Kultuur ja Elu 4/2011

Kultuur ja Elu 3/2011

Aasta suurim pettumus

Mis juhtus IRL-is? Kuidas on võimalik, et keegi ei teadnud, mis äri Tallinnas Kooli tänavas aeti? Kindlasti teadsid paljud parteikaaslased ning muudki semud ja kambajõmmid, aga äri muudkui õitses, raha tuli. Ja kui lugeda Indrek Raudse, Nikolai Stelmachi ja Siim Kabritsa selgitusi meedias, siis jääb mulje, et kõik oli parimas korras ja mehed eelkõige Eesti riigi eest väljas.

Ehk nagu ütles elamis­lubadega äritsemise skandaali sattunud riigikogu saadik Indrek Raudne (IRL) 2. detsembri 2011 Postimehes: “Indrek Raudne ja mulle kuuluv OÜ Integer Invest on suhelnud ja suhtleb edaspidi igasuguse probleemideta kõikide riigi ettevõtluse üle järelevalvet tegevate riigi institutsioonidega ja riigi julgeolekut tagavate institutsioonidega. Mina ei ole teinud midagi korruptiivset, kriminaalset ega kaubelnud mõjuvõimuga. Mul ei ole midagi häbeneda ega kahetseda!”

Poleks tõesti osanud oodata sellist avaldust Indrek Raudselt, kelle isamaalisuses ja aadetes polnud kahtlustki, kelle mõtteid ja kirjatükke alati heal meelel lugesime. Mis viis inimese sellele teele? Kas raha lõhn hakkas nii väga meeldima? Kus olid erakonnakaaslaste silmad ja kõrvad? Ju siis kiideti elamislubade äri nendegi poolt heaks. Üldsusele räägiti üht, aga tehti teist – täpselt nagu vene ajal.

Selles pole midagi uut ega enneolematut, neid oskusi sai omandada kahestunud isade ja emade kõrvalt, tublidelt partorgidelt, ideoloogiasekretäridelt, instruktoritelt ja järelevaatajatelt. Neid tegelasi istub suuresti ikka edasi ka Riigikogus, linna- ja maavalitsustes. Ei ole neil häbi- ega autunnet, elatakse põhimõttel: olin vene ajal tehtud mees, olen ka nüüd, mis vahet sääl ikka on?
Indrek Raudne sinna seltskonda varem ei kuulunud, aga nüüd kahjuks küll.
Aga kui hakkad venelastega äri ajama, saad niikuinii petta – ning jääd viimaks ka omade ees lolliks. See on vana tõde.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja