|
|
Juuniküüditamise
algus Võrumaal
Peatükk Herbert Lindmäe
raamatust:
Suvesõda Võrumaal 1941
Veel oli Eestis nagu
muistseil päevil imeilusad juunipäevad, kuid polnud
need enam õnnelike valgete ööde ajad. Paljudele
jäi kuulmata rukkiräägu ihkehüüd ja märkamata
lillis niidunõlvad – punane terror otsis üha
uusi ohvreid ja tipnes juuniküüditamisel. Võrumaal
oli mure ja lein.
Võrumaa toimepandud
küüditamises kui inimsusevastases kuriteos on peasüüdlaseks
EK(bP Võrumaa Komitee I sekretär August Kuhlberg.
Aasta hiljem pidi ta ülekuulamisel jutustama oma veresüüst
politseile. Nii tunnistas ta ülekuulamisel (672, lk 12):
“Millal partei keskkomitee eestlaste väljasaatmise otsuse
tegi, seda mina ei tea, kuid väljasaatmise kava oli olemas
juba võimule tulekul. Minu teadmisel oleks tulnud väljasaatmisele
eestlaste hulgast vähemalt 75%, sest oli ette nähtud,
et kõik isikud, kes on vähegi aktiivsed vastased ja
ei poolda meie kommunistlikku korda ja ei saa meie tõekspidamistega
rahul olla, milline asjaolu eriti eestlaste juures tõele
vastas, kui arvestada iseloomu, töötahet ja tõekspidamisi.”
Ja pärast võimule tulekut alustatigi koos okupantidega
eestlaste hävitamist.
August Kuhlberg jätkab (672, lk 80-81): “Kodanike
väljasaatmise eeltööd hakkasid siis, kui ilmusid
Rahmilevitš ja tema kaaslased, nad hakkasid koguma andmeid
isikute kohta, kes polnud vastuvõetavad kommunistlikule
korrale ja olid tuntud aktiivsetena. Väljaviimisele kindlat
tähtaega ei määratud, kuid esialgu toimetati need
isikud, kes olid eriti aktiivsed ja silmapaistvad, vanglasse GPU
agentide Rahmilevitši, Reisneri jt. poolt.”
Küüditamise ettevalmistamisel NKGB kolmanda korruse
mehed asusid Võrus juba varakult nõudma andmeid
jõukama rahva kohta linna- ja vallavalitsustest (672, lk
80). Nii saadeti 7. septembril 1940 Antsla vallamajast NKGB osakonda
nõutud teatis Kobela küla Hinni talus eluneva August
Valneri pere kohta. Vallavanem A. Liber ja vallasekretär
J. Sööt kirjutasid, et A. Valner on sündinud
aastal 1881, abikaasa Meeta 1893, ülikoolis käiv tütar
Valve 1918 ja poeg Virgo 1920. Kirja pandi, et talul on 42 ha
põldu, 21 ha heinamaad, 1 ha viljapuuaeda ja 53 ha metsa.
Lautades oli 8 hobust, 12 lehma ja 9 siga. Talus töötas
viis palgatöölist.
Kuid ega parteisekretär August Kuhlberg ise sellest eeltööst
eemal ei seisnud. Nii kinnitab NKGB osakonna masinakirjutaja Elin
Kisand (672, lk 81): “August Kuhlberg käis väga
tihti NKGB ruumes. Algul käis Rahmilevitši, hiljem Reisneri
jutul. Nad kõnelesid kinniste uste taga. Kord nägin
sekretär-arveametniku Eva Katsova laual rikutud ja läbikriipsutatud
blanketti, mille alla oli trükitud „maakonna kolmik“.
Küsisin, kes sinna kuuluvad. Kotsova seletas, et Kuhlberg,
NKGB ülem Reisner ja SARK-i ülem Vilson (Evald Vilson*
– H.L.).“
Väljasaadetavate
nimekirja kinnitas maakonna kolmik e troika.
Esialgu väitis August Kuhlberg ülekuulamisel, et tema
maakonna troikassse ei kuulunud, hiljem aga tunnistas: Väljasaatmise
komitee ehk nn troika pidi koosnema partei, NKGB ja NKVD esindajaist,
kusjuures partei esindajaks olin mina, NKGB esindajaks Reisner
ja NKVD poolt Vilson.
August Kuhlbergi sõnul nädal enne 14. juunit helistati
talle Keskkomiteest ja kutsuti Tallinna. Ta jutustab: Umbes
nädal enne minu Tallinna kutsumist käis Reisner minu
juures ja küsis, kas mulle keskkomiteest on midagi teatatud.
Vastasin, ei midagi iseäralist. Seepeale ütles Reisner,
et küll sind kutsutakse siis varsti Tallinna ja eks sa siis
kuuled. Meil on praegu suured asjad teoksil. Rohkem ma sulle praegu
rääkida ei või. Vist seekord rääkis
Reisner mulle ka, et Leningradist tulevad ekskursandid (vast
ikka kursandid – H.L.), kel õppeotstarbel pidid
olema mõned ülesanded sooritada Võru ümbruses,
ja palus, et ma muretseksin neile korteri...
Jaan Ellen märgib: “Reisner ei liialdanud: „suured
asjad“ olid tõepoolest teoksil. Peale tema ja ta kaaslaste
ajasid neid asju kuulekalt ka „väikesed vennad“
kahe linna ja valdade täitevkomiteedes. Nemad aitasid perekondi
loomavagunitesse toppida NKGB-le „õiendusi“ vorpides.”
August Kuhlberg tunnistab: “Koosolek peeti Tõnismägi
16 keskkomitee ruumes... Koos olid kõik maakondade ja linnade
komiteede sekretärid, keskkomiteest Karl Säre, Nikolai
Karotamm, Boris Kumm ja veel mõningad NKGB venelased, kelle
nimesid ei tea.
Boris Kumm esines
lühikese kõnega. Ta seletas meile: olla andmeid, et
vastasleer on ennast organiseerunud ja kavatsevat Nõukogude
võimu vastu väljaastumist ette võtta... Seejuures
seletas Kumm, et kavatsetakse Eestist välja saata kõik
Kaitseliidu juhtivad jõud kompaniipäälikust alates,
aktiivsed Isamaaliidu tegelased, vabadussõjalaste liikumisest
osavõtnud aktiivsed tegelased, poliitilise politsei ametnikud
ja teised politseiametnikud, kes on paistnud silma ja kes on ennast
avaldanud aktiivsete vastastena. Samuti kuulusid väljasaatmisele
suurtalukohtade omanikud, kelle talukoht on üle 100 hektari,
ning suuremate kaupluste omanikud... Väljasaatmisele kuulusid
perekonnapea ühes naise ja lastega ehk üks ja sama leibkond.
Boris Kumm seletas ka, kui palju on keskkomiteel kavatsus igast
maakonnast inimesi välja saata. Siinjuures pidid keskkomiteel
aluseks olema NKGB poolt kogutud andmed. Kumm mainis, et Võrumaal
tuleks väljasaatmisele umbes 350... Need arvud ei olnud lõplikud,
vaid täpne nimekiri sai koostatud NKGB agentide kaasabil
ja selleks moodustatud kolmiku poolt ja viimase juhtimisel. Partei
oli kõiges väljasaatmises vastutav ja pidi selle läbiviimist
organiseerima otsekohe ja kõige kiiremas korras. See asi
kästi hoida salajas. Ei öeldud, et väljasaatmine
algab 13. juuni öösel. Lubati selleks telefonogramm
NKGB-le anda. Parteile seda otse ei antud, mina sain sellest teada
NKGB käest.
Mõni päev enne 14. juunit anti NKGB Võru osakonnast
korraldus kutsuda kohale 80 parteilast. Minul niipalju parteilasi
ei olnud, sellepärast kutsusin ka teisi ustavaid inimesi.
Kokku tuli neid umbes 60.
Veovahendite muretsemine oli täitevkomiteede ülesanne,
kuid täitevkomiteed ei tohtinud teada, milleks neid veovahendeid
tarvitati.
13. juuni hommikul anti mulle Reisneri poolt teada, et kõik
Võrumaal asuvad veomasinad ja autobussid oleksid kogutud
13. juuni õhtuks spordiväljakule. Mina andsin selle
Reisnerilt saadud korralduse edasi Kenderile.
Kraami võis kaasa võtta 100 kg perekonna kohta.
Äraviimisel oli ette nähtud, et naised ja lapsed pidid
asetatama ühte vagunisse, mehed eraldi vagunisse. Järelejäänud
vara müügist saadud raha pidi üle antama NKGB-le,
kes pidi selle inimestele järele saatma. Hooldajaks lubati
jätta neid inimesi, keda äraviidav oma äranägemisel
soovis näha.”
August Kuhlberg tõi
keskkomiteest Võrru väljasaadetavate kohta vajalike
dokumentide blanketid, mida Reisneri ametkond kiires korras täitma
asus.
August Kuhlberg jätkab: “Iga väljasaadetava
kohta oli kolm paberit. Üks oli ankeetleht, kuhu märgiti
väljasaadetava nimi, vanus, perekonnaandmed, endine tegevus,
varanduslik seis. Teiseks oli määruse leht, millele
kirjutas alla vahistamise puhul Reisner, ja kolmandaks order.
Nii algas meil kibe töö NKGB meeste juhtimisel. Nimekirja
koostasid ja ankeetlehti täitsid NKGB agendid Alvela, Raudnask,
Majorov, Litvinov ja „ekskursandid“...
Kui nimekiri oli valmis, ankeetlehed ja orderid täidetud,
viis Litvinov nimekirja Tallinna NKGB komissarile Kummile kinnitamiseks...
Äraviimise käsk tuli minu teada 13. juuni hommikul,
kellaaega ei mäleta, NKGB komissari Kummi poolt. Äraviimine
pidi algama 13. juunil kell 22.”
Ei osanud uued võimumehed
karta või arvata, et kunagi saavad küüditamise
ettevalmistamisel ja küüditamisel koostatud dokumendid
neile endile süüdistusmaterjaliks ja tegude tunnistajaks,
mida peavad häbenema nii nad ise kui ka nende lähedased.
Saab ju neist dokumentidest lugeda, kes kogus ja koostas küüdiohvri
kohta süüdistusmaterjali, kes kirjutas alla kinnivõtmise
määrusele, kes käis vahistamas, kes korraldas läbiotsimist,
konfiskeeris keelatud kirjandust ja muud, mida pidas vajalikuks
ise ära võtta, kes raporteeris operatsiooni edukast
täitmisest, kes kuulas küüdiohvreid sunnitöölaagris
üle, kes soovitas kohaldada surmanuhtlust, millal lasti ohver
maha ja kes andis mõrvaohvri abikaasale valeandmeid tema
surma aja ja põhjuste kohta, kes andis eitava vastuse asumiselt
kojupääsemise taotlusele, kes ei pidanud soovitavaks
väljasaadetul asuda elama oma kodurajooni, kuidas kulges
rehabiliteerimisprotsess ning kes luges küüditamise
igati õigustatud ettevõtmiseks ega pidanud võimalikuks
naasnut rehabiliteerida.
Samas tuleb tõdeda, et sellist küüditoimikut,
kus kaante vahel oleks kõik kunagi koostatud dokumendid,
nähtavasti polegi. Toimikutest on eemaldatud (ja sageli mitmel
korral) dokumente, mistõttu toimikulehti on korduvalt ümber
nummerdatud. Üsna palju on toimikuid, milles on ainult 2-4
lehte. Ja kõik need materjalid on täis venepärast
lohakust.
Küüditamine viidi läbi 14. juunist kuni 17. juunini.
Inimesed aeti autodele, veeti miilitsate, NKGB-meeste ja punaväelaste
vahel raudteejaama ja topiti trellitatud akendega kaubavagunitesse.
|
Räpina metsavendade grupp. Vasakult teine Meeksi
vallamajalahingus 4. juulil 1941 langenud metsavend Herbert
Krigul.
Foto: raamatust “Suvesõda
Võrumaal 1941”
|
Võru
linn
Miilitsa operatiivvolinik
Elmar Pugast seletab ülekuulamisel oma tegudest juuniküüditamisel
Võru linnas (672, lk 94-95): “Juunis käsutati
kõik rajoonivolinikud kokku miilitsajaoskonda. Umbes kella
22 paiku ilmus kohale Reisner ühes miilitsaülemaga ja
tegi korralduse, et kõik rajoonivolinikud ja militsionäärid
läheksid komparteisse, hoiatas, et ükski ei tohi kõrvale
minna. Kompartei ruumes pidas Kuhlberg kõne, kus rääkis,
et Eesti töötav rahvas peab vabanema inimestest, kes
elatavad end teiste kulul ja need oleksid endised kaupmehed, majaomanikud,
Kaitseliidu päälikud, sinna juurde kuuluvad ka naiskaitseliidu
esinaised, isamaaliitlased ja politseid... ja need tuleb saata
sundasumisele Venemaale ühes perekondadega. Hoiatas ühtlasi
miilitsaametnikke, et keegi ei hakka nutma ja nendest ei tohi
kellelgi kahju olla ja mingisugust halatsust tunda. Samuti keelati
kõigil rääkida, kus keegi öösi käis
või mida nägi.
Pääle koosolekut jagati meid gruppidesse. Grupi koosseisu
kuulus kolm meest, juhiks venelane. Grupp, kuhu kuulusin mina,
tegutses Võru linnas. Väljasaatmisele määratute
nimekiri oli venelasest grupijuhi käes. Esimesena vangistasime
Eesti panga majas eluneva Maks Judeikini venna, kelle nime ma
ei tea, ja nende ema... Mahajäänud kraam pidi kohapeal
ära müüdama ja saadud raha omanikele Venemaale
järele saadetama. Igal kodanikul oli lubatud kaasa viia 100
kg, kuid tegelikult lubati kaasa viia rohkem. Maks Judeikinit
sel korral kodus ei olnud, veoautoga viidi tema ema ja vend jaama...
Seejärel sõitsime linna tagasi ja vangistasime August
Ebberi naise. Vara üleskirjutamisel jäi minu vahelttalituse
pärast üles kirjutamata A. Ebberi poja ratas... Aitasin
kogu aja A. Ebberi pojal kraami pakkida.
Viimasena vangistasime Arnold Palutederi, keda aga sel silmapilgul
kodus ei olnud. Viimasele sai helistatud tema töökohta
Tähe trükikotta, kust ta pea kodu ilmus... Aitasin kogu
aeg ... Palutederil kraami pakkida.”
Siinjuures Elmar Pugast ei ütle, et helistajaks oli ta ise.
Arnold Paluteder töötas Võru maakonnalehe Elu
toimetuses. Elmar Pugast nõudis: “Helistan sinu
kodust... Tule koju! Tead, sind paigutatakse ümber, uude
elukohta. Tule kohe, oodatakse!”
Nüüd rõhutab ülekuulamisel Elmar Pugast,
et ta on püüdnud igati küüditatavaid aidata.
Kas see ei ole timuka abi, kes aitab panna poomisnööri
surmamõistetu kaela.
|
|
|
