Kultuur ja Elu 1/2012

Kultuur ja Elu 4/2011

Helju Sarnet Zauram: Ma olen alati tahtnud pilte teha!

tekst: Kaire Reiljan
Fotod: Arvo Tarmula, aita mölder

Kunstnik Helju Sarnet Zauram.

Helju Sarnet Zauram kuulub Haapsalu kunstiellu sama kindlalt kui piiskopilinnus või Promenaad Haapsalu linnapilti.
Ligi 60 aastat tagasi tuli ta pärast kunstiõpinguid Tartust Haapsallu. Tänavu täitunud 90 eluaastale vaatamata pole ta pintslit nurka visanud. Ta ei loo küll iga päev, kuid aeg–ajalt ikka. „Arvatakse, et 90-aastane on maha kantud, aga ei ole,” teatab ta muigega.
„Üldiselt on nii, et loomeinimesed, kui ma võin end nii nimetada, ei tunneta oma vanust ja tegelevad oma tööga, nii kaua kui jaksavad,” räägib juubilar.
Ka Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing on seda meelt, et kunstnik on senikaua kunstnik, kuni ta loob. „Pean Heljust väga lugu, siiani sehkendab ta ringi,” ütleb Kruusing.
Kõrges vanuses juubilari kõrvakuulmine on küll kehvemaks jäänud, kuid vaim on endiselt ergas ja hing noor. Sellesama noorusliku ja kurtskeid täis hinge tõttu hüütakse teda tänaseni Väikeplika.
„Vahel mõtlen, kuidas on võimalik, et ma olen 90,” arutleb kunstnik, kes alles neli aastat tagasi käis võimlemistrennis.
Ta tunnistab, et on sünnipäevaürituste pärast närvis, sest suurt rahvahulka pole ta kunagi armastanud. „Praegu piinavad nad mind sellega, mida tarvis poleks. Kas neid 90-aastasi on nii vähe, et nüüd niimoodi peab?” küsib Zauram.
„Need viimased kümme aastat on elu parimad,” ütleb kunstnik paar päeva enne juubelit. „Minu kolm unistust olid raamatud, klaver ja kunstikool Pallas,” nimetab ta. Nüüd on rohkem aega nendega tegelda.
Klaverit, mida Zauram õppis mängima üsna hilises eas, pole ta viimasel ajal küll enam puutunud just halvenenud kõrvakuulmise tõttu. Samal põhjusel ei jälgi ta ka aktiivselt tänapäeva poliitilist elu. Kunstnik ütleb, et televiisorist uudiseid jälgida on raske – diktorid kipuvad liiga kiiresti rääkima.
Helju Sarnet Zauramit huvitavad hoopis teised asjad – need, mis jäävad meist kaugele – kosmilised asjad. „Ma olen kogu aeg iseäralik olnud,“ ütleb ta muiates.
Talle meeldib rääkida ettekuulutusest ja unenägudest ja tal on hulgaliselt näiteid, kus unes nähtu ongi tegelikkuseks saanud.
Olulisel kohal on Helju Sarnet Zaurami jaoks kirik. Ta on usutunnistuselt luterlane, kusjuures leeritundi läks ta alles pensionieas, kui Haapsalu Püha Johannese kogudus kuulutas välja täiskasvanute leerikursuse. Alguses kohkus Zauram küll ära, et teised kokkutulnud olid palju nooremad, aga õpetaja sõnad, et vanus pole üldse oluline, julgustas jätkama.
Lisaks luterikirikule meeldib Helju Sarnet Zauramil käia õigeusukirikus. Selle kiriku ja sealsed inimesed avastas ta kümmekond aastat tagasi seoses õigeusku abikaasa matuste korraldamisega.
Üksteist aastat tagasi abikaasa matnud kunstnik räägib, et saab nüüd asju oma tahtmist mööda teha, sest pole vaja suppi keeta ega majapidamist korras hoida. Kunstitegemise kõrval naudib ta kirjutamist ning paneb jõudumööda kirja lapse- ja nooruspõlvemälestusi. „Mulle meeldib nüüd rohkem kirjutada,“ tunnistab juubilar.

Vallakirjutaja tütrest kunstnikuks

Helju Laine Sarnet sündis 19. märtsil 1922 Jõgeval. Ta oli vallakirjutaja tütar. Isa ametist oli ka abi, kui tüdruk oma esimese tähelepanu äratanud pildi ema passi tegi. Vallakirjutaja abiga sai vaevata uue passi muretseda.
Kui tüdruk alles algkoolis käis, läksid vanemad lahku. Lahutused polnud tol ajal sama igapäevased kui tänapäeval, kuid kustnik ei heida isale perest lahkumist ette.
Seni kodune olnud ema õppis ära juuksuriameti ja kolis koos Helju Laine ja tema neli aastat vanema vennaga Pukka. Sealt mindi edasi Võrumaale ja siis Tartusse.
Majanduslikult keerukates oludes soovitas ema tütrel, kes kooliajal filminäitlejate fotode järgi nende portreid joonistas, valida mõni asine amet – õmbleja või muud sarnast. Tüdruk oli aga kangekaelne ja igatses kunsti õppida.
Unistuse täitumiseks tuli üksjagu vaeva näha. Pallases soovitati 6-klassilise algkooli lõpetanud Heljule kõigepealt gümnaasium lõpetada, siis on rohkem perspektiivi. Nii jäi õppimine sõjaaega. „Päeval käisin tööl, õhtul õppisin Tartu kolledžis,“ meenutab ta noorusaega. Et aga kolledži lõpetamine jäi Saksa okupatsiooniaega, ei loetud tema lõputunnistust nõukogude ajal kehtivaks.
„Tollased asjad on mul veidi sassis, kord õppisime saksakeelseid laule, kord venekeelseid…“ on ta öelnud.

Pallase puudutus

Helju Sarnet Zauram on üks väheseid elusolevaid legendaarse Tartu kõrgema kunstikooli Pallas õpilasi, 1999. aastast kuulub ta ka taasloodud kunstiühingusse Pallas.
Ühingu esimees Enn Lillemets räägib, et kunstiühingu liikmete hulgas on veel viis pallaslast. Ta ei välista, et peale nende võib elus olla veel mõni Pallase kunstikoolis õppinu, kelle kohta kunstiühingul info puudub. „Me nimetame neid hilispallaslasteks, sest uued pallaslased on ka olemas,” selgitab Lillemets.
Helju Sarnet Zauram jõudis kuulsas kunstikoolis käia vaid aasta-poolteist, kui kool Tartu pommitamisel pommitabamuse sai. 1944. aastal jätkas sama kursus juba Tartu riiklikus kunstiinstituudis.
Paljud õpetajad olid küll lahkunud, kuid mitmed siiski ka alles. Nii õnnestus Zauramil õppida Võerahansu, Kitse, Einmanni, Vaga jt käe all. Muutunud olud aga mõjutasid ka õpetajaid. „Nad olid ka sokeeritud,“ rääkis Sarnet Zauram.
Uue korraga tulid kaasa ka uued kunstistiilid. Maalilist joonistamist ja vaba pintslilööki asendas ülitäpseid detaile nõudnud sotsialistlik realism. „Silmaripsmed tuli ka ära lugeda ja täpselt joonistada,“ meenutab kunstnik irooniaga tollaseid nõudmisi..
Zaurami sõnul on Pallasel nagu ka Tartul oma vaim: „Pallases ei olnud nii, et õpetajad ja õpilased, seal oli kõik üks pere,” meenutab ta.
Juubilar ütleb, et kooliaeg Tartus oli ilus aeg. Kunstitudengid olid sagedased külalised Vanemuises, kuhu kunstikoolis esteetikat õpetanud Kaarel Ird õpilasi proove vaatama kutsus ja näitlejatega tutvustas. Zauram on meenutanud, kuidas tihtipeale jäeti pintslid sinnapaika ja mindi hoopis teatrisse proove vaatama.
Kunstnik tunnistab, et õpinguaastad Tartus, Tartu pommitamine ja sellega seotud rasked ajad on temasse oma jälje jätnud.
Tartust, mille boheemlaslik vaim, kunstnikule hästi sobis, Haapsallu tulek oli noorele inimesele suur keskkonnavahetus. Kuid noorena suudab inimene ka kiiremini kohaneda. „Siis me olime noored ja meil oli maru punt: Pinni Volli ja Päri Mihkel, tema oli ka Pallasest. Kui Erich Jaansoo tuli Tartust, mõtlesin, et lõpuks tuli keegi Tartust ja ma ei ole siin üksi,” räägib ta. Kunstnik leiab, et Tartu inimese tunneb ära olekust.
Haapsallu sattus Helju Sarnet Zauram, kui juristist abikaasa Kristjan, kellega ta Tartus tutvus, kui viimane ülikooli orkestriga kunstikooli maipeol mängimas käis, suunati sinna õigusbüroo juhatajaks. Nüüd ei tahaks Zauram Haapsalust enam kuhugi minna, sest siin on ta leidnud endale kodu ja head sõbrad.

Juhuse läbi õpetaja

Haapsalus töötas Zauram Haapsalu I keskkoolis ja õhtukoolis, hiljem ka kunstikoolis kunsti- ja kunstiajaloo õpetajana. „Õpetajana ma suurem asi ei olnud, aga vastu pidasin. Üldse on mul visa hing,” ütleb ta.
Õpetajatöö algusaastatel polnud kunstiajalugu õppeprogrammis, kuid Helju Sarnet Zauram rääkis oma tundides ka kunstiajaloost ja piiblist. Tema sõnul on piiblilugude tundmine kunsti mõistmisel oluline.
Ta meenutab, kuidas pidas nõukogude ajal kord jõuluõhtul õhtukoolis kunstiajaloo tundi. Selgus, et noored ei tea jõuluevangeeliumist midagi – pole Joosepist ega Maarjast kuulnudki. Tunnist ära minnes olid nad selle teadmise võrra rikkamad.
Zauram ütleb, et rohkem kui tundi pidada, meeldis talle kunstiringi vedada. Seal olid lapsed, kes tahtsid kunsti teha ega pidanud võitlema nendega, kellel koolihuvi pole. Viimaste kohta on leebe loomu ja vaikse häälega Zauram öelnud, et kunagi ei tohiks kurjustada – kui nendega sõbralikult ja õrnalt ümber käia, saavad nad ise aru, et käitusid valesti.
Juubilar ütleb, et tore on oma õpilastega 30 aasta möödudes, kui nad juba suured ja lapsedki suured, kohtuda ja tuttavaks saada.
Zaurami õpilastest on kunstnikutee valinud näiteks Henriette Tugi-Nuusberg, Naima Neidre, Kalle Rõõmus, Jaan Toomik, Agur Kruusing jt. Naima Neidre viis Zarnet ise käekõrval Tartusse kunstikooli.
Zaurami sõnul pole ta kunagi end õpetajana tundnud: „Ma olen tahtnud pilte teha.” Horoskoop olevat öelnud: elu lõpul leiab ta töö, mis talle täit rahuldust pakub. „Palju rohkemat ei või inimene tahtagi,“ ütleb juubilar.

Sürreaalne fantaasia.

Tartu versus Haapsalu

Kas Helju Zauram oleks olnud teistsugune ja tuntum kunstnik, kui oleks Tartusse jäänud?
Ta ise räägib, et kursusekaaslane ja sõbranna Valve Janov ütles ikka, et kui Zauram jäänuks Tartusse, oleksid nad koos näitusi teinud ja ka Helju oleks kunstnik; Haapsalus ei leia keegi teda üles. „Aga ma ei olnud kade, et nemad on kunstnikud ja teevad näitusi. Ma tegin siin näitusi koos harrastajatega,” ütleb Sarnet Zauram.
„Ta oleks võinud olla, aga ei ole kindel,” hindab Enn Lillemets Sarnet Zaurami võimalusi. Ta lisab, et Helju sisemine rütm on olnud võib-olla aeglasem kui teistel: „Ta on asjadeni jõudnud hiljem kui teised: kui ta oleks Tartusse jäänud, siis oleks teised võib-olla olnud jõulisemad ja ta oleks ikka nende varju jäänud. Nüüd on ta tasapisi esile tulnud.”
Väljaspool Haapsalut jõudis Helju Sarnet Zauram esimese näituseni alles 2000. aastal, mil tema tööd olid väljas Tartu Sebra galeriis, tallinlased said tema loominguga tutvuda 2006. aastal Hobusepea galeriis.
Nüüd on Tartus olnud kokku kolm näitust ja neljas tuleb septembris Tartu linnamuuseumis. „See oleks valik viimase 10 aasta kollaažidest,” ütleb Lillemets, keda võib nimetada ka Helju Sarnet Zaurami avalikkuse ette toojaks.
„Meie leidsime ta tänu õpingukaaslasele Valve Janovile, kes saatis meid Haapsallu, et seal on huvitav kunstnik,” räägib Lillemets.
Tema sõnul oligi see, mida ta Haapsalus nägi, väga huvitav. „Haapsalu ei ole ju Tallinnast kaugel, aga ikka tuleb välja, et jääb nurga taha, eriti kui inimene ise pole suur reklaamitegija,” räägib Lillemets. Ta lisab, et mõnikord on sellised kunstnikud huvitavamadki.

Zaurami mitu käekirja

„Ma imestan, et olen siin Haapsalus nii palju teinud,” ütleb juubilar oma tööde kohta.
Helju Sarnet Zaurami loomingust on eelkõige tuntud dekoratiivmaalid.
Linnagalerii kuraatori Agur Kruusingu sõnul läks Heljuga samamoodi nagu paljude teiste tolle põlvkonna kunstnikega, kes leidsid oma väljundi dekoratiivmaalides. „Sel ajal, kui tema toimetas, oli dekoratiivsusel oma põhjus, muud ilusat ei olnud,” ütleb ta.
Sarnet Zaurami loomingus on aga palju teisigi tahke — traditsioonilise kõrval abstraktset ja natuuripõhist, samuti kollaaže. Enn Lillemets meenutab, et ühel perioodil oli tema maalides palju mustreid ja ornamente: „Midagi aborigeenset on seal taga.”
1990. aastate lõpus ilmusid Helju Sarnet Zaurami loomingusse abstraktsed guaššmaalid. „Kui abikaasa pensionile jäi, kasutasin ära, kui ta läks hommikul lugemislauda lugema. Õliga ei saanud ma teha, sest siis oleks terve tuba täis olnud. Panin supi keema, köögilauale guašid ja värvipoti ja hakkasin tegema,” räägib ta.
Viimasel ajal on kunstniku lemmikuks aga kollaažid. „Kui abikaasa mulda panime, vaatasin, et õhtud lähevad pikaks. Üks õhtu istusin, võtsin käärid ja värvilised paberid ja hakkasin tegema,” meenutab juubilar. Lillemetsa sõnul lööb Zaurami kollaažides välja sürrealistlik külg.
Helju Sarnet Zaurami sõnul muutub kunstis kõik väga ruttu. Ta räägib, et naabrinna on öelnud, et kunstnik on ajast maha jäänud — Tallinna näi­tustele enam kollaaži ei tehta. „Tohoh hullu, mina pean siis nüüd moe järgi tegema,” hüüatab Zauram.
Enn Lillemetsa hinnangul on Zauram kohapealsete mõttekaaslaste puudumisel oma rida käinud. Tema puhul on tuntav Pallase kooli põhi ja seal omandatud värvikäsitlus, kuid tal on isemoodi kujutlusvõime. „Tema puhul on näha ühisjooni Pallase-aegsete kaaslastega, aga ta lahendab neid isikupärase nägemuse ja sisemise unenäolisusega,” ütles ta.
Lillemetsa sõnul vääriks Zauram üht suurt näitust, kus oleksid tema loomingu eri küljed välja toodud — seni pole selliseid näitusi olnud.
Helju Sarnet Zauram ütleb, et pole elus kunagi tellimise peale pilte teinud, sest pilti ei saa teha võõrale inimesele, kelle sisse ei näe: „Ma saan teha ainult seda, mis mu seest tuleb, ja teen siis, kui olen tahtnud teha. Kui ma paar nädalat ei olnud midagi teha saanud, siis tundsin sees kipitust.”