|
|
|
Miina Härma (oletatav ema) ja Olev Reintalu (oletatav
poeg).
|
Olev Reintalu "Murueide
tütre poeg"
tekst: Eha Nurmiste
Tartu suvesõja
sündmuste jälgimine aitas siinkirjutajal Olev Reintalu
isikut nii mõnestki aspektist avada. See, et Olev Reintalu
selles keerulises situatsioonis nii hästi hakkama sai, kõigi
usalduse ja heakskiidu pälvis, paneb tahtmatult mõtlema,
et kui Peäro Pitka oli Reintalu bioloogiline isa, siis avalduvad
siin omadused, mis ühendavad isa ja poega. Olev Reintalust
sai hea juht ja organisaator sõjategevuse tingimustes,
mille poolest oli eriti silma paistnud tema isa noorem vend Johan
Pitka.
Nikolai Neuhaus, hilisemas
elus Enn Nurmiste (1894–1968), oli mu isa vanem vend, keda
peetakse õigustatult tehnikahariduse rajajaks Eestis. Ta
oli oma suguvõsas esimene, kes sai kõrghariduse.
Oma lapsepõlveaastad veetis ta Pihkvas, kus lõpetas
gümnaasiumi ja siirdus seejärel Tartu ülikooli
matemaatikat õppima. Tema isa Hans Neuhaus elas ja töötas
Pihkvas peaaegu 20 aastat ja enamuse sellest ajast oli kubermangu
aktsiisivalitsuse pearaamatupidajaks. Nendesse aastatesse mahub
aktiivne seltsitegevus Pihkva Eesti Seltsis Koit. On terve hulk
tuntud eestlasi, kes neil aastatel Pihkvast läbi käisid,
seal õppisid või Pihkvas paikselt elasid.
1966. aastal kirjutas Enn Nurmiste ajakirjale Keel ja Kirjandus
mälestusi oma isa Hans Neuhausi eluaegsest sõbrast
ja sugulasest, Järvamaalt pärit mehest Peäro-August
Pitkast (kirjanikunimega Ansomardi) seoses viimase sajanda sünniaastapäevaga.
P.-A. Pitka isikust tuleb paratamatult siingi pisut lähemalt
juttu teha.
Enn Nurmiste kirjutab: „Olen mitmel korral sattunud kuulujutule,
et Miina Härmal olnud poeg kellegi paruniga ja see poeg olevat
Tallinnas EV aegu tuntud advokaat ja noorsootegelane Olev Reintalu.
Tõepoolest võinuks hea ettekujutuse võimega
inimene näha O. Reintalus mõnda parunlikku joont.
Püüan korrigeerida seda kuulujuttu. Olev Reintalu kasvas
üles Tartus Miina Härma juures, keda nimetas oma tädiks.
Aga 1954. aastal kohtusin Uuralis ühe tema saatusekaaslasega,
Ibrusega, kes ütles, et Reintalu rääkinud, tema
ema on Miina Härma.
Võib kujutleda, et Peäro Ansomardi ja Miina Härma
koostöö vili sajandi algul oli kahesugune: 1. “Murueide
tütar” ja 2. poeg Olev. Selles oletuses pole midagi
absurdset, kuna väliselt ja olemuselt suur originaal Reintalu
mitmeti sarnanes 1923. aastal surnud Johan Pitka vanema poja Johniga.
Arusaadav: vennaste lapsed.”
Nurmiste käsikirjas on ka järgmised laused: „Poisikese
silmis oli Miina Härma väga soliidne ja tore oma tugeva
rühiga ja väikeste vurrudega. Aga ema rääkis
minule palju aastaid hiljem, kuidas Ansomardi nurisenud, et M.
Härma on naisterahva kohta üleliiga energiline.”
Peäro Pitka (1866–1915) oli Järvamaal asuva Jalgsema
küla talupidaja poeg. Haridusejanusel noormehel õnnestus
oma õpingutega jõuda Tallinna Aleksandri gümnaasiumisse.
Vaatamata vanemate ennastsalgavatele pingutustele ei suutnud ta
seda kooli majanduslike raskuste tõttu lõpetada
ja katkestas õpingud. Kaheaastase sõjaväeteenistuse
järel astus Peäro Pitka 1889. aastal Peterburi junkrukooli,
mille lõpetamise järel teenis alamleitnandina Irkutski
polgu 24. jalaväediviisis esialgu Haminas, diviis toodi aga
varsti üle Pihkvasse. Juba gümnaasiumipäevil siginenud
sõber Hans Neuhaus asus viis aastat hiljem samuti oma perega
Pihkvasse elama.
Peäro Pitka, kes oli kirjanduslike kalduvustega, hakkas juba
sajandivahetusel avaldama jutukogusid, lastejutte, tegi kaastööd
ajalehtedele jne. Üheks õnnestunumaks kujunes aga
rahvuslikel ainetel kirjutatud näitemäng “Murueide
tütar”, millest koostöös Miina Hermanniga
(edaspidi Miina Härma) sai laulumäng (on ka nimetatud
näitelavaliseks melodraamaks), mida teatris mitmeid kordi
mängiti ja mis osutus menukaks.
Aadu Lüüs on kirjeldanud oma raamatus „Talutarest
Tartusse” üht „Murueide tütre” etendust
Tartus: „Enne uue „Vanemuise” avamist koondus eesti
intelligents „Taara” seltsi ümber, mis asus Jaama
tänaval vastu Raekoja tänavat /.../ Palju elevust tõi
Tartu seltskonda kirjanik Peäro Pitka-Ansomardi laulumängu
„Murueide tütred” ettekandmine. Miina Hermann-Härma
oli sellele muusika loonud. Teater oli rahvast täis ja elevust
palju. Muidugi kutsuti mõlemad autorid välja. Ja kui
siis viimaks sihvakas noorevõitu autor ilusas ohvitserimundris
värske näojume ja hästi haritud kollaka lõuahabemega
näitelavale astus, siis oli rõõmu ja aplausi
lõpmatult.”
1906. aastal, kui P.-A. Pitka neljakümnesena ajutiselt Gomelis
teenis, abiellus ta sõjaväeametniku tütre Eugenia
Gužinaga. Neil oli kolm last, kaks tütart ja poeg. Podpolkovnik
Peäro Pitka langes I maailmasõjas 1915. aasta suvel.
Mõnedel andmetel omistati talle postuumselt polkovniku
aukraad.
Akadeemilise kuuluvuse poolest oli Enn Nurmiste alates 1912. aastast
EÜS-s. 1918. aastast alates oli ta EÜS-i Tallinna koonduse
juhatuse liige. Aastast 1930 oli ka Reintalu Tallinnas ja kuigi
nende kahe mehe vanusevahe oli kümmekond aastat, siis esimene
kokkupuude võis neil ollagi just kuulumise tõttu
EÜS-i. Vähemalt kaks kokkupuutepunkti oli aga veel.
Olev Reintalu oli alates 1932. aastast Enn Nurmiste poolt juhitava
Tallinna Tehnikumi õppejõuks õigusteaduse
alal ja mõlemad härrad kuulusid Noorkotkaste Tallinna
Maleva juhtidena selle organisatsiooni etteotsa. Arvan end omavat
koguni üht sellist fotot, kus nad mõlemad esiplaanil
on (koos Kaarel Eenpaluga, kelle abikaasa Linda oli Olev Reintalu
täditütar).
Miina Härma
Nüüd tuleb
järg Miina Härma kätte. See koor, millega M. Härma
käis Pihkvas, Riias ja Peterburis esinemas, oli tema esimene
laulukoor, mille ta moodustas 1894. aastal. Esimene heategevuslik
kontsert anti sama aasta novembris „Bürgermusses”.
Selles segakooris oli 22 lauljat ja seal laulis ka J. V. Veski.
Oma mälestustes kirjutab Veski (Mälestuste raamat, kirjastus
„Eesti Raamat”, Tallinn 1974, lk 135): „Ka Pihkvas
käisime kord, nimelt sajandi lõpul, 1898. a. mais,
s.o. enne kui M. Hermann Kroonlinna läks. Peäro-August
Pitka-Ansomardi, kes Pihkvas tegevväes kaptenina teenis,
kutsus M. Hermanni koori vene kirikusse esinema. (Arvati, et M.
Hermann ehk Pitka-Ansomardiga abiellub!) Pihkvasse sõitsime
laevaga, mille nimi oli „Dorpat”. Kohale jõudsime
õhtuks, sest teel oli takistusi /.../ Neuhausi perekonna
pool (ta kolis hiljem Tallinna) oli õhtusöök
ja naised jäidki sinna ööbima. Mehed (H. Kann,
J. Hauser, Väljaots, Peipsi ja mina) mahutas Ansomardi enese
poole. Kontsert õnnestus hästi.” Neuhausid ja
Peäro Pitka elasid sel ajal samas majas Zastennaja tänaval.
Ülalnimetatud sündmusest on kirjutanud ka Enn Nurmiste
(11. veebruaril 1964 Linda Neuhausile Stockholmi): „Esimese
kõige sügavama mulje sain Miinalt 1899–1900.
Aastal, kui andis kontserti Dvorjanskoje Sobranije (Aadlike maja)
saalis Pihkvas ja enamus kooriliikmeid elasid paar päeva
meie korteris Zastennaja tänavas. Kuna olin alles 5-aastane,
tuli minul leppida peaproovi pealtkuulamisega. Nägime Miina
Härmat ka järgmistel aastatel, kui komponeeris “Murueide
tütart” Pihkvas elades Ansomardi libreto järgi.
Helilooja oma käega kirjutatud noote leidus meie pianiinol
veel palju aastaid hiljem. Mõni neist, näiteks Tutulutu,
jõudis isegi 1916. aastal koos pianiinoga Tallinna.”
Miina Härmast on suhteliselt vähe kirjutatud. Ta sündis
Kõrveküla koolmeistri perekonnas viienda lapsena.
1890. aasta kevadel lõpetas ta Peterburi konservatooriumi
ja temast sai esimene muusikalise kõrgharidusega eesti
naine. Suuremat tähelepanu on pälvinud tema tegevus
esimese eesti naisheliloojana, esimese naisorganistina ja esimese
naiskoorijuhina. Eraelulisi andmeid on väga napilt ja antakse
mõista, et eraelu, nagu perekonnaelugi, sel väljapaistval
naisel peaaegu puudus.
Sajandi viimasel kümnendil toimunud Pihkva kontserdile järgnenud
tutvusest P.-A. Pitkaga arenes koostööna „Murueide
tütre” muusikalise lavastuse sünd, mis kulmineerus
esietendusega septembris 1902.
M. J. Eisen (tol ajal kirikuõpetaja Kroonlinnas) kutsus
Miina Härma Kroonlinna, kus elas umbes 5000 eestlast ning
oli eesti kogudus Nikolai kirikus, eestikeelne kool ja ka eesti
selts, mida nimetati Eesti Heategevuse Seltsiks. Avar tööpõld
avanes talle klaveriõpetajana ja organistina. Aastatel
1903–1915 elas Miina Härma Kroonlinnas. „Ta toetas
majanduslikult oma õdesid ja võttis õde Leena
Kopluse kaks kooliealist last Linda ja Karli enda juurde elama.
Noorema õe Leida tütar elas samuti tema juures. Kahjuks
oli ta haige laps ja suri varakult. Hiljem võttis Miina
Härma enda juurde ka Leida poja Olevi ja Leena tütre
Helmi.” Tartusse naasis ta koos õepoja Oleviga.
Mari Raamot, noorpõlvekaaslane Peterburi päevilt,
on Miina Härma surmast kirjutanud oma mälestusteraamatus
„Minu mälestused”. Suvesõja päevil
oli Miina Härma varjul Keeri mõisa haiglas ja samal
sügissuvel avastati tal maovähk, mida ta ise pidas maokatarriks.
Nüüd elasid Mari Raamot ja Miina Härma kõrvuti
korterites Botaanika tänava majas. Enne oma surma mängis
Miina Härma M. Raamotile ette kaks oma viimast viisi. Olid
olnud kõlavad ja ilusad viisid, mille sõnade autoreist
pole juttu. Kuna neist hiljem pole midagi kuuldud, ollakse arvamusel,
et need on kaduma läinud. Novembris 1941, kui Miina suri,
oli ta jäänud pooleks tunniks üksinda.
|
 Olev
Reintalu (1935. aastani Reinthal) sündis 25.06.1903
Peterburi kubermangus Luuga maakonnas Sassodnaja vallas
köster-kooliõpetaja Karl August Reinthali
ja Leida Reinthali (Miina Hermanni õde) peres.
1915. aastast elas O. Reintalu koos tädiga Tartus.
1922 lõpetas ta Tartu kommertskooli. 1922–1928
õppis TÜ-s õigusteadust, alates 1928
ka filosoofiat, 1938–1942 uuesti õigusteadust
ja lõpetas cum laude. Akadeemilise kuuluvuse poolest
EÜS-i liige. Oli ka Tondi sõjakooli lõpetanud
lipnik (lipnikuks sai 1929. aastal, teenides enne seda
Sidepataljonis). 1922–1924 Postimehe reporter, 1930–1935
vandeadvokaat P. Hirschi abi Tallinnas. 1935–1937
assistent Siseministeeriumis, mainitakse ka töötamist
EV sõjaväeluures. 1937–1938 Läänemaa
valdade revident, 1938–1940 Lääne maavalitsuse
sekretär ja juriskonsult. 1940–1941 raamatupidaja
Saaremaal ja suvesõjas komandant Fr. Kure adjutant.
Tartu vabastamise ajal oli lipnik Reintalu partisanide
üldjuht ja esimene Tartu komandant (järgmisest
päevast läks see amet üle auastmelt kõrgemale
major Fr. Kurele). Saksa okupatsiooni ajal oli Reintalu
Abwehri teenistuses Narvas, Tallinnas, Petseris ja samuti
SD-s, olles samal ajal usalduslikes sidemetes vastupanuliikumisega.
1944. aastal vahistati SD poolt sidemete tõttu
Eesti rahvuslastega.
Kuna tal ei õnnestunud pääseda paadipõgenikuna
Rootsi, jäi ta Eestisse. Oli Jaan Karu nime all Varbola
hobulaenutuspunkti ja kolhoosi „Põllumees”
arvepidaja. Arreteeriti 16.12.1949. Tribunalis 11.10.1951,
karistati 25+5 aastaga. 1951–1958 viibis Taišeti
laagrites. Laagrist vabanes ühe jalaga invaliidina
1958. aasta 28. aprillil. Paigutati Irkutski oblastis
invaliidide kodusse, kus ka suri 07.01.1960 (vt Tuna 2001/1
lk 141 ja Tuna 2000/1 lk 145 ning Herbert Lindmäe
„Suvesõda Tartumaal 1941”, 1999).
|
Olev Reintalu
valiti partisanide etteotsa ja Tartu komandandiks
Mart Laar kirjutab Postimehes
„Möödub 70 aastat Tartu ülestõusu algusest”
(8. juulil 2011): “1941. aasta suvel algas 70 aastat tagasi
Eestis vastuhakk Nõukogude võimule. Vastpanuliikumise
kandjaks oli 1940. a laialisaadetud ja desarmeeritud Kaitseliidu
liikmed ning teisalt noorem haritlaskond. Nii oli see ka suurima
Tartus tekkinud organisatsiooniga, mida staabi asukoha järele
nimetati Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) rühmaks, mille tuumikus
EÜS juhtkond. Nad sõlmisid sidemed teiste vastpanuliikumisrühmadega
nii Tartus kui Tallinnas ning sõja alguse järel metsavendadega.
9. juulil purustati venelaste poolt Kivisild ja Ropka mõisas
asunud relva- ja laskemoonalaod (osa jäid terveks). Juba
õhtul valiti ETM-s koosolekul ülestõusu juhiks
reservlipnik Olev Reintalu, abideks Karl Aun ja dr Aleksander
Koskel. Linna jõudsid ka partisanid (vanemseersant Karl
Ratniku juhtimisel) ja esimesed Saksa kerged soomusautod. Pärastlõunaks
hõivati kaitseliidu hoone Riia mäel ja heisati sinimustvalge
lipp. Algas Punaväelaste vastupanu. Tartu vajas abi ja see
ka saabus. Saabusid Karl Talpak Otepää meestega, major
Fr. Kurg, kes auastmelt kõrgemana võttis Reintalult
üle ka juhtimise. Suuremad Wehrmachti eelüksused jõudsid
kohale paar päeva hiljem.”
Siinkirjutaja sai nendele sündmustele asjatundlikku täiendust
Martin S. Kulli „Tapva hämaruse päevaraamatu”
I osast, mis käesoleval aastal trükivalgust näinud
Eesti Ajalookirjastuse väljaandel Tartus. Esimesena on avaldatud
peatükk, mille autoriks on Karl Talpak, mees, kes tegi isiklikult
läbi enamiku nende ülalkirjeldatud päevade sündmustest.
Kapten Talpaku saabudes oli Reintalu teda vastu võtnud
sõnadega: “Härra kapten! Sa kui aukraadis vanem
võtaksid vahest üldjuhtimise üle!” Vastuseks
oli järsk ei: “Ah, jäägu nagu on! Sina oled
siin alustanud. Sa tunned mehi, mehed tunnevad Sind!” Liiatigi
oli kapteni sõnutsi järele tulemas kõrgemate
aukraadidega mehi (A. Koskel „Tartu vabastamise lahing”
– Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas IV –
Stockholm: EMP, 1957, lk 58).
Edaspidi selgubki Olev Reintalu osa olulisus ja teda nimetatakse
Tartu Omakaitse üldjuhiks, kes täitis esialgu ka linna
komandandi kohuseid. Olev Reintalu oli Tartusse jõudnud
juuli algupäevil. Talpak oma meestega jõudis Tartusse
10. juuli hilisõhtul. Sillad olid õhitud ja hävituspataljon
ühel pool jõge valmistus rünnakuks. Jõe
teisele poole jääva osa linnast olid Omakaitse mehed
oma valdusesse võtnud juba 10. juuli päevasel ajal.
Mehi ja relvi oli aga vähe, mis tegi olukorra keeruliseks.
Talpak püüdis 11. juuli hommikul ühendust võtta
major Kurega, kes oleks pidanud juba linna jõudnud olema,
kuid asjatult. Üldjuhiks oli endiselt Olev Reintalu. Tähtveres
olid üle jõe tulnud punaväelased sundinud Omakaitse
üksusi taganema ja Reintalu korraldusel kogus Talpak endaga
kaasatoodud 35 meest ja nad läksid kiirmarsil Tähtvere
suunas. Just siis tuli teade, et major Kurg oli asunud Omakaitse
juhi positsioonile ja kutsus neid Tähtvere alt linna tagasi.
Aga Talpak leidis, et ära tulla ja linna äärt lahti
jätta polnud enam võimalik ja nad jäid kohtadele.
11. juuli pärastlõunal, veel enne kui sakslaste väeosad
Tartusse jõudsid, saabus sinna sakslaste Tartu komandatuur
eesotsas komandant Gosebruchiga, kes veel samal päeval jõudis
koos major Scheichenbaueriga Tähtvere alla tulejoonele, tutvus
Talpaku meeste seisukorraga ja soovis neile edu. Järgneval
päeval, milleks oli 12. juuli, saabusid juba Saksa motoriseeritud
regulaarüksused.
Samu sündmusi käsitleb ka katkend Arno Raagi mälestusteraamatust
„Kõuepilvede saatel”, kus O. Reintalu kutsub
Jaan Kitzbergi ajalehte tegema. Arno Raag kirjutab (lk 302), kuidas
juulis 1941 Tartus sakslasi õieti veel polnud, venelastega
pidasid lahinguid partisanid ja kohe taheti välja anda Postimehe
esimest numbrit (Postimehest oli vahepeal saanud ajaleht Tartu
Kommunist). Tartu partisanide esimene ülem ja linna komandant
oli lipnik Olev Reintalu, kelle käsk peatoimetaja Jaan Kitzbergile
koju kätte toimetati. Käsk koosnes ühestainsast
reintalulikust lausest taskuploki lehel: „Jaan, tee jupp
seitungit!”
Herbert Lindmäe raamatus „Suvesõda Tartumaal
1941”, Tartu 1999, leidub lk 174 ka Olev Reintalu kirjeldus,
mis pärineb Eesti Ajalooarhiivi (EAA) isikutoimikust S 13
110: „Ta oli energilise näoga, pikka kasvu tumedapäine,
oimudelt halliseguste juustega, habeme ja prillidega mees. Käies
kasutas ta keppi.”
Aleksander Koskel on samuti kirjeldanud Reintalu ja tema kirjeldus
kõlab järgmiselt: „Ta oli pikk mees, boheemliku
välimusega, pika habeme ja läikivate prilliklaasidega,
suurte mustade juuste ja jämeda omatehtud kadakakepiga. Rahulik,
alati optimistlik ja vaimustatud vastupanutegelane. Kindla, kuid
maheda ja sõbraliku pilguga läbi prilliklaaside, teiste
usaldust ja lugupidamist äratav ülesastumises. Aastatelt
meist vanim, kuid aukraadilt lipnik, nagu paljud teised ETM grupi
liikmed”. („Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”
IV, lk 51–52). Selle Al. Koskeli kirjutise juures juba nimetatud
koguteoses tuleb veelgi peatuda. Tema kirjeldab otsustavatele
sündmustele eelnenud olukorda sel viisil: „Pärast
sakslaste lahkumist läbistas ülekeevaid vabadustundeid
esimene jahedam kainestusiil. Realiteet ja olukorra tõsidus
kerkisid esile. Kuigi veel mitte raskelt, sest vaenlane ei olnud
veel avanud tuld Tartule, lahing polnud veel alanud. Teati, et
vaenlane asub ainult 200–300 m meist eemal üle jõe
ja et Vabadussild oli veel terve. Meil oli mehi, puudusid relvad
ja puudus kindel organisatsioon. Vaenlane võis iga silmapilk
kergesti üle silla tulla ja korraldada kaitsetule elanikkonnale
veresauna, hävitada maju ja väärtusi „vabastatud”
linnapooles. See tunne oli ängistav ja valus /.../ Hiljem
selgus, et spontaanne vabadusväljendus siin pool jõge
ja sakslaste soomusmasinate ilmumine oli pannud punaväe liikuma
hoopis vastupidises suunas – linnast välja. Alles öösel
tulid punaväelased osalt linna tagasi ja katsusid korraks
ületada Emajõge Karlova linnaosa kohal, kuid löödi
seal asuvate partisanisalkade tulega tagasi.
Sammusime kolmekesi pärast sakslaste lahkumist Võru
tänavat pidi tagasi Riia mäele. Lipnik R. keskel. Arutasime
omavahel tekkinud olukorda ja selle lahendamise võimalusi.
Mis teha? Kuidas organiseerida mehi? Kust saada relvi? Kes hakkaks
juhtima? Lipnik R.-le lausuti järgmised sõnad: „Sa
oled pikk mees, sul on habe ja kepp, oled ohvitser, sa hakka juhatajaks.”
Ta oli nagu oodanud seda, sest ta vastas momentaanselt: „Ja
sina abiks.” Nii lihtsalt see toimuski.”
|
Pearu Pitka - Ansomardi (oletatav isa)
20. saj alguses.
|
Võitluste
esimese üldjuhi mälestused
1942. aasta juuli Postimehe
veergudel on neljas numbris avaldatud Olev Reintalu kirjapanek
eelnenud suve sündmustest pealkirja all „Tartu tuleristimise
tunnid. Võitluste esimese üldjuhi mälestused”.
Arvestades Reintalu tegutsemist Saksa luureorganisatsioonides,
samuti tsensuuri asjaolusid, on kirjutises silmatorkav ka aupaklikkus
okupatsioonivõimudele. Samas on kirjutatud delikaatselt
selles mõttes, et räägitakse sündmustest,
mitte inimestest, jättes välja kõik nimed (sakslaste
omad väljaarvatult).
Reintalu kirjutab, kuidas ta olukorda hindama asus: „Hävituspataljoni
olevat tulnud üle silla vahest kompanii jagu, miilitsamehi
50–60. Päeval oli tiisikusravila juures maanteel olnud
Vene regulaarväest vaid valvetõke, kel oli raskekuulipilduja.
Tagapool, Lõuna-Tartumaal, linnast läbi minemata punaväe
järelsalku enam ei tohtinuks olla. Saksa üksused jõuavad
siia küll kord, aga muidugi ajal, mil see neil võimalik
on. Oma mehi võiks vahest hinnata paarisajale. Relvi oli
aga vähe.” Ta teeb järelduse: kätt adra küljest
enam tagasi võtta ei saa. Järelikult tuleb siis adrapuu
kõvasti pihku haarata. Nii sündis juhtimise enda peale
võtmine ja sellele järgnes teatav rahulikkus. Majad
põlevad. Vett ei ole. Öö. Tuuakse relvi juurde.
Otepää mehed saabuvad. Reintalu pakub juhtimise ülevõtmist,
aga kapten keeldub. Ka järgmistena saabunud kolm kaptenit
keelduvad sellisest pakkumisest öeldes, et varsti on tulemas
üks major.
Tulekahjude hulk suureneb. Rüüstamist ei ole. Reintalu
korraldab käitiste valvet, et ära hoida sihilikku süütamist.
Tuule suund on muutunud, sädemed lendavad Lossi tänava
suunas ja seega Toome kliinikute suunas. 11. juulil kell pool
kaks öösel saabub auto majoriga, kes võtab juhtimise
üle, teeb aga Reintalust oma adjutandi. Sakslased on tulemas.
Nüüd saabub raudteesildade luurepatrull – leitnant
Aschendorf kuue mehega. Igal mehel on püstolkuulipilduja.
Olev Reintalu palub, et nad tulistaksid pool tundi jõe
ääres. Üle jõe on üks raskekuulipilduja
tulepesa, mis tuleks likvideerida. Tartu panga majast on need
nagu peopesal. Vaja oleks selle tule aktiivsus välja kutsuda,
et siis pangamajast seda likvideerida.
11. juuli õhtuks saabub Eestis teotseva armeestaabi käsunduskindral.
Õhtu eel saabub ka saksa major Scheichenbauer ja 20 välisandarmit.
See on Tartusse määratud välikomandatuuri eelrühm.
Välikomandant – ooberstleitnant Gosebruch sai tartlaseks
12. juuli hommikul. Esimese 2 saksa patarei mürsku punaste
poole lendasid 12. juulil õhtu eel. Hilisõhtul tuuakse
linna üks sakslaste ratturkompanii.
Märkimata on veel see, et Postimehe trükikojas trükiti
paarsada lendlehe formaadiga linna komandandi esimest päevakäsku
Tartu elanikkonnale. Selle päevakäsu koostas ja allkirjastas
lipnik Olev Reintalu. Kuna vahepeal oli aset leidnud komandandi
vahetus, siis oli trükitud päevakäsul major Kure
allkiri (11.07.1941). Sama päeva õhtul kleebiti need
majaseintele (avaldati ka Postimehe esimeses numbris).
Ka kapten Talpak on 1942. aasta suvises Postimehes kirjeldanud
oma mälestusi neist päevist ja samuti on seda teinud
keegi anonüümne tartlane. Jutt on Postimehe nendest
numbritest, mis eelnesid Olev Reintalu mälestustele. Aga
nende sündmuste kirjeldamine pole siinkirjutaja eesmärgiks.
Ilmar Raamoti meenutused
Ilmar Raamoti “Mälestused”
II osa (Välis-Eesti & EMP, Stockholm 1991, lk 318–332)
kirjeldavad Ilmar Raamotit jõudmas tagasi Tartusse kindralkomissariaadi
käsutusse 1942. aasta septembris pärast pooleteiseaastast
eemalviibimist. Raamot astus sisse Werneri kohvikusse ja leidis
sealt keskmisest toast terve trobikonna vanu sõpru ja tuttavaid,
nende hulgas Joh. Sikkari ja Hans Milleri. Raamot oli veendunud,
et SD või teised Saksa luureorganid olid võimelised
soovi korral igat tema kohvikus öeldud sõna registreerima
ja seetõttu otsustas olla ettevaatlik. Ta oli olnud eelnevalt
Saksamaal ja Ukrainas ning rääkis ülima ettevaatusega.
Põhiliselt oli räägitav kõik õige,
aga ta ei väsinud rõhutamast, et usub Saksamaa võidusse
(millesse tal oli raske uskuda). Sikkarilt ja Millerilt uuris
ta, keda kohvikusviibivatest tuttavatest võib usaldada.
Ta märkas kõrvalruumis Olev Reintalu ja tundis huvi,
kus ta töötab, et võib keset päeva kohvikus
istuda. Sõbrad ei mõistnud talle aga sellele küsimusele
vastata. Nad olid kuulnud, et Reintalu on hakanud end ülikoolis
ette valmistama magistrikraadiks.
Reintalu isiku vastu huvi tundma hakates uuris Ilmar Raamot, millistest
allikatest saab ta oma sissetuleku. Miina oli alles hiljuti surnud
ja samuti oli kadunud külmale maale Miina õetütar
Linda Eenpalu (Kaarel Eenpalu abikaasa, arreteeriti 1941. aastal),
kes oli Reintalu majanduslikult toetanud kui sugulast. Sõpradele
tegi nalja Reintalu kahtlustamine, sest nende arvates ei saanud
tema puhul olla mingeid kahtlusi. Olev Reintalu oli saanud Tartus
peaaegu rahvuskangelaseks, olles partisanide eesotsas suvesõjas
ja ka Tartu esimeseks komandandiks.
Mari Raamot jutustas pojale, et Reintalule on Miina Härma
korterisse sisse seatud koguni telefon ja et tal on Reintaluga
hea läbisaamine.
Tartu suvesõja sündmuste jälgimine osutus ainsaks
otseseks võimaluseks, mis aitas siinkirjutajal Olev Reintalu
isikut nii mõnestki aspektist avada. See, et Olev Reintalu
selles keerulises situatsioonis nii hästi hakkama sai, kõigi
usalduse ja heakskiidu pälvis (avaldub korduvalt nendes ja
veel paljudes teisteski mälestustes), paneb tahtmatult mõtlema,
et kui Peäro Pitka oli Reintalu bioloogiline isa (milles
siinkirjutaja ei kahtle), siis avalduvad siin omadused, mis ühendavad
isa ja poega. Igast mehest ei saa sõjameest ega kirjanikku,
aga Olev Reintalust sai hea juht ja organisaator sõjategevuse
tingimustes, mille poolest oli eriti silma paistnud tema isa noorem
vend Johan Pitka.
|
|
|
