|
|
Univorm tegi meestest mehed
|
Saksamaa riigikantsleri ametimunder
1937 – nn. poliitiline munder, mis oli välja
töötatud spetsiaalselt Adolf Hitlerile, et ta
saaks täita oma topeltrolli rahvuse juhina ja riigikantslerina.
|
tekst: Jüri
Kotšinev
Suur-Saksamaa, tuhandeaastase
rahuriigi ehk Drittes Reich`i (Kolmas Riik) ülesehitajad
olid enda ideoloogilise platvormi kohaselt Übermensch´id
(üliinimesed). Nii tsiviiltöös kui lahingutes rindel
pidid sellised üliinimesed ka välja nägema veenvad
ja seda mitte ainult vaimult, vaid ka välimuselt.
Seega on igati arusaadav,
et natsionaalsotsialistide partei, tsiviilteenistuse ning sõjaväe
mundrid pidid oma disainilt igati süvendama ja kinnitama
nende kandjate mehisust, põhjamaiselt karget ning kartmatut
iseloomu, otsustavust, vaprust, paindumatust ning muid vaimseid
omadusi, mis ühele korralikule üliinimesele kohased.
Vaatluse alla võetud teema – Kolmanda Riigi univormid
– alustuseks võib märkida: vahemikus 1933–1945
oli tollase Saksamaa vormirõivad jaotatud kolme suuremasse
rühma:
• natsionaalsotsialistliku tööpartei ja selle allorganisatsioonide
liikmete mundrid;
• armee ja jõustruktuuride mundrid;
• riikliku administratsiooni mundrid.
Kõik teenistujad ja mundrikandmist
nõudvate organisatsioonide liikmed said need riigilt või
ostsid oma raha eest, nagu see oli näiteks sõjaväe
kõrgema ohvitserkonna puhul. Mundriliike oli mitu –
paraadmundrid, mundrid pidulikeks vastuvõttudeks ja koosviibimisteks,
igapäevamunder ning lisaks sellele spordi-, matka- ja ujumiskostüümid.
Univormide liike oli „igaks elujuhtumiks“. Vahemikus
1933–1945 oli Saksamaal neid organisatsioone ja riiklikke
struktuure, kus mundrikandmine oli kohustuslik, sadu. Erinevate
organisatsioonide ja struktuuride mundrid oli eri värvi.
Värv ei olnud tihti tingitud praktilisest vajadusest, vaid
sellest, et erinevate organisatsioonide liikmed oleksid kergemini
üksteisest eristatavad. Näiteks oli tollase Saksamaa
liikluspolitsei mundrivärviks valge. Värvi püüti
kasutada vastavuses iga konkreetse struktuuri teenistustegevuse
iseloomuga. Saksa kaevurite ametirõivad olid mustast kangast,
Saksamaa Töörinde (Reichs Arbeitsdienst) vorm
mullakarva, metsavahid kandsid rohelisest kangast vormiriieteust
jne. Saksamaa relvajõududes oli mõistagi arvestatud
ajalooliselt välja kujunenud värvitoonidega. Nii oli
tollase Saksamaa mereväelaste mundrivärv tumesinine
ja lenduritel hallikassinine.
Vaadeldava ajaloolise perioodi (1933–1945) natsionaalsotsialistliku
tööpartei valitsemise all oleva Saksamaa poliitiline
juhtkond kandis mundreid, nagu kõik tollased riigistruktuuride
liikmed. Valitsev partei ise oli oma hierarhiliselt struktuurilt
järgmine.
Kõrgeima poliitilise astme moodustasid
Reichsleiter’id. Paljud olid kõrgetel riigiametikohtadel,
17 nendest ministrid. Reichsleiter’id kontrollisid
siseasjade ministeeriumi ning politseiameti tööd, riiklikku
propagandat, sõjatööstust, pressi, rahandust,
justiitsministeeriumi, haridust, põllumajandust ning riiklikku
tööteenistust. Aruandluskohustus oli igal Reichsleiter’il
isiklikult Führer`ile – Saksa riigipeale, kantslerile,
kes oli samal ajal parteijuht ning vägede ülemjuhataja.
Reichsleiter’itele allusid Gauleiter’id,
kes juhtisid erinevate Saksamaa regioonide tööd. Kokku
oli Saksamaa jagatud 42 regiooniks (Gau`ks). 32 regiooni
asus Saksamaal, 10 vallutatud aladel. Lisaks nimetatutele oli
moodustatud 43. Gau aatekaaslastele, kes elasid väljaspool
Kolmanda Riigi piire, ning kandis nime Auslandorganisation.
|
Geuleiter 1943.
|
Iga regiooni eesotsas oli Gauleiter,
kelle määras kohale Führer isiklikult. Põhimõtteliselt
vastas iga Gau ühele valimispiirkonnale ning esitas
valimistel oma kandidaadid parlamenti (Reichstag`i). II
maailmasõja ajal said Gauleiter’id õiguse
lahendada kohtadel kõiki tööteenistust puudutavaid
küsimusi. Sõjategevuse lähenedes Saksamaa piiridele
juhtisid Gauleiter’id oma regioonides regionaalseid
maakaitsestruktuure – rahvuslikku maakaitset (Volksturm).
Peale selle kontrollisid Gauleiterid regionaalseid majanduspalateid
(Gau-Wirtsschaftskammer). Regionaalsete majanduspalatite
ülesanne oli koordineerida igas regioonis kohalikku majandus-,
kaubandus- ja tootmistegevust. Oma regionaalsed osakonnad olid
ka SA-l, SS-l ja Hitlerjugendil. 42 regiooni Gauleiter’ite
tegevust juhtis kümme inspektorit, kellest üheksa töötasid
Saksamaal ja üks Austrias. Inspektoritel lasus kohustus viia
läbi regioonides parteipoliitikat ning jälgida parteifunktsionääride
tööd linnade ja maakondade seadusandlikes organites.
Iga regioon oli omakorda jaotatud piirkondadeks
(Kreise). Piirkondade eesotsas olid Kreisleiter`id,
kes said palka parteilt, allusid Gauleiter’itele ning
olid määratud oma kohtadele neilt saadud soovituste
alusel Führer’i enda poolt.
Kreisleier’itele allusid omakorda Ortsgruppenleiter’id,
kes olid kohalike parteirakukeste juhid. Nemad ei saanud parteilt
palka ja määrati kohtadele regiooni Gauleiter’i
poolt, kui olid saanud soovituse piirkondlikult Kreisleiter’ilt.
Iga piirkond oli jagatud mitmeks Ortsgruppe`ks ning hõlmas
paari väiksemat asumit, linnarajooni või küla.
Ortsgruppe haldusalasse kuulus ligikaudu 40 000 inimest.
Ühe Orstgruppe liikmeskond oli umbes 3000 parteiliiget,
niisiis oli see Saksamaa Natsionaalsatsialistliku Tööpartei
struktuuri väikseim lüli. Omakorda olid nad siiski jaotatud
pisikesteks rakukesteks, mille liikmeteks olid paari tänava
või kvartali parteiliikmed. 40 kuni 60 korterit moodustasid
Block`i eesotsas Blockleiter’iga. Iga Blockleiter
pidas arvestust tema poliitilise kureerimise alla usaldatud inimeste
kohta ning panid kogu informatsiooni kirja Haushaltskarten`isse.
Blockleiter’id töötasid vabatahtlikult,
palka selle eest saamata.
Jääb vaid lisada, et 1943.
aasta seisuga kuulus Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Tööpartei
ridadesse kuus ja pool miljonit meest. Parteipalgal oli 85 800
parteiametnikku. Igale nimetatud parteisõdurile oli ette
nähtud tema ametile ja parteilisele auastmele vastav munder.
Saksamaa riigipea kantsler Adolf Hitler, kes oli samal ajal ka
natsionaalsotsialistliku partei juht ning Saksa vägede ülemjuhataja,
kandis vastavalt olukorrale kolme erinevat mundriliiki: kantsleri
mundrit, vägede ülemjuhataja mundrit või parteijuhi
mundrit. Oluline on siinkohal märkida, et kõikidest
au- ja teenetemärkidest, mis olid käibel tollasel Saksamaal,
kandis selle riigi juht vaid kolme auraha: Saksa Keisririigi Raudristi
I klassi risti, mille teenis välja 4. augustil 1918. aastal;
Saksa Keisririigi haavatasaanu märki, mille sai 18. mail
1918 haavatasaamise eest 5. oktoobril 1916. aastal; Saksamaa Natsionaalsotsialistliku
Tööpartei kuldset aumärki.
|
|
|
