|
|
|
EKP III kongress kogu koosseisus.
Altkulmu põrnitsedes või nägu peakotti
peites kavandati teist tulevikku eesti rahvale. Jaan Anvelt
eelviimases reas vasakult kolmas. (Raamatust
„Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost“,
1963.)
|
1. detsember 1924
tekst: Valdur Raudvassar
Tänavu möödus sellest ajaloosündmusest
87 aastat. Kuigi mässukatse suruti maha enne, kui päike
jõudis Tallinna kohale või uudis laiema üldsuseni,
on avantüüril pikemad juured.
Mässajate arvates pidi nende üritusest
algama uus ajastu, tegelikult aga tähistas see ühe ajajärgu
lõppu, mis oli alanud Tartu rahuga 2. veebruaril 1920.
Tartu rahuga lõppes Vabadussõda, mida peeti Venemaalt
sisse tunginud punaväe vastu. Venemaa tunnistas Eesti iseseisvaks
riigiks, kelle vastu tal pole enam mingeid nõudlusi. Kuid
Venemaad valitses Nõukogude valitsus, kes oma usutunnistuse,
kommunismiõpetuse järgi oli sõjas kogu maailmaga.
Sõda võis lõppeda vaid ülemaailmse kommunismi
võiduga.
Eesti oli esimene riik, kes Nõukogudega
rahu tegi. See äratas üsna laialdast hukkamõistu,
kuid peagi järgnesid Eestile teised sõdivad riigid.
Kommunism polnud küll sammugi oma dogmadest taganenud, kuid
maailm harjus nendega kui süütute veidrustega. Oli ju
„kristlikus maailmaski“ kirik riigist lahutatud. Omamoodi
„seklarisatsioon“ toimus ka Nõukogudemaal –
kommunistlik võim hargnes kaheks keskuseks: Nõukogude
valitsus, kes sõlmis rahulepinguid kodanliku maailma riikidega,
ja komintern, kes jätkas maailmarevolutsiooni nende kukutamiseks.
Tegelikult oli see pettemäng maailma tähelepanu hajutamiseks.
Lenin ja Trotski, Stalin ja Zinovjev kisklesid omavahel võimu
pärast, jäid aga kommunistideks edasi. Juba Bresti rahulepingu
järel 1918. aastal volitas Venemaa kompartei VII kongress
Keskkomiteed tühistama kõik lepingud ja jätkama
sõda, kui saabub sobiv hetk.
Sobivat hetke hakati kohe ette valmistama.
Tartu rahu järel ei saadetud Venemaal laiali Nõukogude
valitsuse ja kominterni juurde loodud eesti osakondi, nagu nõudis
lepingu seitsmes artikkel – neid hakati kasutama õõnestustegevuses
Eesti riigi vastu. Juba enne Vabadussõda oli saadetud Eestisse
fanaatiline kodumaa iseseisvuse vihkaja Viktor Kingissepp, kes
oli aastatega pununud ulatusliku põrandaaluse võrgu.
Õõnestustööd rahastati heldelt Venemaalt.
Ainuüksi kominternilt tuli Kingissepale kuus 300 000
– 500 000 Eesti marka. Elukutselised põrandaalused
elasid laialt – käisid hästi riides, einestasid
restoranides, purjutasid, seiklesid naistega, sõitsid taksoga
(„Põrandaaluste juhi paljastusi“, Akadeemia 10/2001).
Eraldi tasu tuli salakuulamise eest Leningradi sõjaväeringkonnalt
või GPU-lt (julgeolekuteenistuselt).
Õõnestustegevus oli kombitsad
ajanud noore Eesti riigi kõikidesse eluvaldustesse –
poliitikasse, kooliellu, riigikaitsesse. Hoolikalt valvatud idapiiri
aitasid ületada äraostetud piirivalves, Riigikogusse
pugesid kommunistid Töörahva Ühise Väerinna
nime all. Suure poliitika lained ulatusid Võrumaalegi.
Võru Teataja kirjutas 11. veebruaril 1922 kolmest „juudisoost
Võru elanikust“, keda süüdistati salakuulamises,
andmete saatmises Leningradi sõjaväeringkonnale ja
suurte rahasummade saamises. 23-aastane Lea Nohmani tütar
Jeirus mõisteti surma, kümne- ja viieaastase vangistuse
said tema õde ning kolmas osaline. Isa ja teised pereliikmed
olid juba varem vangi mõistetud. Kuigi 1920. aastaid Eestis
iselomustab äärmine, peaaegu riigivõimu puudumiseni
läinud demokraatia, karistati riigireetmise eest karmilt.
Järgneval kümnendil, „Pätsi ajal“ ei
viidud täide ühtki surmaotsust ja 1938. aastal amnesteeriti
kõik poliitvangid. 1923. aastal ilmus Võrus õpilasalmanahh
„Viisnurk“ Eesti elu ja riiki halvustava sisuga. Tegelikult
panid selle kokku seminari õpetaja Aleksander Antson ja
gümnasist Valter Kaaver. Juurdluse järel lahkusid mõlemad
Võrust, jätkates kommunistlikku kihutustööd.
Kaaver põgenes hiljem Venemaale ja sai teenitud karistuse
hoopis „isakeselt“ Stalinilt – suri vangilaagris.
Lenini teooria järgi on põrandaaluse
töö peasihiks massimeeleavalduste provotseerimine, mis
viiks veriste kokkupõrgeteni politseiga. See pidi kasvatama
viha valitsuse vastu. Eestis andis selleks lootusi 1. mai, mil
on kombeks minna kogu perega välja „kevadet hingama“.
Järsku püstiaetud miiting punalippude, käredate
laulude ja räuskavate kõnemeestega äratas siis
hulkade uudishimu nagu Lindora laat tänapäeval. Kuid
Eesti politsei ei tulistanud kunagi rahvasse, katsus vaid kinni
võtta sinna põgenevat kisakõri. Nõukogude
valitsus taotles kohe selle väljavahetamist Venemaalt vangistatud
eestlasega. Nõnda pääses Venemaale ka Lea Jeirus.
Ajajärgu laineharjaks sai Viktor
Kingissepa tabamine mais 1922. Ülekuulamisel ja kohtus käitus
ta julgelt ning avameelselt. Elukutseks ütles: „Eesti
Vabariigi kukutaja.“ Küsimusele, kas puhkeb kommunistlik
mäss, vastas: „Mida varem, seda parem, kuna põrandaaluste
hulgas kaob idee, kõike tehakse vaid raha pärast.“
Seda olid juba märganud peremehedki Venemaal ja ähvardasid
rahavoolu peatada. Põrandaaluste juhtidel tuli riskida
millegi kaelamurdvaga – relvastatud mässuga. Selle üldjuhiks
sai Jaan Anvelt, tähtsaim bolševik Kingissepa huku järel.
|
Tondipoiste mälestussammas.
Eesti rahuliku arengu seadis tõsisesse ohtu Nõukogude
Venemaa korraldatud relvastatud võimuhaaramiskatse
1924. aasta 1. detsembril. Üritati vallutada valitsusasutusi,
transpordi- ja sidekeskusi ning sõjaväeosi.
Riigipööre kukkus läbi, sest ei leidnud
rahva hulgas mingit poolehoidu. Juba samal päeval
löödi mässajad tagasi. Piirile koondunud
Nõukogude vägedele ei jõutud isegi
ametlikku abipalvet saata. Putši ajal hukkus 44 inimest,
sealhulgas 4 Tondi sõjakooli kursanti. Nende mälestuseks
paigaldati peagi sõjakooli ette Tondipoiste mälestussammas.
Monument hävitati 1941. a. ja taastati vanade fotode
põhjal 2009. a.
|
Mässu plaan nägi ette valitsuse
ja riigikaitsega seotud asutuste kiiret vallutamist Tallinnas.
Oletati tööliste liitumist mässuga ja sõdurite
ületulekut – ilmselt 1917. aasta Vene kogemuste põhjal.
Venemaalt lubati Punaarmee toetust niipea, kui võim üle
võetud ja riigiraadio kaudu „vennaliku abi“ palve
saadetud. Esialgu viidi sõjaseisukorda Peipsi taga paiknev
56. laskurdiviis. Eesti politseil oli teada mässukavatsus,
teadmata jäi selle algus ja löögisuunad. Mässu
algatuseks värvati umbes 300 kommunisti, osalt ka piiri tagant,
koguni venekeelseid. Alles 30. novembri õhtuvidevikul talutasid
naisseltsimehed need löögisalkade kaupa salakorteritesse,
kust väljuda ei lubatud, ja teatati, mis ees ootab.
Mäss algas hommikul kell 5.15. Kiiresti
hõivati tsiviilasutused: postkontor, telefonikeskjaam,
Balti vaksal, kitsarööpmeline raudteejaam, Toompea loss,
Riigivanema maja – riigivanem Akel sai peitu pööningule.
Kuid sõjakoolis sõjaministeeriumis, sõjaväekasarmuis,
siseministeeriumis, politseijaoskondades löödi mässajad
taganema ja hoogsa vastupealetungiga vabastati pealinn päikesetõusuks.
Anvelt põgenes esimeste hulgas, tappis veel kaks vastutulijat
ja peitus Vene saatkonda Pikal tänaval. Mässajatest
langes vaid 12 meest, vangistati paarkümmend. Mässajate
poolt mõrvati 21 inimest: teedeminister Kark, jaamaülem
Jaanus, kooliinspektor Grünwaldt koos autojuhiga, viis ohvitseri,
üks sõjaväeametnik, neli kadetti, üks politseiülem,
neli kordnikku. Haavata sai kaks sõjaväelast ja 16
eraisikut. Vasturünnakul langes kolonelleitnanit Rossländer.
Järgnevail päevil tabas politsei hulka mässus osalenuid,
millega vangistatute arv tõusis 140-le. Nende hulgas oli
vaid kolm töölist. Sellega varises kokku ka kommunistlik
müüt töörahva vabadusvõitlusest.
Mäss maakondadesse ei kandunud,
aga nagu maa alt kerkisid Tartus, Valgas, Võrus tänavaile
vanad vabariigi valvurid – relvastatud kaitseliidu salgad.
Need olid Vabadussõja järel laiali saadetud, nüüd
märkas valitsus taas rahvaalgatuse vajadust iseseisvuse püsimisel.
Kaitseliit legaliseeriti kogu riigis.
1. detsember 1924 sai õpetuseks ka vaenlasele: 1940. aastal
korrati kõike juba vastupidises järjekorras. Kõigepealt
tuli Punaarmee, siis riigikukutamine ja viimasena alles „töörahva
ülestõus“.
|
|
|
