Kultuur ja Elu 4/2011


Kultuur ja Elu 3/2011

 

 

 

 



Mälestuskivi avavad langenute lähemad omaksed: vasakul Erna Tatriku vennatütar Hele Vesi; paremal Kalju Tiitsi vennad; keskel Aksel Pallavi õde Selma Paal, kes ka ise oma õe varjamise pärast vangistati.

Metsavennad elavad kuni meiegi

tekst: Valdur Raudvassar
foto: maidu jaason

Oktoobri lõpul maeti Osula kalmistule kolme sõjas langenud metsavenna säilmed. Need olid 65 aastat lamanud vaenlaste poolt maetuna, nüüd lageraiega maha võetud metsa all mullas. Kalju Tiits, Aksel Pallav ja Erna Tatrik langesid 1. aprillil 1946 väljamurdmiskatsel NKVD-vägedega sissepiiratud Hindriku talust.

Sõdade- ja katsumusterohke

Eesti ajaloo süngeima peatükina on jäänud järelpõlve mällu metsavendluse lootusetu võitluse lugu. See oli pealesunnitud sõda tuhandetele meestele ja naistele, mobilisatsioonita ja rindejooneta, kus ei kehtinud needki vähesed reeglid, mida rahvusvaheline õigus tavaliselt sõjalt nõuab. Inimesi viis metsa maa vallutanud võõrvõim. See võis karistada igaüht tema päritolu, mineviku või varanduse pärast. Andestamatuks loeti ka kõrvalehoidmist Venemaale küüditamisest.
Metsavennad vastasid kommunistlike anastajate väljakutsele kõnekäänuks kujunenud sõjahüüdega: „Surm siin või Siberis!“ Kolmandat võimalust veel kuskilt ei paistnud. Jäi üle vaid võidelda oma elu, inimväärikuse ja ikestatud rahva nimel. Kes metsavendadele selles etteheiteid teevad, ei tunnista ise neid väärtusi.
Oktoobri lõpul maeti Osula kalmistule kolme metsavenna säilmed, mis olid 65 aastat lamanud vaenlaste poolt maetuna, nüüd lageraiega maha võetud metsa all mullas. Nad langesid 1. aprillil 1946 väljamurdmiskatsel NKVD-vägedega sissepiiratud Hindriku talust. Tolles lahingus langes veel kaheksa metsavenda ja kaks talunaist-abistajat, teatab NKVD-kapten Zjubenko ettekandes maakonna parteikomiteele. Ettepanekule alla anda vastasid nad Eesti lipu heiskamisega aknale ja põlesid kõik leekkuulidega süüdatud majja. Vene kapteni ettekandest selgub veel, et kümne sissepiiratud metsavenna vastu võideldi kaheksa tundi kõigi sõjakunstireeglite kohaselt umbes 100 mehega, kahe raskekuulipilduja ja seitsme kergekuulipilduja pideval toetusel. Sissepiiratute relvastusse kuulusid kaks kergekuulipildujat, seitse automaati, neli püstolit ja üks vintpüss, kuid ilmselt tuli laskemoona säästlikult tarvitada. Sellises vahekorras jõududega nii pikk vastupanek teeks au iga sõjaväe eliitüksusele – ning sellistena peamegi neid meenutama ja selliselt neist ka järelpõlvedele rääkima.
Enamiku 1946. aasta 1. aprilli lahingus langenute säilmed puhkavad edasi Hindriku talu õuemuru all. Oktoobris maeti ümber vaid läbimurdekatsel langenud metsavennad – 21-aastane Kalju Tiits, 23-aastane Aksel Pallav ja taluperenaise 29-aastane sugulane Erna Tatrik. Mattis Urvaste pastor Üllar Salumets. Viimast sõjaväelist au andis Võumaa maleva valikrühm, mis koosnes maakonna eri nurkadest tulnud kaitseliitlastest. Langenute näopilte kandsid Osula kodutütred ja noorkotkas. Matuse ilmalikku poolt korraldas Sõmerpalu vallavalitsuse esindaja Maarika Rosenberg.
Peielauas oli mitmeid sõnavõtte. Mati Tiits tänas oma langenud venna ja tema kaaslaste nimel ümbermatmisega seotud isikuid ja organisatsioone. Sõjahaudade avastamisega ja dešifreerimisega tuntuks saanud Arnold Unt rääkis tehtud ja eelseisvatest töödest. Kaitseliidu Võrumaa maleva pealik Kalev Ader meenutas taas 65 aasta tagust aega: täielikku üksmeelt polnud rahval ka siis – oli neid, kes otsisid koostööd võõrvõimuga, et nende abil kaasmaalaste üle valitseda; oli neid, kes püüdsid erapooletuks jääda või ainult sõnades kanged mehed olid; aga oli ka neid, kes elu kaalule pannes vale ja vägivalla vastu võitlesid. „Täna matsime ümber just neid,“ lõpetas ta.
Nõnda on see paraku iga rahva juures, nii siis kui ka nüüd. Ometi oleneb viimati mainitute osakaalust ühiskonnas selle rahva elujõud ja püsimajäämine.

Võitlus viimse hingetõmbeni

13. märtsil 1946 vallutasid metsavennad Osula aleviku ja elanikelt saadud andmete põhjal mõistsid kohut ja lasksid maha 13 nõukogude aktivisti. Toimiti põhimõttel: vanglaid meil pole, suuremad süüdlased laseme maha, väiksemad laseme lahti. Teade vallakeskuse vallutamisest Võrumaal jõudis Tallinnasse ja Moskvassegi. Kõik püüdsid oma nahka päästa pealehüppamisega alamatele võimudele. Partei- ja julgeolekujuhtidele Võrus anti metsavendluse hävitamiseks aega kaks kuud. „Seltsimehed“ asusid kohe tegevusse. Sõmerpalu vallas vangistati hulk mehi ja naisi, kel eeldati olevat sidemeid metsavendadega. Ülekuulamisel inimesi piinati, nende hulka kambrisse pisteti omi agente, kelle kuuldes pahaaimamatult kõigest räägiti. Nii jäi kahtluse alla talu, mille omanik, Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits oli taganenud koos sakslastega läände (suri USA-s 1967). Talus elas kapteni naine, naise ema ja õde, kuna vend varjas end metsas.
Ööl vastu 1. aprilli piirasid 120 NKVD eriüksuse sõdurit vanemleitnant Osokini juhtimisel ja viieteistkümne kohaliku hävituspataljonlase abil Osula ümber. Varavalgel sööstis löögirühm taluõue, kuid neile avati akendest püssituli. Löögirühm taganes põhijõudude juurde. Siis avati akendest äge kuulipildujatuli, mille katte all kuus metsavenda ja perenaise õde püüdsid metsa põgeneda. Kuid seda märgati – kaks metsavenda langes ja õde vangistati. Teised neli tõmbusid tagasi tallu.
Ka piirajad taganesid naabertalude varju ja avasid Määritsa talule kahest raske- ja seitsmest kergekuulipildujast ning enam kui sajast püssist marutule. Kõik kõrvalhooned peale ühe süttisid ja põlesid koos loomadega maani maha. Võrust saabus piirajatele veel lisajõudu. Seitse tundi kestnud võitluse järel saatsid piirajad tallu perenaise õe sõnumiga: andke alla või teid põletatakse koos majaga! Majast tuli vastus: teeme 45-minutilise vaherahu, siis räägime edasi. Perenaise õde tahtis tallu tagasi minna, kuid langes üksikust lasust. Vaherahu siiski kehtis.
Neljakümne viie minuti möödumisel tõsteti talu aknale sinimustvalge lipp ja piirajatele avati kuulipildujast ja püssidest tuli. Kohe süttis leekkuulidest elumaja. Võitlus jätkus katuse sisselangemiseni. Järgnes vaikus.
Mahapõlenud majast kiskusid piirajad pootshaagiga kuus tundmatuseni söestunud laipa, need maeti läve ette kaevatud auku. Korstnajalast leidis NKVD-lane pudeli kirjaga: „Eesti rahvas! Täna, 1. aprillil 1946, meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest! Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas! ... Tervitab Avo Pruus.“
Avo Pruus oli ka ainus tõepärane nimi paberil. Teised surmaminejad olid ilmselt kohaliku päritoluga ega tahtnud omaste pärast nime avaldada. Kindlasti jätsid oma elud põlevas majas perenaine Marta Määrits, kes nädal hiljem saanuks 48-aastaseks, tema ema Liina Sillamaa, õde Erna ja vend Osvald Tatrik, metsavendade juhid Avo Pruus ja Karl Heerik. Tundmatuks jäi üks laip, teised olid tules täielikult hävinud. Väljamurdmisel langesid Aksel Pallav ja Kalju Tiits. Ründajate kaotustest ei jäänud avalikkusele mingit jälge. Jumalagajätukiri Eesti rahvale säilis Tallinnas KGB arhiivis.
Jääb öelda Võrumaalt tänu maalikunstnik Ülo Telgmaale Haapsalus selle kangelasvõitluse jäädvustamise eest, milliseta Eesti ajalugu jääks järelpõlvedele mingiks arusaamatuks juhuslike sündmuste puntraks. Aga ka häbi „uurijatele“, kes mullu trükitud albumis „Võrumaa pärandkultuurist“ tõid 1946. aasta 13. märtsi Osula sündmuse pioneeritoa materjali ümberkirjutisena.
Ajalugu on ennegi ümber kirjutatud ja maha salatud, aga ta käib ikka meie kannul kui vari.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv