Kultuur ja Elu 2/2012

Kultuur ja Elu 1/2012

II Maailmasõja jälgedes
Lääneriigid olid liidus mõrvariga

tekst: Vaino Kallas

Kui algas Teine maailmasõda, liitusid Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill Staliniga, kuigi nad olid täielikult teadlikud, et nõukogude režiim oli mõrvanud veel ammu enne Hitleri juutide ja mustlaste hävitamise algust vähemalt 20 miljonit inimest.

Toetades kommunistlikku Venemaad, aitasid Roosevelt ja Churchill ühte ajaloo verisemat režiimi. Lääneliitlastele oli ainukeseks õeluseks natsism. Nad ei tahtnud tunnistada, et on liidus massimõrvariga.
1942. aastal, kui Stalin oli kaotustest meeleheitel, tulid lääneliitlased talle appi, et hävingu äärel olevat kommunistlikku režiimi päästa. Tohutu sõjalise abi tulemusel võttis ajalugu teise pöörde. Et kommunismi toetamist ameerika rahva ees õigustada, pöördus president Roosevelt oma sõbra Jack Warneri poole Hollywoodis ja tellis temalt stalinismi ülistava filmi „Mission to Moscow”, mis valmis 1943. aastal. Kuid vaatamata lääneliitlaste abile tegi nõukogude propaganda kõik, et näidata, nagu olnuks Punaarmee edusammud natsismi hävitamisel üksnes nõukogude rahva kangelaslikkuse tulemus.
Samal ajal oli stalinlikule režiimile juutide holokausti esiletoomine ja fašismivastasuse õhutamine vajalik eelkõige enda kuritegude varjamiseks. Juudid aga nägid holokaustis ainulaadset võimalust. See oli Iisraeli raison d’etre (olemasolu õigustus). Nad kartsid, et stalinismi genotsiidi esiletoomine võib varjutada holokausti.
Pärast sõda püüdsid Ameerika Ühendriigid iga hinna eest säilitada sõjaaegset koostööd Nõukogude Liiduga. Lääne suurriikide vaikival nõusolekul pagendati Balti riigid poolsajandiks läänemaailma teadvusest. Nõukogude Liitu hakati USA kõrval kohtlema kui teist maailma suurvõimu. Ameeriklaste eest aga varjati NL-i orjalaagritele toetuva majanduse madalat taset ning nõukogude rahva viletsat elu.
Unustatud oli Atlandi Harta. Võitjad olid huvitatud rohkem kaotajale kättemaksmisest kui rahvaste vabadusest. Ja kuigi Ameerika ja Nõukogude Liidu „mesinädalad” lõppesid varsti pärast Nürnbergi protsessi, jätkus NL-i majanduslik toetamine endiselt.
Pole kahtlust, et Stalin võitis sõja Saksamaa vastu vaid tänu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide tohutule abile. Stalini geniaalsus ja suurus seisab eelkõige just selles, et tema, lääneriikide õelaim vaenlane, suutis Läänt ära kasutada oma kommunistliku diktatuuri kaitsmiseks ja tugevdamiseks. Stalini kavalus seisis selles, et ta suutis oma õelamad vaenlased (Saksamaa ja lääneriigid) üksteisest lahutada ja nad seejärel peadpidi kokku lüüa… Kuid samas puudub neil senini ammendav vastus küsimusele: kumb režiim oli Euroopale ja tervele inimkonnale ohtlikum kas natsionaalsotsialism või kommunism?

Nürnbergi kohtu tõed ja valed

Kuigi Teine maailmasõda lõppes 2. septembril 1945 Jaapani kapituleerumisega, seisis halvim alles ees. Teheranis, Jaltas ja Potsdamis toimunud kohtumistele olid üksteise järel järgnenud lääneliitlaste järeleandmised sõja peamisele agressorile Nõukogude Liidule. Sama, mis NL oli võimaldanud enne sõja algust Hitlerile, luues talle ühe vägivallavõimaluse teise järel, sama tegid nüüd lääneliitlased Stalinile. Relvastatuna võimsaks ja vägevaks ning Stalini inimsuse vastaseid tegusid õigustades või hoopis maha vaikides muudeti enamik Ida-­Euroopa riike Nõukogude Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni kõigi reeglite järgi algasid suurpuhastused, deporteerimised ja massimõrvad. Poola, mille pärast Inglismaa ja Prantsusmaa olid 1939. aastal Saksamaale sõja kuulutanud, unustati nüüd hoopiski ja jäeti Stalini meelevalla alla.
20. novembril 1945 alustas Nürnbergis tegevust Rahvusvaheline Sõjatribunal, mis kestis kuni oktoobrini 1946. Kohtu all oli 21 kaebealust (Himmler oli teinud arreteerimise ajal enesetapu). Süüaluste pingis olid: SS­i juht Kaltenbrunner, Luftwaffe juht Göring; okupeeritud alade haldusjuhid Franck, Rosenberg ja Seyss­Inquart; sunnitöölaagrite ülem Sauckel; operatiivstaabi kindralid Keitel ja Jodl, juudivastaste dekreetide autorid Frick ja Reicher ning Reichi välisminister Ribbentrop. Bormanni üle mõisteti kohut tagaselja. Peale nende olid kohtu all veel viis kollektiivset süüdistatavat – Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioon SS/SD, Gestapo ja Hitleri peastaap. Kõiki kohtualuseid süüdistati kolme süüpunkti alusel: a) kuriteos rahu vastu, b) sõjakuritegudes ja c) kuritegudes inimsuse vastu.

Süüdistatavad (vasakult esimeses reas) Hermann Göring, Rudolf Hess, Joachim von Ribbentrop, Wilhelm Keitel, (teises reas) Karl Dönitz, Erich Raeder, Baldur von Schirach, Fritz Sauckel. Foto: http://en.wikipedia.org/wiki/Nuremberg_Trials

Rahvusvahelise õiguse järgi loetakse inimsusevastaseks kuriteoks, erinevalt tavalisest kriminaalkuriteost, teadlikult, laiaulatuslikult ja süstemaatiliselt toime pandud rünnakuid tsiviilelanike vastu.
Teadlikult laiaulatuslik või süstemaatiline rünne tsiviilisikute vastu on näiteks see, kui väeosa või selle allüksuste juhid või liikmed on teadlikud, et nende tegevuse eesmärgiks on tsiviilelanikkonna ründamine. Samuti laieneb see mõiste poliitilisele juhtkonnale. Kui kapral vastutab selle eest, mida tegid tema ja tema alluvad, siis sõjavägede ülemjuhataja või riigipea vastutus on palju laiem.
Inimsusevastaste kuritegudega on lähedalt seotud veel kaks kuriteo liiki: genotsiid ja sõjakuriteod.

Genotsiid on kuritegu, mis on suunatud mõne rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse rahvusgrupi vastu eesmärgiga see osaliselt või täielikult hävitada. Genotsiid eristub inimsusevastasest kuriteost selle poolest, et tema eesmärk on konkreetse inimrühma konkreetne hävitamine ülalloetletud tunnuste järgi. Genotsiidi klassikaline näide on Natsi-Saksamaa juhtkonna eesmärgistatud juudi rahva hävitamine. Lähiminevikus toimunust võib genotsiidi alla liigitada Jugoslaavias toimunud massimõrva.

Sõjakuritegu on kuritegu mis on toime pandud lahinguväljal sõjaväelaste poolt sõjaväelaste või siis tsiviilelanikkonna suhtes ilma otsese sõjalise tarviduseta. Sõjakuriteoks loetakse näiteks ka okupeeritud aladel elanike mobiliseerimist okupeeriva riigi relvajõududesse. Erinevalt kriminaalkuritegudest on nii inimsusvastased­, sõja- ja genotsiidikuriteod vastavalt 1968. aastal vastu võetud aegumatuse konventsiooni järgi aegumatud. Samuti kehtestab rahvusvaheline õigus kriminaalvastutuse ülaltoodud kuritegude üle ka siis, kui nende kuritööde toimepaneku ajal ei rikutud antud riigi seadusi.
Iga kohtuprotsessi puhul tekib aga otsekohe küsimus: kes on kohtunik ja millest tuleneb tema õigus kohut mõista. Nürnbergi tribunali kohtunikeks olid Teise maailmasõja võitjariikide USA, NLi, Suurbritannia ja Prantsusmaa esindajad.
Õiguse kolmanda Reichi juhtide üle kohut mõista omistasid liitlased vastavasisuliste rahvusvaheliste kokkulepete puudumisel endale ise, kusjuures lepiti kokku, et tribunal saab süüdistada kohtualuseid vaid sõja ajal sooritatud sõjakuritegude eest. Selleks koostati ja võeti 1945. aasta suvel vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, mis koostajate kinnitusel sisaldas seni kirjapanemata rahvusvahelisi õigusi. Harta nägi ette kolm kuriteokoosseisu: sõjakuriteod, vallutussõja alustamine ja inimsusevastased kuriteod. Liitlaste väitel tulenes kohtupidamise õigus Saksamaa tingimusteta kapitulatsioonist.
Kuna Nürnbergi Rahvusvaheline Sõjatribunal koosnes vaid võitjariikide kohtunikest, polnud see õiguslikus mõttes rahvusvaheline kohus, vaid liitlaste okupatsioonikohus.

Võrdluseks võib tuua praeguse Haagi rahvusvahelise kohtu, mille moodustas ÜRO ja mis toetub seega laiapõhjalisele rahvusvahelisele konsensusele. Legitiimsuse tagamiseks tulnuks Nürnbergis kohtumõistmisse kaasata ka neutraalsete riikide (Rootsi, Šveitsi jt.) esindajad.
Protsessi läbiviimisega kiirustati ja see lõppes 1. oktoobril 1946. aastal. Selle protsessi suunaja ja peasüüdistaja oli Nõukogude kindralprokurör Rudenko. Protsessi pearežissöör ja nööritõmbaja oli aga kahtlemata Jossif Stalin, kes koos Saksamaaga oli jaganud ära mõjusfäärid Ida­Euroopas, vallutanud Poola, tunginud seejärel kallale Soomele, okupeerinud Balti riigid ning valmistunud kallaletungiks Rumeeniale ja Saksamaale, olles seega ise üks Teise maailmasõja initsiaatoreid. Just seepärast kaitsti Nõukogude huvisid protsessil sama raevukalt, kui seda oli tehtud sõja ajal Stalingradi varemeil.
Nürnbergi protsessi ülesandeks oli seadusandlikus korras karistada natslikke sõjakurjategijaid, kes hävitasid miljoneid süütuid inimesi. Teisisõnu – Nürnbergis taotleti õiglust. Kuid seda ilusat tõde varjutab üks tume vari – miks pidi natsikurjategijate üle kohut mõistma ja neid karistama Stalin, kes ise oli samasugune kurjategija ja hävitanud kordi rohkem inimesi veel ammu enne Hitleri võimuletulekut, nii et Hitler võinuks teda vaid kadestada. Kummaline on ka see, et Stalin karistas hitlerlasi, kelle ta ise oli võimule aidanud, materiaalselt abistanud ja kuritegudele tõuganud. Ja mis veelgi jahmatama panevam fakt – sõjasüüdlaseks sai ka Nõukogude Liidu otsene ohver Soome...
Kahjuks jäi Nürnbergis andmata juriidiline hinnang võitjate endi toime pandud kuritegudele. Veelgi enam – Nürnbergis süüdistas Nõukogude Liit natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises, kuigi liitlased teadsid, et veresauna Katõnis pani toime NL-i karistusorgan NKVD. Stalini nõudmisel ei tohtinud protsessil puudutada ka MRP salaprotokollide teemat. Nii sündis, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Reichi juhtkonna süüdi sõda kuulutamata kallaletungi eest Poolale ja Nõukogude Liidule, kuigi nende endi armee võttis osa Poola vallutamisest ning poola ohvitseride ja tsiviilisikute hävitamisest.

Miks Nürnbergis salati maha Saksamaa poolt sõja kuulutamise fakt?

N. Liidu peasüüdistaja kindralprokurör Rudenko.

Nürnbergi kohus süüdistas Reichi juhtkonda Nõukogude Liidu vastu vallutussõja alustamises. Kui sõjakuriteod olid karistatavad juba Esimese maailmasõja ajal, siis paljud juristid on hiljem väitnud, et vallutussõja alustamine ei olnud 1939.–1941. aastal kehtinud rahvusvaheliste seaduse alusel kriminaalkorras karistatav. See tähendab, et Saksa agressorid rikkusid küll Briand­Kelloggi pakti, rääkimata eetilistest põhimõtetest, kuid sõjasüütajate kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav õigusnorm puudus.
Kõigil sõjajärgsetel aastatel on kommunistlik propaganda, eksperdid ja ajaloolased ning nende järel ka demokraatlikud riigid kinnitanud: „1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda ja tungis Nõukogude Liidule kallale ilma sõda kuulutamata.”
Nürnbergi protsessil tunnistas Saksa välisminister Joachim Ribbentrop:
„1941. aasta 22. juuni varahommikul andis meie Moskva suursaadik von Schulenburg Molotovile üle vastavad dokumendid. Peale selle andsin mina isiklikult Berliinis samasisulised dokumendid üle teie suursaadikule Dekazanovile.”
Kuid Nõukogude süüdistajad eitasid sõja kuulutamise dokumentide üleandmist kategooriliselt ja kinnitas, et neil selliseid dokumente ei ole. Ja Ameerika Ühendriikide, Inglismaa ning Prantsusmaa kohtunikud noogutasid nõusolevalt pead: kuna Nõukogude poolel ei ole sõja kuulutamise dokumente, siis Saksa pool neid järelikult ei esitanud... Ja kohtuotsusesse kirjutati: „1941. aasta 22. juunil alustas Saksamaa sõda seda välja kuulutamata.” Kellel oli õigus ja kes valetas? Tutvume mõne dokumendiga.

Nõukogude Liidu kangelane, marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides „Meenutusi ja mõtisklusi” järgmist:
„Kell 4.30 hommikul sõitsime S. Timošenkoga Kremlisse. /…/ J. Stalin oli kahvatu ja istus laua taga, käes tubakat täistopitud piip. Ta ütles: „Tuleb kiiresti helistada Saksa saatkonda. Saatkonnast vastati, et suursaadik krahv von Schulenburg palub end vastu võtta kiire teate edasiandmiseks. Suursaadiku vastuvõtmine tehti ülesandeks V. Molotovile. /…/ Mõne aja pärast sisenes V. Molotov kiiresti kabinetti lausudes: „Saksa valitsus on kuulutanud meile sõja”. J. Stalin istus vaikides toolil edasi ja jäi sügavalt mõttesse. Tekkis pikk ja rusuv vaikus.” 1)
Mõni tund pärast Saksamaa saadiku Schulenburgi poolt Saksamaa välisministeeriumi noodi üleandmist (22. juunil 1941) esines Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov raadios, pöördudes nõukogude rahva poole. Molotov kuulutas kogu maailmale, et Saksa valitsus esitas N. Liidule memorandumi, ja et see anti üle Molotovile. Enamgi veel. Molotov teatas ka memorandumi sisu:
„Saksa valitsus otsustas astuda sõtta NSV Liidu vastu seoses Punaarmee väeosade koondumisega Saksamaa idapiirile.” 1)

Kellel oli siis õigus? Kas Ribbentropil ja marssal Žukovil, kes kinnitasid, et Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja, või Nürnbergi rahvusvahelise tribunali süüdistajatel ja kohtunikel, kes otsustasid, et Saksamaa ei kuulutanud Nõukogude Liidule sõda ja mõistsid Ribbentropi selle eest surma?
Õigus oli muidugi Ribbentropil ja Žukovil. Saksamaa kuulutas ametlikult Nõukogude Liidule sõja. Seda on tunnistanud ka Nõukogude Liidu hilisem ajalooteadus, kus kirjutatakse:
„Samas vaimus oli koostatud memorandum, mille Ribbentrop andis üle Nõukogude saadikule Berliinis. Selles kinnitati, et Nõukogude Liit püüdis purustada Saksamaad siseriiklikult ja oli iga hetk valmis sooritama tema vastast agressiooni. Nii „ohtlik olukord” olevatki sundinud natside valitsust alustama sõda.” 2)

Miks salgasid Nõukogude süüdistajad Nürnbergis maha Saksamaa sõja kuulutamise fakti? Miks nad salgasid, et Ribbentrop andis 1941. aasta 22. juunil Nõukogude saadikule Berliinis üle noodi? Miks sooritasid süüdistajad õigusmõistmises kuriteo ja määrasid Ribbentropile väljamõeldud süüdistuse?

Asi on selles, et peale Saksamaa välisministeeriumi noodi Nõukogude valitsusele andis Ribbentrop Nõukogude suursaadikule üle ka veel kolm dokumenti:
1) Saksamaa siseministri, SS­Reichsführeri ja Saksmaa poliitšefi ettekande Saksamaa valitsusele NSV Liidu diversioonialase töö kohta, mis on suunatud Saksamaa vastu.
2) „Saksamaa Välisministeeriumi ettekande Nõukogude valitsuse propaganda ja poliitagitatsiooni kohta.”
3) „Saksamaa armee ülemjuhataja ettekande Saksamaa valitsusele Nõukogude vägede koondamise kohta Saksamaa vastu.”

Saksamaa Välisministeeriumi nooti ja selle kolme lisa ei lükanud tookord ümber ei Molotov ega Nõukogude valitsus. Nõukogude luure teostas tõepoolest aktiivset, varjatud luure-ja õõnestustegevust Saksamaa ning tema liitlaste vastu. Ka viis Nõukogude valitsus läbi ebatavaliselt intensiivset, varjatud kampaaniat nõukogude elanikkonna ja armee ettevalmistamiseks peatselt Saksamaale ja Rumeeniale antava purustava löögi puhul.
Samal ajal koondas Nõukogude juhtkond oma läänepiirile maailma ajaloos seninähtamatul hulgal vägesid. Saksamaa ja Rumeenia piirile oli toodud 13 armeed, 11 000 tanki, 15 000 lennukit ja 35 000 suurtükki. Need andmed ei pärine hitlerlaste noodist, vaid Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi ametlikust allikast.
Marssal Georgi Žukov kirjutab oma memuaarides „Meenutusi ja mõtisklusi”, et alates 1. jaanuarist 1939 kuni 22. juunini 1941 sai Punaarmee tööstuselt juurde 29 637 välisuurtükki ja 52 407 miinipildujat. Seega koos tankitõrje suurtükkidega kokku 92 578 suurtükki ja miinipildujat. Veel kirjutab Žukov, et 1941. aasta märtsis võeti vastu otsus kahekümne uue mehhaniseeritud korpuse loomiseks, mille komplekteerimiseks oli tarvis juurde 16 000 tanki, seega ühtekokku ligi 32 000 tanki. Samal ajavahemikul sai Punaarmee juurde 17 745 lahinglennukit, neist 3719 uut tüüpi lennukit, nagu: Jak­1, Mig­3, Lagg­3, ründelennuki IL­2 ja pikeeriv pommituslennuk Pe­2. 3)

Seega Ribbentrop ei valetanud, kui ta noodile lisatud dokumendis märkis ära Nõukogude vägede enneolematu kontsentreerimise Saksamaa idapiirile.
Nõukogude kindralid ja kommunistlikud agitaatorid korrutasid pidevalt, et Nõukogude vägede koondamine piirile teostati kaitseks, nähes ette Saksamaa agressiooni. Kuid see väide on mõeldud sõjaasjanduses võhikuile. Kaitsele asuvad diviisid ei koondu vahetult piirile, ega kuhja sinna virnadesse tuhandeid tonne laskemoona ja sadu rongiešelone relvadega. Kaitsele asuvad väeosad rajavad eelkõige kaitserajatised ja miiniväljad. Kuid Nõukogude läänepiirile koondunud armeed ei kaevanud meetritki kaitsekraave, ega rajanud mitte ühtegi punkrit. Veelgi enam. Stalini käsul hävitati kõik senised kaitserajatised ja demineeriti miiniväljad, sillad ja tunnelid, kuna need olid takistuseks rünnakuks koonduvatele armeedele.
Kuna Saksamaa pretensioonid olid põhjendatud ja neid oli võimatu ümber lükata, võttis Nõukogude valitsus hiljem käibele formuleeringu Saksamaa reeturlikust (sõda kuulutamata) kallaletungist. Sellega taheti panna rahvast uskuma, nagu polekski Saksamaa kuulutanud Nõukogude Liidule sõda ega esitanud ka pretensioone, mistõttu polnud tal ka põhjust kallale tungida. Seega langes „süütu” Nõukogude Liit agressori ohvriks.

Nõukogude uurijad nõudsid Nürnbergis Saksa välisministrilt Ribbentropilt vaid üht. Tunnistamist, et Nõukogude Liit ei kavatsenud rünnata Saksamaad; et Nõukogude Liit polnud sõjaks valmis, ning et Saksamaa ei kuulutanud Nõukogude Liidule sõda ja mingit dokumenti üle ei andnud. Kui Ribbentrop oleks eeluurimisel soostunud Nõukogude süüdistajate ettepanekuga, oleks ta viivitamatult viidud süüdistatavast tunnistajaks. Kuid Ribbentrop jäi endale kindlaks. Vangikongis tegi ta märkmeid, mis nüüd on avaldatud:
„Nõukogude vägede ülisuur kontsentreerimine Bessaraabias sundis Adolf Hitlerit tugevasti kahtlema sõja jätkamist Inglismaa vastu, sest me ei saanud mitte mingil juhul loobuda meile eluliselt vajalikust Rumeenia naftast. Kui Venemaa oleks siin edasi tunginud, jäänuksime jätkuvas sõjas Stalini meelevalda. Sellised väljavaated pidid loomulikult Hitleris esile kutsuma umbusku Vene poliitika suhtes. Ta rääkis mulle, et vaeb sõjalisi meetmeid, sest ei soovi, et teda üllatataks.”
Sama rääkis eeluurimisel ka kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel. Ka tema jäi endale kindlaks. Keitel tunnistas:
„Nõukogude Liitu rünnati eesmärgiga ära hoida Saksamaa ründamist Venemaa poolt. Ma kinnitan, et kogu ettevalmistustöö, mis me enne 1941. aasta kevadet tegime, taandus kaitsemeetmetele Punaarmee võimaliku rünnaku eest. Niisiis võib kogu idas peetud sõda nimetada teatud määral ennetavaks. Selge see, et nende meetmete ettevalmistamisel võtsime nõuks kasutada efektiivsemat abinõud ennetada Nõukogude Venemaa rünnet ja purustada ootamatu löögiga tema relvajõud. 1941. aasta suveks oli mul tekkinud kindel veendumus, et Vene vägede võimas koondumine ja sellele järgnev kallaletung Saksamaale võib asetada meid strateegiliselt ja majanduslikult äärmiselt kriitilisse olukorda. Eriti olid ohustatud kaks itta nihutatud tiibmist baasi Ida-Preisimaa ja Ülem-Sileesia. Juba esimestel nädalatel pärast Venemaa rünnet sattunuks Saksamaa äärmiselt ebasoodsatesse tingimustesse. Meie kallaletung oli selle ähvarduse vahetu tagajärg.” 4)

Sama rääkis ka kindralooberst A. Jodl, kes ütles:
„Valitsuse poliitiline arvamus oli, et olukord läheb keeruliseks siis, kui Venemaa ründab meid esimesena.” 5)
Mõni Saksa kindral siiski mõistis Stalini mängureegleid ja võttis need omaks. Vene Sõjaajaloo žurnaal [VIZ, 1990. nr. 3] kirjutas:
„1946. aasta 9. jaanuaril pöördus (kindralfeldmarssal) F. Paulus Nõukogude valitsuse poole kirjaliku avaldusega, milles paljastas Teise maailmasõja konkreetseid ja tegelikke vallapäästjaid, peatudes nende poolt okupeeritud territooriumidel korda saadetud metsikustel.”
Sellist tunnistajat Stalin vajaski ja Paulus ilmus Nürnbergi kohtusaali NKVD laost välja antud mustas ülikonnas, valge särgi ja kikilipsu ning lakknahast kingadega. Peale selliste tunnistuste andmist pääses Paulus võllast ja ta viidi tagasi GULAG­i laagrisse.
Peale Nürnbergi protsessi korrutasid kommunistlik propaganda, kõik sõjaeksperdid ja ajaloolased, kindralid ning nende järel ka miljonid inimesed, et Saksamaa tungis Nõukogude Liidule kallale röövellikult ja ilma sõda kuulutamata. Ja siis loevad needsamad miljonid inimesed marssal Žukovi memuaaridest: „Saksamaa valitsus kuulutas meile sõja.”
Žukovi memuaarid anti välja sadades keeltes. Kuid millegipärast ei taipa keegi lugejaist, et kommunistlike agitaatorite kuulutatud tõde ei lähe ots-otsaga kokku. Ka ei vaevunud läänemaailm seda „väikest viga” märkama.
Nürnbergi protsessil mõisteti kaks kohtualust õigeks, kaheksa erinevateks tähtaegadeks kuni eluks ajaks vangi ning üksteist surma poomise läbi. Viimaste hulka kuulus ka Göring, kes lõpetas elu enne hukkamist enesetapuga. Järgnevatel väiksematel kohtuprotsessidel mõisteti veel 24 kohtualust surma, 35 õigeks ja 114 erinevateks tähtaegadeks vangi. Suur hulk sõjakurjategijaid anti kohtu alla riikides, kus nad olid kuritegusid sooritanud.

Võitjate kuritegusid ei arutatud

Kuigi vallutussõja alustamine 1939.–1941. aastal kehtinud seaduse alusel ei olnud veel kriminaalkorras karistatav, ehkki sellega rikuti eetilisi põhimõtteid, siis sõja vallapäästja kriminaalkorras vastutuselevõtmiseks teo toimepanemise ajal vastav rahvusvaheline õigusnorm puudus.
Samal ajal Nürnbergi kohtus arutusel olnud mittekallaletungi lepingut ja vallutussõja alustamise nõudeid ei rikkunud mitte ainult Saksamaa, vaid ka Nõukogude Liit, kes ründas 1939. aastal sõda kuulutamata Poolat ja Soomet ning 1945. aastal Jaapanit. Seda loetelu võib veelgi jätkata, kuid Nürnbergi tribunalis neid küsimusi ei arutatud.
Nürnbergi protsessil ei arvestatud ka põhimõtet, et süüdimõistetavalt ei saa nõuda nende õigusnormide täitmist, mida kohtumõistjad ise pole täitnud.
See tähendab, et kui analoogseid kuritegusid on toime pannud võitjapool, ei oleks tohtinud kaotajat neis tegudes süüdistada, või siis oleks tulnud samasuguste õigusrikkumiste eest karistada ka liitlasi.
Nürnbergis jäi kahjuks võitjapoole kuritegudele juriidiline hinnang andmata. Veelgi enam: Nõukogude Liit süüdistas Nürnbergis natse Poola sõjaväelaste massilises hukkamises Katõnis, kuigi liitlased teadsid, et veresauna pani toime Nõukogude Liidu NKVD. Stalini korraldusel ei tohtinud protsessil puudutada MRP salaprotokollide teemat. Nii juhtuski, et nõukogude sõjaväelastest kohtunikud mõistsid Ribbentropi süüdi kallaletungi eest Poolale, kuigi nende endi armee oli Poola hävitamises osalenud.
Võitjariikide kontole läheb veel teisigi Nürnbergi protsessi õiguspunktide rikkumisi. Nii tulnuks punkti – kuriteod inimsuse vastu, alusel võtta menetlusse näiteks liitlaste poolt Saksamaa linnade massiline pommitamine, mis toimus otse tsiviilisikute hävitamise eesmärgil. Selle käigus hukkus 593 000 tsiviilisikut, 26 000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39 000 sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900 000 inimest, kellest 76 000 hiljem suri. Hiroshimale ja Nagasakile heidetud USA aatompommid tapsid 140 000 tsiviilisikut.

Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladel

Ometi jätkus ka veel Nürnbergi protsessi ajal sakslaste massiline küüditamine ja tapmine Nõukogude Liidu kontrolli alla langenud aladel. Isegi mitte NLi ja tolle okupeeritud riikide elanikud ei pidanud läbi tegema selliseid sundmigratsiooni ja deporteerimise õudusi, mis langes 1945. aastal osaks sakslastele.
Sakslaste väljajuurimine idapoolsetelt aladelt toimus kahes etapis, mis mõlemad olid ühtviisi traagilised. Esimene oli paaniline põgenemine läheneva Punaarmee eest, teine inimeste sihilik väljasaatmine piirkondadest, kus sakslased olid elanud paljude põlvkondade jooksul, mõnel pool isegi tuhatkond aastat.
1945. aasta jaanuaris alanud paaniline põgenemine tõi inimestele kaasa niisuguseid kannatusi, millele pole kogu sõja jooksul – välja arvatud koonduslaagrid – midagi samavõrdset vastu panna.
Kartes Punaarmee metsikusi, põgenes Ida-Preisimaa elanikkond, kelle rahvaarv oli tohutult kasvanud sinna Poolast ja Baltikumist põgenenud inimeste arvel, keset karmi talve massiliselt oma kodudest ja suundus Läänemere rannikule, et sealt laevadel Saksamaale pääseda. Umbes 450 000 põgenikku evakueeriti Pillau sadama kaudu. Ligi 900 000 inimest läks jalgsi mööda 65 km pikkust tammi Danzigi, või üle kinnikülmunud Frisches Haffi laguuni, et jõuda Läänemere sadamates ootavatele laevadele. Kuid siin ootasid neid uued ohud. Merel küttisid Saksa põgenikelaevu Vene allveelaevad. Ühe suurima põgenikelaeva Gustloffi, 8000 põgenikuga pardal, uputas torpeedoga Vene allveelaev Š­13. See oli suurima ohvritearvuga laevahukk merekatastroofide ajaloos üldse.
Samal ajal ilmutas Wehrmacht põgenike päästmist katta püüdes meeleheitlikku vastupanu. Hitleri välisministeeriumi riigisekretäri poega, hilisemat Saksmaa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäckeri autasustati neis lahinguis üles näidatud vapruse eest esimese klassi raudristiga.
1945. aasta talvel deporteeriti Euroopa idaossa jäänud sakslased, kokku umbes 14 miljonit inimest, kes elasid Sileesias, Tšehhi Sudeedimaal, Pommernis ja mujal, läände – põhiliselt Briti okupatsioonitsooni Saksamaal. Küüditatud pidid üle elama ränki kannatusi. Arvestuste kohaselt hukkus Tšehhoslovakkiast põgenemisel teel olles 250 000 inimest, Poolast põgenemisel 1,25 miljonit ja teistest Ida-Euroopa riikidest põgenemisel 600 000 sakslast. 1946. aastaks oli Saksamaa elanikkond ida pool Elbet kahanenud 17,26 miljoni inimese võrra. 6)
Peale sõja lõppemist toimunud sakslaste küüditamine, mida tihti sooritati kuritegeliku jõhkrusega, oli Potsdamis 1945. aasta juulis sõlmitud võitjate kokkuleppe kohaselt täiesti seaduslik.
Vastavalt konverentsi protokolli artikkel 13 järgi kuulusid Poolasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse jäänud sakslased ümberasustamisele. Veelgi enam – Potsdamis leppisid liitlased kokku Saksamaa piiride muutmises, andes poole Ida-Preisimaast Poolale, kusjuures teine pool jäi Nõukogude Liidule. Peale selle läks Poolale veel Sileesia ja Pommern.
Need piirimuutused, kus Poola pidi loovutama oma idapoolsed alad, nihutasid Poola piiri sadu kilomeetreid lääne poole. Demograafiliselt tähendas see, et sõjajärgset Poolat asustasid ainult poolakad.
Potsdami konverentsil tehtud kokkulepped mõjutasid Euroopa tulevasi riike tunduvalt rohkem kui Jaltas tehtud otsused. Nagu teada, leidsid Jaltas tehtud Suurbritannia ja Ühendriikide järeleandmised Nõukogude Liidule hiljem lääne poliitikute hukkamõistu kui „reetmine” ja seda eelkõige Poola antikommunistliku pagulusvalitsuse suhtes, kus Stalini nõudmisel läks võim Poolas kommunistliku Lublini komitee kätte.
Potsdam mõjutas sõjajärgset olukorda märksa rohkem. Kiites heaks sakslaste ümberasustamise Ida-Euroopa aladelt, taastati Euroopas suurel määral niisugused etnilised piirid, nagu need olid olnud 9. sajandi alguses Karl Suure keisririigi moodustamise ajal.
Sellega lahendati ühe hoobiga „vähemusrahvuste probleemid” ja kindlustati kahele järgnevale põlvkonnale Nõukogude Liidu domineeriv seisund Kesk- ja Ida-Euroopas. Pärast 1945. aastat jäi Euroopas Elbest lääne pool kehtima demokraatlik riigikord, Elbest ida pool aga pöörduti stalinlikul Venemaal kehtinud poliitilise süsteemi kohustusliku kehtestamisega tagasi autokraatia juurde.

Punaarmee metsikused Ida­Preisimaal

Mõrvatud lapsed ja naised Nemmersdorfis.

Ida­Preisimaal olid tuhanded sakslased elanud mitu põlve ja see oli saanud nende kodumaaks. 1944. aasta sügisel alustas Punaarmee pealetungi, mille eesmärk oli vallutada Berliin. Esimene suur lahing Ida-Preisimaa pärast algas oktoobris 1944, mis põhjustas tuhandete inimeste põgenemise läheneva Punaarmee eest.
1944. aasta 20. oktoobri hommikul tungisid kindral Burdeinõi 2. üksiku tankikorpuse tankid äkkrünnakuga üle Angereppi jõe ja vallutasid Nemmersdorfi asula. Kolm päeva oli Nemmersdorfi küla venelaste käes. Kui paljud praegu Majakovskoje nime kandva asula elanikest tapeti, pole siiani päris selge, kuid sellest sai üks venelaste poolt tsiviilelanike kallal toime pandud hirmutegude sümboleid.
Sakslased asusid raevukale vastupealetungile ja neil õnnestus küla tagasi vallutada. Seal avanes neile kohutav pilt punaväelaste toime pandud hävitustööst ja mõrvatud elanikest. Naised ja lapsed olid jõhkralt tapetud. Paljud naised olid enne mõrvamist metsikult vägistatud.
Punaväelased olid seal tõelises patriootlikus vaimus täitnud väeosades levitatud Stalini austaja, juudi soost kirjaniku Ilja Ehrenburgi üleskutseid. Neis väeosades levitatud üleskutsetes kutsuti vene soldateid saksa tsiviilisikuid metsikult hävitama:
„Tapke! Tapke! Pole olemas niisugust kuritegu, milles pole süüdi sakslased, ei elavad ega need, kes veel sündimata. Täitke seltsimees Stalini käsku ja trampige fašistlik elajas surnuks tema enda koopas. Murdke vägivallaga saksa naiste rassistlik kõrkus. Võtke neid seaduspärase saagina. Tapke, vaprad edasitormavad punaväelased.”
Ja veel üks tsitaat Ilja Ehrenburgilt, milles ta kutsus üles punaarmeelasi vaenlase naisi vägistama:
„Tapke nad! Saksamaal pole keegi süütu. Ei elav ega alles sündimata. Järgige seltsimees Stalini sõnu ja purustage fašistlik koletis tema enda koopas. Murdke saksa naiste rassiuhkus! Võtke nad seaduslikuks sõjasaagiks! Võiduka Punaarmee vahvad sõdurid, tapke nad!”
Niisuguseid hüüdlauseid lugesid pealetungivad punasõdurid lendlehtedelt, mida levitasid Nõukogude armee staapide propagandistid.
1945. aasta märtsis kirjutas Ilja Ehrenburg artikli, kus teatas, et Punaarmee ees seisab austav ülesanne vähendada saksa rahva arvu. „Kui sa pole päevas tapnud vähemalt ühe sakslase, on see päev raisku läinud.”
Loosungid ja plakatid, mis alistatud aladele üles tõmmati ja majaseintele kleebiti, kõlasid: „Punaarmeelane! Sa oled nüüd Saksamaa pinnal. Kättemaksutund on tulnud!”
Nemmersdorfi külas toimunust sai aga kahe teraga mõõk. Saksa propagandaministrile Joseph Goebbelsile oli see lausa taeva kingitus. Ta laskis otsekohe dokumenteerida punaarmeelaste metsikused, lootes sellega suurendada tsiviilisikute vastupanu. Ta kutsus kohale ka rahvusvahelised vaatlejad. Kuid selle tulemuseks oli paaniline elanike põgenemine Ida-Preisimaalt.
Esimesed neutraalsed teated Nõukogude sõdurite metsikusest jõudsid maailma 1945. aasta veebruari keskel, pärast seda, kui Punaarmee oli vallutanud Budapesti. Ungari naised ja tüdrukud olid lukustatud Nõukogude sõjaväe peatuspaikadesse Buda poolel ja neid vägistati korduvalt. Toitu ja veini otsides rüüstasid punaarmee sõdurid maju ja keldreid.
Ent Ida-Preisimaa kannatas tunduvalt enam kui Rumeenia või Ungari. Kannatas isegi enam kui Saksa emamaa ise, sest siin sai punaarmee soldat esmakordselt suhu vaenlase vere magusa maitse. Hiljem püüdis armee juhtkond sõdurite julmusi küll veidi enam kontrolli all hoida, kuid oli juba hilja.
Keegi Nõukogude sõdur Leonid Rabitšev kirjutab: „Naised, emad ja nende lapsed lebavad mõlemal pool teed ning nende kõikide ees seisab meestearmaada, püksid rebadel. Veritsevad või teadvuse kaotanud naised heidetakse kõrvale ja meie mehed lasevad maha need, kes üritavad oma lapsi päästa.”
USA ajaloolane, paljude Teist maailmasõda käsitlevate monograafiate autor John Erickson teeb sellest perioodist kokkuvõtte: „Edasitungi iseloomustab kiirus, raev ja metsikused. Külad ja väikesed linnad põlesid, Nõukogude sõdurid vägistasid, palju tahtsid, ja rahuldasid oma atavistlikku kättemaksuiha kõikides majades ja korterites, kust leidsid mingeidki natside märke või sümboleid… Teedel liikusid pikad põgenike ning liitlaste vabastatud sõjavangide ja sunnitööliste kolonnid. Mõned neist inimestest lasti lihtsalt maha või siis tegid hiiglaslikud Nõukogude tankikolonnid neist turmtulega verise inim-ja hobusepudru. Vägistatud naised naelutati käsipidi vankrite külge, kus istusid nende perekonnad.”

Veel üks katke sõja järel kogutud tunnistustest:
„Lõpuks üks terve maja, kus ilmselt elatakse. Kuid kui me sisse astume, avaneb uskumatult jube pilt: laialipuistatud ja mahavalatud toit, surnud inimesed istuvad diivanil, ripuvad toolidel, lamavad voodis… Pikad ööd täis tulistamist ja pidevat inimjahti. Alalõpmata kostab naiste karjumist ja tüdrukute nuttu.”
Üks Vene sõdur kirjutas sõja ajal saksa naiste kohta: „Neid ei tule ära rääkida, lihtsalt tõstad nagaani ja kamandad: „Pikali!”“ Nii ellujäänud tunnistajad kui ka mõned Nõukogude võitlejad on jutustanud seksuaalsetest jäledustest, piinamistest ja alandustest, mis said osaks juhuslikult ette jäänud inimestele.
„Sääraseid asju on kirjeldatud tuhandeid kordi,” nendib Theo Sommer oma raamatus „1945. Ühe aasta elulugu”.
Saksamaale ja Austriasse sissemarsil mõrvasid punaarmeelased 56 000 tsiviilisikut. Kolm miljonit saksa naist, vanurit ja last deporteeriti Venemaale. Ka kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi vägistasid punaarmeelased ligi kaks miljonit naist ja alaealist tütarlast, kellest 300 000 tapeti. Kümned tuhanded vägistatult rasestunud naised ning tütarlapsed sooritasid enesetapu. Sajad tuhanded sünnitasid soovimatuid lapsi. Punahordide vägivalda saatis ennenägematu julmus.
Punaarmee tapmistest, röövimistest ja massilistest naiste ja laste vägistamisest vallutatud maadel hakati rääkima alles mõni aasta tagasi. Venemaal on see fakt täielikult maha vaikitud ja sõjaveteranid keelduvad tunnistamast Punaarmee poolt 1945. aastal vallutatud maades toime pandud jõhkraid tegusid. Venemaa ajaloolaste vanem põlvkond usub siiani Punaarmee õilsusesse ja humaansusesse.

Punaarmee metsikusi kinnitab ka BBC film „Sajandi sõda” (näidati ka Venemaal televisioonis), kus tunnistajad räägivad punaarmeelaste metsikusest. Filmis tuuakse hulgaliselt fakte peale Berliini vallutamist toime pandud vägistamistest ja röövimistest. Üks sakslanna räägib, kuidas paarkümmend punaarmeelast teda, rasedat naist, 1945. aasta jaanuaris Ida-Preisimaal vägistasid. Filmis õigustavad Berliini vallutajad ka veel peale relvarahu väljakuulutamist vangilangenud SS-sõdurite mõrvamist.
Punaarmee rüüstamistest ja alaealiste korduvatest vägistamistest ning massilistest enesetappudest meeleheitel Berliinis ja mujal Saksamaal on juttu ka dokumentaalfilmis „Punatäht Saksamaa kohal”. Filmis uhkustab berliinlannade vägistamisega üks Punaarmee kapten, öeldes:
„Meil oli eesõigus. Me olime noored ja meile see meeldis.” Punaarmee vägistamistest on juttu samuti dokumentaalsarjas „Hitleri lapsed”.
Kõigest selle kohta on Berliini ajaloolane Jörg Friedrich Saksa nädalaajakirjas Focus kirjutanud:
„Punaarmee sisenemisega tollase Saksamaa territooriumile 1944. oktoobris algasid niisugused röövimised, vägivallatsemised ja mõrvad, et ka neutraalsete vaatlejate arvates oli kordasaadetu omane pigem keskaegsete mongolite hordidele kui 20. sajandi Euroopa sõduritele.”
Siinjuures vaid mõni ajakirjas Focus avaldatud fakt.
Ajakiri kirjeldab tollase Königsbergi (Kaliningrad) lähistel Metgethenis nähtut. 29. jaanuaril 1945 langes see eeslinn Punaarmee kätte, kuid sakslased vallutasid selle hiljem tagasi.
Saksa sõduritele avanesid pildid, mida on raske välja mõelda ka kõige haiglasemal mõistusel. Nii leiti ühelt väljakult kaks umbes 20­aastast tüdrukut, kes olid tapetud eriti võikal kombel. Kõigi märkide järgi olid tüdrukud seotud jalgupidi kahe sõiduki külge ning rebitud pooleks…
Ühest villast leidsid saksa sõdurid umbes 60 naist, kellest pool olid täiesti hullunud. Vene sõdurid olid neid vägistanud 60-70 korda päevas. Villa taga olid hunnikus alasti naiste ja tääkidega läbi torgitud laste laibad.
„Ühes talus nägime viit last, kes olid keelt pidi laua külge naelutatud,” kirjeldas üks õuduste tunnistaja Heydekrugi külas nähtut.
Külast olid läbi käinud 1. Balti rinde 43. armee võitlejad. Veidi hiljem märkas sama tunnistaja viit nööriga kokku seotud tüdrukut, kelle riided olid räbalais ja seljad puruks kraabitud. Neid oli koos mingi sõiduki järel lohistatud.
Focus meenutab ka ühe endise punaarmeelase ja hilisema dissidendi Lev Kopõlevi mälestusi, kes Ida-Preisimaale saabudes nägi seal teiste hulgas ühe vana naise laipa.
„Naise kleit oli puruks rebitud. Jalgade vahel oli telefoniaparaat, mille toru oli torgatud vagiinasse,” meenutas Kopõlev. Katse eest kaitsta saksa tsiviilelanikkonda vene sõdurite sigaduste eest, saadeti major Kopõlev hiljem üheksaks aastaks vangilaagrisse.

Teatavasti tagandati marssal Žukov hiljem Berliini vallutanud väegrupi ülemjuhataja kohalt just selle eest, et ta ei suutnud armees korda majja lüüa. Peale Berliini vallutamist laskis Žukov oma meestel kolm päeva seal teha kõike, mis hing ihaldas. Võib ainult arvata, mida võidust hullunud punaväelased seal kõik korda saatsid. Massiline vägivald tsiviilelanike kallal, vägistamised ja röövimised kestsid seal tunduvalt kauem kui kolm päeva. Isegi Stalinile torkas see korralagedus silma. Kogu häda oli selles, et vene ohvitserid varastasid ja vägistasid koos soldatitega.
Punaarmee sõdurite metsikustest vallutatud maades oli teadlik ka Eesti Laskurkorpuse juhtkond. Nii andis kindralleitnant Pärn korpuse eelvägedele käsu: kiiresti liikuda Tallinna peale ja jõuda sinna enne venelaste üksusi. Kindral ütles, et Eesti Korpus peab sinna jõudma kiiresti eelkõige sel põhjusel, et venelased ei hakkaks Tallinnas rüüstama ning elanikke vägistama ja tapma.
On väär arvata, et täna Läänes kõige selle suhtes ükskõiksed ollakse. Mida aeg edasi, seda rohkem ilmneb uusi fakte ning Ameerikas, Taanis, Saksamaal ja Poolas räägitakse kommunismi kuritegudest aina rohkem. Ka Balti riikides on hakatud peale taasiseseisvumist häält tõstma.
Tänane Saksamaa on tunnistanud natsirežiimi kuritegusid ja andeks palunud isegi rohkema eest, kui hitlerlased tegelikult korda saatsid. Seevastu Venemaa, kes on Nõukogude Liidu järglane, ei taha kuidagi tunnistada kommunistliku režiimi poolt teiste rahvaste juures toime pandud kuritegusid, väites, et nemad ei ole midagi teinud ja kui tehtigi, siis süüdi on mõni üksik marodöör... Näib, et end demokraatlikuks pidaval Venemaal pole midagi muutunud.

Võitjate väejuhid 5. juunil 1945 Berliinis. Vasakult Bernard Montgomery, Dwight D. Eisenhower, Georgi Žukov ja Jean de Lattre de Tassigny.

Lääneriigid kandsid kommunismi kuriteod maha

Teatavasti kaotas Saksamaa pärast sõja lõppu, s.t juba rahu ajal seitse miljonit inimelu. Sellest, kuidas käidi ümber saksa rahvaga (nii sõdurite kui ka tsivilistidega) sõja lõppedes, pole varem kusagil räägitud ega kirjutatud. Sakslased ise ei tohtinud sellest iitsatadagi (nemad olid ju kõiges süüdi) ja teised ei tahtnud sellest rääkida, sest sakslasi kaitsta polnud poliitiliselt korrektne.
Hiljem on väidetud, et Stalini initsiatiivil organiseeriti Nürnbergi protsess selleks, et mõista natside üle kohut nende koonduslaagrite pärast. See väide on äärmiselt pentsik, sest Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid „ustav leninlane” ning Trotski ja Stalini õpilane.
Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus „Profiles in Courage” tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide vastuseisule, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualustest oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena.
J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et „Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis”. Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid alles sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kes olid veel vähe puutunud kokku „anglosaksi kohtupärandiga”.
9. jaanuaril 1949. aastal avaldati ajalehes Washington Daily News ja sama aasta 23. jaanuaril ajalehes Sunday Pietorian kohtunik Edward Van Rodeni juhitud Simpsoni komisjoni uurimise tulemused, mille järgi oli Nürnbergi kohtus tunnistusi andnud 139-st natsist süüalusel 137-l purustatud piinamisel munandid. Neid oli ka teiste jõhkrate võtetega piinatud.
1993. aastal avaldas juudi soost ajaloolane John Sack New Yorgis raamatu „An Eye For An Eye”, kus ta tõestas, et pärast sõda tapsid juudid „kättemaksuks” kümneid tuhandeid sakslasi.
Hämmastav on ka Nürnbergi protsessi puhul Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa käitumine. Nende esindajad istusid koos miljoneid inimesi hävitanud ja kogu Euroopat kommunismile allutada tahtnud Stalini esindajatega ühise kohtulaua taga ja mõistsid kohut juute hävitanud ja Stalini kavatsusi nurjata tahtnud hitlerlaste üle. Istudes kommunismi kurjategijatega ühise kohtulaua taga, kandsid lääneriigid seega maha kõik kommunismi kuritööd ja andsid Kesk-Euroopa Stalinile vägistamiseks, tuues seejuures põhjenduseks, et Stalin päästis Kesk-Euroopa rahvad ja nüüd on tal õigus toimida oma äranägemise järgi. Seega reetis end demokraatlikuks nimetav Lääs demokraatia peale Jalta ka veel Nürnbergis.

Erinevalt natsionaalsotsialismist, mis peale Teist maailmasõda hukka mõisteti, ei ole kommunismi seni avalikult inimkonna suurimaks paheks tunnistatud. See õilmitseb edasi Kuubas, Põhja-Koreas, Vietnamis jm. Ka on veel tänastes demokraatliku riigikorraga maades suurel hulgal järel neid pahempoolse vaatega tegelasi, kes varem Nõukogude Liidu palgal olid. Neid on nii valitsustes kui ka riigiaparaatides, olles seal alati valvel, et kommunistliku ideoloogia üle ei korraldataks uut Nürnbergi.
Kuid viimasel ajal on hakanud vähehaaval ilmuma tõest informatsiooni Teise maailmasõja kohta. Paljud lääne sõjaajaloolased paistavad aga sellest informatsioonist lausa jahmunud olevat, kuna see kipub pea peale pöörama kogu nende senise nägemuse Teise maailmasõja süvapõhjustest. Oli ju läänemaailma pärastsõjaaegne propaganda kogu maailmale pähe tagunud teesi: Teise maailmasõja päästis valla Saksamaa, kes olevat saavutanud sõja vallapäästmiseks relvastuses tohutu ülekaalu teiste maailma riikide üle. Selle ülekaalu olevat aga murdnud ühiselt venelased, inglased ja ameeriklased, sõja käigus, millega otsustati edaspidine Euroopa tulevik ja päästeti euroopa rahvad natsismiohust, ja tänutäheks selle eest anti Ida-Euroopa rahvad Stalini meelevalla alla.

„Kuidas võidi nii teha?” küsis 1975. aastal Washingtonis, ühel AFLCIO ametiühingute kongressil kõnega esinenud Nõukogude Liidust välja saadetud Aleksander Solženitsen, kus ta muu hulgas ütles:
„Sündinud on lihtsale inimmõistusele midagi arusaamatut. Meie seal, jõuetud, keskmised nõukogude inimesed ei saanud aasta aastalt, aastakümnelt aastakümnete järele aru, mis sünnib? Kuid kuidas seda seletada, et seda ei saanud Briti, Prantsusmaa, USA võitjad riigid? Alati dikteerivad rahu ju võitjad riigid. Nad seavad kindlad tingimused, nad seavad sisse niisuguse eksistentsi, mis vastab nende filosoofiale ning nende arusaamisele vabadusest ja rahvuslikest huvidest.
Kuid selle asemel, alates Jaltast, kirjutasid teie riigijuhid seletamatul kombel alla ühe kapitulatsiooni teise järele. Teie president Roosevelt ja Lääs ei esitanud kunagi Nõukogude Venemaale mingeid nõudmisi, vaid piiramatult abistasite ning pärast piiramatult taganesite...
Juba Jaltas tunnustati vaikides ja ühegi vajaduseta Mongoolia, Moldova, Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist. Pärast seda ei tehtud mitte midagi Ida-Euroopa kaitseks ja anti ära veel 7­8 Ida-Euroopa maad.
Pärast sõda nõudis Stalin, et temale antakse välja ka need nõukogude kodanikud, kes ei taha kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Kuidas andis? Need võeti jõuga... Briti sõdurid tapsid venelasi, kes ei tahtnud minna Stalini juurde vangi ja tõukasid need sinna Stalinile hävitamiseks jõuga. Alles nüüd on see teatavaks saanud. Poolteist miljonit inimest...”

Nõukogude ajastu kuriteod vajuvad aegade hämarusse

Et varjata Nõukogude Liidu kuritegusid, on maailma teadlased, ajakirjanikud ning Hollywood hoidnud kõik sõjajärgsed aastad tähelepanu vaid juudi holokaustil. Hollywoodi filmistuudiod väntavad ikka veel täismetraažilisi holokausti filme. Juudiorganisatsioonid jälitavad natsimõrvareid.
Samal ajal on aga kommunismi holokaust olnud täielikult ignoreeritud. Ukraina genotsiidist (1932/33. aasta näljahäda) ja Stalini gulagist on säilinud vaid mõni foto. Filme sellest on tehtud vaid paar-­kolm, ning neiski pole avalikustatud kogu tõde.
Ka pole Venemaa kohtusse viinud oma massimõrvareid nagu seda tegi Saksamaa. Kogu maailm teab natside Adolf Eichmanni ja Heinrich Himmleri kuritegudest ning Babi Yarist ja Auschwitzist. Kuid kui palju teatakse nõukogude massimõrvareist Dzeržinskist, Kaganovitšist, Jagodast, Jezovist, Beriast ja teistest? Vaevalt et läänemaailm oleks kirjanik Aleksander Solženitsõnita midagi kuulnud Nõukogude surmalaagritest. Läänes räägitakse ja kirjutatakse ainult natsismi kuritegudest, samal ajal kui nõukogude ajastu kuriteod vajuvad aegade hämarusse ja muutuvad nostalgiaks.
Kas Nõukogude Liidu agressioon Poola, Soome ja Balti riikide suhtes, kümnete miljonite Ida-­Euroopa riikide ja Saksamaa elanike deporteerimine ja inimeste füüsiline hävitamine, sõjavangide surnuksnäljutamine, tsiviilisikute mõrvamine ning miljoni saksa naise vägistamine punaväelaste poolt poleks pidanud mahtuma mõne Nürnbergi Sõjatribunali kuriteokategooria alla?
Aga liitlaste poolt Saksamaa linnade lauspommitamine ja Jaapani linnade tuumapommidega hävitamine, mille tagajärjel hukkus ligi miljon tsiviilelaniku? Miks need kuritööd ei mahtunud mõne Nürnbergi kohtu koostatud Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta süüdistuspunkti alla?
Teise maailmasõja võitjate ja Teherani vandenõulaste ühise võidu tähistamine on hoiatav märk: poliitikas ei ole moraali.

1) G. Žukov, (vene. k. lk 248; eesti k. lk. 66)
2) „Teise Maailmasõja ajalugu”, 4 kd, lk 31
3) G. Žukov, (Eesti k. lk. 30)
4) Keiteli ülekuulamise protokollist 17. 07. 1945
5) Jodli ülekuulamise protokollist 18. 07. 1945
6) Andmed John Geegani raamatust „The Second World War”, 1989.