Kultuur ja Elu 2/2012

Kultuur ja Elu 1/2012

Einar Vene 60 –
Maalikunstniku unenäorännud ajas ja ruumis

tekst: Juta Kivimäe
fotod: Maria Tromp, http://www.eaa.ee/

Puruvanake. Õli, lõuend 2009

Einar Vene hiljutine näitus Vabaduse galeriis kandis pealkirja „Rännakud ajas ja ruumis”. Rännumotiiv tähistas kunstniku enda 60. juubelisünnipäeva, ent ka läbi aastakümnete arenenud erandlikku maalikäsitust, mida võikski vaadelda kui paljudest sümbolitest küllastunud müstilist rändu.
Visionäärina ületab Einar Vene oma mitmekülgsuselt nii Jüri Arraku kui ka Lembit Sarapuu. Tema aastate vältel arenenud maalilaad on eesti kunstis ainukordne ja koheselt äratuntav, ent kunstnikuga kaasamängimiseks oleks hea omada pisutki teadmisi nii kristlikust sümboolikast kui maailma rahvaste mütoloogiast, paha ei teeks ka kiirkursus unenäosümboolikast. Maalid köidavad pilku ja tekitavad huvi nii oma filosoofiliste allusioonide, muinasjutulise reaalsuse kui ka quattrecento pärandit meenutavate elegantsete kostüümide ja fantaasiaküllaste tähenduslike detailidega. Vene harrastab peenmaali ja aja jooksul on Vene renessanslik maalitehnika üha täienenud. Aastakümnete tagune algne naivism on transformeerunud keerukaks mitmekihiliseks kujunditeväljaks ja kunstniku maailmataju visuaalseks peegelduseks.
Vene on rännanud tõepoolest nii ajas kui ka ruumis ja toonud neilt rännakuilt kaasa tsitaate erinevate ajastute maalikunstist. Ta liigub oma kummalisi lugusid jutustades unenäoliselt ja kergelt, olles samas nii lapselikult naiivne kui ka tõsimeelselt sisendusjõuline. Äratuntavad tegelased muutuvad Vene maalide paradoksides taas tundmatuks ja võõraks, tundmatu aga omal kummalisel moel äratuntavaks. Varasemate näitustega võrreldes on tähenduslikke elemente lähiaastate maalipindadel vähem, ent maalija rändude haare on laienenud teemavaldkondadesse, mis tunduvad tema loomingus uudsed. Sarnaselt vanade maalijatega on ka Einar Vene kujutanud oma sündmuste kulissidena omaenese kodulinna ja soovi korral äratuntavaid Eesti maastikuvaateid. Ajuti ilmub maalidele kunstniku minakuju. Autoportree on üks võimalusi esitada oma enesekujund lavastusena, nagu Einar Vene ongi korduvalt teinud. See on võimalus esitleda end idealiseeritud renessanssrõivastuses kuningana, musitseerivalt daamilt armu kerjava narrina, macho’liku politseinikuna või Päikesepoisina. See on võimalus paigutada end mingisse ebatavalisse olukorda ja rõhutada oma kunstnikuolemust.
Virtuoosselt maalitud õlimaalidel pole enamasti palju tegemist tava­pärase illusionistliku perspektiiviga. Vene ei käsitle ka interjööri- ja maastikumaale kui akent realistlikku maailma.
Tema maalidega seoses on retseptsioon sageli jäänud pisut nõutuks või äraootavale seisukohale. Enamasti on rõhutatud sürrealismi kandepinda, on toodud kokkupuutepunkte sürrealismi klassikutega nagu Salvador Dali. Unenäolise tegelikkuse illusioon ongi Vene maalidel parasjagu absurdne, sugestiivne ja valdav. Kujunditesse süvenedes võib maalidelt leida ka naljakaid seiku, mille tegelik tähendus on teada ilmselt vaid maalijale enesele. Vene mõttekonstruktsioonid on küll leebed, ent kaugeltki mitte lihtsameelsed. Tema näitustel on raske eraldada tõsimeelset iroonilisest kalambuurist.

Kohvikus. Õli, lõuend 2012

Einar Vene semiosfäär

Eestis ei mõtle ükski maalija sarnaselt Venega. Küll aga võiks leida puutepunkte äsja Kumus eksponeeritud leedu maalija Šarnas Sauka loominguga. Ka Sauka kasutab oma teostes eri ajastute ikonograafilisi kujundeid, kujutades sarnaselt Einar Venega tänapäevase inimese mõtteid, soove, mälestusi ning ihasid.
Kogu maailmas leedu kunstnikuna tuntud Sauka loob kristlikku ikonograafiat kasutades „veriseid, alasti kistud, hullunud inimestega maailmu, mille keskmes on enamasti piinatud märter – kunstnik ise”. Leedu kaasaegset kunsti maailmas tutvustavad institutsioonid on teinud hoolikat ja tänuväärset tööd tema loomingu tutvustamiseks, Eestis kedagi meie kunstnikest sel moel maailma viia pole seni õnnestunud. Muidugi töötab Šarnas Sauka kasuks teadmine leedu katoliiklikust traditsioonist, mis omal moel moodustab kunstnikku ja tema loomingut ümbritseva tõlgitavate mõistetega täidetud atmosfääri.
Einar Vene maalidel ilmestuv maailm on toiminud ja arenenud umbes sama kaua, ent tema loodud esoteeriline atmosfäär ei toitu niivõrd teadmisest inimese olemuslikest puudustest, kuivõrd intellektuaalsest mängust nii kristlike kui ka muude religioonide ja maailma mütoloogias levinud tähendusväljadega. Ta võib juhinduda täielikult kristlikust sümboolikast, nagu näiteks 2011. aastal Viimsi Jakobi kirikus eksponeeritud näitusevalikus „Ilmutus”. Ent veelgi varasematel näitustel muunduvad kristlikud motiivid ootamatult erootilisteks nägemusteks mingis varases enamasti quattrocento maalilaadist laenatud vormistuses või tungivad ilmutuslike mälupiltidena esile alateadvusse ladestunud lapsepõlve­mälestustena.
Ka 2011. aastal rahvusraamatukogus eksponeeritud näitus „Risttee” koondas faabulaid peamiselt Piibli teemadel. Suurepärase renessanss-maalitehnika valdajana kasutas Vene 14.–15. sajandi kunstiajaloos üldtuntud kristlike autorite motiive, ent nagu tema loomingus tavaline, on kõrvuti banaalne ja ülev, aktuaalne ja ajatu. Vene maalide sõnum on leebe ja varjatult huumoriküllane. Sumedalt maalitud elegantsetes pildimaailmades kohtub kristlik sümboolika idamaiste kultuuride ikonograafilise sfääriga, unenäoliste kinniskujundite ja kummaliste fantaasiategelastega. Kogu sellest rikkalikust ja eksimatult vaid üheke maalijale omistatavast kujundlikkusest kasvab välja omalaadne semio­sfäär, Einar Vene maailm.

Pirita kloostri igavene põleng

Kõik algab lapsepõlvest. Einar Vene jaoks algas maailmatunnetus Pirital peaaegu kloostrivaremete kõrval asunud kodumajas. Lapsepõlve kuulusid nii aastakümnete eest veel vaikne omaetteolek jõekallastel, madalas vees nähtav väikeste veeolendite elu kui ka ohte ning keeldu ühendanud talvine jõejää. Varases lapsepõlves kuuldud legend Pirita kloostri põlemisest on Einar Vene loomingus kandunud maalilt maalile juba enam kui veerandsajandi jooksul. Tuli on alateadliku või unenäokujundina millegi võimsa, hirmutava ja kontrollimatu sümbol, ent samas sümboliseerib tuli ka enamikus kultuurides puhastumisprotsessi, n-ö „puhtakspõlemist” ning millegi uue sündi, nagu legend fööniksist.
Vene loomingus on maalija meditatiivne kontaktivõtt oma lapsepõlve legendide, kodulinna ajaloo ja new-age’ilike esoteeriliste õpetuste fragmentidega loonud aastaid mitmekihilisi ja huviga jälgitavaid teoseid, kus aja kihistused visuaalselt segunevad ja eri ajastute ning eri kultuuripärimuste sündmused maalipinnal uusi seoseid luues kohtuvad.
Kiusatusele järele andes ja kas või üht sellist maalikooslust analüüsida püüdes peatuksin veel sel aastal maalitud teosel „Hera, Athena ja Aphrodite”. Sel maalil kohtuvad Tallinna kõigile tuttav Toompea siluett, aegu tagasi tänase Šnelli tiigi piirkonnas paiknenud linna õunaaed ja homeroslik legend Parise kohtust. Sel maalil ilmub Paris kolme edeva ja võimuka jumalanna ette küll juba hallipäise kogenud rändurina, ent müüdiloogikat tundes on vaevalt põhjust uskuda, et tema seekordne otsus ei lõpe järjekordse katastroofiga.

Jalutuskäik Tikriga. Õli, lõuend 2009

Päikesepoiss, Tikker ja Puruvanake

Kinniskujundid Einar Vene maalidel on suures osas välja nopitud alateadvusse vajunud lapsepõlvelugudest. Keeldudest ja hirmudest, mis ajas laagerdudes on muutunud armsaks, ent samas tänagi veel pisut hirmu sisendavaks faabulaks. Kes ei mäletaks ootusärevat hämarust tsirkuseetenduse eel, mil areenile ilmus tavapärase näomaalinguga kummalises kostüümis kloun. Ta ajas meid naerma, ent hea oli tunda enda kõrval täiskasvanud kaaslast – tavaelust nii erinev tegelane sisendas ka teadmist mingist teisest tundmatust ja hirmutavast reaalsusest, mis võis paikneda näiteks kulisside taga, kust kloun oma veiderdaval kõnnakul areenile ilmus. Einar Vene näitusel „Päikesepoiss” (2009) oli Vabaduse galeriisse eksponeeritud maal klouniks maskeerunud tikrist, marjamehikesest, kes astub ohtlikult murduvale jääle väikest poissi käekõrval talutades. Jääpangal tantsis ka lehviva habemega õpetlane väikese punapäise tüdrukuga. Jää ja vee ohtlik, ja ilmselt ka lastele keelatud keskkond võis tunduda kunagi ihaldusväärne, ent siiski lastele keelatud ja hirmutav. Tegelikult oli sel näitusel kummalisi ja ambivalentseid tegelasi palju, kõik äärmiselt kütkestavalt maalitud. Kas või muidu süütu veeolend, Puruvanake. Unenäoreaalsusele iseloomulikult esineb ta maalimaailmas torukübara ja inimnägudest kojaga seletamatul moel porgandivarrele klammerdunult.
Ent mitte ainult lapsepõlvest ei ole laenatud Vene maalide faabulad. Ilmselt on loovust avardav ja oluline sündmus kunstniku maalijaelus ka omaenda poja sünd ning väikese poisi kulgemine läbi lapsepõlve. 2009. aasta näituse nimikangelane Päikesepoiss on mõistatuslik kangelane. Madonna poeg, energiat ja elu kandev päikeseratas, ehk ka kunstniku minakujundi alter ego.
Võib uskuda, et näiteks esmase reaktsioonina naeru vallandav maal pankrannikult alla hüppavate õnnetute meestega on samuti inspireeritud kunagi kuuldud lugudest, ent samast panga pealt tõuseb lendu ka terve parv võidukaid naisi. Kukkujate ja lendu tõusjate vahel näib valitsevat mingi omavaheline side, mingi loogika, mis ajendab nende otsuseid ja valikuid.
Tema maalidel on ajuti ka otseseid tsitaate renessanssi klassikutelt nagu vennad Van Eyckid ja nende igavikuline faabula „Elu Kaevust” või Hieronymus Boschi ja Pieter Bruegeli tähendamissõnadele rajatud maalidelt. Ka Vene annab mõnele oma tööle meelsasti satiirilis-moraliseeriva põhitooni.
Einar Vene on selgitanud oma rännuprintsiipe ning andnud ajas reisijaile mõningast nõu:
„Näitusele on valitud pildid, mis nii või teisiti on inspireeritud rännakutest.
Reisimine on andnud kogemuse, et ükskõik kui kaugele, ei tea mida otsima lähed, vastuse saad ikka ainult iseenda kohta. Võib reisida ka paigalt liikumata. Lihtsalt aja surnukslöömise võib võrdsustada pikima reisiga. Sama on ka maalidega, ehk teisisõnu mediteerides ajas „maalimisvahenditega”, on võimalik tajuda aega ja ajalugu hoopis teisiti, kui see on kirjas ajalooraamatutes. Maalile ei pruugi selliselt reisilt palju jõuda, ometi tundub selline kogemus hirmutavalt reaalne... ”.

Mõned Einar Vene tähelepanekud ajas reisidelt:

"Ei ole hea liiga palju teada, kõike teada on lausa ohtlik, sest teadmine suurendab kannatust."

"Tuleks hoiduda lagedatel kohtadel ajaaukudesse sattumast, sest kõik kirkad valgused ei ole kohale jõudes enam nii kirkad."

"Ei tohiks unusta ennast vaatama sünniväravate taga tunglevaid paremat riiki, seisust, ja sündi taotlevaid hingi..., sest nad võivad su endasse imeda."

"Ära kasuta Tesla või ST ajamasinaid, nendega on raske tagasi pöörduda."

"Ära mine vasakule, ega pööra paremale, mine otse, et jõuda tagasi vanemate verega niisutatud maale, millele suud anda, et mõista..."