|
|
Kiirpilk tahavaatepeeglisse
2011
tekst: K&E
Kassiaasta, metsa-aasta, euroaasta –
heal lapsel mitu nime. Nüüd, detsembri lõpus
on paras aeg meenutada, mida kaunist või koledat sai 2011.
aastal kogetud.
Jaanuar
Kroon kukkus, elagu EURO!
1. jaanuaril 2011 tuli Eestis käibele
uus raha – euro. Sügisest saadik jagati rahvale eurokalkulaatoreid
ja kaubandusvõrk ujutati üle spetsiaalsete euro-tengelpungadega,
millel oli kuuldavasti hea minek. Millest mina isiklikult järeldaksin
seda, et oleme umbusklike eestlaste kohta ikka väga sinisilmsed,
kui kujutasime ette, et eurosid saab nõnna palju olema,
et vanasse rahakotti ära ei mahu. See illusioon on tänaseks
päevaks muidugi purunenud. Eurorahakotte pole ka enam müügil
näinud. Meile kõigile kallid Eesti kroonid pidavat
küll siiani siin-seal ringluses olema, aga ametlikku eluõigust
neil enam ei ole.
Veebruar
Kangelase kadumine ehk meie oma dopinguskandaal
14. veebruar – WADA tuvastab,
et Andrus Veerpalu veres on lubatud normist kõrgem
kasvuhormoonitase.
15. veebruar – FIS informeeris
suusaliitu positiivsest A-proovist. Kuni 24. veebruarini oli võimalik
taotleda B-proovi avamist. Pärast seda asusid suusaliit ja
FIS suhtlema, kuidas käituda enne Oslo MM. Oli selge, et
selles situatsioonis oleks sportlane saanud võistluskeelu.
Andrus Veerpalule oli selge, et tema jaoks on tippsport läbi
saanud. Lepiti kokku, et enne selle küsimusega ei tegeleta,
kui 7. märtsil ehk peale Oslo MMi.
17. veebruaril levib teade, et Andrus
Veerpalu ei stardi 19. veebruaril Drammeni MK-etapil – see
pidi ühtlasi olema Oslo MMi peaproov.
23. veebruar – Andrus Veerpalu
tegi avalduse tippspordist loobumise kohta.
8. märts – FIS pöördus
suusaliitu ja küsis, mis edasi hakkab saama, kas sportlane
tunnistab dopingu tarbimist ja B-proovi avamist ei soovi.
12. märts – Suusaliit vastas,
et kindlasti ei ole ta saanud sellist informatsiooni, et sportlane
tunnistab dopingu tarbimist.
21. märts – protsessi sekkus
Aivar Pilv Andrus Veerpalu esindajana. “Andrus Veerpalu esindajana
tegin kohe täpselt samasuguse pöördumise, kus ma
kinnitasin, et Veerpalu pole otse ise kunagi suhelnud FISiga ega
teinud ühtegi ametlikku avaldust selle kohta, et ta on dopingut
tarvitanud ega ka palunud suusaliidus enda nime taga FISile sellekohast
avaldust ja et me kindlasti soovime B-proovi avamist.”
5. aprillil avatakse Kölnis
B-proovi esimene komplekt.
6. aprillil avatakse Kölnis
B-proovi teine komplekt. Selgub lõplikult, et Andrus Veerpalu
A- ja B-proovid on mõlemad positiivsed
DELFI, 25.08.2011
Märts
Riigikogu 12. koosseisu valimised
Valisime taas parlamenti, nii et enne kui valitsust kiruma hakata,
siis tuleks ehk meelde tuletada: ise me nad ju pukki aitasime!
Eelhääletusel osales 249 811 inimest ehk 27,4% hääleõiguslikest
kodanikest, neist 140 846 inimest ehk 15,4% hääleõiguslikest
hääletas elektrooniliselt. 6. märtsi keskpäevaks
oli valimas käinud 342 936 hääleõiguslikku
kodanikku, mis moodustab 37,6% valijate üldarvust. Valimiste
lõpuks kujunes valimisaktiivsuseks 63,0%, mis on kõrgem
kui eelmistel Riigikogu valimistel. Kõige kõrgem
aktiivsus oli Tallinnas (69,8%) ja kõige madalam Ida-Virumaal
(55,4%).
|
|
Eesti oma pantvangidraama
2011. aasta kinnistas niisuguse Jumalast mahajäetud paiga
nagu Bekaa org Liibanonis ilmselt ka nende kaasmaalaste teadvusse,
kes pole kunagi kuhugi reisinud ega kavatse seda ka teha.
15. märtsil jõuab seitsmeliikmeline
eestlaste reisiseltskond Liibanoni, 18.
märtsil ületab Liibanoni-Süüria piiri.
23. märtsil sisenevad jalgratturid
uuesti Liibanoni läbi Masnaa kontrollpunkti. Kella poole
kuue ajal kohaliku aja järgi pantvangistab relvastatud jõuk
eestlased Liibanoni idaosas Bekaa orus Zahle linna tööstuspiirkonnas.
23. märtsi hilisõhtul
pöördub Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland Euroopa
Parlamendi täiskogu istungil Euroopa Liidu välisasjade
ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashtoni
poole palvega aidata röövitud Eesti jalgrattureid Liibanonis.
23. märtsil loob Urmas Paet
kriisikomisjoni, kuhu kuuluvad välisministeeriumi, siseministeeriumi
ja kaitseministeeriumi vastavate allasutuste esindajad ning samuti
riigikantselei esindaja. 25. märtsil
jõuab Liibanoni pealinna Beirutisse Eesti diplomaat, kes
on ühenduses Liibanoni ametiasutustega ja ka kõigi
NATO ja Euroopa Liidu esindustega. Liibanonis röövitud
eestlaste juhtumiga tegelevad välisministeeriumi kinnitusel
kümned inimesed erinevatest Eesti riigiasutustest. 19.
aprillil ilmub Youtube’s Liibanonis röövitute
videopöördumine, mis on lindistatud 48 h pärast
röövimist. Liibanonis röövitud Eesti mehed
pöörduvad abipalvega Liibanoni peaministri, Saudi Araabia
ning Jordaania kuninga ja Prantsusmaa presidendi poole, paludes,
et nood teeks kõik, mis nad suudavad, et mehed koju tagasi
saaks. 20. aprillil lubavad Saudi
Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Jordaania eestlastele
igakülgset abi. 13. mail kutsub
President Toomas Hendrik Ilves Liibanonis röövitud eestlaste
perede toetuseks kandma rinnas kollast linti, mis ütleb Ilvese
sõnul vaikselt, kuid nähtavalt: „Me teame, et
te olete raskustes, me loodame teie tagasitulemisse, me toetame
oma mõtetes teie peresid. Me ootame teid kodus.”
Postimees, 14.07.2011
Eestlased jõudsid koju 15. juulil. Peaaegu
neli kuud kestnud ja paljusid inimesi nii Eestis kui kogu maailmas
sügavalt puudutanud jalgrattaretk sai õnneliku lõpu.
Tänu taevale.
Aprill-Mai
Eestlased võõrsil
Väljaspool Eestit elavaid eestlasi on 150 000–200
000. Suuremad eestlaste kogukonnad asuvad veebilehe „Rahvuskaaslased
välismaal” hinnangul Soomes (35 000), Venemaal (30 000),
Rootsis (26 000), USA-s (26 000) ja Kanadas (20 000). Võõrsil
elavate eestlaste täpset arvu ei tea keegi, sest paljud riigid
ei registreeri oma elanike etnilist päritolu. Lisaks on suur
osa eelmise sajandi keskpaigani välja rännanud eestlaste
järgnevatest põlvkondadest segunenud teiste rahvustega,
assimileerunud asukohamaa põhirahvusse ja ühiskonda.
Eestlaste emigratsiooni uurijad toovad esile kolm Eestist lahkumise
lainet. Esimene emigreerumislaine viis enne Eesti Vabariigi sündi
1918. aastal eestlastest talupidajaid ja töölisi peamiselt
Vene tsaaririigi aladele.
Teine suur laine viis inimesi nii itta kui ka läände
ja oli seotud Teise maailmasõjaga 1939–1945. Umbes
100 000 eestlast arreteeriti, küüditati ja mobiliseeriti
Saksamaa ja Nõukogude Liidu võõrvõimude
poolt, ligemale 80 000 eestlast põgenes läände.
Kolmas suurem väljaränne on toimunud pärast Eesti
iseseisvuse taastamist 1991 ja ühinemist Euroopa Liiduga,
kui kümned tuhanded eestlased on läinud õppima
ja töötama peamiselt Euroopa Liidu riikidesse.
Arvepidamine lahkunute üle on üsna kaootiline. Mõningate
hinnangute järgi on pärast taasiseseisvumist Eestist
lahkunud kuni 120 000 inimest. Samal ajal kinnitab sotsiaalministeeriumi
uuring, et viimase viie aasta jooksul on võõrsil
töötanud 112 000 inimest. 2010. aastal aga töötas
välismaal 2,1% tööealisest elanikkonnast ehk umbes
22 000. Ainuüksi Helsingi Eesti konsulaadi arvepidamises
on kirjas, et Soomes töötab 42 000 Eesti kodanikku,
kes elavad enam kui kaheksasajas paigas. Nende arv kasvab aastas
4000–5000 võrra.
Väljaspool Eestit tegutseb umbes 600 eestlaste ühingut
ja organisatsiooni.
Allikad: sotsiaalministeerium,
veebileht „Rahvuskaaslased välismaal”
www.eesti.ee/rahvuskaaslased
|
Naiskodukaitse fotovõistluse
“Publiku lemmik”.
|
Fotokonkurss „Aeg olla eestlane”
Naiskodukaitse korraldab oma 84. aastapäeva auks fotokonkursi
„Aeg olla eestlane”, mille eesmärk on inimeste
käest küsida, mida tähendab nende jaoks eestlaseks
olemine. Missugustel hetkedel tunnevad nad end tõeliste
eestlastena. On see vabariigi aastapäev, jaanipäev,
võidupüha? Võibolla kuulates hoopis vanaisa
pajatusi esimese vabariigi aegadest. Kuidas hoiab tubli eesti
inimene eestluse vaimu siin või kaugel, seitsme maa ja
mere taga?
Eestlased on arvult väikesed aga vaimult suured. Vaatamata
sellele, et meid on nii vähe, leidub siiski igas maailma
nurgas mõni eestlane, kes kannab endas eestluse vaimu.
Riin Juurma, Naiskodukaitse,
aprill 2011
Juuni
70 aastat esimesest küüditamisest
Eestis
Täna möödub 70 aastat esimesest küüditamisest
Eestis, mille puhul on asjakohane meenutada, et tollele aktsioonile
pani aluse NSVL julgeoleku rahvakomissari asetäitja, 3. järgu
julgeolekukomissar Serovi rangelt salajane käskkiri nr 001223
“Instruktsioon operatsiooni Nõukogudevastase elemendi
väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist läbiviimise
korra kohta”, dateeritud 11. oktoober 1939, seega ajal, mil
Eesti oli veel vaba ja sõltumatu iseseisev riik, samuti
ka Leedu ja Läti. Plaanis oli küüditada praktiliselt
suurem osa eestlastest ning 1941. a augustikuu lõpuks oli
kavatsus jätta Eestisse kõigest 358 000 eestlast.
Eesti rahva praktiliselt täieliku hävitamise ja eestlastevaba
Eesti loomise plaanile tõmbas kriipsu peale 22. juunil
alanud sõda Saksamaa ja Venemaa vahel.
Küüditajad Eestis, kes nad siis
olid?
Eeltööd nimekirjade koostamisel alustas NKVD juba 1940.
a suvest nn „kompromiteerivate” alade, organisatsioonilise
kuuluvuse, kuid ka pealekaebuste alusel, ent neid rakendati suures
osas nende tuhandete inimeste puhul, kes kuulusid Eestis füüsilisele
hävitamisele, arreteerimisele ja väljasaatmisele koheselt,
ammu enne 14. juuni küüditamisi. Küüditamisi
Baltimaades tervikuna juhtis Serov, toonase asukohaga Riias, kuhu
talle saabus ka Moskvast 13.06.1941 telegramm küüditamise
plaaniga. Eestist oli määratud väljasaatmisele
11 102 inimest, mis küll 100%-liselt ei õnnestunud.
Välja saadeti 9728 inimest, neist mehi 3512, naisi 3024 ja
lapsi 3067. Eestlaste küüditamist Venemaale Eestis korraldas
ja juhtis Serovilt saadud korralduste järgi aga troika
koosseisus: ENSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar
Boris Kumm, ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei
Murro ja kõrgema juhina EK(b)P esimene sekretär Karl
Säre.
Kes koostasid küüditatute nimekirjad?
Üldlevinud arusaama järgi koostas küüditatute
nimekirjad Eestis NKVD või õigemini lühiajaliselt
1941. a kevadest kuni augustini tegutsenud NKGB, kuid see ei vasta
siiski päris tõele. Kui nn toormaterjali kogumisega
tegelesid NKVD ja NKGB kõrval vastavalt Serovi 11.10.1939
käskkirjas toodud juhenditele ka kohalikud kommunistid ning
nende käsilased, tihti teadmatagi, milleks neid andmeid kogutakse,
siis konkreetsed otsused konkreetsete inimeste arreteerimiseks
ja väljasaatmiseks langetasid siiski kohalikud maakondlikud
troikad, kes koosnesid põhiliselt eestlastest endist. Troikad
moodustati varakult, kuid dokumente nende tegevusest on säilinud
vähe, enamasti jõuti need hävitada enne, kui
rinne üle Eesti veeres. /--/
Kes viisid küüditamise läbi?
Vastavalt üldlevinud arusaamale ei toimunud arreteerimislaine
üle kogu maa ööl vastu 14. juunit, vaid kestis
veel kaks järgnevat ööpäeva. Küüditatute
laadimine loomavaguneisse lõpetati 16. juuni õhtuks
ja alles 17. juunil hakkasid ešelonid ida poole veerema.
Küüditamise faktiline teostamine oli juhtnööride
järgi pandud vastavaile maakondlikele troikadele ja operatiivstaapidele,
kes pidid eeltöid tegema täiesti salaja ning arreteerijate
operatiivgrupid moodustama ning instrueerima alles viimasel silmapilgul.
Operatiivgrupid moodustati 13. juuni hilisõhtul enamasti
neljaliikmelistena:
a) NKGB volinik (nende hulgas oli lisaks kohalikele ka Venemaalt
selleks operatsiooniks akrediteeritud tšekiste, sest Eestis
polnud veel piisavalt palju usaldusväärseid kommuniste);
b) EK(b)P liige või komnoor (eranditult igale tolleaegsele
EK(b)P liikmele oli osavõtt rangelt kohustuslik ja seda
koguni kontrollitud nimekirjade alusel, põhiliselt eestlased);
c) miilits (miilitsas teenisid tollal samuti enamuses eestlased,
kommunistid ja nende sabarakud, formeeritud suures osas RO baasil,
mis 1940. a sügisel laiali saadeti);
d) punaväelane (käsu korras kohale toodud ajateenija).
Vagunitesse laadimist ning ešelonide koostamine kontrollis
muidugi NKVD, valveks NKVD väed, keda iga ešeloni kohta
oli 65 meest.
/--/ ... faktiliselt olid aga küüditajad operatiivgruppides
suuremas osas eestlased ise, kes täitsid „suure venna”
käsku. Kahtlemata oli nende seas ka venelasi, juute jt rahvuste
esindajaid, kuid nende osakaal oli siiski märkimisväärselt
väike. Kuid kas on Eestis läbi ajaloo olnud puudus kannupoistest,
kes innuga täidavad mõne suurvõimu korraldusi,
asugu see võim Stockholmis, Moskvas, Berliinis, Brüsselis,
Washingtonis või mujal.
Juuniküüditamisest anno 1941 on küll väga
palju räägitud ja kirjutatud ning seda hämmastavam
on tõdeda, kui vähe sellest ikkagi teatakse. Täpsem
oleks vist küll öelda, et ei taheta teada, sest nii
küüditatute nimekirjade koostamise kui ka küüditamise
enda protsessi läbiviijad olid suuremas osas eestlased ise.
Sellest aga pole praktiliselt kunagi ei räägitud ega
kirjutatud. Või kui ongi räägitud ja kirjutatud,
siis kujutatud seda erandlike üksikjuhtumitena...
Rahvuslikul leinapäeval
14. juunil 2011
Ahti Mänd
Juuli
Mis maa see on?
XI noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm” toimus 1.–3.
juulini Tallinna Lauluväljakul. Laulupeo kunstiline juht
oli Veronika Portsmuth, tantsupeo kunstiline juht Märt Agu
ning XI noorte laulu- ja tantsupeo programmijuht Raul Talmar.
Laulu- ja tantsupeol esines 22 239 lauljat ning 7554 tantsijat
ja võimlejat. Laulupeole müüdi 45 932 piletit
ning tantsupidu vaatas kahel päeval kokku 31 350 inimest.
Tänavune laulu- ja tantsupidu oli Euroopa kultuuripealinna
Tallinn 2011 programmi üks selle suve suursündmusi.
EE, 4.07.2011
“Mis maa see on?
Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab
inimene siin?
Kes selle valu ükskord
kokku korjaks,
et tuleks armastus
ja lõpeks piin?
/.../
Mis maa see on?
Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi
südameta rind.
Siit põgeneda võiksin
lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi
veel mind.”
„Mis maa see on?”
Viis: Siiri Sisask
Sõnad: Peeter Volkonski
Noorte laulu- ja tantsupidu jättis oma
ilusate inimestega mulle sügava mulje. Olin teisipäevast
pühapäevani lauluväljakul tööl (müüsin
karastusjooke ja vaadikalja) ja seetõttu jäi nii mõndagi
nägemata, aga siiski kõik, millele silm-kõrv
peale hakkas oli vapustav. Tantsupeo joonised ja külmavärinad,
mis keha läbisid. “Mis maa see on” laulukaare all
esitatuna ja järjekordsed külmavärinad. Isegi kui
end aastaringselt läbi ja lõhki eestlasena ei tunne,
saab oma kodumaa armastust laadida lauluväljakul koos tuhandete
inimestega. Me võime olla väike riik, aga me ei ole
väike rahvas. Olen uhke.
Elamuslood, 4.07.2011
August
Elagu president!
Kartusest kuulda veel oma eluajal demokraatia viimaseid hingetõmbeid
Maarjamaal, katsus Keskerakond seekordsete presidendivalimiste
kulgu väärata. Europarlamentäär Indrek Tarand
tegi tublisti lobitööd ja mitu helget etteastet, millest
siiski ei piisanud, et Toomas Hendrik Ilvest Kadriorust Ärmale
küüditada.
Presidendivalimiste esimene hääletusvoor toimus 29.
augustil 2011.
Toomas Hendrik Ilves võitis valimised 73 häälega
teise kandidaadi, Indrek Tarandi (25 häält), ees.
|
|
Tema Pühaduse XIV dalai-laama külaskäik
16.-18. augustil väisas Eestit Tema pühadus XIV dalai-laama
Tenzin Gyatso, seekordne külaskäik oli juba kolmas.
Tallinnas Harju tänaval valmistasid mungad dalai-laama visiidi
eel liivamandala, mis sümboliseeris universumi mudelit. Tegemist
oli keerulise kunstiteosega, kus igal detailil on sümboolne
tähendus. Kui värvilisest liivast mandala saab valmis,
pühitakse see rituaalselt kokku ja liiv viiakse vette. „See
näitab, et miski ei ole püsiv – ka universumid
kaovad, mis siis rääkida veel väiksematest olevustest.
See väljendab budismi üht olulist aspekti: kõik
siin maailmas on kaduv,” selgitas Budismi Instituudi direktor
Sven Grünberg, kes meenutas, et nad kutsusid koos tänaseks
meie hulgast lahkunud Linnart Mälliga dalai-laama Eestisse
2008. aastal Indias toimunud kohtumisel. “Tema reaktsioon
oli äärmiselt siiras, oli näha, et talle tõepoolest
Eesti meeldib. Eesti inimesed on talle kuidagi kummalisel kombel
lähedased,” ütles Grünberg.
Riigikogu Tiibeti toetusgrupi juhi Andres Herkeli sõnul
kulutasid Hiina diplomaadid dalai-laama visiidi eel ametiasutuste
uksi: „Nad käivad sõnumiga, et ärge kohtuge
ning parem, kui seda visiiti üldse ei toimuks. Minu hinnang
sellele nähtusele on see, et oma paradoksaalsel moel need
inimesed toimivad n-ö dalai-laama PR-agentidena.”
Viimati oli Nobeli rahupreemia laureaat dalai-laama Eestis 2001.
aasta juunis.
ERR, 17.08.2011
September
Kolme aastaga on kadunud 111 898 töökohta
Eesti tööhõive tippaeg oli 2008. a juuni lõpul,
kui Haigekassa andmetel oli sotsiaalkindlustusega töötajaid
676 427. Teatavasti järgnes sellele ametlik majanduskriis
2008. aasta III kvartalist ning töökohtade arv hakkas
järjekindlalt vähenema. Kui 2008. aasta septembri lõpul
oli veel 676 296 töökohta, siis 31. detsembris oli neid
alles 658 079 ehk 18 217 vähem. Hoolimata uue sotsiaalministri
Hanno Pevkuri tööst, jätkus tööhõive
langus. Uus töölepinguseadus oli kehtinud ainult 9 kuud,
kui märtsis 2010 jõudis registreeritud töötus
nelja aasta kõrgeima tasemeni (95 087) ja töökohtade
arv madalaimale tasemele (568 677).
Selgeks valetamiseks kujunes 2009. aasta juunis Isamaa ja Res
Publica Liidu antud lubadus luua 50 000 töökohta, sest
tegelikult jäi järgneva 12 kuuga vähemaks 49 436
töökohta (alles 572 444) ning registreeritud töötus
suurenes 8902 võrra ehk 81 050 töötuni. /--/
Mitte kusagilt ei paista valitsusliidu ideid, kuidas juurde luua
61 088 töökohta ja jõuda tööhõivega
2009. aasta märtsi tasemele. See tundub täieliku unistusena,
et Eesti tööhõive kasvaks 102 078 inimese võrra
ja jõuaks 2008. aasta juuni tasemele. Sotsiaalministrile
on alates 2009. aastast makstud palka 1 293 516 krooni, aga vastu
oleme saanud ainult eelpool tsiteeritud ebapädevaid pressiteateid.
Oleks aeg hakata töötute arvu vähendamise nimel
võitlemise asemel rääkima loodud töökohtadest
ja tööhõives osalevate inimeste arvust.
Virgo Kruve, MTÜ Eurosaadik
14.09.2011
Oktoober
Majandususaldus langes, sagenesid pankrotid
Euroopa Komisjoni poolt 27. oktoobril avaldatud andmetel oli Eesti
majandususaldusindeks oktoobris pikaajalise keskmise (=100) suhtes
101.4 punkti ja see on 2,9 punkti halvem kui septembris. Oktoober
oli seitsmes järjestikune kuu, mil majandususaldus
kahanes. Kindlustunne langes viimase kuuga sesoonselt silutud
andmete alusel nii tööstuses, teeninduses, ehitussektoris
kui ka tarbijatel. Natuke parenes vaid kaubandussektori konjunktuur.
Euroopa Liidus tervikuna majandususaldus püsis oktoobris
enam-vähem septembri tasemel. Majandususaldusindeks oli septembris
93.9 ja oktoobris 93.8 (s.o 6.2 punkti alla ajaloolist keskmist).
Halvenes töötussektori konjunktuur ja ka tarbijad muutusid
ebakindlamaks. Ka euroalal kokku majandususaldus kuuga oluliselt
ei muutunud (majandususalduse indikaator oli septembris
95.0, oktoobris 94.8) .
Oktoobris oli majandususaldus üle ajaloolise keskmise veel
vaid kolmes Euroopa Liidu riigis: Saksamaal (104.1), Lätis
(102,5) ja Eestis (101.4). Vähim oli usaldust majanduse tuleviku
suhtes Kreekas (67.5), Küprosel (75,4) ja Portugalis (77.7).
Majandususaldus langes Soomes kuuga 1.1 punkti (indeks 95.4) ja
Rootsis 2.8 punkti (indeks 100).
Eesti Konjunktuuriinstituut
31.10.2011
Oktoobris väljakuulutatud pankrottidest
on koguni 70 protsenti seotud eraisikutega.
Pankrotistumine on odavam kui võlgade klaarimine täitemenetluses.
/--/ Igal tööpäeval arutavad kohtud mõne
inimese püsivalt maksejõuetuks kuulutamist. Näiteks
sel esmaspäeval käis arutelu kolme mehe üle.
Justiitsministeeriumi statistika kohaselt laekus Eesti kohtutesse
mullu 1655 pankrotiavaldust. Neist 19 protsenti olid seotud eraisikutega.
Tänavu esimese üheksa kuuga on kohtud saanud 813 pankrotiavaldust.
Neist oli eraisikutega seotud juba 30 protsenti. /--/ Pankrottide
alal väga kogenud kohtunikud Merike Varusk Harju Maakohtust
ja Kersti Kerstna-Vaks Tartu Maakohtust arvasid Ekspressiga suheldes,
et eraisikutele saavad saatuslikuks peamiselt üle jõu
käivad laenud ja laenudele antud käendused. /--/
Sulev Vedler „Eestis sageneb järsult
eraisikute pankrotistumine”
Ekspress.ee, 27.10.2011
November-Detsember
Suur mäng
Eesti jalgpallikoondise sajandi mäng Euroopa meistrivõistluste
valikturniiri play-off’is Iirimaaga kujunes Eestile
üsna nukraks – üheksakesi jäänud sinisärgid
kaotasid Iirimaale 0:4. Korduskohtumine Iirimaaga lõppes
Eestile sõbraliku viigiga 1:1. Kuigi otsustavad mängud
Iirimaaga kujunesid valusaks õppetunniks, oli ainuüksi
koondise jõudmine play-off’i omalaadne saavutus,
mida isegi tõsiusksed fännid ei osanud uneski näha.
Isamaa ilu hoieldes ehk IRL-i elamislubadeäri
30. novembri „Pealtnägija” ETV-s tõi päevavalgele
meie IRL-i poliitikute pisikese bisnise, mis tekitab tahtmise
paat täis puhuda ja ära purjetada. Ehk on kuskil veel
mõni koht Päikese all, kus kaabakaid ei ole...
Raudne ja Kabrits peavad selgitama
elamislubade äri
Riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt (SDE) ootab
IRLi fraktsiooni kuuluvatelt kolleegidelt Siim Kabritsalt ja Indrek
Raudselt põhjalikke selgitusi nende tegevuse kohta elamislubade
vahendamisel Vene ärimeestele ning kavatseb üle kontrollida
nende majandushuvide deklaratsioonid.
Anvelt ütles, et juriidiliselt tundub kõik korrektne
olevat, aga kui hakata sisu poole vaatama, siis tegelikult müüdi
fiktsiooni ehk mugavat võimalust saada Euroopa Liidu elamisluba,
kirjutab uudisteportaal.
Äripäev, 1.12.2011
|
|
|
