Kultuur ja Elu 4/2011


Kultuur ja Elu 3/2011

 

 

 

 


Eesti Demokraatlik Liikumine
Nõukogudevastasest põrandaalusest võitlusest Eestis

tekst ja fotod: kalju mätik


Kalju Mätik, sünd 16. septembril 1932 Tartus. Põrandaaluste organisatsioonide Eesti Rahvusrinne (ERR) ja Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) osavõtja, poliitvang 1974-1980, MRP-AEG ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige 1988, ERSP volikogu liige.

Kommunismi ja natsionaalsotsialismi võib lugeda kaksikvendadeks. Neil on ühiseid jooni märksa rohkem kui erinevusi. Kuid üks oluline erinevus neil siiski on – natsism oli avalikult kuritegelik, vabadust ega demokraatiat polnud ei tegelikkuses ega ka paberi peal. Kommunism seevastu on äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelik elu oli üldjoontes sarnane eluga natsismi ajal, paberi peal oli aga kõik suurepärane, kõik vabadused olid konstitutsiooniga garanteeritud.

Nii et natsismi ideoloogiat võib võrrelda mürgiga, mille etikeltile on kirjutatud „Mürk“, kommunistlikku ideoloogiat võib aga võrrelda mürgiga, mille etiketile on kirjutatud „Ravim“. Seepärast on ka kommunism nende seas, kes temaga tegelikkuses pole kokku puutunud, palju populaarsem kui natsism. See erinevus on aga ka kommunistliku ideoloogia Achilleuse kannaks.
Kommunism on populaarne eeskätt nendes maades, kus elanikkond on pikemat aega muust maailmast isoleeritud ja peale kommunistliku propaganda pole midagi muud näinud ega kuulnud, nagu Venemaa. Nendes maades, kus rahvas on suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul üle elanud mitu erinevat riigikorda ja on ka muude maadega kokku puutunud, nagu Balti riigid, oli kommunism märksa vähem populaarne.
Vabameelsed ideed levisid ka nendesse maadesse sisse toodud okupatsioonivägedesse. Tekkisid mitmesugused põrandaalused rühmitused, mille eesmärgiks oli vabaduse kättevõitmine. Varematel aegadel olid põrandaalused rühmitused Eestis loodud üksnes eestlaste poolt ja olid oma tegevuses suhteliselt isoleeritud. Aga 1969. aastal lõid Narva venelane Sergei Soldatov (1933 Narvas – 2003 Tallinnas), eesti peretütrega siin pere rajanud lääneukrainlane Artem Juskevitš (1931 Volõõnias – 1982 Tallinnas) ja vene põlisest vürstisoost isaga Oleg-Heldur Tjutrjumov (1921 – 1984 Tallinnas) põrandaaluse organisatsiooni „Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL)“ – eesmärgiga koordineerida ja hoogustada nõukogudevastast vabadusvõitlust kogu Nõukogude Liidus. Isiklike kontaktide kaudu levisid demokraatlikud ideed ka sõjaväkke. Paldiskis allveelaevnike õppekeskuses tekkis põrandaalune organisatsioon „Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit“, mille ideoloogiks oli mereväe ohvitser Gennadi Gavrilov. Opositsiooniliste ideede levik oli valitsevale ladvikule suureks ohuks.
Teadmine, et ka mitteeestlaste seas leidub aktiivseid opositsionääre, kes võitlevad vabaduse eest, andis ka eestlastele indu juurde. 1971. aasta sügisel sain kokku oma vana koolivenna Arvo Varatoga, kes tutvustas mind mitmete aktiivsete opositsionääridega. Ta tegi mulle ettepaneku koostada Eesti Rahvusrinde (ERR) programm, mida ma ka tegin. Lõpliku variandi võtsime vastu kolmekesi. Kolmandaks oli Artem Juskevitš, kes oli üks NLDL-i asutajatest. Programmis oli tehtud ettepanek viia Eestis läbi referendum Eesti riikliku staatuse kindlaksmääramiseks. Paljud mõttekaaslased ei olnud aga selle programmiga rahul. Programm oli nende arvates liiga lühike, samuti poldud nõus referendumi ideega. Väideti, et kui me tahame korraldada Eesti riikliku staatuse kindlaksmääramiseks referendumit, siis me nagu ei tunnistaks 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki. Ma ise arvasin, et kui me nõuame isesesivust, siis Kremlist öeldakse, et me ise astusime NSV Liitu vastavalt rahva soovile. Referendumi ideele oleks veidi raskem vastu vaielda. Kakskümmend aastat hiljem viidigi referendum läbi, et Kremli valitsev ladvik saaks põhjendada, miks Balti riigid nõukogude rahvaste vennalikust perest lahku löövad ja Kreml saaks vabaneda ohtlikest teisitimõtlejatest.


Juskevitš, Mätik, Kiirend.

Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) programm

Asuti koostama Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) programmi. Sellega tegeles üheksa inimest, igaüks mingi valdkonna teemal ja alles lõpliku variandi vastuvõtmisel osalesid kõik koos.. Ettevõtmise hingeks ja eestvedajaks oli ukrainlane Artem Juskevitš, kes oli ka NLDL-i üks asutajatest. Kui programm sai valmis, siis sai see kohe tõlgitud vene keelde ja käsipostiga Venemaale toimetatud. Sedasama sai tehtud ka mitmete muude dokumentidega.
Ühelt NLDL-i asutajalt Sergei Soldatovilt oli pärit idee koostada pöördumine ÜRO Peaassambleele, et nõuda Eesti iseseisvuse taastamist. Tunne Kelam kohtus oma mõttekaaslastega mitmel pool, pani nende mõtteid kirja ja koostas lõpliku teksti inglise keeles. Samuti sai koostatud kaaskiri tolleaegsele ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile. Allkirju me alla ei pannud. Mati Kiirendi abiga said memorandumile tehtud templijäljendid. Algul Läänes kardeti, et tegu võib olla KGB provokatsiooniga. ÜRO on küllaltki mõttetu jututuba, aga vaevalt meist keegi sellele organisatsioonile erilisi lootusi pani. Samal ajal oli memorandumil küllaltki suur propagandistlik efekt, eriti väliseestlaste jaoks.
Üritasime ka lätlaste ja leedulastega koostööd teha, aga see ei õnnestunud. Tol ajal võis arusaadavalt asju ajada eeskätt isiklike tutvuste kaudu. Need inimesed, kellega me kontakti saime, olid maksva korra suhtes meiega samal seisukohal, aga sellega ka asi piirdus. Meie mõttekaaslased, kes olid GULAG-ist läbi käinud ja seal aktiivsete opositsionääridega kontakti saanud, olid ses suhtes edukamad.1979. aastal koostati Tartus perekond Nikluste majas Balti Apelli nime all tuntuks saanud dokument, kus olid juba 45 baltlase allkirjad all, enamus neist leedulased. Eestlasi esindas neli: Enn Tarto, Mart Niklus, Erik Udam ja Endel Ratas. Sellele dokumendile tuginedes võttis Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Nii et ka siis kulus rahvusvahelisel organisatsioonil hoovõtuks üle kolme aasta!
Kommunistlik diktatuur luges igasugust mõtteavaldust, mis ei olnud kooskõlas antud momendi ametlike seisukohtadega, eriti ohtlikuks. Tapmine ja röövimine olid kriminaalkoodeksis peatükis „Ohtlikud kuriteod“, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda oli peatükis „Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod“. Samas peatükis olid ka veel sabotaaž ja spionaaaž. KGB poolt koostatud toimikus oli öeldud: „Moskvas ja Leningradis levitati dokumente pealkirjaga „Vene kolonialism Eestis“ ja „Eesti Demokraatliku Liikumise Programm“. Arvestades antud tegevuse erilist ühiskonnaohtlikkust algatas NSVL Ministrite Nõukogu juures olev Riikliku Julgeoleku Komitee kriminaalasaja“.

Läbiotsimine

EDL organiseerijad arreteeriti 1974. aasta detsembris, aga juba hulk aega enne seda olime me julgeoleku kõrgendatud tähelepanu all. Elasin tol ajal Nõmmes väikeses eramajas ja mitmel korral oli näha, et tänaval maja lähedal seisab sõiduauto ja kaks meest istuvad sees. Vahetevahel helises telefon, aga kui toru võtsin, siis ei rääkinud keegi midagi. Tol ajal arvasin, et tegemist on rikkega, aga hiljem tekkis arvamine, et kontrolliti, kas keegi on kodus või võib tulla mitteametlikku läbiotsimist tegema.
Ametliku läbiotsimise ajal 13. detsembril 1974 oli selgelt näha, et kgb-lased ei olnud seal esimest korda. Mõned paberid, nende hulgas ka kolm eksemplari ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, olid kiirköitjas kuuri ja pesuköögi vahelises kahekordses laudseinas saepuru sees. Läbiotsimist juhtiv KGB kapten Uno Ojamaa ronis üles puuriida otsa ja võttis need paberid sealt välja. Näha oli, et ta teadis, kus kohas need on. Oleks ju võinud arvata, et kuskil mujal sama seina sees võib veel midagi olla, aga mujalt ta ei otsinudki. Ju ta siis teadis, et seal rohkem midagi ei ole. Eesti Rahvusrinde programmi käsikiri oli fotoplaatide karbis fotoplaatide all. See karp oli mul peidikus, aga ükskord midagi peidikust tuues olin selle tuppa jätnud. Olin unustanud, et see programm selles karbis on. Kgb-lane võttis karbi lahti, tõstis fotoplaadid välja ja võttis programmi sealt välja. Pärast 14 tundi kestnud läbiotsimist koostati läbiotsimise protokoll ja siis viidi mind Vaksali tänavale arestikambrisse. Sain seal kongikaaslasega veidi juttu ajada ja jäime lõpuks magama. Siis tuldi äratati üles ja viidi Pagari tänavale KGB peakorterisse. Seal ootas mind ees eriti tähtsate asjade vanemuurija major Žukov. Tema ees laual oli minu juurest leitud memorandumi eksemplar. Ta küsis mu käest: „Kust Te selle saite?“.Ma ütlesin, et keeldun vastamast. Seejärel viidi mind Vaksali tänavale tagasi ja järgmisel päeval Patareisse. Ilmselt lootis KGB, et me ära räägime, kes on memorandumi autor. Nad said aga suure pettumuse osaliseks. Me oskasime suud pidada. Soldatov teadis kindlasti, kes on memorandumi autor, kuna ta ise tõlkis selle vene keelde. Ükskord Juskevitši poole minnes ütles ta mulle: „Nii et Teid kaasati ka memorandumi koostamisse“. Ja lisas sõbraliku muigega: „Suur konspiraator“. Eks ma muidugi olin tõesti suur konspiraator, kui ma isegi oma kõige paremale sõbrale ei öelnud, et ma ka osalen memorandumi koostamises. Ise oli ta samasugune konspiraator. Ta kirjutas venekeelse raamatu „Vene kolonialism ja rahvusküsimus“. Mulle ta ütles, et tõlgib seda ukraina keelest. GULAG-is ma küsisin ukrainlaste käest, kas keegi teab midagi sellisest raamatus. Keegi ei teadnud. Pärast Eesti taasiseseisvumist sain S. Soldatovi raamatust teada, et Juskevitš oli ise „Vene kolonialismi“ autor. Tänu sellisele konspiratsioonile, kus igaüks teadis ainult seda, mis tal oma tegevuseks tarvis oli, pääses enamus asjaosalistest kerge ehmatusega.
1975. aasta oktoobris toimus ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess, kus K. Mätik ja S. Soldatov saadeti kuueks, A. Juskevitš ja M. Kiirend viieks aastaks GULAG-i (range režiimiga poliitlaagreisse).
12. novembril 1975 saatis EKP KK sekretär J. Käbin NLKP Keskkomiteele kirja, kus muu hulgas oli öeldud: „Toimus kohtuprotsess isikute grupi üle, kes välismaiste raadiosaadete ja kodanlik-natsionalistlike ning nõukogudevaenulike väljaannetega tutvumise mõjul asusid vaenuliku, nõukogudevastase tegevuse teele./.../ Antud protsessi kokkuvõtete põhjal EKP KK saatis informatsiooni partei linna- ja rajoonikomiteedele, millega tutvustatakse parteiaktiivi. Ühtlasi võetakse tarvitusele abinõud valvsuse tõstmiseks ja poliitkasvatustöö tugevdamiseks vabariigi elanikkonna seas“.


Oleg Tjutrumov ja Sergei Soldatov.

Ettevalmistav töö oli tehtud

Paljude erinevate aktsioonide tulemusel toimus iseseisvuse formaalne taastamine. Sildid said vahetatud, ehkki sisu jäi üldjoontes samaks. Postkommunistliku poliitmütoloogia kohaselt me laulsime endid vabaks. Kui me tõesti üksnes laulmisega oleks vabaks saanud, siis tekib küsimus, miks me juba aastal 1869 vabaks ei saanud, kui toimus esimene Eesti laulupidu. Laulmine oli kahtlemata ka vajalik, aga selleks ajaks, kui toimusid mitmesugused massiüritused, nagu „laulev revolutsioon“ ja Balti kett, oli meie iseseisvus juba ammu rindemeeste ja metsavendade valatud vere ning opositisonääride GULAG-i aastatega kinni makstud. Jäi üle ainult kassatšekk välja kirjutada.
Ehkki infoblokaad oli nõukogude ajal küllaltki põhjalik, said inimesed ka mujal ikka midagi teada. 1951. aasta suvel, pärast keskkooli lõpetamist, olin umbes kaks nädalat Kaasanis Lennutehnilises Koolis. Sai esimest korda Venemaad oma silmaga näha ja nõukogude inimeste mõttelaadiga lähemalt tutvuda. Sinna läksime kaheksakesi, seitsmekesi tulime tagasi. Eksamite ajal elasime telkides ja siis sai lähemalt näha ja kuulda nõukogude inimesi. Üks noormees Venemaalt ütles teisele, et tal oli kavatsus astuda KGB kooli. Teine laitis selle mõtte maha, öeldes: „Ei maksa, võidakse Leetu saata. Seal käib sõda“. Nii et relvavõitlus meile otsekohe vabadust ei toonud, küll aga aitas ta oluliselt kaasa, et me lõpuks ikkagi vabaks saime. Oma panuse andsid kõik aktsioonid, mille eesmärgiks oli Eesti isesesivuse taastamine.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv