Liidia Tuulse luuleveerg
|
Liidia Tuulse
Ilmunud kogumikud:
Liiv ja lumi (1968)
Linde pihlaka võrast (1983)
Tiivalöök (1989)
Muutuda sõnaks (1997)
Kogutud luuletused (2007)
|
Tänavu pidas
väärikas daam oma 100. juubelit. Meie südamlikud
õnnesoovid selle tähtsa sündmuse puhul!
Liidia Tuulse (neiupõlvenimega
Haas) sündis 18. märtsil 1912. a Hummuli vallas Valgamaal.
Ta lõpetas 1934. a Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna
ning abiellus 1936. a kunstiajaloolase Armin Tuulsega. 1944. a
emigreerusid nad Rootsi.
Liidia on tõlkinud, kirjutanud esseesid, esinenud loengutega.
Luuletama hakkas ta 1960. aastatel, saades selleks julgustust
B.Kangrolt. Tema siurulik, impressionismisugemetega looming räägib
tihti loodusest, lilledest, elamustest. Karl Ristikivi ütles
selle kohta nii: Looduspildid kerges, akvarelli meenutavas
laadis, kindlakäeliselt ja maitsekalt joonistatud. Luule
on nukravõitu, aga siiski mitte pessimistliku põhitooniga,
pehmekõlaline ja mahedatooniline.
Kurekellad
Lehtpuude salus
vibaval varrel
laternad liiguvad.
Siniste kellade
kuulmata kumin,
ümber suvine sumin.
Habraste kuplite
sinendav vine
valgustab metsa-alust,
lähedast talust
keegi kui hõikaks.
Südames lõikab:
iial mind enam keegi
siniste lampide
lehtpuude salust
koju ei hõika.
Aastaringid
Elatud elu.
Alasti nagu känd
vastu tähistaevast.
Näitab aastaringe.
Kes loeb neid?
Ei tähed ega keegi teine.
Oli ainult kasvamise
valu.
Nüüd õitseb
kanarbik
Nüüd õitseb kanarbik
pleekivas kasteheinas,
nüüd punab palukas
leekivas kanarbikus.
Varsti näen kollast merd
läbi kuuskede sinise seina,
pihlaka punast verd
imbub mu sügise leina.
Rändlinnu tiib
Kui pimedus laotab rüü
ja puud magavad tuuletuses,
linnud pesas,
loomad urus,
kerkib järvepõhjast
ammu vette kukkunud sulg
rändlinnu tiivast.
Üheainsa hetke vältel
lööb sellest kiirgama
öine veepeegel tuhandes värvis,
umbvesi muutub kristalseks
nagu mägiallikas,
milles sulpsuvad forellid.
|