Kultuur ja Elu 4/2011

Kultuur ja Elu 3/2011

Ehtekunstnik Keesi Kapsta templite, värvide, mustrite maal.. Indoneesias.

Keesi Kapsta ehetel on VÄGI

tekst: K&E
fotod: Aivar Keba, Keesi Kapsta

“See on põnev väljakutse – luua erilisi, ainulaadseid ehteid. Imeliselt tore on näha äratundmisrõõmu inimeste silmis, kui tekib side ehte ja kandja vahel,” tunnistab ehtekunstnik Keesi Kapsta.

Sisukaid ja väärikaid, väega ehteid disainiv noor kunstnik Keesi Kapsta võtab meid vastu oma hubases Pääsküla kodus. Perekonna väljast väike, kuid seest suur ja põnev, kultuurikihistustest tihe segasummasuvila on nagu teine maailm – soe, õdus ja väga valgusküllane. Peategelane ise on koos elukaaslase Aivariga just naasnud reisilt Indoneesiasse, muljetest tulvil ja veel mitte päris aklimatiseerunud.

Oled lõpetanud EKA graafilise disainerina. Kuidas sai Sinust ehtekunstnik?
Keesi Kapsta:“EKA-s õpinguid alustades ei osanud mõeldagi, et minust võiks saada ehtekunstnik, soovisin õppida illustratsiooni ja raamatukujundust. Mõned aastad hiljem õppisin lisaks oma erialale veel ema, Aino Kapsta käe all ehtekunsti. Eks see jäigi minu jaoks omamoodi väga põnevaks väljakutseks – luua erilisi ja ainulaadseid ehteid. Imeliselt tore on näha, kuidas tekib side ehte ja kandja vahel, äratundmisrõõmu inimeste silmis oma ehet leides.”

Ehted on naiselikud. Kas unistasid juba lapsena ehtekunstniku ametist?
Lapsena ei näinud ma ehete tegemises küll midagi naiselikku, minu nägemus oma ema tööst oli pigem, et see on raske, füüsiline ja väga tolmune. Tol ajal tegi ema väga palju vaskehteid ja igasuguseid erinevaid huvitavaid vorme.
Väikese tüdrukuna unistasin hoopis lauljaks saamisest. Minu lemmikuks oli Miliza Korjuse plaat, veetsin tunde ja tunde täiest kõrist kaasa lauldes. Sellest ka minu vanemate loogiline järeldus: see laps tuleb panna muusikakooli. Järgnesid aastaid kestvad viiuliõpingud, õnnelik isa jõudis juba hakata unistama tütre viiuldajakarjäärist...

Kaelaehe tuurakala soomuse ja ristikiviga, hõbe 2006. Näituselt “Kingitus kõige kallimale“.

Sinu ehetes on palju etnomotiivi. Kust pärineb inspiratsioon?
Mulle meeldivad põhjamaised karged motiivid ja müstilised, maagilised märgid ning sümbolid. Palju peidan oma töödesse ka meid toetavaid ja kaitsvaid ruunimärke. Samas on alati põnev katsetada ja otsida midagi hoopis uut. Kuidas inspiratsioon kujuneb, ega täpselt teagi, võib-olla jääb kuhugi alateadvusse mingi aisting, mälestus mõnest reisist või unenäost.

Milliseid kive kasutad ja mille järgi neid valid?
Valdavalt kasutan poolvääriskive, aga ka armsaid loodus- ja rannakive. Ehet teostades lähtun alati kivist, üritan teda esile tõsta ja raami asetada. Kivide maailm on minu jaoks eriliselt põnev. Päris lemmikut ei olegi, sest igal kivil on oma lugu. Valiku määrab pigem emotsioon, armsamad kivid on pärit mõnest mererannast. Eks ma olengi rohkem sihuke mere ääres tuhnija – kui oma taskud juba täis, siis saab osa salaja Aivarile taskusse poetada. Reisides otsin alati ka just sellele maale iseloomulikke kive, tahaks neid ehetes kasutada võimalikult naturaalsel kujul, väga jõuliselt sekkumata.

Oled suur maailmaavastaja, paar päeva tagasi tulite Indoneesiast. Oli vägev reis?
Oojaa, oli tõesti vapustav! Sain selle reisi jõulukingituseks. Tavaliselt rändame kahekesi, aga seekord olime koos armsate sõpradega, mis tegi kõik veel eriti meeldejäävaks. Indoneesia on nii suur ja imeline maa oma mitmekesise looduse, värvide ja mustrite poolest. Tutvusime erinevate templitega, ronisime vulkaanidel, ei unustanud muidugi ka lebotada inimtühjade randade valgetel liivadel, kaugetes kalurikülades, kus mõnes puudus isegi elekter. Meil oli suurepärane võimalus näha lihtsate inimeste elu ja argipäeva. Saime sellest osa ja nägime, kui vähe on inimesel tegelikult õnneks vaja.
Kuna me oleme suhteliselt vähenõudlikud seljakotireisijad, siis on alati võimalik kaasa minna üllatavalt odavate lennupakkumistega ja jätta kohapeal ruumi üllatustele. Nii oleme käinud paljudes põnevates kohtades, muuhulgas ka Lõuna-Aafrika Vabariigis..

Kaelaehe Aafrikast pärit kiviga, hõbe 2011. Aafrika teemaliselt näituselt.

Kas reisid on avaldanud mõju ka ehteloomingule?
Aafrika raputas mind kohe väga, neid sümboleid ja märke on näha ka praeguses püsiväljapanekus A-galeriis, kus võib kohata muu hulgas veel eelmise näituse töid.

Koos ehtekunstnikust ema Aino Kapstaga olete teinud arvukalt isiknäitusi. Kuidas mõjutate üksteist loomingus?
Eks me kindlasti mõjutame, alati on hea mingeid tööga seonduvaid küsimusi läbi arutada ja nõu küsida, vahel ka läbi vaielda, sest niimoodi selgub ju parim lahendus. Ema on minu parim õpetaja ja toetaja, mul on temaga eriliselt vedanud.

Millal tuleb järgmine näitus?
Järgmise näituse A-galeriis loodan valmis saada juba märtsi lõpuks, sinna on õnneks veel veidi aega. Tahaks lasta reisimuljetel natuke settida – kindlasti tekib Indoneesiaga seoses mõningaid uusi mõtteid.