Kultuur ja Elu 4/2011


Kultuur ja Elu 3/2011

 

 

 

 


Osvald Timmas 1913–2005

tekst: Reet Mark


Osvald Timmas.

Ilmselt pole palju eesti kunstnikke, kelle tööd kuuluks Windsori lossi kunstikogusse. Üks nendest vähestest on Saaremaalt pärit Osvald Timmas.

Mees, kellest sai paguluses tuntud maalikunstnik ja akvarellist, kelle töid omavad mitmed muuseumid ja galeriid USA-s, Kanadas, Suur-britannias ning erakogud Umeåst
Kaironi, sündis 17. septembril Saaremaal Kärla vallas Pai külas. Kunstiande sai ta oma isapoolsetelt vanematelt, kes pidasid kunstkanguri, kangakuduja ja värvija ametit, geenidega kaasa. Pole just tavapärane, et 5-aastane poiss oma nädalapäevad värvide kaupa paika paneb: „Minu kujutluses oli igal nädalapäeval kindel värv ja olin väga üllatunud, kui teistel nii ei olnud.“ Kui siis uhke vanaisa teistele selle jutu peale teatas, et küllap on poisil värvid veres, käis tulevane kunstnik mitu päeva „surmahaigena“ ringi. Et veres mitte haigus, vaid hoopis õnnistus oli, seletas lapsele jälle vanaisa.

Vastupandamatu soov joonistada
tekitas poisile vahest pahandusigi, kui talu loomadele sirgeldused tekkisid. Ometi mäletas kunstnik veel vanuigi, kuidas külarahvas neid sirgeldusi vaatamas oli käinud. Lõpetanud 1933. aastal Kuressaare Ühisgümnaasiumi, jätkas Osvald Timmas pärast sõjaväeteenistust õpinguid Tallinnas Eesti Tarbijateühistute Keskühistu Ühistegevusliidu koolis ja ning 1937–44 (vaheaegadega) Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.
Tema varaseimad teadaolevad illustratsioonid pärinevad 1930. aastatest ajakirjast „Sõdur.” Samal ajal ärijuhina Tartus töötades võttis ta 1939–42 eratunde Nikolai Kummitsalt ja puutus kokku paljude pallaslastega. 1942–44 sai ta Tallinnas õpetust Günther Reindorfilt. Arvatavasti sai siin võidu saarlaslik terve mõistus, mis käskis enne „õige ameti“ selgeks õppida ja siis end natuke ka kunstile pühendada. Tartus kohtus ta oma tulevase naise Erikaga, kellega 1943. aastal abiellus. 1944. aastal põgenesid nad Rootsi. Seal töötas Timmas Stockholmis elukindlustuse alal ja õppis 1947–49 illustreerimiskursustel. Kuna poliitiline olukord oli endiselt ebakindel, suunduti koos paljude teiste põgenikega 1951. aastal edasi Kanadasse. Seal ostsid Erika ja Osvald Timmas endale Torontos Lawrence Avenüü vahetus läheduses maja. Tookord oli see veel äärelinn, praegu aga Toronto üks suurematest lääne-ida suunalistest peateedest, mida ümbritseb võluv eramajade rajoon. Nende naabriteks olid 7–8 eestlastest abielupaari, kellega oldi tihedas läbikäimises, seltskonna hingeks said Timmased. Majad polnud suured, igas majas oli ka allüürnik. Timmaste allüürnikuks oli Abel Lee oma abikaasa Eeva ja väikese pojaga.


Mees ja naine, 1970, akrüül, kollaaž, lõuend. Erakogu.

Sellel ajal Osvald Timmas, Oss, nagu teda sõbrad kutsusid, veel ei maalinud. Ta oli tööd saanud Crown Life´is, suures elukindlustusfirmas, kus teda kiiresti edutati osakonnajuhatajaks. Kindlasti aitas sellele kaasa 1958. aastal Toronto Elukindlustuse Juhtimise Instituudi lõpetamine. Professionaalselt maalimist alustas ta 1956/1958. aastate paiku ja kõik oma suuremad tööd tegi oma maja keldri väikeses toas. Kunsti loomine oli Timmase enda sõnade järgi talle alati suur hobi ja armastus, millega ta tegeles õhtuti, nädalavahetustel ja öötundidel, olles vaba igapäevatööst. Öö oligi tema jaoks kõige loomingulisem aeg. Ometi saavutas ta selle hobiga suure tunnustuse. See tuli 1960. aastail, kui ta hakkas looma suuri abstraktseid akvarell- ja akrüültehnikas mineraalide makrostruktuure, veealust maailma või teisi looduse vorme kujutavaid maale. Tinglikult võib neid abstraktsioone pidada maastikumaalideks, sest inspiratsiooni sai kunstnik mullapõuest, katkiläinud kerisekividest, sammaldunud rookatusest. Tuntud on tema akvarellide roostepruun toon, mille loomisel ta kasutas päris roostepuru. Kuid Timmas suutis ikka ja jälle üllatada, lisades hämmastava oskusega sellele maalähedasele pruunile mõne erksinise sillerdava tooni, esmapilgul karjuvalt vastumeelse, kuid tegelikult hästi kokkusobiva lilla, punase… Värvid olid tal tõesti veres.
Lisaks värvidele kasutas ta mitmesuguseid põnevat faktuuri tekitavaid tehnikaid – kortsutamine, läbi riide „trükkimine“ – või krobelist paberit. Veidi vähem on ta loonud geomeetrilise vormiga abstraktseid, väga moodsa kujundusega maale (lõuend vormub raamist välja). Üks vähestest figuraalsetest maalidest, mida minul on olnud võimalus näha, asub tema kauaaegse sõbra Toomas Saare, kelle lahkelt jagatud mälestusi olen selle loo juures ka kasutanud, kodus. Jälle oma vormilt väga kaasaegne, kus tuttavlikku, sulandunud mikromaailma taustale on paigutatud kaks popilikku figuuri. 1972. aastast pühendus Osvald Timmas täielikult kunstile, olles kuni 1980. aastate alguseni ka Crown Life`i kunstikogu konsultant.
Eraklik inimene Osavld Timmas ei olnud. Tema maja oli alati avatud külalistele, lahkemat ja heasüdamlikumat inimest olevat olnud raske leida. Seda tõestavad tema 9 ristilast ja mitu akadeemilist poega korp! Rotaliast. Kui kellelgi oli vaja raha laenata, võis seda alati saada Erika ja Osvaldi käest. Osvald oli andestanud ka võlgu jäämise. Aastate kulgedes läks finantsidega tegelemine üha rohkem Erika kätte… Erika oli olnud peres parem tööde hindaja ja kaupleja. Abielupaar elas suures harmoonias, mida ilmekalt näitab üks lugu. Kord Columbias, Carthagenas, kus Saared ja Timmased puhkust veetsid, istusid nad restoranis. Kui Toomas Osvaldilt küsis, mida ta tellis, vastas Osvald, et ei tea, Erika pole veel valinud. Paraku polnud peres lapsi, keda Osvald oli väga armastanud.


Osvald Timmas. Akvarell. Erakogu.

Edukas kunstnikukarjäär

Sõbraliku, seltskondliku ning aktiivse kunstnikunwa oli Timmas mitmete kunstiühingute liige: EKKT, Colour and Form Society (1961–68 president), Canadian Society of Painters in Watercolour (1985–87 president), Ontario Society of Artists (1971–75 asepresident), American Watercolour Society, Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia, Eesti Kunstide Keskuse (Kanadas) asutajaliige, kauaaegne Keskuse kunstikomitee esimees.
Olulisemad auhinnad olid Audubon Artists´i medal ja auhind Creativ Aquarelle 1967 ja 1968, oü-u Coutts-Hallmark suur auhind 1969 ja 1970, J. Labat´ auhind 1971, kuninganna Elisabeth II valitsemise 25. aastapäeva medal 1977, auhinnatud näitusel Adirondacks National Exhibition of American Watercolours, kaasaarvatud kaks peaauhinda.
Näitustel esines Osvald Timmas Kanadas ja USA-s alates 1961. aastast. Ühisnäitustel 1965/66 Kanada Rahvusgaleriis, Kanada Kuninglikus Kunstiakadeemias 1970, Prantsusmaal, Itaalias, Austraalias, Rootsis, Jaapanis. Isikunäitusi Kanadas ja USA-s kokku 37, 1990 Tallinnas Adamson-Ericu Muuseumis, 2005 Tartu Kunstnike Majas.
Tema töid võib leida Kanadas Hamiltoni Kunstigaleriis, Ontario Kunstigaleriis, Ontario Londoni Kunstimuuseumis, Londoni Kunstimuuseumis, Toronto ülikoolis, New Yorgis Eesti Kultuurifondis, Suurbritannias Windsori lossis kuninglikus akvarellikogus, Eesti ja Tartu Kunstimuuseumides, Saaremaa muuseumis.
Osvald Timmas suri 27. oktoobril 2005. aastal. Oma testamendis lõi ta Erika ja Osvald Timmase Mälestusfondi eesti kunsti toetuseks. Seda on kasutatud arvukate tegevuste toetamiseks nii Kanadas kui ka Eestis eesmärgiga säilitada ja arendada eesti kunsti ja kultuuri üle maailma. Fondi toetusel rajati Toronto lähistele Jõekäärule lastelaagri territooriumile kunstihoone. Igal suvel sõidavad Kanada Jõekäärule lapsed ja kasvatajad Eestist, et õpetada üksteisele eesti ja inglise keelt. Fond on toetanud KUMU ja Kunstiülikooli ehitamist, Tartu Kunstimuuseumi tegevust. Erika ja Osvald Timmase Mälestusfond oli Tartus ja Tallinnas toimunud pagulaskunstinäituse suursponsor.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv