|
|
|
Mälestuskivi avavad langenute
lähemad omaksed: vasakul Erna Tatriku vennatütar
Hele Vesi; paremal Kalju Tiitsi vennad; keskel Aksel Pallavi
õde Selma Paal, kes ka ise oma õe varjamise
pärast vangistati.
|
Metsavennad elavad kuni meiegi
tekst: Valdur Raudvassar
foto: maidu jaason
Oktoobri lõpul
maeti Osula kalmistule kolme sõjas langenud metsavenna
säilmed. Need olid 65 aastat lamanud vaenlaste poolt maetuna,
nüüd lageraiega maha võetud metsa all mullas.
Kalju Tiits, Aksel Pallav ja Erna Tatrik langesid 1. aprillil
1946 väljamurdmiskatsel NKVD-vägedega sissepiiratud
Hindriku talust.
Sõdade-
ja katsumusterohke
Eesti ajaloo süngeima
peatükina on jäänud järelpõlve mällu
metsavendluse lootusetu võitluse lugu. See oli pealesunnitud
sõda tuhandetele meestele ja naistele, mobilisatsioonita
ja rindejooneta, kus ei kehtinud needki vähesed reeglid,
mida rahvusvaheline õigus tavaliselt sõjalt nõuab.
Inimesi viis metsa maa vallutanud võõrvõim.
See võis karistada igaüht tema päritolu, mineviku
või varanduse pärast. Andestamatuks loeti ka kõrvalehoidmist
Venemaale küüditamisest.
Metsavennad vastasid kommunistlike anastajate väljakutsele
kõnekäänuks kujunenud sõjahüüdega:
„Surm siin või Siberis!“ Kolmandat võimalust
veel kuskilt ei paistnud. Jäi üle vaid võidelda
oma elu, inimväärikuse ja ikestatud rahva nimel. Kes
metsavendadele selles etteheiteid teevad, ei tunnista ise neid
väärtusi.
Oktoobri lõpul maeti Osula kalmistule kolme metsavenna
säilmed, mis olid 65 aastat lamanud vaenlaste poolt maetuna,
nüüd lageraiega maha võetud metsa all mullas.
Nad langesid 1. aprillil 1946 väljamurdmiskatsel NKVD-vägedega
sissepiiratud Hindriku talust. Tolles lahingus langes veel kaheksa
metsavenda ja kaks talunaist-abistajat, teatab NKVD-kapten Zjubenko
ettekandes maakonna parteikomiteele. Ettepanekule alla anda vastasid
nad Eesti lipu heiskamisega aknale ja põlesid kõik
leekkuulidega süüdatud majja. Vene kapteni ettekandest
selgub veel, et kümne sissepiiratud metsavenna vastu võideldi
kaheksa tundi kõigi sõjakunstireeglite kohaselt
umbes 100 mehega, kahe raskekuulipilduja ja seitsme kergekuulipilduja
pideval toetusel. Sissepiiratute relvastusse kuulusid kaks kergekuulipildujat,
seitse automaati, neli püstolit ja üks vintpüss,
kuid ilmselt tuli laskemoona säästlikult tarvitada.
Sellises vahekorras jõududega nii pikk vastupanek teeks
au iga sõjaväe eliitüksusele – ning sellistena
peamegi neid meenutama ja selliselt neist ka järelpõlvedele
rääkima.
Enamiku 1946. aasta 1. aprilli lahingus langenute säilmed
puhkavad edasi Hindriku talu õuemuru all. Oktoobris maeti
ümber vaid läbimurdekatsel langenud metsavennad –
21-aastane Kalju Tiits, 23-aastane Aksel Pallav ja taluperenaise
29-aastane sugulane Erna Tatrik. Mattis Urvaste pastor Üllar
Salumets. Viimast sõjaväelist au andis Võumaa
maleva valikrühm, mis koosnes maakonna eri nurkadest tulnud
kaitseliitlastest. Langenute näopilte kandsid Osula kodutütred
ja noorkotkas. Matuse ilmalikku poolt korraldas Sõmerpalu
vallavalitsuse esindaja Maarika Rosenberg.
Peielauas oli mitmeid sõnavõtte. Mati Tiits tänas
oma langenud venna ja tema kaaslaste nimel ümbermatmisega
seotud isikuid ja organisatsioone. Sõjahaudade avastamisega
ja dešifreerimisega tuntuks saanud Arnold Unt rääkis
tehtud ja eelseisvatest töödest. Kaitseliidu Võrumaa
maleva pealik Kalev Ader meenutas taas 65 aasta tagust aega: täielikku
üksmeelt polnud rahval ka siis – oli neid, kes otsisid
koostööd võõrvõimuga, et nende
abil kaasmaalaste üle valitseda; oli neid, kes püüdsid
erapooletuks jääda või ainult sõnades
kanged mehed olid; aga oli ka neid, kes elu kaalule pannes vale
ja vägivalla vastu võitlesid. „Täna matsime
ümber just neid,“ lõpetas ta.
Nõnda on see paraku iga rahva juures, nii siis kui ka nüüd.
Ometi oleneb viimati mainitute osakaalust ühiskonnas selle
rahva elujõud ja püsimajäämine.
Võitlus
viimse hingetõmbeni
13. märtsil 1946
vallutasid metsavennad Osula aleviku ja elanikelt saadud andmete
põhjal mõistsid kohut ja lasksid maha 13 nõukogude
aktivisti. Toimiti põhimõttel: vanglaid meil pole,
suuremad süüdlased laseme maha, väiksemad laseme
lahti. Teade vallakeskuse vallutamisest Võrumaal jõudis
Tallinnasse ja Moskvassegi. Kõik püüdsid oma
nahka päästa pealehüppamisega alamatele võimudele.
Partei- ja julgeolekujuhtidele Võrus anti metsavendluse
hävitamiseks aega kaks kuud. „Seltsimehed“ asusid
kohe tegevusse. Sõmerpalu vallas vangistati hulk mehi ja
naisi, kel eeldati olevat sidemeid metsavendadega. Ülekuulamisel
inimesi piinati, nende hulka kambrisse pisteti omi agente, kelle
kuuldes pahaaimamatult kõigest räägiti. Nii jäi
kahtluse alla talu, mille omanik, Eesti sõjaväe kapten
Erich Määrits oli taganenud koos sakslastega läände
(suri USA-s 1967). Talus elas kapteni naine, naise ema ja õde,
kuna vend varjas end metsas.
Ööl vastu 1. aprilli piirasid 120 NKVD eriüksuse
sõdurit vanemleitnant Osokini juhtimisel ja viieteistkümne
kohaliku hävituspataljonlase abil Osula ümber. Varavalgel
sööstis löögirühm taluõue, kuid
neile avati akendest püssituli. Löögirühm
taganes põhijõudude juurde. Siis avati akendest
äge kuulipildujatuli, mille katte all kuus metsavenda ja
perenaise õde püüdsid metsa põgeneda.
Kuid seda märgati – kaks metsavenda langes ja õde
vangistati. Teised neli tõmbusid tagasi tallu.
Ka piirajad taganesid naabertalude varju ja avasid Määritsa
talule kahest raske- ja seitsmest kergekuulipildujast ning enam
kui sajast püssist marutule. Kõik kõrvalhooned
peale ühe süttisid ja põlesid koos loomadega
maani maha. Võrust saabus piirajatele veel lisajõudu.
Seitse tundi kestnud võitluse järel saatsid piirajad
tallu perenaise õe sõnumiga: andke alla või
teid põletatakse koos majaga! Majast tuli vastus: teeme
45-minutilise vaherahu, siis räägime edasi. Perenaise
õde tahtis tallu tagasi minna, kuid langes üksikust
lasust. Vaherahu siiski kehtis.
Neljakümne viie minuti möödumisel tõsteti
talu aknale sinimustvalge lipp ja piirajatele avati kuulipildujast
ja püssidest tuli. Kohe süttis leekkuulidest elumaja.
Võitlus jätkus katuse sisselangemiseni. Järgnes
vaikus.
Mahapõlenud majast kiskusid piirajad pootshaagiga kuus
tundmatuseni söestunud laipa, need maeti läve ette kaevatud
auku. Korstnajalast leidis NKVD-lane pudeli kirjaga: „Eesti
rahvas! Täna, 1. aprillil 1946, meie, Eesti partisanid, võitlesime
tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi
vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi.
Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse
ja iseseisvuse eest! Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas! ... Tervitab
Avo Pruus.“
Avo Pruus oli ka ainus tõepärane nimi paberil. Teised
surmaminejad olid ilmselt kohaliku päritoluga ega tahtnud
omaste pärast nime avaldada. Kindlasti jätsid oma elud
põlevas majas perenaine Marta Määrits, kes nädal
hiljem saanuks 48-aastaseks, tema ema Liina Sillamaa, õde
Erna ja vend Osvald Tatrik, metsavendade juhid Avo Pruus ja Karl
Heerik. Tundmatuks jäi üks laip, teised olid tules täielikult
hävinud. Väljamurdmisel langesid Aksel Pallav ja Kalju
Tiits. Ründajate kaotustest ei jäänud avalikkusele
mingit jälge. Jumalagajätukiri Eesti rahvale säilis
Tallinnas KGB arhiivis.
Jääb öelda Võrumaalt tänu maalikunstnik
Ülo Telgmaale Haapsalus selle kangelasvõitluse jäädvustamise
eest, milliseta Eesti ajalugu jääks järelpõlvedele
mingiks arusaamatuks juhuslike sündmuste puntraks. Aga ka
häbi „uurijatele“, kes mullu trükitud albumis
„Võrumaa pärandkultuurist“ tõid 1946.
aasta 13. märtsi Osula sündmuse pioneeritoa materjali
ümberkirjutisena.
Ajalugu on ennegi ümber kirjutatud ja maha salatud, aga ta
käib ikka meie kannul kui vari.
|
|
|
