|
|
Raha ja paremad riided!
tekst: Olaf Imelik
Kirjutama sundisid
äsja toimunud „euroopaliku demokraatia“ ilmingud
meie tänavatel ja see, kuidas meedia neid kajastas.
Kuigi ilmus ka asjalikke
artikleid, mis streikide majanduslikke tulemusi selgitasid, oli
üldine meeleolu nii pildis kui kirjas ülev –
näete, nüüd viimaks meil ka! Lõpuks
ometi on demokraatlik enesemaksmapanemisviis ka meie tuima rahvani
jõudnud! Valitsuse poolt armutult pügatud rahvas ei
luba enam omale pähe istuda, endast teerulliga üle sõita,
ja on võtnud ohjad oma kätte!
„Euroopaliku võitlusvõtte“
importijad olid streikijate kontingendiks valinud kooliõpetajad,
kelle elujärje parandamise vajadus on kõigile mõistetav.
Kuldakeelsed ametiühingu agitaatorid olid neile euroopaliku
demokraatia olemuse selgeks teha suutnud, õpetanud neid
ilusaid plakateid joonistama, kõlavalt raha nõudma
ja ägedalt süüdlasi süüdistama. Kõigile
möödaminejatele, eriti aga televiisiooni vaatajatele,
sai selgeks kui mitme euroga õpetajatele liiga tehakse,
millise palgalisaga seda ülekohut on võimalik heastada
ja et õpetajate vaesuses on süüdi lausa uskumatult
upsakas ja kitsi valitsus.
Kuigi kive ka valitsuse
kapsaaeda lendas, pidasid streigi organisaatorid otstarbekaks
viisakate ja rahulikkude kooliõpetajate streigile lisada
toetus-streike ka teistelt tööaladelt. Et sõnum
jõuaks kõigini, löödi pealinnas segi liiklus
ja organiseeriti ka lärmakamaid tänava-demonstratsioone.
Sõnumiks oli muidugi, et valitsus annab rahvale liiga vähe
raha. Hoopis ilmekamalt tuli nüüd aga välja, et
streigi eesmärk oli hoopiski valitsust kukutada! Eriti hirmuäratavalt
kõlasid venekeelsete eestimaalaste ähvardavad sõnavõtud,
kus nõuti valitsuse kohest lahkumist ja ähvardati,
et kui kriitilise piirini viidud talumatu olukord ei parane, korraldatakse
sügisel uus „streigi laine“, mis ilmselt saab olema
veel hirmsam kui Kreekas ja lööb meie majanduse nii
upakile, et seda raskustega veepeal hoidnud valitsusel ei jää
muud üle kui saba jalge vahel häbiga lavalt põgeneda.
Lõppkokkuvõttes
tundus õpetajate rahulik streik ainult eelmänguna
sellistele ähvardavatele hoiatustele. Vist kuulus selle eelmängu
hulka ka paar päeva varem tehtud peaproov, kus isegi mingi
rahvale tundmatu sisuga „ACTAga“ ähvardades õnnestus
platsitäis demonstrante tänavale tuua. Kerkib
küsimus, kellele see võimuvahetus siis nii vajalik
on? Teleris edasi antud võõrkeelsed, revolutsiooniliselt
vihased sõnavõtud tuletasid muidugi meelde pronksiööd.
Ega ometi jälle? Tundub, et
see kõik kuulub siiski meie oma parteide vahelisse nn.
poliitilisse võitlusesse.
Kes siis võiksid
olla need võimule ihkavad parteid, kes streikidega upakile
viidud majandust jälle püsti lubaksid upitada?
Üks neist võib olla
ennast oma idameelsuse, riigitruudusega kokkusobimatu ja ebamoraalse
käitumisega põhjalikult ärakompromiteerinud partei.
Teine aga see, kes opositsioonis olles saab oma olemasolu õigustada
lubadusega rikase taskust raha ära võtta ja vaestele
jagada, kes ennast maailmavaateliselt eelmisele lähedaseks
peab ja kelle juhtki sealt pärineb!
Et just need kaks on pretendendid
võimule, sellele viitab seoses korruptsioonilainega ja
streigilainega toimunud järjekordne pereheitmine selles,
meie kõige kuulsusrikkamas parteis. Et sellises raudse
distsipliiniga parteis pereheitmised nii varem kui ka nüüd
on toimunud plaaniväliselt, on küll vaevalt usutav.
Tõenäolisem on, et diplomaatia mustkunstnikuks peetav
partei karismaatiline boss – kuigi ta varbaluu murru tõttu
neile „lainetustele“ hinnangu andmisest kõrvale
jäi – pidas otstarbekaks purjede ümberpaigutamisega
partei uutesse tuultesse viia..
Just nüüd
muutus partei loomisajast peale ühesugusena püsinud
juhtimisstiil paarile siledamale parteilasele korraga vastuvõtmatuks
ja ei jäänud muud üle kui nad parteilasele lubamatu
käitumise pärast parteist välja heita. Üks
neist heidetigi. Ja kuhu tal mujale ikka minna on kui „ilmavaateliselt“
kaksikute, sotside hulka. Ka peale eelmist pereheitmist ehitas
parteist väljalennanud dissidentide parv omale pesa sinna
ja üks neist sai koguni selle partei juhiks. Ju ta siis oma
veidi jõuetu olemisega pole ülesannete kõrgusel,
et sinna tuleb saata uus ja toekam. Ja küllap lendab sellele
uuele sinna järele veel terve parv oma senises parteis juhtivat
osa etendanud tegelasi, kellele korraga partei juhtimisstiil on
talumatuks muutunud, poliitiku leib aga armsaks saanud.
Neist kahest väljaheitmisele
määratust teisele antakse aga armu ja, kui ta oma tähtsusest
liiga vaimustusse ei sattu, saab temast partei „uue“
suuna juht. Oma dissidendi kuulsusega varjutab ta kõik
selle partei senised patud, meelitab koguni uusi liikmeid juurde
ja viib oma partei koos tema senise bossiga jälle võidulainele.
Nii saavutatakse selle
kahe dissidendi ratsukäiguga tulemus, mis jätab igasugused
kohukese manöövrid kaugele varju. Võitjateks
osutuvad mõlemad opositsiooniparteid – mõlema
uuele peategelasele on õnnestunud teha suurepärane
reklaam kui uue suuna loojale. See oreool jaotub ka kõigile
lendu tõusnud kõrvaltegelastele, kes partei loomisest
saadik on olnud bossi lähimad kaastöölised. Ega
nad ometi unustnud pole, kes neist parlamendi saadikud ja ministrid
tegi, Euroopasse saatis või muul moel haljale oksale aitas?
Isegi allilmas on oma moraalikoodeks ja kes selle vastu eksib
teab, millega ta riskib. Praegune deserteerumine aga nende poliitilist
ega majanduslikku positsiooni muidugi ei mõjusta.
Teatrilembeliseks koolitatud
publikum kiidab selle etenduse heaks. Polegi vaja enam teha muud
kui veel üks korralik streik ja uus koalitsioon astub vana
asemele.
Kas spektaakel mängitakse
läbi nii või veidi teisiti, igal juhul on selline
poliitiline mäng tunnustust vääriv. Ühtlasi
kutsub aga esile küsimuse: milleks ja kellele see vajalik
on? Ja kas tõesti peab rahvas selliste tembutuste osalisi
üleval pidama ja komejandi pealtvaatamise eest kallist piletiraha
ka veel maksma?
Meie piiriäärsel maal
peab aga paratamatult silmas pidama ka seda kui palju stsenaariumi
koostamisel ja läbimängimisel ülimalt asjatundlikud
piirivälised stsenaristid osa on etendanud.
Poolesaja aastane elamine
raudse eesriidega läänemaailmast eraldatud despotismis
muutis meid heldinuks kõige vastu, mis eesriide pilude
vahelt sisse paistis. Kui lõpuks
see eesriie kärises, tõime omale meie unelmate maalt
valikuta kõike mis tuua andis. Veel praegugi ei ole me
taibanud, et kõige hea ümber on ka väga palju
pakendmaterjali, mis kuuluks äraviskamisele Ja ka palju rämpsu,
mida sinna raudse eesriide tagant sisse õnnestus poetada.
Sündmused kõigis demokraatlikes
riikides on näidanud ohtlikke kriisi märke, mis ühemõtteliselt
näitavad, et kui seda aegsasti ja mõistlikult reformima
ei hakata, ei jää demokraatiast enam midagi järele.
Ilmselt oli meist umbes
kaks ja pool tuhat aastat varem elanud Platonil ühiskonna
struktuuridest ja nende arengust juba selline ülevaade, et
tal osutus võimalikuks riigikordasid nende põhiliste
tunnuste järgi jaotada, nende üksteisele järgnevust,
toimuvate muutuste iseloomu ja põhjusi seletada. Platoni
järgi on riigikordade muutus paremuse poolt halvemuse poole
järgmine:
timokraatia – oligarhia
– demokraatia – türannia.
Äraseletatult tähendab
see, et eesõigustatud vähemusele kuuluv võim
koondub väikesearvulise, rikastunud valitseva kihi kätte,
muutub vägivaldsel teel enamuse valitsuseks ja lõpuks
hirmuvalitsuseks.
Selliste valitsemisvormide üksteisele
järgnevus on Platon arvates iseloomulik halvale võimule.
Tema kirjeldatud ühiskonna korraldus hea võimu puhul
ei ole aga praegu enam rakendatav, kuna ulatuslikku kontingenti
inimlihasmasinaid, kes kuulusid riigi kodanikele kuid ei kuulunud
riigi kodanike hulka, asendavad nüüd kunstlikult loodud
masinad ja masina funktsioonist vabanenud inimkontingent moodustab
praeguses demokraatias kõige kaalukama osa riigi valitsemisel
kaasa rääkivast ühiskonnast.
Üks põhimõte
Platoni hea riigi alustest pole aga siiski oma otstarbekust kaotanud,
vaid ainult kõrvale heidetud ja unustusse langenud. See
on, et nagu timokraatia ja oligarhia puhulgi juhivad riiki vähesed,
kuid mitte auahned ja vähe võimekad, vaid selleks
kasvatatud ja õpetatud andekad ja targad spetsialistid!
Nn. Lääne-maailm
on omaks võtnud inimõigusi austava demokraatliku
riigikorra.“Keegi ei väida, et demokraatia on täiuslik
ja parim. On ka öeldud, et demokraatia on kõige halvem
valitsemisvorm – välja-arvatud kõik need teised
vormid, mida ajast aega on proovitud.“ (Churchill). Maailmas
rahu säilitamise nimel püüame seda mitte küll
täiuslikku ja parimat, kuid teistest riigikordadest siiski
paremat riigikorda nii veenmise kui vägivalla teel eksportida
veel demokratiseerumata maailma osadesse.
Ei taha see eksport meil kuidagi
õnnestuda. Teatavasti võetakse ekspordiks pakutavat
kaupa vastu ainult siis, kui selle kvaliteet on garanteeritud.
Kui aga vananenud kauba ära kulunud kohad kaugelt silma paistavad,
on pakkumine lootusetu. Järelikult peaksime enne demokraatia
ekspordiks pakkumist selle kõigepealt enda jaoks häireteta
tarvitamiskõlvuliseks remontima.
Tundub aga, et alustame
demokraatia remontimist-moderniseerimist valest otsast. Et mitte
muuta sisule mitte päriselt vastavat etiketti, proovime sisu
etiketile vastavamaks kohendada.
Põhiseaduses öeldu,
et võim kuulub rahvale, ei ole ju päris täpne
– demokratlik riigikord eeldab, et võim kuulub enamusele.
Et aga valimistest võtab osa suhteliselt väike protsent
rahvast, pole isegi võimu kuulumine enamusele päris
täpne väljendus.
Kellele siis võim tegelikut
kuulub? Alles hiljaaegu areenile ilmunud Meedia pakub selleks
mitmesuguseid seninägematuid võimalusi ja meedia kulisside
taha peitunuid polegi nii lihtne leida ega ka defineerida. Nii
mõnegi demokraatlikuks nimetatud riigi kohta oleks aga
võib-olla õigem kasutada Platoni poolt demokraatiale
eelnevale formatsioonile antud nimetust? Tundub, et oligarhia
üleminek demokraatiaks ei pruugi alati toimuda vägivaldselt,
vaid nad võivad ka rahulikul teel üksteisesse sulanduda?
Või on seda veel liiga vara ütelda kuna üleminek
on alles toimumata?
Nii või teisiti,
olgu demokraatia sisu milline see kuskil ka on, aga demokraatia
aluseks olevate inimõiguste elluviimiseks ja selleks, et
demokraatia taga oleks kogu rahvas, peetakse vajalikuks lisaks
enamuse võimule selgelt nähtavana kehtestada ka vähemuse
võim.
Et vähemus ja enamus leiaks
kogu ühiskonna jaoks parima lahenduse kabineti vaikuses arutledes,
ei suudaks vähemusele rahuldust pakkuda. Ei suudaks seal
ennast küllaldaselt maksma panna ka need, kellel on koolis
käimata jäänud.
Vastukaaluks enamuse võidukale
juubeldamisele valimisvõidu puhul, tuleb ka vähemusele
pakkuda mingit võrdväärset võidutunnet.
Mis saab selleks olla veel parem kui peksta puruks aknaid, panna
põlema autosid, võidelda korrakaitsjatega, tunda
rõõmu löödud ja saadud muhkudest? Seega
streik! Pole tähtis, mis see ühiskonnale maksma läheb
ja et koos kõigi teistega maksavad selle kinni ka streikijad
ise. Streigi asjatundjad teavad, et nüüd on vähemus
oma frustratsiooni välja elanud, tunneb oma võimu
ja teab, et nüüd on tema häält kuulda võetud.
On ju tore! Mis sellest,
et loll! Juba igivanadel aegadel teati, et inimeste vaos hoidmiseks
on neile vaja pakkuda leiba ja tsirkust!
Üks pisiasi on aga kahe silma
vahele jäänud: sellisel lärmakal viisil „rõhutud“
vähemust rahustades võibolla ei täideta mitte
vägivalla lünka oligarhia demokraatiaks üleminekul,
vaid oleme oma arengus juba etapp kaugemal ja demokraatia läheb
üle türanniaks enne, kui me sellest arugi saame.
Meie piiriäärses regioonis
võivad sellele kaasuda veel teisedki komplikatsioonid.
Aga ei pruugi nii temperamentselt.
Riigi elu saab upakile keerata ka tsiviliseeritud inimese kombel,
kultuurselt. Ühel ametialal töötajad, olgu need
arstid, õpetajad, bussijuhid, prügivedajad või
kes tahes, otsustavad, et saavad palka liiga vähe ja keegi
neist enam tööle ei lähe. Praegu toimuvad lennunduses
töötajate streigid näitavad ilmekalt kui lihtsalt
saab riiki või firmat pankrotti ajada ja ühtlasi raha,
töö- või puhkusepäevi oma kaaskodanikelt
ära võtta. Kümned tuhanded reisijad on mõistetud
lennuväljadele türmi ja kõik kannatajad saavad
aru, et süüdi on selles valitsus.
Streigi erinevaid vorme
võrreldes võib küll tekkida küsimus kas
humaansem on kaklemine või kägistamine. Vähemuse
võimu väge on meile aga veenvalt tõestanud
juba enamlus. Veel tähtsam
sellest, et enamus ja vähemus on võrdõiguslikud
on aga, et ka meie oleme euroopalikule tasemele jõudmas!
Kas ei oleks meil siiski õigem
alustada demokraatia moderniseerimist teiset otsast: kõrvaldada
need aegunud, naeruväärseks muutunud võtted,
mis hoiavad vananenud demokraatiat püsti nagu viagra? Ehk
moodsat terminoloogiat kasutades:kaotada rahva võõrandumine
võimust?
Endastmõistetavalt on võim
antud rahvale ainult siis, kui iga kogukond valib enda hulgast
väärikama-targima esinduskogusse, parlamenti. Selline
valitud esinduskogu ei saa aga olla seadustandev, vaid ainult
nõuandev kogu. On ju karjuv rumalus, kui mittekompetentsed
palgalised parlamendi saadikud moodustavad seaduste väljatöötamiseks
komisjone, kuhu palkavad omale nõuandjaks neid, kes asjast
aru saavad! Seadusi ei pea välja töötama mingite
üksteist ületrumpavate valimislubadustega parlamenti
pääsenud ülesreklaamitud varikujud, vaid riigi
palgal olevad spetsialistid, parimad parimate hulgast. Oma kohalike,
tuntud inimeste hulgast usaldusväärsete valitsusele
nõuandvate ja asjatundlikult oma piirkonna vajadusi selgitavate
esindajate parlamenti valimisel langeksid nagu iseenesest ära
kõige eemaletõukavamalt mõjuvad kärarikkad,
sisutühjad, valijate poolt kinnimakstud üleriigilised
valimiskampaaniad.
Demokraatia eluiga ohustavatest
pahaloomustest kasvajajatest arutlesin piisavalt peatükis
„Abrakadabra“, ja peatükis „Bonokraatia“
ka sellest, kuidas meie pisike vabariik saaks Euroopale demokraatia
renesanssil ja energiamajanduse ümberkorraldamisel kasulik
olla („Põlev planeet“, 2009). Pole ju parteipoliitikal
põhinev demokraatia kokkuvarisemise äärel sugugi
mitte ainult meie väikesel kodumaal.
Millist osa meie kodumaises demokraatias
võivad aga etendada praeguse struktuuri ja „ideelise“
liikmeskonnaga parteid, selle kõige illustratiivsemaks
näiteks on praegu käimasolev, nn.streigilainega „juhuslikult“
samasse perioodi sattunud parteipoliitiline lavastus.
Märts 2012
|
|
|
