|
|
Eesti Demokraatlik Liikumine
Nõukogudevastasest põrandaalusest võitlusest
Eestis
tekst ja fotod:
kalju mätik
|
Kalju Mätik, sünd
16. septembril 1932 Tartus. Põrandaaluste organisatsioonide
Eesti Rahvusrinne (ERR) ja Eesti Demokraatlik Liikumine
(EDL) osavõtja, poliitvang 1974-1980, MRP-AEG ja
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige
1988, ERSP volikogu liige.
|
Kommunismi ja natsionaalsotsialismi
võib lugeda kaksikvendadeks. Neil on ühiseid jooni
märksa rohkem kui erinevusi. Kuid üks oluline erinevus
neil siiski on – natsism oli avalikult kuritegelik, vabadust
ega demokraatiat polnud ei tegelikkuses ega ka paberi peal. Kommunism
seevastu on äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelik
elu oli üldjoontes sarnane eluga natsismi ajal, paberi peal
oli aga kõik suurepärane, kõik vabadused olid
konstitutsiooniga garanteeritud.
Nii et natsismi ideoloogiat
võib võrrelda mürgiga, mille etikeltile on
kirjutatud „Mürk“, kommunistlikku ideoloogiat võib
aga võrrelda mürgiga, mille etiketile on kirjutatud
„Ravim“. Seepärast on ka kommunism nende seas,
kes temaga tegelikkuses pole kokku puutunud, palju populaarsem
kui natsism. See erinevus on aga ka kommunistliku ideoloogia Achilleuse
kannaks.
Kommunism on populaarne eeskätt nendes maades, kus elanikkond
on pikemat aega muust maailmast isoleeritud ja peale kommunistliku
propaganda pole midagi muud näinud ega kuulnud, nagu Venemaa.
Nendes maades, kus rahvas on suhteliselt lühikese ajavahemiku
jooksul üle elanud mitu erinevat riigikorda ja on ka muude
maadega kokku puutunud, nagu Balti riigid, oli kommunism märksa
vähem populaarne.
Vabameelsed ideed levisid ka nendesse maadesse sisse toodud okupatsioonivägedesse.
Tekkisid mitmesugused põrandaalused rühmitused, mille
eesmärgiks oli vabaduse kättevõitmine. Varematel
aegadel olid põrandaalused rühmitused Eestis loodud
üksnes eestlaste poolt ja olid oma tegevuses suhteliselt
isoleeritud. Aga 1969. aastal lõid Narva venelane Sergei
Soldatov (1933 Narvas – 2003 Tallinnas), eesti peretütrega
siin pere rajanud lääneukrainlane Artem Juskevitš
(1931 Volõõnias – 1982 Tallinnas) ja vene põlisest
vürstisoost isaga Oleg-Heldur Tjutrjumov (1921 – 1984
Tallinnas) põrandaaluse organisatsiooni „Nõukogude
Liidu Demokraatlik Liikumine (NLDL)“ – eesmärgiga
koordineerida ja hoogustada nõukogudevastast vabadusvõitlust
kogu Nõukogude Liidus. Isiklike kontaktide kaudu levisid
demokraatlikud ideed ka sõjaväkke. Paldiskis allveelaevnike
õppekeskuses tekkis põrandaalune organisatsioon
„Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liit“,
mille ideoloogiks oli mereväe ohvitser Gennadi Gavrilov.
Opositsiooniliste ideede levik oli valitsevale ladvikule suureks
ohuks.
Teadmine, et ka mitteeestlaste seas leidub aktiivseid opositsionääre,
kes võitlevad vabaduse eest, andis ka eestlastele indu
juurde. 1971. aasta sügisel sain kokku oma vana koolivenna
Arvo Varatoga, kes tutvustas mind mitmete aktiivsete opositsionääridega.
Ta tegi mulle ettepaneku koostada Eesti Rahvusrinde (ERR)
programm, mida ma ka tegin. Lõpliku variandi võtsime
vastu kolmekesi. Kolmandaks oli Artem Juskevitš, kes oli
üks NLDL-i asutajatest. Programmis oli tehtud ettepanek viia
Eestis läbi referendum Eesti riikliku staatuse kindlaksmääramiseks.
Paljud mõttekaaslased ei olnud aga selle programmiga rahul.
Programm oli nende arvates liiga lühike, samuti poldud nõus
referendumi ideega. Väideti, et kui me tahame korraldada
Eesti riikliku staatuse kindlaksmääramiseks referendumit,
siis me nagu ei tunnistaks 1918. aastal loodud Eesti Vabariiki.
Ma ise arvasin, et kui me nõuame isesesivust, siis Kremlist
öeldakse, et me ise astusime NSV Liitu vastavalt rahva soovile.
Referendumi ideele oleks veidi raskem vastu vaielda. Kakskümmend
aastat hiljem viidigi referendum läbi, et Kremli valitsev
ladvik saaks põhjendada, miks Balti riigid nõukogude
rahvaste vennalikust perest lahku löövad ja Kreml saaks
vabaneda ohtlikest teisitimõtlejatest.
|
Juskevitš, Mätik,
Kiirend.
|
Eesti Demokraatliku
Liikumise (EDL) programm
Asuti koostama Eesti
Demokraatliku Liikumise (EDL) programmi. Sellega tegeles üheksa
inimest, igaüks mingi valdkonna teemal ja alles lõpliku
variandi vastuvõtmisel osalesid kõik koos.. Ettevõtmise
hingeks ja eestvedajaks oli ukrainlane Artem Juskevitš, kes
oli ka NLDL-i üks asutajatest. Kui programm sai valmis, siis
sai see kohe tõlgitud vene keelde ja käsipostiga Venemaale
toimetatud. Sedasama sai tehtud ka mitmete muude dokumentidega.
Ühelt NLDL-i asutajalt Sergei Soldatovilt oli pärit
idee koostada pöördumine ÜRO Peaassambleele,
et nõuda Eesti iseseisvuse taastamist. Tunne Kelam kohtus
oma mõttekaaslastega mitmel pool, pani nende mõtteid
kirja ja koostas lõpliku teksti inglise keeles. Samuti
sai koostatud kaaskiri tolleaegsele ÜRO peasekretärile
Kurt Waldheimile. Allkirju me alla ei pannud. Mati Kiirendi abiga
said memorandumile tehtud templijäljendid. Algul Läänes
kardeti, et tegu võib olla KGB provokatsiooniga. ÜRO
on küllaltki mõttetu jututuba, aga vaevalt meist keegi
sellele organisatsioonile erilisi lootusi pani. Samal ajal oli
memorandumil küllaltki suur propagandistlik efekt, eriti
väliseestlaste jaoks.
Üritasime ka lätlaste ja leedulastega koostööd
teha, aga see ei õnnestunud. Tol ajal võis arusaadavalt
asju ajada eeskätt isiklike tutvuste kaudu. Need inimesed,
kellega me kontakti saime, olid maksva korra suhtes meiega samal
seisukohal, aga sellega ka asi piirdus. Meie mõttekaaslased,
kes olid GULAG-ist läbi käinud ja seal aktiivsete opositsionääridega
kontakti saanud, olid ses suhtes edukamad.1979. aastal koostati
Tartus perekond Nikluste majas Balti Apelli nime all tuntuks
saanud dokument, kus olid juba 45 baltlase allkirjad all, enamus
neist leedulased. Eestlasi esindas neli: Enn Tarto, Mart Niklus,
Erik Udam ja Endel Ratas. Sellele dokumendile tuginedes võttis
Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata
Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile.
Nii et ka siis kulus rahvusvahelisel organisatsioonil hoovõtuks
üle kolme aasta!
Kommunistlik diktatuur luges igasugust mõtteavaldust, mis
ei olnud kooskõlas antud momendi ametlike seisukohtadega,
eriti ohtlikuks. Tapmine ja röövimine olid kriminaalkoodeksis
peatükis „Ohtlikud kuriteod“, nõukogudevastane
agitatsioon ja propaganda oli peatükis „Eriti ohtlikud
riiklikud kuriteod“. Samas peatükis olid ka veel sabotaaž
ja spionaaaž. KGB poolt koostatud toimikus oli öeldud:
„Moskvas ja Leningradis levitati dokumente pealkirjaga „Vene
kolonialism Eestis“ ja „Eesti Demokraatliku Liikumise
Programm“. Arvestades antud tegevuse erilist ühiskonnaohtlikkust
algatas NSVL Ministrite Nõukogu juures olev Riikliku Julgeoleku
Komitee kriminaalasaja“.
Läbiotsimine
EDL organiseerijad arreteeriti
1974. aasta detsembris, aga juba hulk aega enne seda olime me
julgeoleku kõrgendatud tähelepanu all. Elasin tol
ajal Nõmmes väikeses eramajas ja mitmel korral oli
näha, et tänaval maja lähedal seisab sõiduauto
ja kaks meest istuvad sees. Vahetevahel helises telefon, aga kui
toru võtsin, siis ei rääkinud keegi midagi. Tol
ajal arvasin, et tegemist on rikkega, aga hiljem tekkis arvamine,
et kontrolliti, kas keegi on kodus või võib tulla
mitteametlikku läbiotsimist tegema.
Ametliku läbiotsimise ajal 13. detsembril 1974 oli selgelt
näha, et kgb-lased ei olnud seal esimest korda. Mõned
paberid, nende hulgas ka kolm eksemplari ÜRO Peaassambleele
adresseeritud memorandumit, olid kiirköitjas kuuri ja pesuköögi
vahelises kahekordses laudseinas saepuru sees. Läbiotsimist
juhtiv KGB kapten Uno Ojamaa ronis üles puuriida otsa ja
võttis need paberid sealt välja. Näha oli, et
ta teadis, kus kohas need on. Oleks ju võinud arvata, et
kuskil mujal sama seina sees võib veel midagi olla, aga
mujalt ta ei otsinudki. Ju ta siis teadis, et seal rohkem midagi
ei ole. Eesti Rahvusrinde programmi käsikiri oli fotoplaatide
karbis fotoplaatide all. See karp oli mul peidikus, aga ükskord
midagi peidikust tuues olin selle tuppa jätnud. Olin unustanud,
et see programm selles karbis on. Kgb-lane võttis karbi
lahti, tõstis fotoplaadid välja ja võttis programmi
sealt välja. Pärast 14 tundi kestnud läbiotsimist
koostati läbiotsimise protokoll ja siis viidi mind Vaksali
tänavale arestikambrisse. Sain seal kongikaaslasega veidi
juttu ajada ja jäime lõpuks magama. Siis tuldi äratati
üles ja viidi Pagari tänavale KGB peakorterisse. Seal
ootas mind ees eriti tähtsate asjade vanemuurija major Žukov.
Tema ees laual oli minu juurest leitud memorandumi eksemplar.
Ta küsis mu käest: „Kust Te selle saite?“.Ma
ütlesin, et keeldun vastamast. Seejärel viidi mind Vaksali
tänavale tagasi ja järgmisel päeval Patareisse.
Ilmselt lootis KGB, et me ära räägime, kes on memorandumi
autor. Nad said aga suure pettumuse osaliseks. Me oskasime suud
pidada. Soldatov teadis kindlasti, kes on memorandumi autor, kuna
ta ise tõlkis selle vene keelde. Ükskord Juskevitši
poole minnes ütles ta mulle: „Nii et Teid kaasati ka
memorandumi koostamisse“. Ja lisas sõbraliku muigega:
„Suur konspiraator“. Eks ma muidugi olin tõesti
suur konspiraator, kui ma isegi oma kõige paremale sõbrale
ei öelnud, et ma ka osalen memorandumi koostamises. Ise oli
ta samasugune konspiraator. Ta kirjutas venekeelse raamatu „Vene
kolonialism ja rahvusküsimus“. Mulle ta ütles,
et tõlgib seda ukraina keelest. GULAG-is ma küsisin
ukrainlaste käest, kas keegi teab midagi sellisest raamatus.
Keegi ei teadnud. Pärast Eesti taasiseseisvumist sain S.
Soldatovi raamatust teada, et Juskevitš oli ise „Vene
kolonialismi“ autor. Tänu sellisele konspiratsioonile,
kus igaüks teadis ainult seda, mis tal oma tegevuseks tarvis
oli, pääses enamus asjaosalistest kerge ehmatusega.
1975. aasta oktoobris toimus ENSV Ülemkohtus kohtuprotsess,
kus K. Mätik ja S. Soldatov saadeti kuueks, A. Juskevitš
ja M. Kiirend viieks aastaks GULAG-i (range režiimiga poliitlaagreisse).
12. novembril 1975 saatis EKP KK sekretär J. Käbin NLKP
Keskkomiteele kirja, kus muu hulgas oli öeldud: „Toimus
kohtuprotsess isikute grupi üle, kes välismaiste raadiosaadete
ja kodanlik-natsionalistlike ning nõukogudevaenulike väljaannetega
tutvumise mõjul asusid vaenuliku, nõukogudevastase
tegevuse teele./.../ Antud protsessi kokkuvõtete põhjal
EKP KK saatis informatsiooni partei linna- ja rajoonikomiteedele,
millega tutvustatakse parteiaktiivi. Ühtlasi võetakse
tarvitusele abinõud valvsuse tõstmiseks ja poliitkasvatustöö
tugevdamiseks vabariigi elanikkonna seas“.
|
Oleg Tjutrumov ja Sergei Soldatov.
|
Ettevalmistav
töö oli tehtud
Paljude erinevate aktsioonide
tulemusel toimus iseseisvuse formaalne taastamine. Sildid said
vahetatud, ehkki sisu jäi üldjoontes samaks. Postkommunistliku
poliitmütoloogia kohaselt me laulsime endid vabaks. Kui me
tõesti üksnes laulmisega oleks vabaks saanud, siis
tekib küsimus, miks me juba aastal 1869 vabaks ei saanud,
kui toimus esimene Eesti laulupidu. Laulmine oli kahtlemata ka
vajalik, aga selleks ajaks, kui toimusid mitmesugused massiüritused,
nagu „laulev revolutsioon“ ja Balti kett, oli meie iseseisvus
juba ammu rindemeeste ja metsavendade valatud vere ning opositisonääride
GULAG-i aastatega kinni makstud. Jäi üle ainult kassatšekk
välja kirjutada.
Ehkki infoblokaad oli nõukogude ajal küllaltki põhjalik,
said inimesed ka mujal ikka midagi teada. 1951. aasta suvel, pärast
keskkooli lõpetamist, olin umbes kaks nädalat Kaasanis
Lennutehnilises Koolis. Sai esimest korda Venemaad oma silmaga
näha ja nõukogude inimeste mõttelaadiga lähemalt
tutvuda. Sinna läksime kaheksakesi, seitsmekesi tulime tagasi.
Eksamite ajal elasime telkides ja siis sai lähemalt näha
ja kuulda nõukogude inimesi. Üks noormees Venemaalt
ütles teisele, et tal oli kavatsus astuda KGB kooli. Teine
laitis selle mõtte maha, öeldes: „Ei maksa, võidakse
Leetu saata. Seal käib sõda“. Nii et relvavõitlus
meile otsekohe vabadust ei toonud, küll aga aitas ta oluliselt
kaasa, et me lõpuks ikkagi vabaks saime. Oma panuse andsid
kõik aktsioonid, mille eesmärgiks oli Eesti isesesivuse
taastamine.
|
|
|
