|
|
|
Hotell Römerbad tulede säras.
|
Römerbad – Badenweileris
kohtuvad puhkus ja kultuur
tekst: Aino Siebert
Fotod: Aino ja Werner Siebert
Kes külastab
Baselit Šveitsis või Schwarzwaldi Saksamaal, peaks
ilmtingimata piiluma vähemalt Badenweileris olevasse ajaloolisse
viietärnihotelli Römerbad.
Selles erilise flairiga nooblis hoones
on elanud nimelt palju kuulsusi, nende hulgas Friedrich Nietzsche
(1876), Anton P. Tšehhov koos abikaasa Olga Knipperiga (1904),
Thomas Mann (1931), Luise Rinser (1953), Thedor Heuss (1957),
Ludwig Erhard (1964), Andy Warhol (1980), Christo ehk Vladimiro
Javatšeff (1984), Willy Brandt (1985), Sigmar Polke (1993),
Richard von Weizsäcker (2001) ja Arvo Pärt. Kahjuks
ei õnnestunud hotelli külastajate nimekirjast leida,
millal täpselt on Eesti kuulus helilooja Römerbadis
olnud, kuid tema foto seisab aukohal hotelli “Wall of Fame”
galeriis. Sõna Römerbad tähendab eesti keeles
“roomlaste kuurort”.
Juba asutamisest alates on uhke külalistemaja, kus on oma
elegantne kontserdisaal, tõmmanud enda juurde mitte ainult
puhkajaid, vaid ka kunstnikke ja kunstihuvilisi. Nädalalõppudel
kogunevad Badenweileri külastajad ja hotelli elanikud külalised
meelsasti Römerbadi einestama, tassikest kohvi jooma –
ja muidugi muusikat nautima. Seda traditsiooni jätkab Grandhotell
tänaseni. Kontsertidele lisaks pakutakse kohtumisi kirjanike
ja luuletajatega.
Üks huvitavaid üritusi toimub 23. märtsil, mil
hotelli hoovisaalis debateerivad ajakirjanik Roger Horné
ja varandushaldur Markus Zschaber, kes on esinenud ka Riias väljavalitud
publikule.
|
Selles majas elas ja suri 1904 Anton P. Tšehhov.
|
Anton Tšehhov
elas ühe päeva Römerbadis ja suri Badenweileris
Anton Tšehhov saabus
1904. aasta juuni alguses oma Moskva saksa päritolu arsti
soovitusel Badenweilerisse ravima oma tuberkuloosi. Schwarzwaldist
saatis ta hulga kirju, kus kurtis sealse elu üle: sakslased
olevat küll suured korraarmastajad ja hea elujärje peal,
kuid igavad ja talenditud. Kirjanikule sai saatuslikuks “sinine
pudel”. See sinist värvi klaasist kaanega purgikene
oli leiutatud spetsiaalselt kopsuhaigete jaoks: haiged võisid
diskreetselt sinna oma lima sülitada. Keegi kuurordi külalistest
märkas aga hetke, kui Tšehhov seda kasutas, ja nii läks
väikelinnas kohe liikvele jutt, et venelane põeb tuberkuloosi.
Römerbadi juhatus palus seepeale kirjanikul hotellist lahkuda
– liialt suur oli oht, et kui Anton Pavlovitš jääb,
tekitavad teised külastajad skandaali. Kuid tänaseni
on tuba, kus tunnustatud literaat elas, nimetatud Tšehhov-sviidiks
ja seal on sama sisustus. Ainult voodi madratsid on välja
vahetatud ja vannituba uuendatud.
Kuigi venelase tervis alguses paranes, siis kuu aega peale saabumist
vajus ta mitu korda südamenõrkuse tõttu kokku
ja suri 15. juulil 1904. Olga Knipper kirjutas oma memuaarides:
“Veidi peale südaööd ärkas ta üles
ja palus esimest korda, et ma kutsuksin talle arsti. Doktor tuli
ja andis käsu tuua klaasi šampanjat. Anton Pavlovitš
ajas enda patjadelt üles ja ütles kõva häälega
saksa keeles, kuigi rääkis seda keelt väga halvasti:
“Ma suren...” Seejärel võttis ta klaasi,
pööras enda minu poole ja lausus: “Ma ei olegi
kaua joonud šampanjat...”, jõi klaasi rahulikult
tühjaks, asetas ennast uuesti voodisse lamama ja oli peatselt
igaveseks vaikinud.” Kirjaniku maised jäänused
viidi rongiga Moskvasse, ta maeti 22. juulil 1904 isa kõrvale
Novodevitši kalmistule.
Badenweiler ei ole Tšehhovit tänaseni unustanud, ta
mälestab vene literaati mälestussamba, muuseumi ja kirjanduslike
üritustega. Lähedast sidet hoitakse Sahhalini kirjandusmuuseumiga.
Kirjanik avaldas 1893 Sahhalini saarest raamatu, kus kirjeldab
sealse ühiskonna õudusi: vangide kehalist karistamist,
laste prostitutsiooni ja korruptsiooni. Tänu Tšehhovi
paljastustele saatis tsaar saarele uurimiskomisjoni ja palju puudusi
ka kõrvaldati.
Omanike dünastia
Badenweiler Schwarzwaldis
asub ainult 30 kilomeetri kaugusel Saksa-Prantsuse ja Saksa-Šveitsi
piirist ja on seega ka kaugemalt tulijale hästi kättesaadav.
Eriliselt sobib hotell Baseli messide külastajatele. Peale
kihevat messielu on hea siin lõõgastuda.
Juba 1823 andis Suurvürstlik Riigiministeerium Karlsruhes,
tollal Badeni suurvürstiriigi pealinn, “Rosenwirth Schnell
von Bruchsalile” loa hotelli ehitamiseks. Plaanid neljatiivalise
hoone ja kvadraatse sisehoovi jaoks tegi Freiburgi ehitusmeister
Christoph Arnold. Mõni kuu hiljem läks Römerbad
Johann Jacob Joneri omandusse, kelle perekond oli juba 17. sajandil
kodunenud Helveetiast Badenweilerisse. Funktsionaalne külalistemaja
jäi perekonna valdusesse kuni 20. sajandi keskpaigani. Esimesed
külalised saabusid siia kolm aastat hiljem. Hoone populaarsus
kasvas niivõrd kiiresti, et juba 1846 tekkis vajadus hotelli
laiendamiseks. 40 aastat hiljem ehitati hoone Šveitsi silmapaistva
hotelliarhitekti Horace Edouard Davinet´i plaanide kohaselt
täielikult ümber. Kusjuures sisehoov sai nüüd
katuse ja see muudeti kaheksanurkseks saaliks. Tänapäeval
kasutatakse ruume panoraamrestoranina.
Johann Jacob Joneri poeg Ludwig suri veel enne, kui uuendustööd
lõpetati. Tema abikaasa Bertha jätkas oma mehe tööd.
Temagi oli sunnitud keskmist ehitist laiendama. See toimus Baseli
arhitektide Wilhelm Bernoulli ja Alfred Romangi jooniste kohaselt.
Päeval, mil hotell pidas oma 100-aastast juubelit, nimetati
Bertha Joner Badenweileri aukodanikuks. Peale ema surma võttis
poeg Louis kuulsust kogunud külalistemaja enda juhtimise
alla. Pärast tema lahkumist läks hoone omakorda tema
tütre Elisabeth Joner-Fellmanni omandusse. Seega oli aastaks
1956 olnud kogu Saksamaal tuntud külalistemaja viiendat põlve
Jonerite omistuses.
1971 sai Grandhotell ühe tähtsa uuenduse: keldrikorrusele
ehitati kuumaveebassein, on ju Badenweiler tuntud oma allikate
poolest. Nüüd ei pidanud külalised enam minema
kümblemiseks linna peale, näiteks Cassiopeia termidesse,
vaid võisid kohe peale kosutavad suplemist minna oma tubadesse.
Kui kaks aastat hiljem tuli Römerbad välja uue muusika
festivalide organiseerimise ideega, siis lõikas sellest
muidugi ka külalistemaja kasu, samuti Badenweiler, sest puhkusemetropoli
tuli nüüd peale puhkajate uut värsket kultuuriverd.
Nutikad omanikud oskasid ajaga kaasas käia ja taipasid, mida
külastaja süda igatseb: peale lõõgastuspuhkuse
ja väljasõitude tundsid inimesed õhtuti igatsust
kultuuri järele.
Kui seni oli külalistemaja olnud avatud ainult suvekuudel,
siis astudes hotelliühenduse Leading Hotels of the World
liikmeks, on Grandhotell olnud alates 1983. aastast olnud puhkajatele
avatud aasta läbi. Külastajate torm tõi uuesti
kaasa tubade moderniseerimisvajaduse, see lõpetati veel
enne, kui Elisabeth Joner-Fellmann 2001 Staufenis (Breisgau) suri.
Tema abikaasa oli juba varem läinud manalateele. Nüüd
võttis ajaloolise hoone juhtimise enda peale väimees
Klaus Lauer, kes polnud aga suuteline muudatusi tajuma. Sakslased
veetsid nüüd meelsamini puhkust kas Hispaanias või
Itaalias ning tänu tervishoiu arenemisele kadus Badenweileri
roll linnana, kuhu tuldi haigustest toibuma.
180 aastat peale seda, kui perekond Joner ostis Römerbadi
ehk aastal 2005 läks ajalooline hoone perekond Karl-Heinz
Berkneri omandusse. Uus omanik viis omakorda läbi uuendustööd
ja tõi kaasa ka hulga uusi ideesid: avati restoran Römerkeller,
renoveeriti baar – Grandhotell tõusis “First
Class Superior” ja “Luxus-Class´i”, kuid
seegi konsept ei kandnud vilja. 2009 oli omanik sunnitud müüma
hoone Heyden-grupile, operatiivse mänedžmendi võttis
nüüd enda peale Hispaania IBB Hotels.
|
Römerbad’i panoraamvaatega restoran ja restorani
lae detail.
|
Kuulsad külalised
ja suurepärased kultuuriüritused
Aasta tagasi asus Grandhotelli
juhtima Vladimir Saal, kellel on palju kogemusi ajalooliste külalistemajade
juhtimisega. Teda aitab samuti hotellikoolituse saanud elukaaslane
Sandra Kunert. Enne tulekut Schwarzwaldi vedas Vladimir Saal Bonni
lähedal Königswinteris olevat “Petersberg”-hotelli,
millest oli juttu Kultuur ja Elus nr 4/2010.
Vladimir Saal ja Sandra Kunert äratasid Römerbadis uuesti
ellu kultuuri, imeilusas hoovisaalis on võimalik kuulata
ka neil, kes hotellis ei ela, intiimseid kontserdeid, elada kaasa
raamatute tutvustamisele või debattidele. Mehhikos sündinud
külalistemaja juht, kelle isa on sakslane, soovib toetada
noori kunstnikke nagu Anna-Lucia Richter (sopran), Gil Shaked-Ababa
(klarinett) ja Sunita Abplanalp (viiul). Läinud sügisel
oli aga ka külas Eestiski tuntud Nathan kvartett Hamburgist
koosseisus Dana Anka, Maja Hunziker, Roswitha Killian ja Boris
Matšin. Viimane rääkis õhtulauas suure soojusega
Paavo Järvist, keda peab maailma üheks parimaks dirigendiks.
Nelik esitas väga huvitavalt kokkupandud programmi, mille
esimes osas oli Josef Haydni Keelpillikvartett G-duur oopus 33/5
ja Ludwig van Beethoveni Keelpillikvartett B-duur oopus 18/6 ja
teises osas Béla Bartóki Keelpillikvartett nr 5.
Kopliment esitajatele! Nanthan-kvartetti esinemine näitas,
et suurepärase muusika esitamine on Römerbadi intiimses
hoovisaalis võimalik.
Väljamüüdud oli samuti üritus, kus tööjõuminister
Helmuth Kohli valitsuses dr Norbert Blüm esitles oma raamatut
“Ehrliche Arbeit” (Aus töö). Külastajad
said nüüdki, nagu ka peale kontserte, võimaluse
esitajatega jutuajamiseks. Paljud jäid ka lihtsalt baari
omavahel jutlema või läksid einestama.
Badenweileri lähedal Kanderis elab Eesti Muusikaakadeemia
õppejõud professor Thomas Wiedenhofer koos eestlannast
abikaasa Õnne Feldmaniga. Nemad korraldavad 20.–22.
juulini teist korda nn Kivimurru ooperipäevad, kuhu tulevad
esinema ka lauljad Eestist. Alates aprilli algusest on informatsioon
üleval veebilehel www.steinbruch-opera.de.
On käimas läbirääkimised, et eestlased saaksid
esineda ka hotellis Römerbad.
Oma mansardkatuste, tornide, rõdude ja originaal-fassaadiga
on Römerbad oivaline näide arhitektuursest mitmekülgsusest,
samaaegselt aga ka erinevate ehitusstiilide harmoneerumisest.
Hoone meenutab suurt lossi, aastal 1880 valminud kuppel hoovisaalis
on säilinud. Vanasti toodi siia hobustega külalisi,
nüüd on see suurepärane jugendstiilis ehitatud
kontserdisaal, mis kuulub kultuurimälestiste nimekirja. Hotellis,
mis kuulub Historic Hotels of Germany ühendusse, on 75 erinevat
tuba, hoone asub otse Badenweileri keskuses lossipargi kõrval.
Römerbad pakub külalisele kõike: puhkust, head
toitu paaritatuna suurepäraste kohalike veinidega ja õhtuks
meeldejäävaid kultuurielamusi. Peakoka Thomas Fischeri
menüüs on muu hulgas porgandikreemisupp, rostbiif kõrvitsasalatiga,
seafilee Schwarzwaldi singi mantlis või kohalik badeni
spetsialiteet – Maultaschen (lihataskud) röstitud sibulaga.
Selle delikatessi sündimise kohta räägitakse järgmist
lugu. Vanasti oli munkadel keelatud liha söömine. Kuid
isu selle järele oli muidugi suur ja nii leidsid mungad lahenduse:
nad tükeldasid liha nii peeneks, et keegi keelatud toiduainet
taigna sees silmadega ei näinud. Juurde pakub Grandhotell
majaveinini näiteks Hügelheimer Höllberg, mis tuleb
eksklusiivselt Weinschaukelist. Aperatiiviks võib tellida
kas “French Kissi” või “Hemingwayd”.
Hotellis ei tunne keegi igavust, pealegi on huvitavad väljasõidukohad
niiöelda käe-jala juures.
|
Muusikaõhtu hotelli kontserdisaalis: laulab sopran
Anna-Lucia Richter.
|
Badenweiler
– romantiline linn Schwarzwaldi looduse keskel
Badenweiler, mida kohalikus
keeles kutsutakse ka Badewiler´iks, asub Lõuna-Schwarzwaldis
Markgräflerlandi rajoonis, 30 kilomeetrit Freiburgist, Baselist
ja Müllhousist. Linnas on suurepärane kliima, siia puhub
soe õhk edelast, ida pool on kuurort kaitstud külma
kontinentaalkliima eest mägedega. Siin kasvavad Saksamaa
jaoks haruldased viinamarjasordid nagu Burgunder ja Gutedel. Kuid
ka lõunamaised taimed tunnevad ennast Badenweileris hästi,
seda on näha kuurpargis.
Aastal 70 peale Kristust hakkasid roomlased, kes olid Reini jõe
idapoolsed alad kuni Doonauni ja Mainini vallutanud, okupeeritud
alasid keiser Titus Flavius Vespasianuse juhtimisel kultiveerima.
Keldid (indoeuroopa hõimud Lääne-Euroopas) assimileeriti
vallutajate poolt. Roomlased ehitasid praeguse Badenweileri kohale
Aqua Villae, sest koht oli strateegiliselt heal kohal, nad oskasid
samuti hinnata vallutatud ala tervislikku kliimat.
Vanasti oli Oberrheintal ehk Ülem-Reini org looduslikult
metsistunud. Kuid roomlased soovisid endale sama elustandardit
kui kodus, Roomas. Nii muutsid nad Aqua Villae väikeseks
Rooma provintsilinnaks. Teatavasti armastasid roomlased kümblemist,
kuid kohalike järvede-jõgede vesi oli suplemiseks
liialt külm. Nii kasutasid nad kuumaveeallikaid termide ehitamiseks.
Kümblusasutusi kasutasid sõjamehed, ohvitserid, ametnikud,
kaupmehed, mõisnikud ja veteranid. Roomlaste ehitiste varemeid
on tänaseni näha Badenweileris lossipargis.
Praeguse Badenweileri ala Reini jõe paremal kaldal, Agri
decumates, oli piiratud Reini, Doonau ja kirdes asuva roomlaste
piirikaitserajatisega (Limes), mis ehitati umbes aastal 100.
Germaanide hõimu liikmed alemannid vallutasid aastal 230
need alad ja sundisid roomlased taganema. Vallutajate tühjaks
jäänud ehitised lammutati. Alemannid ehitasid omakorda
küngastele ja mägedele linnuseid vaenlaste märkamiseks
ja tagasitõrjumiseks ning võtsid ette röövretki
naabruses olevasse Galliasse, kus valitsesid roomlased. Alles
455 õnnestus alemannidel aga need alad oma kätte saada.
Järgnesid konfliktid frankidega, kes soovisid omakorda lõunapoolseid
maid endale saada. Järgnes sõda, mis kestis 13 aastat
(496 kuni 507) ja lõppes kuningas Chlodwig I juhtimisel
frankide võiduga. Ka Badenweiler, tollal veel tuntud Aquae´na,
läks nende võimu alla. Lorschi kloostriraamatus on
märgitud ära, et linna ehitati 775 kirikut.
Aastatel 900–955 laiutasid omakorda ungarlased Badenweileris,
nad röövisid ja laastasid. Seejärel valitses piirkonda
maakonnakrahv, kes asendas keisrit kuni Otto I. konfiskeeris maa-alad
sõnakuulmatult Guntramilt. Kõrge sinivereline pärandas
omakorda piirkonna Konstanzi piiskop Konradile, kes oli Welfide
ehk franki aadlisugu. Peale kirikuvürsti surma võtsid
toompraostid juhtimise enda kätesse. Nimi Badenweiler on
märgitud esimest korda 1028 keiser Konrad II dokumentides.
Piiskopkond Basel annab selles paberis aadlikule loa kaevandada
asulas hõbedat ja tina.
Edasi-tagasi vallutusretked ei tahtnud aga kuidagi lõppeda.
11. sajandil vallutasid Põhja-Švaabimaalt pärinevad
Zähringeni hertsogid Badenweileri ja hakkasid valitsema sealses
linnuses. Nende võim anti 1147 kaasavaraks printsess Clementine
von Zähringenilt Heinrich den Löwen´ile, kes oli
esimene Welfide vürst.
Welfid on aadlike suguvõsa, kellel on Euroopa mastaabis
suur tähtsus. Perekonna ajalugu saab alguse 9. sajandist.
Kui meespoolsed Welfid surid 1055 välja, abiellus viimase
Welf III õde Kunigunde d´Este-de perekonda ja siit
sai alguse noorte Welfide ajalugu. Oma võimu kindlustasid
suguvõsa liikmed nii Püha Rooma Riigis, kuid ka 18.
ja 19. sajandil Suurbritannia kuningatena (Hannoverid). 1981 suri
Kreeka kuninganna Friederike, viimane Welf troonil. Tema vennapoeg
Ernst August von Hannover (sündinud 1954) on abielus Monaco
printsess Carolinega. Skandaalne prints juhib praegu Welfide-perekonda.
1175 asutasid Zähringerid Neuenburgi ja kindlustasid endale
Reini-jõe ülekäigu Elsassi poolele. Peale Bertolds
V surma 1218 kadus suguvõsa meesliin ja maa-alad läksid
Freiburgi krahvide valdusesse, kuni Stauferi keiser Friedrich
I Barbarossa sundis Welfide vürsti Heinrich den Löwen
1157 vahetama piirkonna Harzi alade vastu. Selle vahetuskauba
kaudu tuli Badenweileri võim Stauferite omandisse. 1268
siirdus võim Freiburgi krahvidele kuna Staufereidel ei
olnud enam järeltulijaid.
Saksamaa aadlike ajalugu on väga mitmekülgne ja komplitseeritud,
kuid huvitav. Peab küll veidi võtma aega ajalooga
tutvumiseks, kuid see minevikuretk tasub end ära. Sest kes
ei tunne ajalugu, ei oska ka sakslastest aru saada. Viimane Freiburgi
krahvide võsu Johann pärandas oma võimu Badenweileri
üle markkrahv Hachberg-Sausenberg Wilhelmi poegadele. Markkrahv
on aadlik, kellel oli õigus valida Saksa keisrit.
1303 vahetus võim uuesti, seekord läks see Strassbergi
krahvidele ja tänu nendele sai Badenweiler vapi sisse sarika.
200 aastat hiljem omandas pärandi kaudu piirkonna Badeni
markkrahvkond, keda tollal juhtis Christoph I. (Baden). 1525 toimusid
talupoegade veriselt mahasurutud ülestõusud. 1556
liitus piirkond Martin Lutheri reformatsiooniga, katoliiklased
vahetasid oma konfessiooni protestantliku vastu. Tänaseni
on Baden-Württembergi liidumaal mõlemate religioonide
esindajaid.
Badenweileriski möllas Kolme-kümneaastane sõda
(1618–1648): linna vallutasid vaheldumisi rootsi, keisri
ja prantsuse trupid. See tähendas järjekordset piirkonna
laastamist ja elanikkonna vähenemist. Selleks, et elu normaliseerida,
toodi sisserändajaid naaberriigist Šveitsist.
Vaevu lahingutest toibunud algas Hollandi sõda (1672–1679),
mis tõi uuesti prantsuse väed Markgräflerlandi.
Kümme aastat hiljem laastamine jätkus, seekord Pfalzi
sõja tõttu (1689–1697). Seekord tulid keisri
sõdurid viskama prantsuse truppe välja. Piirkonna
inimestele ei antud aga ka seekord aega hinge tõmbamiseks,
sest juba 1701 algas Hispaania pärimisjärjekorrasõda,
mis kestis 13 aastat.
Järgnesid lahingud Poola (1733–1738) ja Austria (1740–1746)
pärimisjärjekorra kindlaksmääramiseks. Alles
seejärel kuulusid maa-alad Baden-Durlachi suguvõsale.
1783 andis markkrahv Karl Friedrich talupoegadele vabaduse ja
pani aluse viinamarjade kasvatusele.
Rahu ei olnud aga kauaks, juba 1791 tungisid sisse Napoléon
I sõdurid; kuni 1815 toimusid nn prantsuse sõjad.
Kuid juba 1806 liideti Markgräflerland Badeni suurvürstiriigi
koosseisu. Suurvürst Friedrich I (1826–1907) oli rahva
seas väga armastatud. Ta oli abielus edumeelse Preisimaa
printsessi Luisega. Baden oli esimene vürstiriik Saksamaal,
kus naised said õiguse õppimiseks. Abielupaar külastas
tihti Badenweilerit, suurvürst pidas 1906. aastal linnas
oma 80. sünnipäeva. Tollal oli ta Euroopa vanim monarh.
Tänapäeval kuulub Badenweiler halduslikult Baden-Württembergi
koosseisu.
|
Endine markkrahvi kümblemiskoht, tänapäeval
Cassiopeia-termid.
|
Vaatamisväärsusi
Badenweileris
Badenweileris on palju vaatamisväärsusi.
Peale Badeni linnuse (Burg Baden) ja Suurhertsogi palee, mõlemad
kohe Grandhotell Römerbad läheduses, on huvitav muidugi
Pauluskirche. Badenweileri evangeelne kirik ehitati 12. sajandil
rooma templi varemetele, mis pärineb aastast 145 peale Kristust.
Sõdade keerises sai jumalakoda kannatada, seetõttu
ehitati kirik 1890. aastasl uuesti. Endises kirikutornis leiti
freskod, mis pärinevad kuupäeva kohaselt 14. sajandist.
Freskodel on kujutatud surmatants, motiiv Memento Morist pärineb
Põhja-Aafrikast ja need on toodud Hispaania kaudu Euroopasse.
Külastaja võib freskosid imetleda altariruumis. Oletatakse,
et küsimus on vanimast “surmatantsust” saksakeelses
keeleruumis. Piltidel on maalitud rikkad kodanikud vestemas surnutega.
Selle sõnum on, et ka rikkad on surelikud.
Ajalooline on ka Cassiopeia termid, mille tagumine osa jääb
pargi poolele. 1758 istutati siia pähklipuu allee. Kuurpargi
asutas aga 1824 aiadirektor Michal Zeyher (1770–1843), tegelik
looja on Ernst Krautiger (1824–1898), kes tegutses 47 aastat
suurvürsti pargidirektorina. Võimsad on vanad mammutipuud
ja romantiline luigetiik.
1908 püstitati Badenweilerisse maailma esimene Tšehhovi
mälestusmärk. Kuid Esimese maailmasõja lõpus
see pronksist sammas sulatati kahurite valmistamiseks. Linnal
oli juba 1956 plaanis uue ausamba püstitamine kirjaniku 100.
sünnipäevaks, kuid külma sõja tõttu
lükati seda edasi. Seitse aastat hiljem avati väike
mälestuskivi lepituse alguse märgiks Venemaaga.
Pastor Rolf Langendörfer pakub soovijatele literaalseid jalutuskäike
läbi Badenweileri. Paljud tuntud kirjanikud nagu Annette
Kolb, Heinrich Hoffmann, René Schickele, Karl Jaspers,
Stephen Crane, kuid ka Christine Brückner ja Hermann Hesse
on seotud kuurortlinnaga. Kes on ringkäigust huvitatud, võivad
võtta ühendust hr Langendörferiga e-posti teel:
RR.Langendoerfer@t-online.de
Artikli kirjutamist on toetanud hotell
Römerbad.
www.hotel-roemerbad.de
www.badenweiler.de
|
|
|
