|
|
Bruno Laane sõjajärgsed
rännakud
Kodutud Saksamaal
Algusosa KE 4/2011
FOTOD: BRUNO LAANE ERAKOGUST
|
Bruno 21. sünnipäeval Saksamaa Alpides 6. mail
1947.
|
Kui juunis 1945 sõitsin
jalgrattal Thüringenist ära, mul oli tunne, et olin
jätnud seljataha otsese hädaohu kukkuda jälle venelaste
kätte. Siiski, kuna ameeriklased näisid olevat venelastega
sõbrad ja nad olid isegi lubanud anda Thüringeni venelastele
üle, ma päris ei usaldanud ameeriklasi ka mitte.
Möödunud kuue nädala jooksul minu olukord oli palju
muutunud. Tšehhoslovakkias sõjavangis olles tahtsin
kuidagi saada Saksamaale, et olla sõjavang seal. Tšehhid
olid olnud liiga õelad sõjavangide vastu. Kui põgenemine
oli õnnestunud ja olin Saksamaal Vene okupatsiooni tsoonis,
mõtlesin et miks mitte katsuda pääseda Ameerika
tsooni. Mul oli ka see õnnestunud. Nüüd olin
Ameerika tsoonis ja tundus rumalana pakkuda ennast ameeriklastele
sõjavangi. Sõjavang olla ei ole midagi hiilgavat.
Tegelik elu on teine kui filmides. Miks mitte hoiduda eraisikute
poole? Kuna ma ei tundnud kedagi Saksamaal, ei olnud mul mingit
kindlat sihti kuhu minna.
Nii jõudsin selle vana jalgrattaga Würzburgi. Kust
saada toitu ja kus ööbida? Kuna Jenas oli laager välismaalastele,
küsisin kas Würzburgis oli ka mõni samasugune
kogunemiskoht? Mind juhatati linna serva sõjaväe kasarmute
juurde. Koht nägi kahtlane, kuna kasarmud olid ümbritsetud
okastraat-aiaga ja värava juures olid valvel ameerika sõdurid.
Sõdurid näisid kontrollivat erariides isikute dokumente
nii sisse kui välja minnes. Rääkisin paari inimesega,
kes tulid sealt välja ja kuulsin, et see oli sõjapõgenike
laager. Laagris pidi olema ka eestlasi, mehi, naisi ja lapsi.
Kuulsin, et valvurid on väraval, et sakslasi mitte sisse
lasta. See andis mulle julgust ka ise sinna laagrisse vähemalt
vaatama minna.
Kasarmuid kasutati perekondade
majutamiseks ja need olid kõik täis tuubitud. Mind
juhatati ühte suurde garaaži, kuhu oli juba teisi eestlasi
paigutatud. Garaažis oli palju kahekordseid voodeid ja toa
keskel olid lauad pinkidega. Sõjaväe tekke oli riputatud
gruppide voodite vahele, et võimaldada mõningal
määral eraldatust.
Minu kartused hakkasid kahanema. Igast rahvusgrupist esindajad
olid ühenduses Ameerika sõjaväelastest koosneva
laagri juhtkonnaga. Laagri komandant oli USA jalaväe nooremleitnant
S.A. Valella. Meid nimetati Displaced Persons või lühendatult
“DP’deks” s.t. ümberpaigutatud isikuteks.
Selliste laagrite olemasolu oli kavatsetud lühikeseks ajaks,
et aidata inimesi minna tagasi oma kodumaadele. Kuid meie ei tahtnud
minna koju, sest kodumaa oli okupeeritud Nõukogude Liidu
poolt. Ameeriklased ei saanud aru, miks inimesed nagu meie, ei
taha minna koju. Meid püüti veenda “Sõda
on läbi! Olete vabad koju minema!” Me olime 1940 - 1941
elanud Eestis kommunismi all ühe terve aasta, ajal kui Nõukogude
Liit oli okupeerinud meie maa. Teadsime mida on oodata kommunismist.
Meile oli mõistmatu, et ameeriklased olid tõesti
sõbrad venelastega. Me lihtsalt keeldusime seda uskumast.
Hiljem selliste laagrite eest hoolitsus läks Ameerika sõjaväelt
üle United Nations Relief and Rehabilitation Administration
– UNRRA kätte. Mida teha meiega? Sakslased ei vajanud
meid. Sõja ajal sakslased olid toonud inimesi Poolast ja
mujalt Ida Euroopast tööle taludesse ja vabrikutesse.
Selliseid inimesi oli tihti halvasti koheldud. Sakslased olid
neile vaadanud kui teise ja kolmanda järgu inimestele. Peaaegu
nagu orjadele. Nüüd siis paljud sellised välismaalased,
eriti poolakad, tegid tagasi oma endistele peremeestele. See kõik
tõstis pingeid. Sakslased ei nimetanud meid lihtsalt välismaalasteks
vaid Verfluchte Ausländer neetud välismaalased.
Suvel 1945 mõnedes
eriti Prantsuse tsoonis olevates põgenikelaagrites anti
inimesi vägivallaga venelastele üle. See oli tohutu
traagika. Oli juhuseid, kus mõned ukrainlased ja valgevenelased
sooritasid enesetappu viimasel hetkel enne venelastele üleandmist.
Võttis aega kolm kuud sõja lõpust kuni augustini
1945, enne kui Washingtonist tuli teade, et põgenikke ei
tohi vastu nende tahtmist repatrieerida. Vahepeal enamikul juhtudel
rahvusgruppide juhid suutsid veenda laagrite juhtkondi, millisesse
tõsisesse hädaohtu läheksid inimesed, kui neid
sunnitaks tagasi minema kommunistide poolt vallutatud kodumaadesse.
Kuna inimestel polnud kuskile minna, jäädi laagrites
ootama, et näha kuidas poliitiline olukord laheneb. Ja mis
saab meist? Sakslased ei tahtnud meid ja teised maad ei lasknud
ka meid sisse ning kojuminek ei tulnud kõne alla.
Elu laagris ei olnud igav. Tuli uusi inimesi. Rääkides
teistega ja sirvides teiste laagrite nimekirju püüti
leida sugulasi. Sain tuttavaks teiste noortega ja varsti organiseerisime
rahvatantsu trupi. Mina ei olnud kunagi enne tantsinud rahvatantse.
Olin just saanud üheksateistkümneseks, tüdrukud
olid ilusad ja olin nõus õppima. Ei lugenud, et
minu ainukene paar jalanõusid olid sõdurisaapad
Saksa sõjaväe ajast. Selliste saabaste taldadesse
oli löödud suurte peadega naelu külg külje
kõrvale nii et naelapead katsid kogu talla. Kui kõndisid
nendega tänaval oli kohe kuulda. Muidugi kasu oli see, et
tallad kestsid igavesti. Väike viga, tõmbasin taldadest
välja kõik suurte peadega naelad. Saapad olid ikka
rasked, aga naelte metalne kõla oli kadunud ja saapad olid
küllalt head polkadeks.
Varsti pidime esinema
minema. Enamik teisi noormehi olid samas olukorras kui minagi
– mida selga panna, millel oleks midagi ühist eesti
rahvariietega? Tüdrukutel oli kas endal kaasas rahvariideid
või nad said neid laenata. Noored mehed olid enamjagu olnud
sõjaväes ja nii neil ei olnud midagi. Esinemisteks
laenasin valget särki mehelt nimega Raudsepp, kes elas samas
garaažis kus minagi. Kuna me tantsutrupp oli küllaltki
aktiivne, pidin ma seda valget särki tihti laenama, puhtaks
pesema ja tagasi andma. Kuni ta ütles: “Parem jätke
see särk endale. Näib et teie vajate seda särki
rohkem kui mina.” Oli lahke mees.
Laagrist linna minekuks pidime võtma loa laagri büroost.
Luba oli kerge saada ja me jalutasime tihti Würzburgi. Linn
on Maini jõe kaldal. Linnast kõrgemal on loss väga
ilusa vaatega jõele ja linnale. Seal on ka kuulus ülikool,
kus aastal 1895 professor Wilhelm Conrad Röntgen avastas
kiired, milledega saab kehaosi läbi valgustada. Selle eest
ta sai Nobeli preemia 1901. aastal. Eestis kutsuti neid röntgeni
kiirteks, Ameerikas nimetatakse neid Xrays.
Linna poodides polnud suurt midagi müüa. Riiulid olid
tühjad. Enamik toiduaineid oli saada ainult toidumarkidega.
Meil toidumarke ei olnud, kuna saime süüa laagrist.
Üks meie sõdurpoistest avastas, et väga head
vermut-veini saab osta ühest veinilaost ilma markideta. Uus
viinamarjalõikus oli tulemas ja neil oli vaja veinivaate.
Iga isik sai osta ühe liitri vermutit. Kui said tõestada,
et esindasid kahte inimest näidates kahte passi, siis nad
müüsid sulle kaks liitrit.
Noh, see on ju lihtne. Endised sõdurpoisid, nagu mina,
olid kogunud dokumente kus aga said, et näidata et nad on
eraisikud. Juba Jenas olin saanud endale Vorläufiger Fremdenpassi,
ajutise välismaalase passi, lisaks sellele Eesti Komiteelt
tõendi, et olen Eesti Vabariigi kodanik. Siis mul oli ka
DP laagri isikut tõendav kaart ja veel mõni tunnistus.
Me ei venitanud aega veinilattu minekuga. Läksime neljakesi.
Ühele andsime omad välismaalase passid, teisele andsime
Eesti Komitee tõendid ja nii edasi. Seistes sabas mitte
just üksteise järel iga mees tõendas, et ta esindab
nelja inimest ja talle müüdi neli liitrit head punast
vermutit. Järgmisel päeval tegime selle reisi veelkord
ja järsku meil oli palju veini. Jõime seda plekk-kruusidest,
sest klaase meil ei olnud. See oli mul õieti esimene kord
alkoholi juua. Enne olin alkoholi ainult vaevalt maitsnud. Tänase
päevani mulle maitseb punane vermut.
Mulle oli rahvatantsu trupis silma hakanud 16-aastane Viiu ja
äkki olin esimest korda elus kõrvuni armunud. Nädal
või kaks hiljem selgus, et Viiu vaatas ka teisi noori mehi
peale minu. Kole masendav lops. Ma olin hingepõhjani haavunud,
kuid siiski kuidagi jäin ellu.
Schloss Löwenstein
Klein-heubachis
Sügise tulekuga,
kui nähti et põgenike probleem kestab edasi, hakati
põgenikke grupeerima laagritesse rahvuste kaupa. Kui kogu
laagris oli ainult üks rahvusgrupp, siis oli palju lihtsam
põgenike seast laagrile juhtkonda saada, lastele emakeelseid
koole tööle panna, alustada meelelahutuseks teatritega,
kontsertidega ja muude üritustega. Sihiks oli hoida inimesi
tegevuses, kuni selgub mida teha nendega, kes ei taha koju tagasi
minna.
Üks põgenikelaager ainult eestlastele tehti Klein-Heubach
küla juures asuvasse Löwensteini lossi. Loss asus 60
km lääne pool Würzburgi. Septembris 1945 laaditi
kõik Würzburgi laagri eestlased ameerika sõjaväe
veoautodele ja koliti sinna.
Loss oli suur U tähe kujuline ehitis. Lossi keskel läks
lai trepp teisele korrusele uhkesse laemaalidega saali. Väga
majesteetlik. Ühes lossi tiivas oli keskmise suurusega kabel
või õigemini väike kirik heakõlalise
oreliga. Lossi taga oli kena lossipark, mis ulatus Maini jõeni.
Toad olid tükeldatud pappseintega väiksemateks osadeks,
et võimaldada natukegi privaatsust perekondadele. Poissmehed
pidid leppima lossi pööninguga. Mind määrati
koos viie teise noore mehega pööningule tuppa 310. Minu
toakaaslasteks said Värdi Rikka, Ruudi Raud, Viktor Rõuk,
Heino Maasikas ja Richard Mühlbach. Kuna olin 19-aastane
ja seega toas kõige noorem, nii valiti mind toavanemaks.
Tegelikult mu toakaaslased ei olnud minust kuigi palju vanemad.
Olime väga sõbralik grupp, ei kunagi mingit tõsist
vaidlust, vaid ainult healoomulist nöökimist ja palju
nalja.
Laagris oli vast 300 - 400 eestlast. Alustas tööd kool
lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuklassini. Laagrikool
ei pakkunud mulle huvi, kuna olin lõpetanud Nõmmel
gümnaasiumi 1944. aastal just enne lennuväkke minekut.
Rahvatantsu trupp jätkas tegevust ja alustati ka segakooriga.
Kuna söögi eest hoolitses UNRRA, ei olnud meil vajadust
otsida tööd väljastpoolt. Tegelikult Klein-Heubach
oli ainult väike külakene, kus polekski olnud tööd
sellisele suurele hulgale inimestele. Paar kilomeetrit alla jõge
oli väike Miltenbergi linn. Sealgi polnud erilist võimalust
tööd saada. Olime äraootaval seisukohal, et mis
meist saab.
Õpetaja Oskar Juul alustas pühapäevaste jumalateenistustega.
Ta alustas ka leeritundidega, et valmistada noori ette leeriõnnistamiseks.
Mina panin nime kirja. Õnnistamine pidi toimuma jõulude
ajal. Kui jõudis kätte detsember ja leeriõnnistamise
kuupäev hakkas lähemale tulema, hakkasin mõtlema,
et peaksin leeri ettevalmistamise pooleli jätma. Oli juba
peagu kaheksa kuud sõjast möödas, aga ma ei olnud
ikka veel saanud endale muretseda ei ülikonda ega vähemalt
kuubegi. Ma ei tahtnud minna selliseks pühalikuks toiminguks
koguduse ette särgiväel. Sõjaväe kampsun
oli mul küll, aga sellega ma ei olnud rahul.
Perekonnainimesed, kes olid Eestist ära tulnud eraisikutena,
olid üldiselt paremal järjel. Mitmed olid saanud kaasa
võtta kohvreid asjadega. Ja nüüd siin laagris
meie eestlaste esindus tundis ikka haletsust perekondade vastu
ja jagas neile riideid ning jalanõusid esmajärjekorras.
Tegelikult noortel meestel, kes olid olnud sõjaväes,
oli vajadus palju suurem, sest neil polnud praktiliselt midagi.
Me aga ei kurtnud liiga valjusti, sest ei tahtnud rõhutada,
et olime olnud Saksa sõjaväes.
Mõned “eraisikud” väitsid, et endised sõdurid
ei tohikski olla laagris teiste “ametlike” põgenike
seas, sest endised sõdurid võivad sellega kogu laagri
olemasolu ära rikkuda. Nad ignoreerisid tõsiasja,
et nad oleksid pidanud olema tänulikud neile eesti sõduritele
saksa vormis, kes olid aeglustanud vene vägede pealetungi
Eesti pinnal, mille tõttu sai rohkem perekondi põgeneda
Eestist sügisel 1944. Õnneks selliseid virisejaid
ei olnud palju.
Näib, et ühe Marlborough veterani poeemil on tõetera
sees:
God and the soldier
we adore
In time of danger, not before.
Danger passed and all things righted,
God is forgotten and soldier slighted.
Jumalat ja sõdurit
me austame
hädaohu ajal, mitte enne.
Hädaoht möödunud ja kõik korrastatud,
Jumal on unustatud ja sõdur põlatud.
Leeriõnnistamise
lähenedes tüdrukud muretsesid pikki valgeid kleite,
nagu see oli olnud kombeks Eestis. Noormehed, kes pärast
sõda olid leidnud üles oma vanemad, olid ka paremas
olukorras riiete suhtes. Nii oligi, et jõulude kätte
jõudes mina ja veel paar noormeest, kes olid samas olukorras
kui minagi, ei läinud leeriõnnistamisele.
Vahepeal üks noor neiu nimega Maret oli hakanud mulle silma
viskama. Mina olin ikka haavatud oma esimesest armumisest ja mängisin
külma kala. Jõuludeks ma olin oma külma kala
mängu liiga pikaks venitanud ja Maret ei teinud minust enam
välja. Ta hakkas sõbrutsema ühe oma koolivennaga.
Kui ma seda taipasin, oli juba liiga hilja.
Kuna ma olin gümnaasiumis õppinud inglise keelt ja
oskasin hästi saksa keelt, mind võeti tööle
laagri kantseleisse. Meie laagri ülemus oli Poola päritoluga
ameeriklane P. Sawicky. Peale tema oli büroos veel üks
teine ameeriklane. Nad olid mõlemad UNRRA teenistuses.
Teised büroos olid meie laagrist kes mingil määral
oskasid inglise keelt. Mina tegelesin postiga ja olin jooksupoisiks.
|
Tudengite maskiball, München, november 1946.
|
Tudengielu
Münchenis
Paar päeva pärast
1946da aasta saabumist tuli Valentin Zimmermann laagri büroosse,
et taotleda luba sõiduks Münchenisse. Sel ajal võidi
inimest kohe arreteerida, kui ta ilma ametliku loata Ameerika
okupatsiooni-jõududelt lahkus asulast või linnast,
kuhu ta oli sisse kirjutatud. Valentin oli kuulnud, et ülikoolid
hakkavad jälle tegutsema. Ta tahtis minna vaatama kuidas
saaks jätkata oma Tallinnas alatud õpinguid enne mobiliseerimist
sõjaväkke. Kuna minu armuelu oli jälle kraavis,
otsustasin minna Valentiniga kaasa Münchenisse. Me mõlemad
andsime avaldused sisse ja saime load reisiks.
Minu toanaabrite reaktsioon uudisele, et lähen Münchenisse
ja hakkan ülikoolis õppima, oli entusiastlik ja toetav.
Ainult Ruudi Raud ütles: “Mis sa jandid. Sa ei saa õppida
ühte semestritki kui tuleb meie olukorras mingi muudatus
ja sa ei saa jätkata.” Oli imelik, et selline negatiivne
märkus tuli mehelt, kes ise oli ainukene minu toanaabritest,
kellel oli ülikooli haridus. Ta oli olnud Tartus apteegi
proviisor. Tema märkus ei muutnud minu meelt. Jäime
küll sõpradeks ikka edasi.
Ehkki reisimiseks oli vaja ametlikku luba, siiski ei olnud küllaldaselt
raudteevaguneid, et rahuldada nõudlust. Rongid olid nii
täis, et tihti inimesed ronisid sisse vaguni akendest, kuna
vaguni uksed ja koridorid olid puupüsti rahvast täis.
Valentiniga saime siiski rongile ja jõudsime Münchenisse.
Eestis ma olin millegipärast alati mõtelnud, et hakkan
arstiteadust õppima. Ülikoolis öeldi mulle, et
arstiteaduse kursused olid juba täis. Nad tahtsid ka anda
eesõigust 26- ja 27aastastele, kellel oli juba mitu aastat
meditsiinilist praktikat olnud sõjaväes. Mina olin
ainult 19aastane.
Valentin tahtis hakata õppima ehitustehnikat. Ta ütles
mulle, et miks minna tagasi laagrisse, kui ma saaksin ülikooli
sisse kirjutada ehitustehnika alale nagu tema. Võibolla
järgmisel semestril saan ümber registreerida arstiteadusse.
Tudengielu Münchenis meelitas. Ma kirjutasin ennast sisse
ehitustehnika fakulteeti. Tagasi mõteldes ma nagu oleksin
olnud programmeeritud juba kodus, et hakkan õppima ülikoolis
– see tundus nii loomulikuna. Tegime kiire reisi tagasi Löwensteini
lossi, et oma väheseid asju ära tuua ja kolisime Valentiniga
Münchenisse Lohengrini põgenikelaagrisse. Varsti kogu
see laager koliti teise linna serva endistesse SS kasarmutesse.
Ülikool hakkas tööle UNRRA poolt organiseerituna
jaanuaris 1946. Ta asus Müncheni südalinnas ühel
Isari jõe saarel saksa rahvusmuuseumi majas. Peaaegu kõik
professorid olid Balti riikidest või Poolast. Kuna meiesuguste
kodutute ühine keel oli saksa keel, nii peeti ka loenguid
saksa keeles. Usun, et paljudel üliõpilastel oli sama
mure kui minulgi – kas oskan saksa keelt ülikooli tasemel,
et aru saada loengutest ja hiljem isegi sooritada eksameid?
Esimesel loengul ma proovisin hakata märkmeid tegema eesti
keeles, aga mulle sai kohe selgeks, et oli ajaliselt võimatu
kuulata saksa keelt, sellest aru saada, mõttes ümber
tõlkida ja siis kähku eesti keeles kirja panna. Pealegi
ma ei teadnud eesti keeles vasteid mitmetele tehnilistele terminitele,
mida seletati loengul. Nii hakkasin tegema märkmeid saksa
keeles. See ei paistnudki nii raske olema, kui algul arvasin.
Aga kas ma saan ka eksamitel läbi? Proovituli oli kevadel.
Minu esimene semestri lõpueksam oli keemias. See oli kahes
osas, kirjalik ja suuline. Ma üllatasin iseennast saades
“väga hea”. See andis mulle kindlusetunnet. Tegin
teisi eksameid ja sain kõikidest “väga häid”,
“häid” ja “rahuldavaid”.
Paljudel tudengitel
ei olnud dokumente tõendamaks, et nad olid lõpetanud
gümnaasiumi. Võimatu oli saada dokumente kodust. Koju
saadetud kiri võis tähendada kirja saajale sõitu
Siberisse. Ülikool oli meid vastu võtnud notariaalse
tunnistuse alusel, kus kaks tunnistajat olid tõendanud,
et see üliõpilane oli lõpetanud teatud gümnaasiumi.
Et panna seda kindlamale alusele, kui esimene semester oli juba
alanud, ülikool korraldas meile ekvivalentse gümnaasiumi
lõpueksami. Oli hea, et selleks ajaks oli olnud juba võimalust
loenguid kuulata ja seega meelde tuletada gümnaasiumis õpitut
ning ka harjuda saksa keelega. Aastaid hiljem, kui mul oli USA-s
juba ülikool lõpetatud ja ka magistri kraad tehtud,
saatis mulle ema Eestist minu Nõmme Gümnaasiumi lõputunnistuse.
Enne seda olid kõik ülikoolid, kus ma olin õppinud
nii kaks Saksamaal kui kaks Ameerikas, arvestanud seda Münchenis
tehtud gümnaasiumi lõpueksamit.
Olin küll alustanud õpinguid ehitusteaduse alal, kuid
ma ei olnud maha matnud mõtet minna üle arstiteadust
õppima. Ma käisin ka mõnedel arstiteaduse loengutel.
Võrreldes loenguid ehitusteaduses ja arstiteaduses selgus,
et mulle meeldis ehitusteadus paremini kui arstiteadus. Mulle
näis, et arstiteaduses pidid kõike pähe tuupima.
Õppimine näis olevat peamiselt mälu töö.
Näiteks ühe luu iga väikesel kõrgendikul
või lohul oli oma nimetus, mida pidid pähe tuupima.
Ehitusteaduses oli vähem kuiva päheõppimist.
Oli vaja rohkem loogikat ja kontseptidest aru saamist, mis meeldis
mulle rohkem. Nii jätsin mõtte minna üle arstiteadust
õppima.
Linna servas olev põgenikelaager SS-kasarmutes oli liiga
kaugel ülikoolist, et minna laagrisse lõunat sööma.
Kaalusin enda laagrist väljakirjutamist, et üürida
tuba linnas ja hakata elama saksa toidumarkidega. See oleks tähendanud
ära ütelda tasuta toidust ja sigarettidest ning vahetevahel
UNRRA’lt saadavatest riietusesemetest. Kuna ma ei suitsetanud,
olid UNRRA’lt saadud sigaretid heaks rahaallikaks. Neid sai
mustal turul ära müüa 60 marka pakk.
Mida teha? Tegin vähe sohki. Sain ühelt laagri büroos
töötavalt tuttavalt ühe ümberregistreerimise
dokumendi, kus oli kirjas, et mind kirjutati laagrist välja
ja paluti Müncheni linnavalitsust võtta mind Saksa
majandusse. Sellel oli ametlik kirjapea ja tempel juba all. Ainuke
asi, mis puudus, oli allkiri. Ei ole muret – kirjutasin sinna
ise allkirja nimega Forrest. Muidugi “Laan” on inglise
keeles “Forest”. Põhinedes sellele dokumendile
ja et ma olin üliõpilane Münchenis, mul oli õigus
saada saksa toidumarke ja võisin üürida endale
linnas toa. Kuna see oli võltsitud dokument, ma jäin
ka edasi laagri nimekirja. Häda ajab härja kaevu.
Üürisin toa mitte kaugel ülikoolist Karl ja Babette
Schusterite juurde Tegernseer Landstrasse 91-II. Elasin nende
poja toas, kes oli sellel ajal Texases sõjavangis. Toa
üür oli 30 marka kuus. Kuidas maksta toa üüri
ja toidu eest? Saksamaal oli ikka käibel haakristiga vana
Reichsmark ja must turg õitses. Ametlikud hinnad hoiti
madalad toidu, transpordi, üüri ja muu hädavajaliku
jaoks. Paljusid asju ei olnud ärides üldse saada. Neid
leidis ainult mustalt turult kümne- või kahekümnekordse
hinna eest, mis nad oleksid ametlikult maksnud. See tegi mulle
asja kergemaks.
Üks eesti noormees
SS-kasarmu laagrist töötas Ameerika sõjaväele
põletades nende enam mittevajalikke esemeid. Ta rääkis
suurte valgustamata filmirullide põletamisest, mis olid
mõeldud lennukitelt võetavate fotode jaoks. Ümmargune
filmikarp oli 30 cm pikk ja 12 cm läbimõõduga.
Ütlesin talle, et toogu mulle üks niisugune karp filmiga
ja ma annan talle 300 marka. Varsti ta tõigi.
Läksin Münchenis Agfa filmitööstusse ja küsisin
kas nad lõikaksid ja paneksid poolidele filmi, kui ma tooksin
neile selleks toormaterjali. Kuna neil oli toormaterjali endalgi
vähe ja osa vabrikust seisis, nad lubasidki mulle seda teha.
Ainult et nad ei saaks pakendile panna Agfa nime. Sellega olin
nõus. Nii viisingi neile selle filmikarbi ja paari päeva
pärast sain vastu 136 rulli filmi. Osa filmirulle olin tellinud
35 mm formaadis ja osa 6 x 9 formaadis. Muidugi oli risk, et mind
Ameerika lennuväe suure filmikarbiga linnas kinni võetakse.
Või samuti, kui mind oleks kinni peetud 136 rulli filmiga,
oleks mind võidud tembeldada spekulandiks. Kummalgi juhul
oleks tegu olnud politseiga ja kohtuga.
Minust sai filmi hulgimüüja. Musta turu tegelane. Kuna
mul oli nii palju filme ja et vähendada riski, ma ei müünud
filme vähemates kogustes kui 10 filmi korraga. Ma võtsin
27 marka filmist, mis oli mul endal maksma läinud 3 marka.
Kena kasum leidlikkuse eest. Need, kes minult ostsid, müüsid
filme edasi 60 või 70 marka tükk. Kõik olid
rõõmsad.
Mis vähendas riski ja seega hoidis mind eemal sekeldustest
ameerika ja saksa politseiga oli, et ma ei läinud ahneks.
Aeg-ajalt, kui mul hakkas raha vähemaks jääma,
ma ütlesin sellele sõbrale, et toogu mulle jälle
üks filmikarp. Ma teenisin küllaldaselt hädavajaliku
ostuks, aga kaugelt mitte nii palju, et oleksin saanud hakata
ostma mustalt turult toitu või muud vajalikku. Ega ei olekski
saanud liiga palju aega mustale turule pühendada, sest minu
peamine siht oli ikkagi ülikoolis õppimine. Oli õnn,
et ma ei olnud suitsumees. Suitsunälg oleks ajanud minu ebakindla
majanduse kähku pankrotti.
Minu kaastudengid olid majanduslikult kahes erinevas olukorras.
Osal olid vanemad põgenikelaagrites, kes neid toetasid.
Mina kuulusin teise gruppi, kes olid üksi ja pidid ise hakkama
saama. Nii üks minu sõpradest tõi maalt õunu
või teisi hooaja-puuvilju ning müüs neid laagris.
Teisel oli tutvusi talumeeste juures, kelledelt ta sai osta koduaetud
viina, mida ta tõi Münchenisse müügiks.
Igal oli oma ala. Minu ala olid filmid.
Meie eesti tudengite
seltskondlik elu Münchenis keerles Eesti Komitee maja ümber
Kaulbach Strasse 20. Maja kuulus ühele saksa üliõpilaste
korporatsioonile. Maja oli ameeriklaste poolt pärast sõja
lõppu üle võetud ajutiseks kasutamiseks kojupöörduvatele
välismaalastele. Maja sobis meile perfektselt. Me alustasime
rahvatantsu trupiga. Organiseerisime tudengite kokkutulekuid ja
pidusid. Õppisime tudengite laule, mis olid olnud populaarsed
Tartus. Armas Sootaru, Eerik ja Edgar Mathiesenid ning mõned
teised isegi elasid seal majas, igas toas kaks tudengit.
Organiseerisime väljasõite ilusatesse Baieri mägedesse
ja järvede juurde: Schloss Linderhof, Königssee, Berchtesgaden,
Chiemsee, Mittenwald, Staffelsee. Ostsin endale paari suuski.
Esimene suusaväljasõit kolme- või neljakesi
oli Garmisch-Partenkirchenisse, kus oli peetud 1936da aasta taliolümpia
mänge. Võrreldes Nõmme Mustamäega oli
see tõesti võimas. Meile eriti meeldis, et seal
sai gondlites mäest üles sõita. Olime üllatunud,
kui palju mäest alla suusatamist sai teha päeva jooksul
tänu mäkkeviivatele gondlitele.
Käisime suusamatkadel. Pakkisime toidu seljakottidesse, sõitsime
rongiga mõnda mäestikulinna nagu Rosenheim, sealt
sõitsime edasi hammasratas-raudteega Wendelsteini otsa
ja läksime matkama. Seljakott seljas sõitsime ühest
mäest alla, ronisime järgmisele mäele üles,
teisest küljest jälle alla ja nii edasi. Õhtul
peatusime kas mõnes mäestiku hütis või
võõrastemajas. Nii matkasime 3 - 4 päeva kuni
me toit lõppes seljakotist. Siis suusatasime alla lähema
raudteejaama juurde ja sõitsime koju.
Üks mu parematest suusasõpradest oli Armas Sootaru.
Mul ei olnud suusasaapaid, aga Armasel oli kaks paari. Nii ma
laenasin Armaselt suusasaapaid. Mõne aja pärast ütlesin
Armasele, et ma ostaksin temalt need saapad ära. Armas oli
nõus. Ainult, et ma ei olnud nõus maksma nii kõrget
hinda kui ta küsis nende vanade saabaste eest. Armas juhtis
mu tähelepanu sellele, et need saapad olid olnud tuliuued,
kui ma hakkasin neid laenama. Maksin küsitud hinna rohkem
midagi ütlemata.
Meenutades tudengielu Münchenis oli see huvitav ja väga
nauditav aeg. Ma ei teadnud kui kaua see kestab, aga ma ei muretsenud
selle üle. Mul oli üldse nooruslikult muretu ellusuhtumine.
Kuna mul ei olnud mingit sidet vanemate või vendadega Eestis
ega polnud sugulasi Saksamaal, nii polnud kellegi asi, kas ma
õppisin kõvasti või kukkusin igal eksamil
läbi. Ma ei pidanud kellelegi selle üle vastust andma.
Siiski ma õppisin hoolega ja mul oli endal tugev rahulolu
tunne saavutatu üle.
Natuke fatalismi
Igapäevane elu
oli mõnevõrra stabiliseerunud pärast aastaid
kestnud Teise Maailmasõja erutusi. Peaasi, et olin ikka
elus. Igaühel meist oli oma jutt sõja ajal läbielatust
rääkida. Üldine joon nendes meeldetuletustes oli,
kuidas keegi hädaohtudest pääses – enamal
juhul puhta õnne läbi. See pani mind mõtlema
fatalismi üle. Või oli see Kõigevägevama
juhtiv käsi?
Isegi Münchenis vahel ma tundsin, et minu tegevust oli juhtinud
kellegi kaitsev käsi, võimsam kui ma ise. Kord rahvast
täis trammis seisin vaguni vasakus esinurgas juhtpuldi juures
seisva trammijuhi kõrval. Et saada sihtkohta, pidin teel
ümber istuma teisele trammiliinile. Võisin seda teha
ühes kahest jaamast. Otsustasin ümber istuda teises
jaamas Stachusel, kuna esimeses jaamas Sendlinger Torplatzil oli
harilikult rohkem inimesi. Kui tramm peatus Sendlinger Torplatzil,
mõtlematult trügisin rahvast täis vagunist välja.
Astudes kõnniteele taipasin, et mis ma tola nüüd
siis tegin – alles paari minuti eest tahtsin teha teisiti.
Tühja kah, saan ju ka siin teisele trammile ümber istuda.
Tramm, millest olin väljunud, sõitis ära. Järgmisel
ristteel üks suur veoauto sõitis sellele trammile
vasakult eest sisse – just sinna, kus mina olin seisnud.
Löök oli nii võimas, et tramm läks rööbastelt
välja. Kõik liiklus jäi seisma. Tulede vilkudes
ja sireenide huigates tulid esmaabi autod. Ja mina olin ikka elus
ja terve seistes Sendlinger Torplatzi kõnniteel.
Teine kord seisin rahvast täis trammi trepil hoides kinni
käepidemest, kuna vagunisse sisse ei mahtunud. Trammi edasi
sõites sain siiski sisse trügida. Keerasin end ringi,
et olla lahtisest uksest näoga väljapoole. Üks
veoauto sõitis trammi kõrval samas suunas. Juhtuski,
et veoauto tuli trammile liiga lähedale ja veoauto pakikasti
tagumine kinnituskonks lõi hooga trammi ukse piida sisse.
Otse minu ees! Kui ma ei oleks paar minutit varem saanud vagunisse
sisse, oleks kinnituskonks läinud uksepiita läbi minu.
Jällegi oli tunne, et Keegi hoolitseb minu eest.
Sõelutakse
põgenikke
Hiljem
UNRRA asemele tuli International Refugee Organization – IRO.
See põhjustas suuri muudatusi mõnede põgenike
elus. Et pääseda IRO hooldusele, tuli läbi teha
põhjalik “sõelumine” Ameerika armee CIC
ametnike poolt. Näis, et neil olid kindlad juhtnöörid,
millede järgi nad võrdlesid andmeid pikkadelt küsimuslehtedelt
ja suulistelt intervjuudelt. Nende seas oli üks eriti kardetud
noor juut. Me avastasime, et ta oskas perfektselt saksa keelt,
kuid siiski laskis kõiki meie vastuseid tõlkida
saksa keelest inglise keelde. Ta võis hakata sinu peale
karjuma mingil põhjusel või ka näiliselt põhjuseta.
Liiga palju oli mängus, kas jääda põgeniku
staatusesse või saada üle viidud Saksa majandusse
ilma igasuguse abita. Nii ma ei tahtnud neile rääkida
kõike minu tagapõhjast, mis võiks nende otsust
minu kohta halvasti mõjutada. Sellest sõelumisest
olenes, kas sain jätkata õpinguid või mitte.
Taipasin, et kui tahad vähe varjutada mõnda tõde,
siis sul peab olema väga hea mälu. Selle asemel, et
usaldada oma mälu, ma kirjutasin üles oma loo, mida
ma kasutasin täites pikki küsimuslehti. Siis enne suusõnalistele
intervjuudele minekut lugesin oma loo jälle läbi, et
mälu värskendada. Läks hästi. Intervjueerijad
ei leidnud lahkuminekuid minu vastustes ja nad jäid mind
uskuma. Nad otsustasid, et olen täieõiguslik põgenik
ja mul on õigus saada IRO hoole alla.
Mõnedel sõpradel ei läinud nii hästi.
Nad pidid jätma õpingud pooleli ja sekelduste vältimiseks
kaduma Münchenist. Näiteks paar päeva pärast
ühte sellist intervjuud sõber Viktor kuulis oma korteriperenaiselt,
et Ameerika sõjaväelased olid käinud teda otsimas.
Kuna ta oli Saksa sõjaväes olles olnud mitmeid kordi
Vene tagalas vastuluures, ta pakkis kohe oma kohvri ja sõitis
Briti tsooni. Alles aastaid hiljem kohtasin teda jälle. Me
kunagi ei teadnud, millal ameeriklased võisid hakata jälle
sõbrutsema oma endiste liitlaste venelastega.
UNRRA likvideerimisega meie ülikool kaotas oma toetaja ja
seega lõpetas tegevuse. Organiseerisime demonstratsiooni
ülikooli sulgemise pärast. Meid aeti laiali Ameerika
sõjaväepolitsei autodega kumminuiade vibutuste saatel.
Müncheni Tehnika Ülikoolis ei olnud küllalt vabu
kohti, et kõiki meid sinna õppima vastu võtta.
Sinna said ainult mõned üksikud. Koos poole tosina
teise eestlasega andsime avaldused sisse Karlsruhe Tehnika Ülikooli,
kuhu meid ka vastu võeti. See oli samuti väga hea
kuulsusega ülikool.
|
Bruno üliõpilasena Karlsruhes.
|
Edasi Karlsruhesse
karlsruhesse jõudes
esimene mure oli, et saada tunnustust Münchenis kuulatud
loengutele ja tehtud eksamitele. Kuna UNRRA ülikool oli tegutsenud
ainult lühikest aega, ei olnud ta nimel mingit väärtust.
Kuid meid õpetanud professorid olid enamikus hästi
tuntud mujal Euroopas kaasa arvatud Karlsruhe professorite juures.
Näitasime neile meie tehtud praktikume ja eksamitöid.
Ükshaaval nad tunnustasid meie Münchenis tehtud eksameid.
Meil oli väga hea meel, et saime jätkata õpinguid
samal tasemel, kus see jäi pooleli Münchenis.
Saksamaa ülikoolid tegutsesid üldiselt samal alusel
kui ülikoolid Eestis. Mõiste akadeemiline vabadus
tähendas hoopis midagi muud, kui selle tähendus on USA’s.
Saksamaal akadeemiline vabadus tähendas, et pärast seda,
kui üliõpilane on registreeritud kursusele, tal on
vabadus kas minna loengut kuulama või mitte. Keegi ei kontrolli.
Ainult praktikumid ja eksamid loevad. USA-s akadeemiline vabadus
tähendab, et professor võib loengut pidada tema enda
vaadete kohaselt, mis ei tarvitse ühtuda ülikooli ametlike
vaadetega.
Kui Saksamaal professor tuleb loengusaali, tudengid tervitavad
teda jalgade trampimisega. Professor harilikult vastab: “Tere
hommikut mu daamid ja härrad!” Kui mõni tudeng
jääb hiljaks, siis professor teeseldes üllatust
võtab taskust kella ja küsib saalitäielt tudengitelt,
et kas ta ise oli tulnud liiga vara. Väga piinlik. Nii harilikult
keegi tudeng ei julgenud loengusaali tulla kui professor oli juba
loenguga alanud.
Loengusaalis ükski üliõpilane ei kõneta
professorit omal algatusel. Kui professor läheb oma loenguga
liiga ruttu edasi või kirjutab tahvlile liiga väikeselt,
siis tudengid nühivad jalataldu vastu põrandat, et
professori tähelepanu juhtida sellele. Selle peale professor
küsib, et mis on viltu ja ainult siis on luba teda kõnetada.
Sellisel formaalsel käsitlusel on omad plussid, kuna see
hoiab ära, et mõni tudeng oma lõputute küsimustega
segaks kogu loengu voolavust ja seega halvaks saalitäie tudengite
õpihimu. Miinuseks on aga, et nii professor ei tea ka kas
ta ise jättis mõne asja segaseks.
Eesti ülikoolis oli jalgadega lärmi tegemisel vastupidine
tähendus Saksamaa kombest. Eestis näidati tervitust
või rahulolu taldade nühkimisega ja rahulolematust
jalgade trampimisega.
Karlsruhe, samuti kui München, sai Teises Maailmasõjas
raskesti kannatada. Peatänav linna keskel oli ikka veel täis
kokkukukkunud majade rususid ja seega läbipääsmatu.
Nii oli ka vähe tube üürida. Olin üllatunud,
kui leidsin toa ülikooli lähedale üsna mõistliku
hinna eest. Ainuke viga oli, et tuba oli keset lõbutüdrukute
punase laterna rajooni.
Nagu oli Saksamaal kombeks,
lõbutüdrukud ajasid oma äri ainult linna kindlaksmääratud
rajoonides. Karlsruhes selline rajoon oli ülikoolist otse
üle peatänava. Kaalusin kas võtta seda tuba või
mitte. Üür oli odav ja koht oli lähedal ülikoolile.
Mõtlesin, et ma ei ole ju noor tüdruk, kelle reputatsiooni
see võiks mõjutada, kui elan seal. Pealegi perenaine
kinnitas, et tema majas selliseid tüdrukuid ei ela. Nii ma
üürisingi toa proua Würzburgerilt.
Minu tuba oli katuse all neljandal korrusel. Sealt oli perfektne
vaade piki tänavat, kus see äri käis. Tüdrukud
kõndisid tänaval edasi tagasi oodates kundesid. Willst
Du Frühling fühlen? Ka sa tahad kevadet tunda? Algul
nad lustakalt kutsusid mind ka sisse, kuni said aru, et ma elan
seal. Kui sõbrad tulid mulle külla, tõmbasime
sohva akna alla ja vaatasime all tänaval juhtuvat. Me isegi
võtsime aega, kui kauaks mõni sell kadus tänavalt
oma valitud iludusega.
See rajoon oli märgitud Off Limits to U.S. Military Personnel,
s.t. USA sõjaväelastele keelatud ala. Ameerika sõjaväe
politseid sõitsid aeg-ajalt sealt läbi, et mõni
süütu ameerika sõdur ei annaks järele kiusatusele.
Vahest õhtuti küll mõni sõjaväe
politsei auto peatus, tuled keerati ära, üks politseinikest
läks kähku ühte majja sisse oma valitud tüdrukuga
ja teine politsei sõitis minema. Mõni aeg hiljem
auto tuli tagasi, võttis kadunud politseiniku jälle
peale ja nad sõitsid kuskile mujale täitma teisi tähtsaid
ülesandeid.
Tegelikult Ameerika sõjavägi ei oleks tarvitsenud
muretseda oma sõdurite üle, et nad võiksid
saada mõne halva haiguse nendelt tüdrukutelt. Tüdrukute
tegevus oli rangelt määratletud linna poolt. Iga tüdruk
töötas omaette ja selleks tegevuseks tal pidi olema
linnavalitsuselt litsents. Mitte nagu USA’s, kus pimp palkab
lõbutüdrukuid ja saadab nad tänavale teenistusse.
Et hoida linnavalitsuse litsentsi ja seega võimalust leivateenimiseks,
tüdrukud pidid tegutsema kindlate määruste järgi.
Nende enda kui ka kliendi kaitseks nad ei tohtinud lasta ühtegi
klienti “paljajalu” enda juurde. Peale selle nad pidid
minema kaks korda nädalas arstlikule järelvaatusele.
Tervislikust seisukohast nende tüdrukute kliendid olid palju
paremas olukorras, kui nad selle asemel oleksid riskinud kellegi
juhusliku tuttavaga mõnest baarist. Nojah, minu sõbrad
kutsusid mind lõbumaja mänedžeriks ja nad kadestasid
mind, et mul pidi olema tasuta kuupilet tüdrukute juurde.
Mina neile vastu ka ei vaielnud. Ainult naeratasin. Las kadestavad.
Sel ajal Karlsruhes õppis umbes viisteist eesti tudengit.
Münchenist olid üle tulnud veel Ilmar Aasmaa, Harald
Laupa, Armas Sootaru ja Valetin Zimmermann. Eesti tudengitel oli
ühes restoranis reserveeritud laud, kus me harilikult sõime
koos lõunat.
See oli ka aeg pärast
Eestist lahkumist, kui mõned akadeemilised organisatsioonid
hakkasid jälle võtma rebaseid. Mina läksin korporatsioon
Rotalia rebaseks. Koosolekuteks sõitsime rongiga Geislingeni
või Augsburgi, kus olid suured eestlaste põgenikelaagrid.
Täisliikmeks saamise osalise tingimusena iga rebane pidi
kirjutama ühe väitekirja ja selle ette kandma Rotalia
koosolekul. Ehitustehnika üliõpilasena kirjutasin
väitekirja Vatikani Püha Peetruse basiilika ehitamise
ajaloo kohta.
Tudengi elu oli huvitav. Oli mitmesugust tegevust peale loengutel
käimise ja õppimise. Toidu suhtes Karlsruhes ma elasin
peamiselt saksa toidumarkidega, mida ei olnud palju. Ma olin küll
ikka sisse kirjutatud põgenikelaagrisse Münchenis,
kuid kauguse tõttu sellest ei olnud palju kasu. Märkasin,
et olin hakanud ööseti higiselt üles ärkama.
Hakkasin muretsema. Mõtlesin, et mul võib olla tuberkuloos.
Läksin ühe saksa arsti juurde. Tema vaatas mind põhjalikult
läbi ja tegi kopsudest röntgenipilte. Juttu ajades ta
küsis minu tagapõhja ja mida ma nüüd teen.
Läbivaatuse lõppedes ta ütles, et mu tervis on
korras, peaksin ainult katsuma kuidagi rohkem süüa saada.
Kui küsisin, kui palju ma talle võlgnen, ta vastas:
“Kui mina olin üliõpilane, mul ei olnud raha
ja ma ei oleta, et teilgi seda on. Teie ei võlgne minule
mitte midagi.” Olin üllatunud. Tänasin teda väga.
Tema arusaaja olek ja lahkus ühe välismaa tudengi vastu,
kaastunne ühele vaesele hingele, kellel ei olnud isegi küllalt
raha, et endale süüa osta, ikka jätab mulle sooja
tunde südamesse pärast kõiki neid aastaid. See
saksa arst oli täiesti vastupidine heasüdamlik isik
võrreldes ahnete ameerika arstidega.
Kuna poest ostetava toidu hulk oli piiratud saksa toidumarkidega,
mul ei olnud muud võimalust, kui vast ainult et jätta
õpingud ja lahkuda ülikoolist. Umbes samal ajal olime
avastanud, et apteekidest sai vabalt osta kalamaksaõli.
Muidugi pidid ise oma pudeli kaasa võtma – Teise Maailmasõja
järelmõjud olid ikka selgelt tunda. Kui läksin
apteeki, üllatasin farmatseuti tuues kaasa liitrilise pudeli
kalamaksaõli jaoks. Hakkasin kasutama kalamaksaõli
mitmeks asjaks. Sageli hommikusöök koosnes napsuklaasitäiest
kalamaksaõlist ja musta leiva viilakast enne loengutele
minemist. Ausalt, õli rüübata ja sellele musta
leiba, millel natuke soola, peale süüa, maitseb hästi.
Hakkasin kalamaksaõli kasutama ka praadimiseks. Praadides
oli lõhn küll üsna vänge, aga toidu maitset
ta peaaegu ei muutnud. Või nii ta näis. Samuti tegi
Armas Sootaru ja paar teist sõpra. Me isegi moodustasime
Kalamaksa Õli Klubi. Ostes terve liitri kalamaksaõli
said klubi liikme kandidaadiks. Kui olid esimese liitri ära
kasutanud, said täisliikmeks. Tudengid teevad kummalisi tükke,
et ellu jääda.
Esimene kiri
koju
Karlsruhes olles lõppeks
otsustasin kirjutada Eestisse, et teatada vanematele ja vendadele,
et olin ikka elus. Kirjutasin paar lauset postkaardile adresseerides
kaardi minu koju Tallinn-Nõmmele. Kaardi adressaadiks kirjutasin
Ada Baumann, keda tundsid minu vanemad. Ta ise oli küll ümber
asunud Saksamaale juba 1940dal aastal. Kirjutasin alla minu hüüdnime
Panta, mille oli mulle pannud minu noorem vend ja mida teadsid
ainult minu vanemad ja vennad.
Pärast mitut kuud sain vastuse emalt. Ta oli postkaardile
kirjutanud ainult, et neil oli rõõm et olen elus
ja terve. Kodus isa oli haigestunud, ja väga raskesti. Ja
lõpuks: “Ära rohkem kirjuta.” Kaart oli
kirjutatud isegi vene keeles ja alla oli kirjutatud Ada. Tundsin
ära oma ema käekirja. Kaart oli posti pandud Leedus.
Sellest nägin, et minu ettevaatus koju kirjutamisega oli
olnud põhjendatud.
Aastaid hiljem ema ütles, et isa oli surnud lühikest
aega enne minu postkaardi saabumist. Minu ema lihtsalt ei saanud
ennast sundida mulle seda tolkorral teatama.
Tudengielu
lõpeb
Järsku, 20. juulil
1948, välk lõi sisse minu ülikoolis käimisele.
Saksamaal kuulutati välja Währungsreform, rahareform.
Teisest Maailmasõjast saadik vanad haakristiga riigimargad,
Reichsmark, olid ikka veel olnud käibel. Nendega oli saanud
osta ametlike hindadega toitu, korteri üüri tasuda ja
samuti ka tasuda ülikoolile õppemaksu. Riigi kantsler
Konrad Adenaueri, Der Alte, valitsus andis välja D-margad
Lääne Saksamaa uue vääringuna.
Must turg kadus kui üle öö. Ainukene viis D-markade
saamiseks oli tööd teha. See sai Saksamaa Wirtschaftswunder’i
majandusime aluseks, millega Lääne Saksamaa võitles
end välja sõjast saadik olnud majanduslikust põhjasolekust.
Mul polnud enam raha ja sellega kadusid mul ka võimalused
jätkata õpinguid diplomeeritud inseneri kraadi saamiseks.
Vähemalt selleks korraks. Ma eriti ei kurvastanud selle üle,
kuna olukord ei olnud minu põhjustatud – see oli palju
suurem kui mina. Kuna ma olin õppinud üsna intensiivselt,
olin suutnud teha peaaegu kuue semestri töö. Diplomeeritud
inseneri kraadi saamiseks oli vaja kaheksa semestrit pluss diplomitöö.
Kui Maret ei oleks mulle tolkorral selga keeranud Löwensteini
lossis enne jõule aastal 1945, kes teab kas ma oleksin
üldse läinud Münchenisse ülikooli. Võibolla
mul oli vaja seda väikest tõuget. On täiesti
võimalik, et ülikooli asemel ma oleksin läinud
Ameerika sõjaväe või IRO juurde tööle,
nagu teised minu toakaaslased Löwensteini lossi toast number
310.
Pakkisin omad asjad Karlsruhes, andsin ära toa, sõitsin
rongiga Geislingeni ja registreerisin end sinna eestlaste sõjapõgenike
laagrisse. Mind määrati Schlosshaldesse majja 38 keldrikorrusel
olevasse tuppa. Toakaaslasteks olid vennad Endel ja Hannes Tulving
ning Ülo Saar. Ülo töötas kuskil Ameerika
sõjaväe PX äris ja Hannes vedas džiip-autoga
IRO posti. Autojuhiks olek paistis nagu huvitava tegevusena ka
mulle.
Sõitsin rongiga Esslingeni, läksin IRO autoparki,
sain läbi nende juhieksamist ja mind palgati autojuhiks.
Hakkasin esialgu pesema sõiduautosid ja veoautosid. Pesta
tuli autosid ka allpoolt ja ka mootorit. Kuu aega hiljem ma pesin
ikka autosid kuni ilm läks külmaks ja vihmaseks ning
üldiselt ebamugavaks. Talv ei olnud kaugel. Hakkasin mõtlema,
et ma võibolla peaksin otsima endale tööd mõnes
kontoris.
Olin kuulnud, et Esslingenis tegutses ameeriklaste juhituna IRO
Child Search Center. See organisatsioon püüdis kokku
viia sõja ajal lahku läinud lapsi ja nende vanemaid.
Nad leidsid, et minu gümnaasiumi inglise keel ei olnud veel
küllalt tugev, et saada tõlgiks või otsimiskirjade
kirjutajaks. Mind palgati esialgu postiametnikuks. Ei olnud kahtlust,
et töötada büroos ja kõndida ringi lips
kaelas oli parem, kui pesta autosid talve tulekul. Geislingenis
ma ühinesin rahvatantsu trupiga ja tegin kaasa teistes seltskondlikkudes
tegevustes. Andsin ka matemaatikas järelaitamise tunde paarile
keskkooli õpilastele.
|
Reisi algus Bremerhavenist New Yorki, 27. aprill 1949.
|
Euroopast
lahkumine
Aastal 1948 riigid nagu
USA, Kanada ja Austraalia hakkasid avama oma uksi meiesugustele
sõjapõgenikele. Inimesed hakkasid nimesid kirja
panema intervjuudeks ja mõne aja pärast ära sõitma
kaugetele randadele. Mina otsustasin katsuda saada USA-sse. Kui
ei õnnestu, siis proovida saada Kanadasse ja kolmanda järjekorrana
Austraaliasse. USA jaoks oli vaja USA-s elav sponsor või
vastutaja kes garanteeriks, et uuest immigrandist ei saa isikut,
kes vajab riigilt abi. Ta pidi ka tunnistama, et seal oli töökoht
sellele immigrandile, ilma et seega mõnda Ameerika kodanikku
sellelt töölt lahti lastaks. Immigrandile pidi ka olema
elukoht valmis. Minu mure oli kuidas leida sellist sponsorit?
Ühel korporatsioon Rotalia koosolekul minu akadeemiline isa,
Dr. Edmund Leetaru, küsis minu kavasid lahkumiseks Saksamaalt.
Ütlesin, et tahaksin minna USA-sse, kuid mul ei ole sponsorit.
Ta lubas kirjutada ühele teisele rotalusele, Eduard Metsale,
kes oli hiljuti jõudnud New Yorki naise ja kahe väikese
lapsega.
New Yorgis Eduard Mets rääkis Walentiin ja Elfriede
Weiderpass’idega, et vajasin sponsorit. Weiderpassid olid
“vanad eestlased”, kes olid sõitnud Eestist Brasiiliasse
1923ndal aastal ja hiljem sealt USA-sse. Nad olid vanemad inimesed
ja neil ei olnud endal lapsi. Üllatus – varsti saabusidki
postiga mulle sponsori dokumendid Weiderpassidelt. Need tulid
New Yorgi Eesti Abistamiskomitee kaudu ja olid kinnitatud Luterliku
Maailma Abistamise Organisatsiooni poolt. Weiderpassid lubasid
anda mulle toa nende korteris ja keegi Martin Kaju lubas mulle
ehitustööd.
Seoses sellega oli palju paberitööd, kopsu röntgeni
ülesvõtteid, hea ülalpidamise tunnistus politseist,
soovitus kirikuõpetajalt, koopiaid mitmetest dokumentidest,
intervjuud IRO ametnikega, intervjuud Ameerika konsulaadi ametnikega.
Lõppeks sõitsin Bremerhaveni sadamast laevaga välja
27. aprillil 1949. Olin 11000 tonnisel sõdurite transportlaeval
General Willard A. Holbrook. Keset Atlandi ookeani 6. mail pühitsesin
pudeli salakaubana kaasavõetud konjakiga oma 23. sünnipäeva.
11. mail 1949 kõndisin New Yorgis laevalt maha taskus
kaks USA dollarit. Olin valmis alustama uut elu uues maailmas.
|
|
|
