Kultuur ja Elu 1/2012

Kultuur ja Elu 4/2011

Tema eluideaaliks oli vabadus

tekst ja foto: Vaino Kallas

Harri Saartson 1990. aastal.

Harri Saartson mobiliseeriti lennuväe abiteenistusse 1944. aasta augustis. Siinkirjutaja teenis Harriga koos Pärnus asunud saksa õhutõrjeüksuses ja olime samas kahurimeeskonnas. Septembris taandus väeosa Lätti ja jäi kuni sõja lõpuni Kuramaa „kotti“.
Peale sõja lõppu viidi meid koos Norilski vangilaagrite linna, kus Harri oli minu narikaaslane. 1946. aastal toodi meid tagasi Narva ja suunati teenima NKVD 6. tööpataljoni, mis asus ehitama uraanirikastustehast Sillamäel. Siitpeale läksid meie teed lahku. Harri valis vabaduse ja lahkus tööpataljonist ning temast sai 1947. aastal metsavend. 1948. aastal langes Harri NKVD kätte ja Moskva „troika“ määras talle tagaselja kõrgema karistusmäära – 25 aastat sunnitööd ja 5 aastaks asumisele. Harri Saartson lahkus meie hulgast 2002. aastal. Tema eluideaaliks oli olnud vabadus. Tema alljärgneva loo pani siinkirjutaja kirja 1990. aastal.

Algkoolis astusin ma, nagu paljud poisid ennesõjaaegses Eestis, noorkotkaks. Noorkotkaks olemine oli prestiižikas, huvitav ja põnev. Salga koondustel õpiti tundma oma kodumaad ja selle ajalugu. Tollased noortejuhid sisendasid noortesse isamaa armastust. Noorkotka üheks esimeseks nõudeks oli looduse hoidmine ja kaitsmine. Nii ei tohtinud pärast telklaagris olemist loodusse jääda sellest vähimatki jälge. Isegi tuleaseme kohalt tuli kooritud mätas sinna tagasi asetada nii, et tuleaseme koht poleks märgatav.
Oma noorusunistustes tahtsin ma saada hoopis meremeheks ja kui sain teada, et Pärnus tegutsevad kaks meriskautide salka - “Sinihai” ja „Valge Jääkaru”, läksin ma noorkotkast meriskaudiks. Meie salgal oli oma purjejaht “Helga” ja paar akadeemilist sõudepaati. Enne, kui meid merele purjetama lasti, tuli ära õppida paljud meremehetarkused nagu merekaartide, meremärkide ja tuletornide tundmine ning palju muud. Ujumisoskus oli kohustuslik.
Skaudi põhimõtteks oli teha iga päev vähemalt üks heategu. See ei pidanud olema midagi suurt. Selleks võis olla kas nõrgema või vanainimese abistamine, kellegi lohutamine, vigastada saanud linnu või looma aitamine või ravimine ja veel palju muud. Tehtud heategudest ei olnud vaja raporteerida ja selle üle ei peetud arvestust. See oli aumeeste mäng ja iga skaudi südametunnistuse asi. Aga sellesse suhtuti täie tõsidusega.
Siis tuli neljakümnes aasta. “Töörahva võim” võttis ära meie jahi ja paadid ning saatis noorteorganisatsioonid laiali. Meie salgas olid kõik poisid pärit töölisperedest, aga nõukogude võim peksis ju eelkõige omasid, et teised kardaksid.
Neljakümne neljandal, kui toimus selle sõja viimane mobilisatsioon, läksin ma teenima lennuväe abiteenistusse. Teenisin ühes Pärnus asunud õhutõrjeüksuses ja sama aasta septembris taandusime koos selle väeosaga Kuramaale. Sealt viidi meid 1944. aasta oktoobris Sõrve poolsaarele, kus ma võtsin osa Sõrve lahingutest. Novembris taandusime tagasi Kuramaale. Sõja viimased kuud olime oma patareiga Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel Kuldigas, kuhu jäime kuni sõja lõpuni. Sõja lõppedes, 9. mail 1945 jäin koon oma patarei eesti poistega venelaste kätte sõjavangi.

Sõjavangina Kuramaal

Oma esimesed nädalad vangina olin ma koos teiste Kuramaa kotis olnud lennuväepoistega Vainode sõjavangilaagris Lõuna-Lätis. Selles laagris umbes kolm tuhat vangi. Elasime Saksa sõjaväe telgiriietest kokku pandud telkides, kus küljealuseks oli puuoksad ja puukoored. Laagriala oli piiratud kõrge okastraataiaga ja vihmaste ilmadega oli kogu territoorium vaid üks suur porimülgas, kus vangide poolt vedelaks sõtkutud savilödi ulatus poolde säärde. Tööle meid selles laagris veel ei aetud ja toidulgi polnud viga. Seda jagati meile punasõduritega ühisest katlast ja see oli valmistatud ameerika konservidest ja lend-liisi pekist.
Selles laagris kuulasid SMERŠi) ohvitserid meid kahel korral üle, mis tegelikult oli üks suur farss, kuna me vene keelt ei osanud ja “vestlus” ülekuulajaga toimus läbi mitme [eesti-saksa-läti-vene] tõlgi, kes üksteisest halvasti aru said ja meie ütlustele sageli ka oma fantaasiat lisasid. Seepärast on teadmata, kui palju meie jutust jõudis tegelikult ülekuulamisprotokolli, mille iga lehekülje pidime me oma allkirjaga kinnitama. Vainode vangilaagris kinnitasid kõrged punaväeohvitserid meile korduvalt, et varsti-varsti vabastatakse teid laagrist ja saadetakse koju, kus te võite oma nõukogude võimu vastu tehtud “ränga süü” stahhaanovliku ülesehitustööga lunastada.
Vainode laagris olime umbes kolm nädalat, seejärel alustasime kahepäevast jalgsimarssi Miitavi (Jelgava) suunas. Esialgu näis, et ohvitseride jutt kipub tõeks minema, sest teel oli meid saatev valvemeeskond üsna nõrk. Meie paarituhandest mehest koosnevat kolonni, mis teel venis kuni paari kilomeetri pikkuseks, saatis vaid paarkümmend automaatidega punaväelast. Selles kolonnis oli palju Läti 19. SS-diviisi mehi, kes teel olles oma kodudes “hüppes” käisid, ilma et sellest erilist probleemi oleks tekkinud. Kõik see laskis oletada, et ees ootab meid peagi vabanemine ja kojusõit.
Jõudnud aga Jelgavasse, muutus kogu olukord kardinaalselt. Jelgava endise suhkruvabriku lähedal asunud vangilaagri ees võtsid meid kuulipildujate ja verekoertega vastu NKVD soldatid, kes meie kolonni ümber piirasid. Pärast nimede kontrollimist otsiti kõik saabunud põhjalikult läbi, kuigi seda oli tehtud ka Vainode laagrist lahkudes. Võeti ära kõik dokumendid, pildid, püksi- ja vöörihmad ning terariistad (kahvlitel murti ära harud). Seljakottidelt lõigati ära rihmad.
Jelgava vangilaagri territoorium oli piiratud kahekordse kõrge okastraataiaga, mille vahitornides sihtisid vange kuulipildujad. Ümber traataia jalutasid automaatide ja verekoertega NKVD sõdurid. Selles laagris polnud ühtegi hoonet ja elama pidime telkides (kellel need olid), mis olid suvisest päikesest just nagu vihusaun kuumaks köetud. Päevad tuli veeta lageda taeva all ja paljusid tabas päiksepiste. Arstiabi polnud aga mitte mingisugust. Joogivett anti jao pärast ja vange vaevas alatine janu. Pesemisest polnud juttugi. Vainode laagri korralikust toidust võisime me ainult unistada. Iga vang sai päevas 350 grammi nätsket ja venivat rukkileiba ning kaks kord päevas hirsitangudest keedetud vedelat ja lahjat körti, mis tekitas meestel sageli soolteummistusi. Tööle meid selles laagris veel ei aetud.

Vangiešeloniga Valge mere äärde

Juuli keskel käsutati ühel päeval kõik laagris olnud vangid kolonni ja jooksutati läbi kuulipildujate ja automaatidega relvastatud NKVD sõdurite ning verekoertega palistatud kadalipu Jelgava raudteejaama, kus meid ootasid ees trellitatud loomavagunid. Seal tuubiti kõik tihedalt vagunitesse ja algas reis loodetud kodu asemel “suurele kodumaale”.
Olime vagunis kui silgud pütis. Sinna olid sisse ehitatud kolmekordsed puunarid, mille sahtlites pidime ööd kui päevad tihedalt külg-külje kõrval lamama. Kuna kõigile ei jätkunud naridel kohti, pidid osa mehi olema tihedalt kokku surutuna ümber vaguni põrandas oleva käimlaaugu. Päeval valitses vagunis lämmatav kuumus ja hingamiseks ei jätkunud õhku. Üks kord päevas anti vagunisse kaks puuämbritäit joogivett, mis jagati ära veepiisa täpsusega.
Jelgava laagris oli lennuväepoisse umbes paarikümne ringis. Selles vagunis olime me vaid kolmekesti. Koos minuga olid seal veel Oskar Kask ja Vaino Kallas, kuna Arseni Kütt, Reinhold Jürgenson ja Voldemar Ailiste - kõik Pärnu ja Pärnumaa poisid – olid teistes vagunites. Nagu hiljem selgus, olime me selles rongiešelonis ainukesed eesti lennuväepoisid, kes kaugele põhja, polaarjoone taha viidi.
Olime teel seitse ööd ja päeva. Väljudes vagunist oli tunne, nagu oleksime saanud värske õhu mürgituse. Pea käis ringi ja nõrkus võttis võimust. Olime jõudnud Valgemere ääres asunud Molotovskisse (nüüd Severodvinsk), mis asus umbes 35 km Arhangelskist lääne pool. Seal paigutati meid ühte vahelaagrisse ja jaotati brigaadideks. Sattusime kõik kuus eesti poissi lätlaste brigaadi, kus brigadiriks oli Smiti nimeline Läti 19-diviisi major. Esimestel päevadel hakkasime tööl käima Molotovski linnas. See oli tegelikult soo kohale ehitatud asula, kus kõik hooned, tänavad ja kõnniteed olid ehitatud puuvaiade otsa. Meie brigaadi ülesandeks oli ümber paigutada torustik, mille abil pumbati hoonete ja tänavate ümbruse täitmiseks merest põhjapinnast. Kuigi töö polnud eriti raske ega keeruline, nõudis see meilt siiski suuri pingutusi, kuna kehva ja vesise toidu tõttu, mis meile viimastel nädalatel oli jagatud, olid meie jõuvarud tublisti kahanenud.
Neid vett ja meremuda purskavaid torusid ümber paigutades avastasime, et koos pinnasega toob vesi mööda torusid kaldale ka ogalikke ja teisi väikesi mereelanikke. Kuna pidev näljatunne näpistas kõhtu, hakkasime neid mereande sealtsamast leitud tühjades konservipurkides lõkke kohal keetma. Olgugi, et uhhaa oli ilma soolata, maitses see suurepäraselt.
Kuid juba paari päeva pärast lülitati ka meie brigaad “suurde tööprotsessi”. Hakkasime koos tuhandete teiste vangidega käima suure laevadoki ehitusel, kus pidime 10-12 tundi järjest pinnast kühveldama ja seda raskete puukärudega mööda laudrada kaugele eemale kärutama. Püüdsime algul meile peale pandud töönormi täita ja isegi ületada, kuna töönormi ületamise eest anti lisaks 350-grammisele päevanormile veel 150 grammi leiba. Õige varsti aga veendusime, et töönormi ületamiseks kulutatud energiahulka ei suuda saadud leivaviil taastada. Otse vastupidi. Meeste jõuvarud hakkasid päev-päevalt hääbuma ja varsti ei suutnud paljud enam isegi ettenähtud töönormi täita. Kaks korda päevas saadud pool liitrit lahjat tursalõhnalist nõgesevett, mis küll supi nime kandis, ei olnud toiduna arvestatav. Lisaks alatoitlusele ja ränkraskele tööle muserdas mehi ka rutiinne ja mõnitav laagrielu ning teadmatus homse päeva suhtes. See viimane oli vahest kõige raskem.
Ühel päeval avastas üks meie brigaadi lätlastest, et pinnase kaevamisel tulevad sügavalt liivakihi alt välja mingi tundmatu taime piimjasvalged juured, millel on imalmagus maitse ja mis kõlbasid süüa. Kaevasime neid liiva alt välja ja lasksime hea maitsta. Tööpäeva lõpul, olles teel tagasi laagrisse, jäid mitu lätlast teepervele krampidesse lamama. Ka kõik teised, kes olid seda salapärast juurt söönud, vaevlesid hiljem kogu öö ja järgmisel päeval kõhuvalu ja oksekrampide käes. Pärast seda juhtumit hoiatati kõiki vange ja keelati igasuguste tundmatute maa-andide söömine.
Oma lätlastest brigaadikaaslastega suhtlesime me esimestel nädalatel saksa keeles, niipalju, kui see nende üsna kehva keeleoskuse tõttu võimalik oli. Hiljem õppisime ära vajaliku lätikeelse olmesõnavara ja nii saime me suhelda kõigi brigaadis ja laagris olnud lätlastega. Kuna ei mina ega ka teised eesti poisid tol ajal vene keelt veel hästi ei osanud, tõi see mõnikord kaasa üsnagi kurbkoomilisi olukordi.
Oma esimese vene keele “õppetunni” sain ma veel Vainode laagris. Üks laagriametnik küsis minult vene keeles, kas mul on ihupesu. Mina sain aga aru, et ta küsis, kas mul on seljariided olemas. Vastasin jaatavalt, et on küll. Pärast aga selgus, et kirja oli pandud, nagu oleks mulle laagrist pesu välja antud. Hiljem oli tükk tegemist, et laagrivõimudele selgitada, et ma pole oma ihupesu maha müünud ega kuhugi pannud.
Molotovski laagris küsiti kord, kas meie brigaadis on lukkseppi. Olin enne lennuväe abiteenistusse astumist töötanud Pärnu Linavabrikus lukksepa õpilasena ja astusin nüüd kohe ette. Lootsin, et lukksepatöö on ehk kergem, kui kogu päev pinnast kühveldada ja kärutada. Tegelikult aga kujunes olukord otse vastupidiseks. Seda allveelaevade tehast (laevadokki), mille jaoks me süvendit kaevasime, oli hakatud ehitama juba enne sõda. Kõik vajalikud seadmed olid Ameerikast kohale toodud ja roostetasid ühel lagedal väljal hunnikus. Lukkseppade ülesandeks oli nüüd see raualasu sealt ära koristada ja teise kohta vedada. Kerge töö see igatahes ei olnud.

Mööda Põhjamerd polaarjoone taha

25. augustil 1945 möödus täpselt aasta, kui olime mobilisatsiooniga kodust lahkunud ja sellest päevast peale meid äkki enam tööle ei aetud. Vedelesime päevade viisi laagribarakis. Kusagile mujale minna polnud võimalik, sest barakid olid ehitatud vaiade otsa ja neid ühendasid omavahel vaid kitsad laudteed. Ainus, mis vaatamist pälvis, olid teisel pool traataeda oleva valvurite eluhoone katusel alasti päevitavad noored valvurineiud, kes vange kesksoolisteks pidasid ja oma eevaülikonnas olekut sadade meesvangide pilgu all mitte natukestki ei häbenenud.
Umbes nädalapäevad niiviisi logelnud ja alasti päevitavaid naisvalvureid vahtinud, käsutati meid ühel õhtupoolikul viie kaupa kolonni ja viidi Molotovski sadamasse. Seal seisis kai ääres kaubalaev “Klim Vorošilov” ja samal õhtul algas meie reis mööda Põhja-Jäämerd kaugele itta. Koos umbes 700 sõjavangiga oli selle laeva ahtritrümmis veel umbes 300 kriminaalkurjategijat ehk blatnoid, kes seal aeg-ajalt jõuga meie isiklikke asju röövisid. Kuid krimkade vägivallast veelgi suuremaks probleemiks olid alatoitlusest põhjustatud kõhuhaigused ja sellega seotud loomulike vajaduste rahuldamine. Algul püüti seda korraldada suure puuanuma (paraski) toomisega laevatrümmi. Kuid ligi tuhandepealise meestehulga jaoks jäi sellest väheseks ja nii hakkasid ihuhädas vaevlevad hädalised laevatrümmi pimedamates kohtades käima, mille tõttu selle põranda madalamat osa kattis varsti mõnekümne sentimeetri paksune fekaalide kiht. Loomulikult ei saanud neis tingimustes rääkida värskest õhust…
Ka muus osas toimus vangide teenindamine eht NKVD-likus stiilis. Nii anti meile joogivett jämeda vooliku abil, mis selleks otstarbeks läbi laevaluugi trümmi lasti ja siis vesi lahti keerati. Kuna vesi sellest voolikust tuli tugeva surve all, oli neid õnnelikke väga vähe, kelle toidunõusse oli tilgake püsima jäänud. Ülejäänutel paiskas vesi jooginõu käest ja olid läbimärjad….
Meie teekond kestis kümme päeva, mille jooksul läbisime Valge, Barentsi ja Kara mere ning saabusime ühel septembripäeval Jenissei jões olnud Dudinka jõesadamasse. Seal võttis meid vastu saabuv Siberi talv. Kuigi veel lumetu, ulatusid külmakraadid öösiti juba paarikümne pügalani (Celsiuse järgi). Oma esimese öö Dudinkas veetsime lahtises, meie puukuure meenutavas kütteta kuurialuses.
Järgmisel päeval laaditi vangid kitsarööpalise raudtee lahtistele platvormvagunitele ja algas sõit läbi kõleda ja tühja tundra umbes 130 km kaugusel olevasse vangide linna Norilskisse. Sellel teekonnal saime me esmakordselt tunda polaarööga kaasneva pakase esimesi näpistusi. Olime kõik kergetes suveriietes. Mina vaid lennuväe abiteenistuse pluusis, kuna oma sineli ja magamisteki olin juba varem leiva ja tubaka vastu vahetanud. Seda olid teinud ka paljud teised. Meid käsutati lahtise platvormi põrandale istuma ja selle nurkadesse asusid valgetes lambanahksetes kasukates automaatidega konvoisoldatid. Varsti aga pani sõidutuul meid kõiki lõdisema ja jalad hakkasid külmetama. Püüdsime end liigutada ja jalgu vastu vagunipõrandat taguda, kuid kohe hakkasid valvurid automaadilukke lõgistama ja nõudsid, et oleksime liikumatult…
Norilskisse jõudsime pärast südaööd. Olime kõik üdini läbi külmunud. Edasi viidi meid 7. laagripunkti, mis oli Norilskis ainuke sõjavangide laager. Kokku oli selles laagris umbes 7000 vangi. Kokku oli Norilskis sel ajal kolmkümmend üks laagrit.
Meie esimene käik oli sauna, kus pärast pesemist saime selga nõukogude vangi uhke mundri - kulunud vatiriided, kontkõvad lubjavildid palja jala otsa ja kätte jämedast puuvillanöörist punutud käpikud. Seejärel viidi meid barakki, kus meie naabriks oli Kesk-Aasia rahvustest koosnev brigaad. Olime jõudnud Vainode laagris kõrgete punaväeohvitseride poolt tõotatud “koju”.

Vangide brigaad töönormi täitmas.

Vangina virmaliste maal

Mind määrati tööle kipsivabrikusse, kuna kõik teised meie brigaadist koos eestlastest lennuväepoistega saadeti välitöödele - kirka ja kangiga külmunud igikeltsa sisse kaevikuid ja kraave raiuma. Kipsivabrik asus mitmekümne ruutkilomeetrise töötsooni ühes servas ja Norilski linnast lahutas seda vaid vabrikusse tulev raudteeharu. Vabrikus oli neli suurt põletuskambrit, mida köeti neljast küljest. Kõigepealt täideti kamber umbes kahe meetri paksuse lubjakivi kihiga, mis veeti siia karjäärist raudteeplatvormidel. Üks vangibrigaad täitis tühjad kambrid kividega ja müüris seejärel kambriukse telliste ja kipsiseguga kinni. Seejärel köeti kambrit 24 tundi järjest, kuni kivid põlesid valgeks ja muutusid kergeks. See toimus kusagil 250º C juures. Meie brigaadi ülesandeks oli põletuskambri ukse avamine ja põletatud kivide üles jahvatusveski platvormile kärutamine. Kärutada tuli mööda tõusvat kaldteed umbes 30-40 meetri kaugusele. Töötempo oli “stahhaanovlik”. Kambris, kus me oma kärusid kividega täitsime, oli nii kuum, et pidime kandma näo ees riidelappe, muidu kõrvetas näo ära. Seepärast püüdsime kambrist võimalikult ruttu välja saada. Väljas aga oli 40-50º külma ning tõmbetuul ja sealt püüdsime me jälle ruttu sooja kambrisse pääseda. Nii toimus meie tegevus kogu vahetuse kestel jooksuga.
Käisime kipsivabrikus tööl kolmes vahetuses. Üks vahetusbrigaad, kuhu ka mina kuulusin, koosnes 7. laagripunkti sõjavangidest. Teine vahetus koosnes poliitvangidest ja kolmas oli naiste sunnitöölaagrist. Naiste brigaad koosnes 17-30-aastastest sakslannadest, kellega sai mõnikord vahetuse üleandmise ajal ka vestelda. Nagu me neilt kuulsime, olid nad pärast sõda Saksamaal haarangute korras lihtsalt kinni võetud ning ilma kohtuta ja mingit süüdistust esitamata Norilskisse sunnitööle toodud.
Käinud mõned nädalad tööl, korraldati sõjavangide laagris arstlik läbivaatus (milline humaansus!). Olin selleks ajaks juba üsna lahjaks jäänud ja kaalusin vaid 48 kg. Ma ei saanud enam järsku püsti tõusta, kohe läks silme eest mustaks. Jõud ei tahtnud enam ülesmäge lükatavast kividega koormatud kärust üle käia. Arstlikus komisjonis määrati mind OP-sse. See oli mingi vangide tervise taastamisega tegelev asutus.
Olin selles “sanatooriumis” koos oma saatuskaaslaste Vaino Kallase, Voldemar Ailiste ja Reinhold Jürgensoniga umbes kümmekond päeva. Barakk oli külm ja ainus tegevus oli söögikorra ootamine. Siis tuli ühel päeval sinna keegi laagri asjamees ja küsis, kas keegi soovib minna tööle laagri kingseppade ja rätsepate juurde. Kuna nimetatud asjamehed kuulusid nagu kokad, leivalõikajad ja mõned teised tähtsamad asjamehed laagri eliidi hulka, siis teadsin, et nende juures võis saada leivalisa. Avaldasin soovi ja nii sattusin ma laagrirätsepate juurde päevnikuks. Minu ülesannete hulka kuulus ka rätsepatele laagriköögist toidu toomine. Mulle anti kaks ämbrit - üks supi, teine pudru jaoks. “Härrased meistrid” sõid sealt natuke ja andsid jäägid - nii umbes pool ämbrit suppi ja teine pool putru - koos poole pätsi leivaga mulle, et “söö poju!”. Olin siis 17 aastat vana ja olnud juba pidevalt poolnäljas. On õnn, et selle söömise peale mulle veel hing sisse jäi! Varsti muretsesid rätsepad mulle uued püksid.
Reinhold Jürgensoniga ja Vaino Kallas käisid „sanatooriumist“ kapsapõllul kapsaid laagrisse vedamas. Nagu nad rääkisid, oli neid viidud kapsapõllule, mis oli kaetud õhukese lumekorraga ja kapsaste asukohti tähistasid vaid madalad valged mügarikud lumel. Nad pidid kapsad maast üles võtma ja autole laadima. Selleks anti neile labidad, millega tuli kapsapea juurika juurest maa küljest lahti lüüa (õigemini küll kapsalehed, sest sealses kliimas ei jõudnud kapsad valmida) ja autole laadida.
Kui auto veokast oli lume- ja mullaseguseid kapsalehti täis saanud, sõidutati need laagrisse. Laagris laeti kapsad suurde puutünni, mis oli oma mõõtmetelt üsna aukartustäratav. Selle läbimõõt oli viis ja kõrgus kolm meetrit. Kapsalehtede mahalaadimist juhendas üks laagriköögi kokkadest. Ta käsutas kaks meest tünni, kes pidid kapsalehed jalgadega kinni tallama, kuna teised kaks hakkasid lehti autolt tünni pilduma. Mulla- ja lumeseguste kapsalehtede vahele visata soola, et vangide toiduks mõeldud produkt ikka korralikult maitsestatud saaks. Küllap lisasid sinna üht-teist ka tünnis olnud mehed. ..
Kuu möödudes olin tagasi oma endises brigaadis ja jätkasin töölkäimist kipsivabrikus. Jätkus jooksmine raske puukäruga kuumast kambrist pakase kätte ja sealt tagasi kambrisse. Kogu ümbrus ja õhk oli täis kipstolmu ja see tungis ka suhu ning ninna ja muutus seal kipsipurikateks. Kipsitolmust läbi imbunud seljariided muutusid kõvaks ja krobisevaks kui kasetoht ja seisid seljast põrandale panduna ise püsti. Nii kestis see kuni 1946. aasta suveni, mil laagris hakkasid ringi liikuma jutud baltlaste vabastamisest. See toimus varsti pärast seda, kui eestlasi ja nooremate aastakäikude lätlasi hakati ülekuulamistele kutsuma.

Vabanemine…

Sain ühel õhtul töölt tulles käsu laagri kontorisse minna. Seal viidi mind ühte ruumi ja pandi istuma seina äärde pandud toolile. Siis sisenes ruumi keegi gangsteri näoga NKVD major, kes lehitses mõnda aega tema ees laual olnud pabereid ja hakkas siis mulle küsimusi esitama. Küsimuste sisu oli süüdistav ja need puudutasid sündmusi ja olukordi, millest mul polnud õrna aimugi. Mulle näis, et tšekist püüab mulle kaela määrida olematuid süütegusid ja ma eitasin kõike. Minu kategooriline vastuseis vihastas kõrget ülemust ja see läks marru. Karjudes ja rusikatega vastu lauda tagudes lubas ta mind kartserisse pista, et ma seal oma “süütegude” üle järele mõtleksin. Minu õnneks ta seda aga ei teinud, kuigi NKVD ametimehena oli tal minusuguse “kodumaa reeturi” üle täielik võim.
Alles palju hiljem saime teada, et pärast seda, kui sunnitöölaagrid olid saanud käsu kõik Baltimaadest pärit sõjavangid kodumaale tagasi saata, hakkasid laagrivõimud nende hulgast endale tasuta tööorje otsima. Norilski tohutud ehitused ja kaevandused vajasid odavat tööjõudu ja seda püüti nüüd saada sõjavangide hulgast, püüdes neile kaela määrida olematuid süüdistusi, et need siis “troika” abiga pikemaks ajaks traataia sisse sulgeda. Seda juhtus ka paljude läti sõjavangidega, kes saadeti sõjavangide laagrist teistesse laagritesse, olles “troikalt” eelnevalt oma karistusaastad kätte saanud.
1946. aasta juulis vabastati meid laarist ja suunati tööle Dudinka Tööstuskombinaati, kus pidime töötama seni, kuni mööda Põhja Jäämerd saabub sinna laevade karavan, mis pidi meid tagasi Euroopasse tooma. Laevakaravan jõudis Dudinkasse septembri algul, mil sinna saabusid ka esimesed külmad. Laevad tõid sinna mitmesugust kaupa: ehitusmaterjale ja seadmeid ning toiduaineid. Nende trümmidest laeti välja ka tuhanded uued vangid, kes toodi sinna laagrite “loomuliku kaoprotsendi” täiteks.
Nädala pärast olid laevad taas lastitud ja ühel külmal ning tuulisel septembripäeval alustasime umbes kuuekümnest mehest koosneva vabanenute grupiga, nende hulgas ka kuus eesti lennuväepoissi, merereisi tagasi Arhangelskisse. Meie reis kestis jälle umbes kümme päeva, läbides Kara, Barentsi ja Valge mere. Olime pimedas laevatrümmis, kuhu olid sisse ehitatud laudadest lavatsid. Nüüd aga võisime soovi korral ka laevas vabalt ringi liikuda. Norilskis anti meile marsitoiduna kaasa kaks pätsi leiba ja kolm soolaheeringat, mis oli kogu meie toit järgnevaks poolteiseks nädalaks. Muidugi lõppes see juba enne Arhangelskisse jõudmist otsa ja Arhangelskis käis meie saatja laagrite valitsusest lisa taotlemas ja sai veel iga “hinge” kohta kaks heeringat ja pätsi leiba.
Arhangelskist sõitsime rongiga, ühe tühja loomavaguni põrandal külitades, Leningradi suunas. Juba ammu enne Leningradi jõudmist olid Arhangelskis saadud leib ja heeringad taas otsas. Õnneks avastasime me Leningradi kaubajaamas ühe platvormvaguni kapsapeadega, kust me ööpimeduse katte all endale mõned kapsapead tõime ja vagunis hiirtena vaikselt nende lehti süüa krõbistasime.
Ühes väikese raudteejaamas Leningradi ja Narva vahel olime me sunnitud ühe meie kaaskannataja, Voldemar Ailiste, maha jätma. Volli oli laagris raskesti haigestunud ja polnud juba palju kuid laagrihaiglast välja saanud. Ta oli väga kõhna ja kaalus vaid neli-viiskümmend kilo, kuigi oli olnud õlakas ja tugev poiss. Teel olles jäi ta nii nõrgaks, et ei suutnud enam narilt üles tõusta ja me pidime teda nii laevas kui rongis süles “asjale” viima. Olin selles jaamas saanud Volliga vaevalt vagunist välja ja rööbaste vahele minna, kui rong uuesti liikuma hakkas. Tema tungival palvel olin sunnitud ta sinna maha panema ja sain ise veel viimasel hetkel kiirust lisava rongi viimase vaguni platvormile. Nagu hiljem selgus, korjasid Volli üles raudteetöötajad ja ta viidi Kingisepa haiglasse, kust ta paari kuu pärast Narvas asunud tööpataljoni järele saadeti. Kuid hiljem vabastati.

Tööpataljonis Narvas

Ühel septembrihommikul loomavaguni põrandal ärgates leidsime end Narva jaamas olevat. Meie juurde tulid mõned vene ohvitserid, kes meid üles rivistasid ja Vestervalli tänaval asunud tööpataljoni kasarmusse viisid. Olime ilma dokumentideta, kuna meie nimekiri oli meiega kaasas olnud venelasest saatja käes.
Järgnes kiire käik sauna, kust väljudes saime selga uhiuue punaarmeelase vormi ja õlakuteks sini-punased NKVD pagunid. Olime nüüd NKVD 7.ehitusvalitsuse töösoldatid. Meie sini-punased pagunid vahetati aga kiiresti mustade tööpataljoni õlakute vastu. Jätkus meie tööorja põli, ainult et uues kuues.
Olin olnud Narva 6. tööpataljonis vaid nädala, kui ühel päeval valiti tööpataljoni soldatite hulgast välja umbes 60 meest, kelle hulka ka mina sattusin. Meile öeldi, et meid viiakse Tallinna tööle. Iga mees sai kaasa kolme päeva toidumoona ja veel ka pika köiejupi. Siis viidi meid ühte karjakoplisse, kus oli palju hobuseid ja lasti seal igaühel valida välja kolm hobust. Kaasa antud köiejupist tegime midagi päitsete taolist ja hakkasime seejärel meiega kaasa tulnud teejuhi saatel Tallinna asemel aga hoopiski Venemaa poole liikuma. Olime teel kolm ööd-päeva. Meile kaasa antud hobused ei olnud just eriti sileda väljanägemisega ja kuna neil ratsutades polnud meil midagi istumise alla panna, hõõrusid hobuste teravad selgrood meie harudevahed hellaks, nii et isegi käimisega oli raskusi. Olime jõudnud Leningradi oblastisse, Bolšaja Rossija külla. Kolm päeva kulus puhkuseks, enne kui jälle normaalselt liikuma saime. Seejärel saadeti meid metsatöödele.
Kuigi meile pandud metsalangetus norm ei olnud eriti suur, oli probleeme selle täitmisega. Metsast, kus me pidime puid langetama, olid lahingud üle käinud ning kõik puutüved täis mürsukilde ja püssikuule, nii et üsna varsti jäid meie saed ilma hammasteta. Viile sae teritamiseks meile aga antud ei olnud ja seetõttu oli meie “tööviljakus” üsnagi madal.
Seda, kes me seal päriselt olime, ei saanud ei kolhoosnikud ega ka meie ise õieti aru. Mõnikord lõid vanad mutid meid külatänaval kohates risti ette ja pärisid - mille eest me vangis oleme? Mõnikord sõimas pataljoni ülem meid fašistideks ja lubas metsanormi mittetäitmise eest laagrisse saata. Teinekord aga kiitis, et oleme punaarmeelased ja peame korralikult käsku täitma, sest nõukogude võim on andnud meile uued kirsasäärikud ja talvemütsi…
Meie tööpataljoni ülem armastas sageli tulivett rüübata ja sageli oma GAZ-AA-ga produktide ja hobuste kaerte järel käies tuli ta pataljoni tagasi tühjade kätega. Neil kordadel ajas kokk meid keset ööd üles ja ütles, et vesi katlas hakkab juba keema ja kui te tahate sinna midagi sisse panna, siis teate, kus kolhoosipõllud asuvad…Teisisõnu – meid saadeti kolhoosi põldudelt vilja ja kartuleid varastama.
Ja siis juhtus, et selle kolhoosi laudast, kus me peatusime, varastati ära kits ja selles teos süüdistati meid, eestlasi. Mind koos kahe teise eesti poisiga kutsuti NKVD ülekuulaja juurde. See aga keeras vargusloo kohe poliitiliseks ja süüdistas meid “nõukogudevastases kuritöös”. Selline süüdistamine ja urgitsemine käis mulle närvidele ja me otsustasime koos sõber A.V.-ga sealt jalga lasta.

Omal käel vabadusse

Läksime jalgsi Kingissepa, kust saime juhusliku autoga Narva. Narvas istusime rongile ja alustasime sõitu Tallinna suunas. Sonda jaamas läks mu teekaaslane, kes oli pärit Avinurmest, rongilt maha ja ma jätkasin teekonda üksi. Äkki tuli vagunisse dokumentide kontroll ja kuna mul komandeeringut ei olnud, võeti mind Tapa jaamas rongilt maha ja viidi raudteemiilitsasse. Seal kuulati mind üle ja otsustati tööpataljoni tagasi saata.
Mind tulid saatma kaks raudteemiilitsat. Juba rongis minu saatedokumente kontrollides leidsid miilitsad, et need on valesti vormistatud ja otsustasid Tapale tagasi sõita. Jäime Sonda jaama ooteruumis järgmist Tallinna poole minevat rongi ootama. Oli öine aeg. Rahvast jaamas oli vähe ja ümberringi valitses vaikus. Ooteruumi pingil igavledes jäid mu saatjad varsti tukkuma ja ma lasksin nende vahelt vaikselt jalga. Kõndisin jalgsi Tallinnani välja. Tallinn-Väike raudteejaamas kohtasin Pärnu mineva rongi juures tuttavat vagunisaatjat, kes mind lahkesti oma hoole alla võttis ja nii jõudsin ma viperusteta Pärnusse.
Varjasin end mõned kuud kodus. Siis sain tuttavate abiga teada, et minu nime kohalikus miilitsas tagaotsitavate nimekirjas ei ole. Maksin miilitsale 800 rubla ja sain endale vene passi. Nüüd olin ma “täieõiguslik” nõukogude kodanik. Kuid ma ei jõudnud veel õieti ümbergi vaadata, kui sain linna täitevkomiteelt korralduse minna õppima Ahtme Tööstuskooli. Ahtmes kohtasin veel teisigi tuttavaid poisse, nende hulgas ka endist koolivenda ja sõjakaaslast Heino Heinvälja.
Sain Ahtme Tööstuskoolis vaevalt paar kuud olla, kui mulle tööpataljonist järele tuldi ja sinna tagasi viidi. Narvas pandi mind algul väeosa peavahti, kust mind aga varsti Leningradi oblastisse, Slantsõs asunud tööpataljoni saadeti.
Sealne tööpataljon asus ühes suures barakis. Et ma pataljonist jälle plehku ei paneks, võeti minult ära talveriided ja jalanõud. Asemele anti õhukesed suvepüksid ja pluus ning poolsaapad paljaste jalgade otsa. Seejärel suleti mind ühte raudkivist keldrisse
Järgmisel päeva hilisõhtul tahtsin minna kempsu ja tagusin seni vastu keldriust, kuni valvur ukse lahti tegi ja mind läbi purustatud hoonevaremete kempsu viis. Pataljonil oli oma elektrijaam ja just sel hetkel, kui ma kempsus olin jäi see seisma ja ümberringi muutus kottpimedaks. Hüppasin kempsust välja ja peitsin end varemete vahele. Oli märts ja väljas paukus pakane. Kuna olin särgiväel, ei saanud ma niiviisi kaugele minna. Peitsin end ühe lähedal asunud hoone varemetesse ja ootasin, mil minu kadumine avastatakse ja tagaotsijad mind kaugemalt otsima lähevad. Seejärel läksin ma kasarmusse tagasi, kus ma kottpimedas ringi kobades leidsin varnast ühe sõjaväe talvekasuka ja mütsi. Pika otsimise peale leidsin ka paari vilte, mis olid küll mõlemad ühe jala omad, kuid täitsid oma ülesande.
Hakkasin jalgsi mööda metsaradasid Eestimaa poole sammuma. Vahemaa Slantsõst Narvani on umbes poolsada kilomeetrit. Sain Luuga ja Narva jõest õnnelikult üle, kuid Soldina jaamas võtsid raudteemiilitsad mind kinni ja hakkasid ühte teivasjaama putkasse viima. Õnneks lähenes just sel hetkel Narva poolt rong. Mul õnnestus end miilitsate käest lahti rebida ja rongi viimase vaguni puhvrile hüpata. Enne järgmisse jaama jõudmist hüppasin rongilt maha ja hakkasin mööda metsi Avinurme poole sammuma. Otsustasin üles otsida oma sõbra A.V., kelle arvasin õnnelikult koju jõudnud olevat. Sõber oligi kodus ja ma jäin tema poole peatuma. Sain temalt ka erariided.
Olin mõned päevad sõbra pool. Ühel päeval tulid sinna NKVD töötajad, kes otsisid ja püüdsid külas metsavendi. Need otsisid mulle ulualust andnud sõbra maja läbi, võttes seejuures kaasa ka mõned läbiotsimisel ette sattunud sõrmused ja kuldasjad. Minu suureks õnneks meilt nad dokumente ei küsinud ja nii pääsesin ma tookord üle noatera kinnivõtmisest.
Otsustasin Avinurmest lahkuda ja hakkasin mööda kõrvalisi teid ning jalgradu jalgsi Pärnu poole astuma. Teekond kestis üsna mitu head päeva ja lõpuks olin taas kodus.

Ma olin metsavend

Kodus hakkasin end varjama. Kuulasin sageli raadiost “Ameerika Häält”, mis lubas suure suuga tulla varsti-varsti meid, eestlasi, kommunismist vabastama. Jäin seda, nii nagu tollal tuhanded teised eestlased, uskuma ja ühel ilusal päeval viis juhus mind kokku Pärnumaal tegutsenud metsavendadega ning ma otsustasin, “vabastajaid” ootama jäädes, nendega liituda.
Midagi kangelaslikku minu metsavennaelus ei olnud. Meile korraldati pidevalt haaranguid ning meie hakkasime vastu. Oli tulevahetusi. Et saada metsas elamiseks toitu, olime sunnitud seda riigile kuuluvaist kauplustest “hankima”. Hoidsime niiviisi saadud toiduaineid 40-liitrilistes alumiiniumnõudes, kaevatuna erinevates kohtades maa sisse.
Ükskord otsustasime Peeter E-ga endale relvad muretseda. Ühes Pärnu lähedal asunud talus elasid koos valla täitevkomitee esimees ja kohalik miilits. Valisime nendega kohtumiseks aja, kui mõlemad olid töölt koju tulemas. Sisenesime majja ja palusime pererahval majast mitte väljuda. Et neid hiljem ei süüdistataks meiega koostöö tegemises, käskisime neil öelda, et sundisime neid ähvardades paigale jääma.
Meie ainukeseks relvaks oli minu eelmisest sajandis pärit, Prantsusmaal valmistatud revolver. Selle puuduseks oli see, et meil kasutada olnud padrunid ei seisnud muidu selle trumlis, kui neile pidi paberit ümber mähkima. Mõnikord tegi see riistapuu ka pauku… Peetril relva polnud.
Olin tagatoas, kui kuulsin kuidas Peeter käsutas kõva häälega kedagi käsi üles tõstma. Kui mina oma “müristajaga” Peetrile appi ruttasin, oli miilitsa “viisnurk” juba Peetri taskus. Miilitsal olid käed üleval ja Peetri sõrm vastu tema selga… Varsti tuli koju ka täitevkomitee esimees ja sellelt saime 6,35 mm püstoli. Vestlesime nendega viisakalt ja palusime neid poole tunni jooksul telefoni mitte kasutada… Muidugi ei uskunud me, et nad nii ka teevad.
Oma jalanõude tallad olime me juba varem bensiiniga määrinud ja nüüd puistasime majast eemaldudes oma jälgedesse veel ka peenikest tubaka puru ja pipart, et jälituskoeri segadusse viia. Olime jõudnud sellest talust juba umbes kolme kilomeetri kaugusele, kui nägime autotäit sinisepõhjaliste NKVD mütsidega sõdureid sinna kihutamas.
Ükskord sattusime me kusagil Sindi kandis en-ka-ve-de meeste haarangusse. Meid piirati mõnekilomeetrisel maatükil kolmest küljest ümber. Oli õhtune aeg ja hakkas juba pimenema. Teel patrullisid umbes saja meetriste vahedega NKVD soldatid. Neile toodi pidevalt autodega lisa. Sellele maa-alale jäänud talusse peita olnuks mõttetu. Ainukesteks peidupaikadeks olid heinakuhjad, võsa ja väike metsatukk.
Olime seal viiekesti. Arnold Leetsaar koos abikaasa Maimuga, siis keegi Tamme nimeline, kelle eesnimi on ununenud, mina ja veel üks mees, kelle nime on samuti aeg mälust kustutanud. Olime üsna hästi relvastatud. Meie kasutada oli üks vene Dektjarov kergekuulipilduja, üks püstolkuulipilduja ja kõigil meil olid püstolid. Kuid tulejõuga piiramisest väljamurdmisel oleks kogu see “seltskond” hakanud meid jälitama.
Kui me just mitte kaugel maanteest nõu pidasime, läks kuu pilve taha ja maad kattis pimedus. Just sel hetkel saabus sinna veel üks autotäis soldateid ja teel olnud patrull jooksis auto juurde, jättes teelõigu valveta. Jooksime kiiresti üle tee ja ei uskunud ka ise et nad meid ei märka…Peagi kammiti kogu see maa-ala NKVD soldatite poolt meetri haavalt läbi, kuid meie olime siis juba kaugel eemal.
Metsavendadena varjasime me endid põhiliselt suuremate maanteede ääres väikestes metsatukkades, kust kogu ümbrus oli hästi jälgitav. Kindlasti pidi sellisest metsatukast olema väljapääs mööda kraavi või läbi võsa suuremasse metsa. Meie peale jahti pidanud tšekistid ei osanud arvata, et me end suurtele maanteedele nii lähedal varjame ja nad otsisid meid kaugemalt. Kui aga keegi juhuslik möödamineja meid märkas, pidime kohe oma asukohta vahetama.
Et vabastada kohalikke talunikke riigile antavatest sundkohustustest, hävitasime me mõnikord ka valla täitevkomiteedes varumisdokumente. Kas talumeestel sellest kasu oli, ei tea. Sageli aga põhjustasime me tahtmatult kahju oma abistajatele. NKVD tegutses halastamatult ja metsavendade abistamises kahtlustatud isikud kas arreteeriti või küüditati Venemaale. Neil aegadel küüditati ka põhjuseta, kuid kahju oli, kui inimesed pidid kannatama meie pärast. Kasu ei olnud meie võitlusest Eestimaal küll mitte kellelegi. Kui, siis ainult niipalju, et lääneriikides saadi teada, et eestlased ei ole nõus nõukogude okupatsiooniga. Seegi kõik on aga tagantjärele tarkus.
Neil aegadel olime me kõik - ja seda suur enamus eesti rahvast - rahvuslikult meelestatud ja uskusime, et võitleme Eesti vabaduse eest. Uskusime siis ka Ameerika Hääle poolt antud lubadusi, et okupatsioon Eestis ei kesta kaua. Tegelikult olid aga lääne vägevad meid juba ammu Stalinile maha müünud. Ameerika Hääl aga õhutas ikka veel siinseid mehi võitlema ja vastu pidama, kuni abi läänest kohale jõuab. Seda abi lubati päevast päeva. Suure lombi taga oli ju demokraatia. Ameerika president võis teisi riike maha müüa ja tema valitsus siin olevat nõukogude okupatsiooni hukka mõista. Raadio võis jagada lubadusi ja õhutada okupeeritud rahvaid vastu panema.
Meil siin aga oli sellest vähe abi. Me vaid lootsime ja uskusime. Lootsime väga, väga. Ja mehed võitlesid. Paljud neist langesid või hukkusid vangina Siberis. Ma ei tahaks küll kasutada kõlavaid sõnu, aga ma sooviksin, et nüüd, mil Eesti riik on taas vaba ja iseseisev, ei unustataks neid, kes selles ebavõrdses võitluses hukkusid.

Püünis sulgub…

1948. a. 18. detsembri öösel ööbisin ma Pärnu linnast väljas ühes talus. Enne keskööd ärkasin äkki üles ja mulle tundus, just nagu oleks minu sõber Alfred Metsaots aknale koputanud… Kulus veidi aega, enne kui taipasin, et see pidi unes olema.
Olin ärevil ja tundsin, et pean kohe linna minema. Pärnuni oli sellest talust veidi vähem kui tunni tee. Kui jõudsin Vana-Pärnu majade vahele, märkasin ees sammumas kahte ühtemoodi riietatud meest. Äkki olid minust tagapool samuti kaks samasugust meest. Taipasin, et midagi on hästi viltu. Pistsin käe püksitaskusse, kus oli püstol. Samas sadas mulle keegi, keda ma polnud seni märganud, kaela ja mind ümbritses suur hulk erariides mehi. Minu “mäng” oli läbi. Sain sealsamas kätte oma esimese “keretäie”. Siis keelas Pärnu miilitsaülem peksmise ära, öeldes, et peksta oli vaja siis, kui mu käed veel raudus polnud… Täitsamees.
Nagu ma hiljem teada sain, oli keegi meist, metsavendadest, läinud juuksurisse ja seal oli keegi ta ära tundnud ja miilitsasse teatanud. Edasine oli juba lihtne. Mees sai Pärnu NKVD-s kolm päeva järjest peksa, kuni ta murdus ja rääkis ära niipalju, kui teadis…
Samal ööl, mõni tund enne minu kinnivõtmist, oli Vana-Pärnus toimunud korralik lahing. Mitu inimest oli arreteeritud. Koos meiega olnud Tamm, nähes et pääsemist pole, lasi end maha. Tema vend oli juba varem surma saanud. Sauga jõe jääl sai surmavalt haavata Alfred Metsaots, kes jäeti sinna maha surema, lubamata ka õel, kes elas sealsamas Sauga jõe kaldal ja nägi tema haavamist pealt, minna teda abistama. Ma ei ole ebausklik, aga oma unenägu ma teisiti seletada ei oska, kui et minu ja Alfredi vahel oli tema surmasaamise hetkel mingi side, kui kuulsin teda unes aknale koputamas…
Nõukogude ajakirjanduses ilmus neil aegadel arvukalt lugusid metsavendade metsikutest tegudest süütute elanike suhtes. Need kirjutised olid nii võikad, et neid võisid ainult tšekistid oma tegude põhjal välja mõelda. Nemad ju ainult “kasvatasid lilli ja silitasid väikeste laste peakesi…“. Olen nende kirjutiste põhjal küsitlenud paljusid inimesi, aga vähemalt Pärnumaal tegutsenud metsavendade kohta ei teadnud küll keegi lehtedes kirjutatut kinnitada. Hiljem on selgunud, et üks ajalehtedes kirjeldatud metsavendade grupp, kes olevat pannud Pärnumaal toime kohutavaid kuritegusid, oli täielik tšekistide väljamõeldis. Tegelikult pole sellist gruppi kunagi eksisteerinud. Üheks selliste kirjutiste autoriks oli teeneline autšekist Uno Kask Pärnust, kes peale minu kinnivõtmist mõnikord ka mind üle kuulas. Temalt ilmus Pärnu Kommunistis 1976. a. järgmine väljamõeldud lugu:
“Talil, Laiksaares ja Rajangul tegutsenud 25-meheline bandiidigrupp, keda juhtis endine fašistliku armee luureohvitser paistis silma oma elajaliku sadismiga. Üks näide: mindi juhuslikult valitud tallu, et soojas toas joomapidu korraldada. Kodus juhtusid olema peremees ja tema minia kahe väikelapsega. Peremees ja minia lasti igasuguse jututa maha. Kui laskja astus kambrisse ja sihtis lastele, ütles pealik: “Pea! Kuuli on targemaks vaja.” Ta ise haaras lastel jalust ja lõi vastu ahju surnuks. Siis aeti samas, laipade keskel, pidu püsti.”
Tšekist Kase “auks” peab ütlema, et isiklikult ta mind ei peksnud. Küll aga tegid seda teised ülekuulajad, kasutades selleks kaablijuppe ja kummivoolikuid. Mind paigutati boksi, mille põrandapind oli 1,5 x 1,5 meetrit. Seal pandi mul käed selja taha raudu ja hoiti nii terve nädal. Alul pugesin ma käte vahelt läbi, nii et käed jäid ettepoole. Valvurid küll imestasid, et kes mu käed küll niiviisi, ettepoole, raudu pani? Hiljem oli aga kogu keha ja käed nii valusad, et ma seda enam teha ei saanud. Söömisega erilisi probleeme polnud. Toit pandi kausiga põrandale ja sõin selle seest suuga, ise kõhuli maas olles. Pesemisega oli asi veelgi kergem – sest seda teha polnud lihtsalt võimalik. Hullem lugu oli aga kempsus käimisega. Eks proovige kempsus oma asju ajada, kui teie käed on selja taha seotud… Igatahes said valvurid südamest naerda, ainult et mina ei saanud naljast aru…

Kõrgem määr…

Kuna N. Liidus oli pärast sõda surmanuhtlus kaotatud, mõistis Moskva “troika” mulle tagaselja 25 aastat sunnitööd. Mind saadeti Vorkuta laagrisse. Minu tütarlapsele ja hilisemale abikaasa Vantale määrati minu varjamise eest samuti 25 aastat sunnitööd.
Jõudnud vangitapiga Vorkuta laagrisse nr. 1, hoiti meid umbes nädala-päevad nn. karantiinis. Seal sai kohe selgeks, et kel käed-jalad veel otsas, lähevad kohe söekaevandusse. Vanematelt vangidelt sain teada, et ühes sealses kaevanduses on töötingimused veidi paremad, kuna selle šahtides pole nii palju vett. Teistes kaevandustes tuli kogu aeg olla vees, mida tuli nii alt kui ka ülevalt.
Kirjutasime siis ühe teise Pärnumaa poisiga avalduse, et soovime minna tööle sinna jaoskonda. Kuna üldiselt aga kardeti kaevandusse tööle minna ja sinna viidi vange sageli käeraudades, siis tundusid meie avaldused laagri juhtkonnale kahtlased ja meid saadeti tolle poisiga tööle hoopis ühte maapealsesse ehitusbrigaadi. Kõik teised läksid aga kaevandusse. Venelastel on üldiselt kombeks, aga sunnitöölaagrites oli see üsna tavaline, et vangide soove täideti risti vastupidiselt. Hiljem oskasime me seda oma soove avaldades ka arvestada.
Nii käisime me ligi kaks kuud üht kümne meetri sügavust elektrialajaama vundamendiauku kaevamas. Siis aga tuli sinna uus konvoiülem, kes hakkas vange laagriväravast välja lastes nende isiklikke toimikuid kontrollima. Ta avastas, et meil on “kole pahad paragrahvid” - grupiviisiline terror, spionaaþ ja mis veel kõik - ning meid kahte keelduti laagrist välja laskmast. Olime laagris päev-kaks ja seejärel otsustati meid saata kaevandusse. Kuid mitte sinna, kuhu olime soovinud, vaid sinna kus rohkem vett.
Töötingimused selles šahtis olid ülimalt halvad. Esines väga palju tööõnnetusi. Ohutustehnika osas jälgiti ainult plahvatusohtu, sest gaaside plahvatamise korral oli kaevandus pikaks ajaks rivist väljas. Vorkuta kaevandustes oli aga plahvatusohtlikkus kõikjal üle lubatud piiri. Ühest kantmeetrist söest eraldus 16 kantmeetrit soogaasi, aga selle väljaventileerimine oli puudulik.
Olin erirežiimiga laagris, kus me kandsime oma vangiriiete seljal, püksipõlvedel ja mütsi ees suuri vanginumbreid, mis olid meie ainukesteks eraldustunnusteks. Nimesid ja teisi isikuandmeid nõukogude vangilaagrites ei tuntud. Ööseks suleti meid barakki luku ja tugevate trellide taha. Sellest, kuidas “töörahva riigis” kinnipeetuid koheldi, iseloomustab ka järgmine juhtum.
Seisime ükskord terve brigaadiga laagri väravas ja ootasime laagrisse sisselaskmist. Meist läks umbes 60-70 meetri kauguselt mööda laagri režiimiülem. Arvasime, et nii suure vahemaa tõttu ei pea me teda tervitama. Aga valesti arvasime. Selle “eksimuse” eest pandi kogu brigaad kaheks tunniks käeraudadesse…Käerauad olid sellise konstruktsiooniga, et need tulid põlve peal rusikaga kinni lüüa, lahti sai need aga vaid võtme abil. Pealegi olid käerauad teravate servadega ja lõikasid randmesse. Teisel päeval oli töö tegemisega probleeme. Ka ei jätkunud kogu brigaadile (ca 35 mehele) korraga käeraudu, mistõttu ülejäänud pidid seni ootama, kuni need vabanevad.

Mäss laagris

Pärast Stalini surma ja nõukogude laagrite “isa” Lavrenti Beria mahalaskmist ootasime kõik mingeid muudatusi. Tolle aja vangilaagrid olid sõna otseses mõttes täis topitud vange, kelle “süü” oli lausa naeruväärne. Nii oli seal inimesi, kelle kauge sugulane oli kunagi käinud välismaal. Mõni laulnud “kahtlaste sõnadega” laulu. Laagritesse viidi ka selle eest, kui olid kolhoosi kartulipõllult pärast kartulivõttu pannud tasku kolm vihma poolt mulla seest välja pestud kartulit.
Siis algas laagris streik. Ma ei tea, kas see oli organiseeritud, või algas see spontaanselt, aga korraga seisid kõik Vorkuta söekaevandused ja vangid nõudsid õiglust ja vabadust. Algul oli laagri juhtkond päris nõutu ja käitus vangidega üpris viisakalt. Režiimiülem käis vangidelt küsimas, kas neil on mingeid soove ja kas nad ei tahaks äkki tööle minna.
Umbes nädala pärast saabus Moskvast lennukiga mingi NKVD eriväeosa ja üks streikivatest laagritest piirati ümber. Laagriväravad tehti lahti ja kõigil vangidel kästi laagrist välja tulla. Käsu mittetäitmise korral lubati poole tunni pärast laagri pihta tuli avada. Kuna polnud mõtet vastu hakata, hakkasid vangid laagrist välja minema. Kui osa neist olid juba laagriväravast väljunud, avati äkki nii väljunud kui ka laagris olnud vangide pihta kuulipildujatuli. Kuuldavasti sai 78 vangi kohe surma. Haavatuid oli üle kahesaja. Sama karistusoperatsiooni korrati veel ühes teises laagris, kus ohvrite arv oli küll väiksem. Seejärel hakkasid kõik Vorkuta kaevandused jälle tööle. Laagritest selekteeriti välja kõik “kahtlased” vangid ja saadeti erirežiimiga trahvilaagritesse.
Mõni nädal hiljem tuli Moskvast kohale keegi NKVD kindral koos saatjaskonnaga, kes lubas vangidele suuri muutusi. See lubadus ka täideti. Nii lubati meil nüüd võtta riietelt maha numbrid. Akendelt võeti ära trellid ja öösiti ei lukustatud enam uksi. Nüüd lubati ka koju kirju saata. Seni oli lubatud saata vaid kaks kirja aastas, mis aga tavaliselt kunagi kohale ei jõudnud. Kirjutada lubati ainult vene keeles ja vaid seda, et “olen elus ja terve ning minu käsi käib hästi.” Kodused võisid nüüd piiranguteta pakke saata ja kui keegi omastest julges Vorkutasse sõita, võis nendega isegi kohtuda. Meie “süüteod” lubati uuesti üle vaadata. Pärast toimikute ülevaatamist vabanesid laagrist küll vaid üksikud, kuid ka see oli senisega võrreldes ennekuulmatu.
Meie laagris toimus aga veel üks streik. Selle põhjus oli järgmine. Ühele meie laagri vangiga sõitis kohtuma tema naine. See oli suursündmus kogu laagri elus. Laagri väravasse oli selleks otstarbeks ehitatud eraldi ruum. Kohtumise ajal läks naine läheduses olnud asula poest mehele toitu ostma, kuid laagrisse tagasi tulles tulistas teda laagri vahitornist üks vahisoldat. Kuul läbis naise õla. Saanud sellest teada, hakkasid vangid laagris streikima. Neid “rahustama” tulid sini-punaste pagunitega NKVD-lased. Nad tulid kolmemehelistes gruppides, kus ühel oli kaasa automaat ja kahel ülejäänul raudkangid, millega ettejuhtuvaid vange peksti. Noored ja tugevamad mehed jõudsid peksjate eest ära jooksta, vanemad ja nõrgemad aga said selle eest topelt.
Kogu selle nukravõitu loo juures sai veidi naljagi. Sel hetkel, kui NKVD-lased vange peksid, oli laagris ka meie laagri režiimiülem, kuid ta oli erariietes, õigemini vatijopis. Üks purjus peksjatest lõi ka temal raudkangiga pea lõhki, pidades teda vangiks. Hiljem käis ta mitu nädalat mööda laagrit seotud peaga ringi.
1956. aasta algul hakkasid laagrites käima mingisugused suurte volitustega komisjonid ja vange hakati ükshaaval nende ette kutsuma. Kui mina komisjoni ette läksin, istus laua taga kolm erariides meest. Minult küsiti nime, mille eest süüdi mõistetud, kellena töötan ja kui lahti saan, mida kavatsen tegema hakata ja kas sõidan koju Viimane küsimus tegi muidugi ettevaatlikuks. Vastasin, et kuhu mul minna. Siin head palgad ja kaevuriamet ka selge. Rohkem seekord ei päritud. Järgmisel päeval olid nimekirjad väljas. Neist selgus, et umbes sajast vangist lasti 15-20 vangi kohe lahti. Viiel-kuuel jäi karistusaeg samaks, ülejäänutel vähendati karistust nii palju, et laagris istuda jäi veel aastat paar või kolm. Minul vähendati karistus 12 aasta peale. Olin üle üheksa aasta ära istunud, seega pidin veel rohkem kui kaheks aastaks laagrisse jääma. Samal aastal hakati ka poliitvange nn. tsooni taha laskma. Kuna aga väljaspool laagrit elamiskohta polnud, tuli laagris edasi elada. Sealt välja sai nüüd aga vabalt.
Meie brigadir Boris Broskov oli tark ja kaval mees. Ta oli olnud sakslaste ajal Donbassi kaevanduse direktor. Tsoonis tööl käies oskas ta normeerijatele tõestada, et kui me sügava süvendi kaevamisel ühe labidatäie pinnast välja kaevasime, siis pidime me seda nelja mehega üksteisele ette viskama ja niiviisi neli korda rohkem tööd tegema. Tulemuseks oli, et meie brigaadi normitäitmine oli pidevalt üle 300 protsendi. Ta taotles ka, et meie brigaad täies koosseisus tsooni taha elama lastakse. Tulemuseks oli aga, et brigaad lubati küll väljapoole laagrit elama, kuid brigadiri ja mind sinna ei lubatud. Laagri režiimiülem väitis, et meil mõlemail on “liiga pahad paragrahvid”. Nüüd hakkas brigadir laagriülemaid tagant torkima ja selle tulemusena taotles kaevanduse parteiorganisatsioon kõrgemalt poolt ka meie laagrist välja laskmist ja lõpuks saimegi koos brigadiriga vabaks.
Mulle jäi arusaamatuks, kes kuulusid kaevanduse parteiorganisatsiooni. Kaevanduse juhtkond koos ülema ja peainseneriga olid kõik poliitvangid. Vabad tsiviilisikud olid ainult vangivalvurid ja minöörid. Minöörid seepärast, et vangide kätte ei saadud lõhkeainet anda. Kuigi tegelikult tõid minöörid lõhkeaine küll töötsooni, kuid kuna nad maa-alla ei viitsitud sageli minna, andsid nad selle vangidest puurijate kätte, kes siis kaevandusšahtides lõhkamisi teostasid.
Varsti pärast vabanemist traataiast ja poolvangiks muutumist, sõitis mulle külla minu tulevane abikaasa, kellele minu varjamise eest oli mõistetud samuti 25 aastat sunnitööd. Saime endale ühte barakki toakese ja registreerisime oma abielu. Seegi oli nüüd väljaspool laagrit olevail vangidel lubatud.

Vabanemine

1957. aastal sain lahti vangi nimetusest ja mulle anti kätte Nõukogude pass, kuid seejuures võeti minult allkiri, et ma ei tohi Vorkutast lahkuda. Nagu hiljem selgus, oli see puhas pettus. Kui mu ema aasta hiljem asumiselt tagasi Eestisse sõitis, selgus, et olin vabatahtlikult veel terve aasta Vorkutas aega veetnud.
Oma koju, Pärnusse, meid siiski ei lastud. Hea oli, et Eestissegi lubati. Kuna üks minu tuttavatest elas Maardus, siis sõitsime abikaasaga tema poole. Elasime algul kuuekesi ühe endise laagrikaaslase juures. Maardu oli küll liiga Tallinna lähedal, aga kohaliku miilitsaülema vastutusel lubati meil sinna jääda. Too miilitsaülem võttis kõik poliitvangid Maardus vastu. Ainult vargaid ja sulisid ei võtnud. Oli tore mees, Okspuu nimeks. On vana tõde, et heade inimeste nimed jäävad kauaks meelde.
Nii jäimegi Maardusse elama. Kui kümme aastat täis sai, pidin passi ära vahetama. Sellega aga oli suuri sekeldusi, kuna nii Tallinna lähedale ei tahetud “nii pahade paragrahvide” pärast mulle puhast passi anda. Aga Maardust ära ka ei aetud. Ainult Eesti põhjarannikule ja saartele oli minek keelatud.
Kui olin Maardu Keskkooli lõpuklassis, korraldati seal ekskursioon Saaremaale. Avaldasin klassijuhatajale kahtlust, et vaevalt mind sinna lubatakse. Tema arvas küll, et pole ju enam need ajad, aga pidi ikkagi minu nime klassi nimekirjast kustutama. Vaba kodanikuna tegin ma oma esimese sõidu Saaremaale ja Sõrve poolsaarele koos endiste lahingukaaslastega alles 1991. aasta suvel. Ring oli täis saanud. Nüüd, vaba Eesti kodanikuna käin ma sageli merd vaatamas. Aga minu meremeheunistused jäidki unistusteks.
Olen Kaitseliidus ja 1996. aastal hinnati minu tegevust Kaitseliidu teeneteristiga. Samas on paljud avaldanud arvamust, et Kaitseliit ja Kaitsejõud ei suuda midagi teha, kui meie suurel naabril tuleks jälle tahtmine meid “vabastada”. Võib-olla tõesti, et ei suuda. Aga kas me peame siis jälle paluma, et meid “suure kodumaa murdmatu liidu” koosseisu võetaks? Ei, siis juba parem püsti surra, kui põlvili elada.