peavad olema kindlad ja
selged sihid.
Teame, et paljudel ei ole praegu Eestis elu kerge. Tartus kohtusin
ühe tuntud Eesti professoriga, kes saab 100-aastaseks. Ta
mainis: „Mu elu pensionärina ei ole kerge, aga see ei
tähenda, sest mu süda on ju vaba”. Selles lihtsas
lauses leidub kõik, see, mida inimesed ei tohiks oma tarkustes
unustada.”
Lemmi-Reet Vilms suri
11. veebruaril 2001 Buenos Aireses ja ta põrm puhkab Tallinna
Metsakalmistul.
|
|
|
