|
|
Osvald Timmas 1913–2005
tekst: Reet Mark
|
Osvald Timmas.
|
Ilmselt pole palju
eesti kunstnikke, kelle tööd kuuluks Windsori lossi
kunstikogusse. Üks nendest vähestest on Saaremaalt pärit
Osvald Timmas.
Mees, kellest sai paguluses
tuntud maalikunstnik ja akvarellist, kelle töid omavad mitmed
muuseumid ja galeriid USA-s, Kanadas, Suur-britannias ning erakogud
Umeåst
Kaironi, sündis 17. septembril Saaremaal Kärla vallas
Pai külas. Kunstiande sai ta oma isapoolsetelt vanematelt,
kes pidasid kunstkanguri, kangakuduja ja värvija ametit,
geenidega kaasa. Pole just tavapärane, et 5-aastane poiss
oma nädalapäevad värvide kaupa paika paneb: „Minu
kujutluses oli igal nädalapäeval kindel värv ja
olin väga üllatunud, kui teistel nii ei olnud.“
Kui siis uhke vanaisa teistele selle jutu peale teatas, et küllap
on poisil värvid veres, käis tulevane kunstnik mitu
päeva „surmahaigena“ ringi. Et veres mitte haigus,
vaid hoopis õnnistus oli, seletas lapsele jälle vanaisa.
Vastupandamatu
soov joonistada
tekitas poisile vahest pahandusigi,
kui talu loomadele sirgeldused tekkisid. Ometi mäletas kunstnik
veel vanuigi, kuidas külarahvas neid sirgeldusi vaatamas
oli käinud. Lõpetanud 1933. aastal Kuressaare Ühisgümnaasiumi,
jätkas Osvald Timmas pärast sõjaväeteenistust
õpinguid Tallinnas Eesti Tarbijateühistute Keskühistu
Ühistegevusliidu koolis ja ning 1937–44 (vaheaegadega)
Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.
Tema varaseimad teadaolevad illustratsioonid pärinevad 1930.
aastatest ajakirjast „Sõdur.” Samal ajal ärijuhina
Tartus töötades võttis ta 1939–42 eratunde
Nikolai Kummitsalt ja puutus kokku paljude pallaslastega. 1942–44
sai ta Tallinnas õpetust Günther Reindorfilt. Arvatavasti
sai siin võidu saarlaslik terve mõistus, mis käskis
enne „õige ameti“ selgeks õppida ja siis
end natuke ka kunstile pühendada. Tartus kohtus ta oma tulevase
naise Erikaga, kellega 1943. aastal abiellus. 1944. aastal põgenesid
nad Rootsi. Seal töötas Timmas Stockholmis elukindlustuse
alal ja õppis 1947–49 illustreerimiskursustel. Kuna
poliitiline olukord oli endiselt ebakindel, suunduti koos paljude
teiste põgenikega 1951. aastal edasi Kanadasse. Seal ostsid
Erika ja Osvald Timmas endale Torontos Lawrence Avenüü
vahetus läheduses maja. Tookord oli see veel äärelinn,
praegu aga Toronto üks suurematest lääne-ida suunalistest
peateedest, mida ümbritseb võluv eramajade rajoon.
Nende naabriteks olid 7–8 eestlastest abielupaari, kellega
oldi tihedas läbikäimises, seltskonna hingeks said Timmased.
Majad polnud suured, igas majas oli ka allüürnik. Timmaste
allüürnikuks oli Abel Lee oma abikaasa Eeva ja väikese
pojaga.
|
Mees ja naine, 1970, akrüül,
kollaaž, lõuend. Erakogu.
|
Sellel ajal Osvald Timmas,
Oss, nagu teda sõbrad kutsusid, veel ei maalinud. Ta oli
tööd saanud Crown Life´is, suures elukindlustusfirmas,
kus teda kiiresti edutati osakonnajuhatajaks. Kindlasti aitas
sellele kaasa 1958. aastal Toronto Elukindlustuse Juhtimise Instituudi
lõpetamine. Professionaalselt maalimist alustas ta 1956/1958.
aastate paiku ja kõik oma suuremad tööd tegi
oma maja keldri väikeses toas. Kunsti loomine oli Timmase
enda sõnade järgi talle alati suur hobi ja armastus,
millega ta tegeles õhtuti, nädalavahetustel ja öötundidel,
olles vaba igapäevatööst. Öö oligi tema
jaoks kõige loomingulisem aeg. Ometi saavutas ta selle
hobiga suure tunnustuse. See tuli 1960. aastail, kui ta hakkas
looma suuri abstraktseid akvarell- ja akrüültehnikas
mineraalide makrostruktuure, veealust maailma või teisi
looduse vorme kujutavaid maale. Tinglikult võib neid abstraktsioone
pidada maastikumaalideks, sest inspiratsiooni sai kunstnik mullapõuest,
katkiläinud kerisekividest, sammaldunud rookatusest. Tuntud
on tema akvarellide roostepruun toon, mille loomisel ta kasutas
päris roostepuru. Kuid Timmas suutis ikka ja jälle üllatada,
lisades hämmastava oskusega sellele maalähedasele pruunile
mõne erksinise sillerdava tooni, esmapilgul karjuvalt vastumeelse,
kuid tegelikult hästi kokkusobiva lilla, punase… Värvid
olid tal tõesti veres.
Lisaks värvidele kasutas ta mitmesuguseid põnevat
faktuuri tekitavaid tehnikaid – kortsutamine, läbi riide
„trükkimine“ – või krobelist paberit.
Veidi vähem on ta loonud geomeetrilise vormiga abstraktseid,
väga moodsa kujundusega maale (lõuend vormub raamist
välja). Üks vähestest figuraalsetest maalidest,
mida minul on olnud võimalus näha, asub tema kauaaegse
sõbra Toomas Saare, kelle lahkelt jagatud mälestusi
olen selle loo juures ka kasutanud, kodus. Jälle oma vormilt
väga kaasaegne, kus tuttavlikku, sulandunud mikromaailma
taustale on paigutatud kaks popilikku figuuri. 1972. aastast pühendus
Osvald Timmas täielikult kunstile, olles kuni 1980. aastate
alguseni ka Crown Life`i kunstikogu konsultant.
Eraklik inimene Osavld Timmas ei olnud. Tema maja oli alati avatud
külalistele, lahkemat ja heasüdamlikumat inimest olevat
olnud raske leida. Seda tõestavad tema 9 ristilast ja mitu
akadeemilist poega korp! Rotaliast. Kui kellelgi oli vaja raha
laenata, võis seda alati saada Erika ja Osvaldi käest.
Osvald oli andestanud ka võlgu jäämise. Aastate
kulgedes läks finantsidega tegelemine üha rohkem Erika
kätte… Erika oli olnud peres parem tööde hindaja
ja kaupleja. Abielupaar elas suures harmoonias, mida ilmekalt
näitab üks lugu. Kord Columbias, Carthagenas, kus Saared
ja Timmased puhkust veetsid, istusid nad restoranis. Kui Toomas
Osvaldilt küsis, mida ta tellis, vastas Osvald, et ei tea,
Erika pole veel valinud. Paraku polnud peres lapsi, keda Osvald
oli väga armastanud.
|
Osvald Timmas. Akvarell. Erakogu.
|
Edukas kunstnikukarjäär
Sõbraliku, seltskondliku
ning aktiivse kunstnikunwa oli Timmas mitmete kunstiühingute
liige: EKKT, Colour and Form Society (1961–68 president),
Canadian Society of Painters in Watercolour (1985–87 president),
Ontario Society of Artists (1971–75 asepresident), American
Watercolour Society, Kanada Kuningliku Kunstiakadeemia, Eesti
Kunstide Keskuse (Kanadas) asutajaliige, kauaaegne Keskuse kunstikomitee
esimees.
Olulisemad auhinnad olid Audubon Artists´i medal ja auhind
Creativ Aquarelle 1967 ja 1968, oü-u Coutts-Hallmark suur
auhind 1969 ja 1970, J. Labat´ auhind 1971, kuninganna Elisabeth
II valitsemise 25. aastapäeva medal 1977, auhinnatud näitusel
Adirondacks National Exhibition of American Watercolours, kaasaarvatud
kaks peaauhinda.
Näitustel esines Osvald Timmas Kanadas ja USA-s alates 1961.
aastast. Ühisnäitustel 1965/66 Kanada Rahvusgaleriis,
Kanada Kuninglikus Kunstiakadeemias 1970, Prantsusmaal, Itaalias,
Austraalias, Rootsis, Jaapanis. Isikunäitusi Kanadas ja USA-s
kokku 37, 1990 Tallinnas Adamson-Ericu Muuseumis, 2005 Tartu Kunstnike
Majas.
Tema töid võib leida Kanadas Hamiltoni Kunstigaleriis,
Ontario Kunstigaleriis, Ontario Londoni Kunstimuuseumis, Londoni
Kunstimuuseumis, Toronto ülikoolis, New Yorgis Eesti Kultuurifondis,
Suurbritannias Windsori lossis kuninglikus akvarellikogus, Eesti
ja Tartu Kunstimuuseumides, Saaremaa muuseumis.
Osvald Timmas suri 27. oktoobril 2005. aastal. Oma testamendis
lõi ta Erika ja Osvald Timmase Mälestusfondi eesti
kunsti toetuseks. Seda on kasutatud arvukate tegevuste toetamiseks
nii Kanadas kui ka Eestis eesmärgiga säilitada ja arendada
eesti kunsti ja kultuuri üle maailma. Fondi toetusel rajati
Toronto lähistele Jõekäärule lastelaagri
territooriumile kunstihoone. Igal suvel sõidavad Kanada
Jõekäärule lapsed ja kasvatajad Eestist, et õpetada
üksteisele eesti ja inglise keelt. Fond on toetanud KUMU
ja Kunstiülikooli ehitamist, Tartu Kunstimuuseumi tegevust.
Erika ja Osvald Timmase Mälestusfond oli Tartus ja Tallinnas
toimunud pagulaskunstinäituse suursponsor.
|
|
|
