|
|
Harald Riipalu – 100
tekst: Rauno Võsaste,
raamatu „Harald Riipalu lugu“ autor
|
Riipalu Tartu jaamas enne Meerpalu lahingut 1944 veebruaris.
|
13. veebruaril 1912
sündis Venemaal Peterburi kubermangus Torossovo külakeses
poisslaps nimega Harald Reibach. Kas oskasid siis tema vanemad
Emilie Marie (1884–1953) ja August Robert (1877–1949)
arvata, et just see poiss etendab 1944. aasta Eesti kaitselahingutes
üht peategelast?
Vaevalt värskelt
sõjakooli ohvitserideklassi lõpetanud ja Narva 1.
Jalaväerügementi teenima saadetud noor lipnik Harald
Riipalu isegi teadis, et nendes Narva jõe äärsetes
piirkondades tuleb tal kõigest seitsme aasta pärast
juhtida lahinguid kaitsmaks juba olemast lakanud Eesti riigi piire
punase laviini eest.
Üsna hämmastav on täna mõelda, et just see
kehva tervisega talupoiss, kes kõigi raskuste kiuste oli
ennast pressinud läbi Ruskavere ja Torma koolide ning Treffneri
Gümnaasiumigi ja jõudnud välja koguni Tartu Ülikooli
õigusteaduskonda, juhtis juba 32 aasta vanuselt rügementi
võidukais lahinguis kodupiiride kaitsel. Tõsi küll,
kahjuks mitte mundris, mida ta oleks tahtnud uhkusega kanda ja
milleks oli ta nii õigused kui teadmised saanud Eesti Vabariigi
ohvitseriks õppides. Ei tahaks pikemalt peatuda niigi juba
piisavalt spekuleeritud teemal ehk eestlased Saksa mundris. Toon
siinkohal ainult ära soomepoiss Vello Salo sõnad:
„Munder võis meil ju vale olla, aga vaenlane oli õige!“
Eks lugeja mõtleb ise edasi ja annab hinnangud, kui seda
vajalikuks peab!
Harald Riipalu elu on olnud justkui mudel, millesarnaselt on kulgenud
väga-väga paljude meie rahvuskaaslaste elu. Sealt ei
puudu ilusad mälestused vabast Eestist ega ka vangirauad.
Ja loomulikult kõik, mis võiks sinna vahele mahtuda.
Nii läks Harald Riipalu elu noore ohvitserina nagu „lepase
reega“. 1935. aasta jõulukuul laulatati ta Tartus
Peetri kirikus kauni Olviga ja 13. oktoobril 1936 sündis
noore ohvitseri perre Tallinna Keskhaiglas tütar Ede.
Miski ei viita tumedatele pilvedele, mille toob aasta 1940, ja
kas oskas keegi nende pereliikmetest siis ette näha, et üsna
pea tuleb kodumaaga hüvasti jätta? Nii lahkus pere Eestist
1944. aasta sügisel. 8-aastase väikse Ede mälestustes
on vaid kiire lahkumine Tartust ühes ema ja vanaemaga ning
ema kuri keeld mitte koormata niigi piskut kaasavõetavat
veel nukkudega. Pisarsilmil jättis Ede oma lemmiknukud maha.
Edasi kulges pisikese tüdruku tee läbi Saksamaa Taani
põgenikelaagrisse. Ede meenutab, et seal ta enam ei kartnud,
sest isa oli ka seal! Riipalude pere suundus 1948. aastal Taanist
Inglismaale, kus kolonelleitnant Riipalul tuli pere ülalpidamiseks
pidada nii aednikuametit kui ka vaibavabrikus tööl käia.
4. aprillil 1961 lahkus Harald Riipalu taevastele lahinguväljadele.
1972 tuli Edel Inglismaal hüvasti jätta ka vanaema Johanna
ja 1979. aastal ema Olviga.
Keegi lahkunuist ei näe (ja oleks vaevalt ka unistada osanud)
vaba Eestit. Saatus aga tahab, et Ede koos oma kahe järeltuleva
põlvega Eestisse tuleks, ja mitte lihtsalt, vaid osalema
oma isa Harald Riipalu 100. sünniaastapäevale pühendatud
sõjaajaloo konverentsile. Viimati oli ta siin 1944. aastal!
Ilmselt saavad emotsioonid ja kogu elamuste hulk juba lapsena
karastunud tüdrukust, kellel tänaseks seljataga arstikarjäär
Inglismaal, siiski võitu ja pisar tuleb Edele silmanurka,
kui Kuremaa lossi saalitäis rahvast Sakala korporantide eestvõttel
püsti tõuseb ja Margus Põldsepa eestlaulmisel
kõmab läbi lossivõlvide: “Eestimaa, Su
mehemeel pole mitte surnud veel…“ Laulavad ka veteranid!
Võimas!
Kas selleks pidi Riipalu juhtima Meerapalu ja Auvere lahinguid
ning kas selleks pidid paljud Eesti mehed jätma oma elu Sinimägedes
või mujal, et meie lõpuks saaksime nii laulda ja
ennast vabana tunda? Ega ma täpset vastust teagi. Tean aga
kindlalt, et kõik mehed, kes relv käes julgesid punasele
laviinile vastu seista – ja nagu ütles Paul Maitla:
„Kellelgi polnud kaotada muud kui ainult elu!“ –
võitlesid oma riigi ja rahva eest. Milleks iganes seda
võitlust täna tembeldada püütakse või
milliste nimedega neid mehi kutsuda või austada tahetakse,
ei muuda see tegelikult asja sisu ega ka seda, millesse need mehed
ise uskusid! Ükskõik, millisel tasandil tänane
targutamine asjade üle, mis toimusid peaaegu 70 aastat tagasi,
ei käiks, ei vähenda see karvavõrdki nende meeste
väärtust ega ka nende tegude sisu. Ja ikka ainult oma
isamaa ja rahva hüvanguks, ei mingil muul eesmärgil!
See, et needsamad mehed pidid „aega veetma“ Siberi laagrites
või paremal juhul elama põgenikena välismaal,
kuigi erinevalt paljudest relvavendadest siiski elus, tundus suurele
osale sõjajärgsest maailmast loomulikuna. Milles aga
seisnes nende süü? Riipalu puhul seisnes süü
ju selles, et otsustas õppida Eesti Vabariigi ohvitseriks,
millega paratamatult käis kaasas ka isamaa-armastus ning
samuti loomulikuna tunduv võitlus oma kodumaa ja rahva
eest! Nii oli ju üles kasvatatud kogu tolleaegne põlvkond
Eestis!
|
Harald Riipalu panzerfaustiga.
|
Nii nagu muutub aeg
meie ümber, muutuvad ka väärtushinnangud. Nii ka
nende sündmuste ja meeste puhul. Veel täna tahetakse
nende meeste võitlus kiskuda ühe või teise
riigi poolt poliitikasse. Mina olen aga veendunud, et need Eesti
mehed, kes seisid relv käes II maailmasõja lahingutes,
ei seisnud seal mitte Hitleri ega kellegi teise poliitika eest,
vaid ikka ainult oma maa ja rahva kaitsel. Aga alati on olnud
nii, et sõdu alustavad poliitikud, langevad sõdurid
ja kannatavad kõik ülejäänud!
Toon ühe lihtsa näite
Eesti sõdurpoiste suhtumisest poliitikasse ja Hitlerisse,
kelle teenriteks veel täna erinevad huvigrupid püüavad
neid tembeldada. Riipalu kirjutab: „Peale atentaati Hitlerile
(20. juuli 1944) loodi ka meie väeosade juurde rahvussotsialistlike
juhtide institutsioonid. Väeosadesse saadeti Hitleri pildid,
mille kõik sõdurid oma palgaraamatu esikaane siseküljele
pidid kleepima. Ükskord otsustas diviisiülem Augsberger
korralduse täitmist isiklikult kontrollida. Käis isiklikult
kaevikus, jutles meestega, pakkus suitsu ja korraga küsis
ühelt ka palgaraamatut näha. Lõi raamatu lahti
ja esikaanelt ei vaadanud vastu mitte juhi, vaid hoopis kellegi
naise pilt. Küsis raamatuomanikult juhi pilti, sõdur
lõi lahti tagumise kaane ja nõutav juhi pilt oli
seal. Küsimuse peale, miks Juhi pilt mitte esikaanel pole,
vastas sõdur: „Kindral, kui teie minu naist tunneksite,
siis te nii ei küsiks!“
Arvan, et tegemist on üsna ilmeka näitega Eesti sõdurpoiste
suhetest poliitikasse ja suure juhi teenimisse.
Ajalugu pole võimalik ümber kirjutada, vaatamata sellele,
et seda on tehtud ja üritatakse teha ka edaspidi. Ajalugu
tuleb aga uurida ja tunda. Mida selgemaks saavad meile ühed
või teised sündmused, nende tagamaad ja põhjused,
seda selgemaks muutub ka kogu maailmapilt meid ümbritsevast.
Olin Kuremaal toimunud konverentsi korraldajana tunnistajaks ühele
väga huvitavale sündmusele. Kuremaa lossis kohtusid
esmakordselt kahe meie väejuhi ja Rüütliristikavaleri
tütred. Mida võis mõelda peale 1944. aastat
esmakordselt Eestit külastav Ede Riipalu või terve
elu Eestis elanud Kai Maitla, kui üksteisele käe ulatasid?
Vaatamata sähvivatele välklampidele nägin selles
kõigest kahe tõsise eesti mehe tütre kohtumist
ja kõigest ajalugu.
Leian, et ajaloo uurimises, sellest rääkimises ja kirjutamises
ning konverentside korraldamises pole midagi halba ja häbenemisväärset,
kui suudame keskenduda sõnale ajalugu ja hoiduda hinnangute
andmisest või kellegi lahterdamisest. Siltide kleepimisele
tuleks eelistada ikka sisulist asjadest arusaamist.
Selle konverentsi korraldamise ja ettevalmistamise käigus
sain vihje võimalikust vene telekanalite huvist tagasihoidlikule
sündmusele, mistõttu ei tohiks liialt propageerida
natsisümboolikat. Ei viitsinud selle vihje peale isegi vihastada,
sest seda polnud mõtteski olnud… Ja veel vähem
tegudes. Korraga aga avastasin, et Riipalu elulugu käsitleval
plakatil on foto, kus Riipalu on koos Litzmanniga ja Litzmanni
käel ilutseb haakrist! Üllatas see mind ennastki, eelkõige
seepärast, et olen seda fotot sadu kui mitte rohkem kordi
vaadanud ja näinud erinevates trükistes, aga kordagi
pole mulle silma jäänud haakrist, vaid hoopis see, mida
ka ise üritasin selle pildi eksponeerimisel rõhutada.
Nimelt kutsuti Stalingradi alt tagasi jõudnud Eesti ohvitserid
7. veebruaril 1943 Mäe ja Litzmanni vastuvõtule ning
enamus eestlasi oli selga pannud just Eesti ohvitseri, aga mitte
Saksa mundri! Nii ka Riipalu, nööpaugus II klassi raudristi
lint ja varrukal kapteni paelad. Isegi Litzmanni juurde tahtsid
meie omad minna ja läksidki omas mundris! See on üks
näide, kuidas ilu on vaataja silmades või kuidas on
kontekstist välja rebides võimalik asendada oluline
ebaolulisega.
Tänapäevalgi on avaldatud arvamust, ka välismaalaste
poolt, et kuidas eestlased said Saksa mundris sõdides arvata,
et nad võitlevad oma riigi eest. Võimalusel olen
neile vastanud, et seda ütleme meie täna, teades kõiki
ligi 70 aasta jooksul selgunud fakte ja asjaolusid. Meie ei oska
ja saagi ennast mõelda 1944. aasta suvesse ning Sinimägede
kaevikusse just sellise teadmistepagasiga, mis oli neil noortel
Eesti meestel. Tegelikult kas me julgeksimegi?
Tegelikult on Harald Riipalu, vaatamata oma Rüütliristile,
üks paljudest. Vaatamata sellele, et tema 100. sünniaastapäev
langes aega, kus järjekordselt on see temaatika päevakorral,
on tegemist ikkagi ajalooga. Vaatamata pidevalt oma peas keerlevatele
mõtetele, oli ikkagi just „Riipalu 100“ sündmus,
mis ajendas pisut oma mõtteid ka avalikult jagama. Ning
kõigi oma mõtete keskmeks tahan alati jätta
sõna ajalugu.
* * *
Harald Riipalu lugu
Rauno Võsaste
Kirjastus GRENADER 2011, 304 lk
Harald Riipalu lugu on jutustus Eesti ühe
legendaarsema ohvitseri elust. Kirjeldatakse Riipalu lapsepõlve
ja teenistust Eesti Kaitseväes, sõjaväelase karjääri,
millest põhiosa moodustab teenistus Saksa armees, antakse
ülevaade Riipalu tegevusest paguluses. Raamatus avaldatud
fotomaterjali hulgas on ka esmakordselt avalikkuse ette jõudvaid
fotosid. Lisaks arhiiviandmetele ja erinevatele dokumentidele
on raamatus kasutatud hulgaliselt sõdurite ja teiste kaasaegsete
mälestusi.
|
|
|
