Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 


Rein Sepp – kodus ja võõrsil

tekst: Ott Kurs, Heiki Vaibla


Rein Sepp 1993. aastal oma kodutalus.
Foto: Väino Meresmaa

Perekonnanimi Sepp on Eestis väga levinud, kuid kõik Sepad pole omavahel üldsegi suguluses. Samasse suguvõssa kuulub aga kaks Eesti 20. sajandi teadus- ja kultuurilukku läinud inimest: Tartu ülikooli ajalooprofessor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige Hendrik Sepp (1888–1943) ning kirjanik, filosoof ja tõlkija Rein Sepp (1921–1995). Hendrik Sepp on Rein Sepa lell, niisiis isa vend. Järgnevas on käsitletud lühidalt Rein Sepa elu ja tegevust ning tema sidemeid kahe kohaga väljaspool Eestit.

Elust ja loomingust

Rein Sepp sündis 23. aprillil 1921 Tartus advokaat Juhan Sepa peres. Ema suri sünnitamisel ja poiss kasvas sugulaste hoole all Tartus ja Lätis Ipikul, kus isa ja lelled pidasid suurt Vingali (läti keeles Vingai) talu. Aastail 1929–1940 õppis Rein Sepp Hugo Treffneri gümnaasiumis ning seejärel ülikooli filosoofiateaduskonnas germaani filoloogiat ja bibliograafiat. Ta astus korp! Sakala liikmeks. Aastail 1942–1943 oli Rein Sepp tegev ajalehe Eesti Sõna juures. Järgnes mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Algul oli ta staabikirjutaja Elvas, siis sõjakirjasaatja Narvas ja mujal. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus ta Läänemaale, kus varjas ennast Nõukogude annektsioonivõimu eest kuni amnestiani. Aastail 1946–1949 oli ta raamatupidaja ja brigadir Saida sovhoosis Harjumaal. Pärast vahistamist 1949. a oli ta poliitvang Tallinnas, Leningradis ja Vorkutas. Vabanedes asus ta alguses elama Läänemaale Ristile, seejärel elas Pärnumaal Kergus ning alates 1971. aastast Läti Valmiera rajooni Ipii, eesti keeles Ipiku külas. Jaanuaris 1995 jõudis seal lõpule ka Rein Sepa elu.
Rein Sepp hakkas oma kirjatöid avaldama juba 1938. aastal. Esialgu trükiti need ära kooliajakirjas Miilang. Pärast vangilaagrist vabanemist ilmus tal 1960. aastal Loomingu Raamatukogus novell Viimne üksiklane. Paari aasta pärast lavastati tema fantastika valdkonda kuuluv kuuldemäng Gaia peab startima. 1969. aastal tuli tal välja kogumik Pilk nähtamatusse. Eriti suure kultuurilise väärtusega on aga tema tõlketööd, eelkõige vanade germaani eeposte eestindamised. Üksteise järel jõudsid meie lugejateni Vanem Edda (1970), Nibelungide laul (1977), Wolfram von Eschenbachi Parzival (1989), Beowulf (1990), Noorem Edda (1991) ning Anglosaksi kroonikad ja poeemid (1992). Nibelungide laulu eestindamise eest sai ta 1978. a Juhan Smuuli preemia. Veel on ta tõlkinud Schilleri luuletusi ja ballaade, Goethe luulet ning Stefan Zweigi romaani Maria Stuart. Rein Sepp jõudis tõlkida hulga teoseid ka hollandi ja inglise keelest. Viimaste hulka kuulub ka Shakespeare’i komöödia Asjatu armuvaev (1963).

Ipiku ja Eesti

Sepad olid pärit Saarde kihelkonna lõunaosast, Pati valla Kolmearakste külast. Väike Pati vald oli olemas kuni 1938. aastani, mil selle põhiosa liideti Saarde ning läänepoolne serv Tali vallaga.
Kuid eestlasi on alati elanud ka lõunapoolses Volmari ehk Valmiera maakonnas. Suvel 1919 võeti selle Öpiku (läti keeles Ipii), Laatre (Mõisaküla), Araveste (Arakste), Metsküla (Lode) ja Heinaste (Ainaži) vald Eesti koosseisu, kuid vastavalt 1920. aasta Eesti-Läti piirikonventsioonile jäi neist Eestile vaid Laatre; Ipii, Arakste, Lode ja Ainaži lülitati Läti koosseisu. Tekkisid omamoodi piirisopistused: Eesti Laatre valda ääristasid läänes ja idas Läti vallad, vastavalt Ipii ja Arakste. Läti poolele jäänud eestlased said loomulikult kodupaikades edasi elada ja oma talusid pidada. Sinna, oma lapsepõlvemaale, Vingali talust otsejoones 2,5 kilomeetrit kagu poole, ostiski vabakutseliseks kirjanikuks ja tõlkijaks hakanud Rein Sepp endale Vanema Edda tõlkehonorari eest Egliteesi (läti keeles Egltes) talu. Seal, kuuskedega ümbritsetud talumajas jõudis lõpule ka tema elutee. Ta on maetud oma õunapuuaeda.


Rein Sepp töökabinetis kirjutusmasina taga.
Foto / ETV 1988

* * *

Heiki Vaibla mäletused Rein Sepast

Vorkutas

Rein Sepaga – nagu mitmete teistegi tähelepanuväärsete inimeste ja hilisemate eluaegsete sõpradega – sain tuttavaks hilissügisel 1951 Vorkutas kivisöekaevanduse nr 40 juures asuvas range režiimiga poliitvangide laagris. Rein oli sinna viidud juba 1949. aastal ning töötas maa all kaevanduskäikude läbindajate brigaadis.
Kohe alguses me ei kohtunudki, sest tema elas kaevurite barakis, mina pärast karantiini aga „maapealsete“ omas. Ega laagris saanudki alati aru, kes on kes, sest välimuselt olid kõik üksteisega sarnased, hallides vammustes tööorjad. Olles kuulnud, et hiljutise tapiga oli laagrisse saabunud Eesti poisse, tuli ta ühel päeval naerusui vaatama ja end tutvustama. Rein oli kõhn, füüsiliselt mitte eriti tugev, veidi omapärase olemise ja rääkimisega mees, kes jättis aga kohe sümpaatse ja huvitava inimese mulje. Tuli välja, et olime isegi koolivennad. Minust ligi 10 aastat vanemana oli ta lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi juba 1940. aastal, mina aga õppisin selle kooli 5. ja 6. klassis aastatel 1943–1945, kuni Vene okupatsioonivõimud nimetasid selle Tartu 1. Keskkooliks. Me mõlemad olime seal võõrkeeltena õppinud saksa ja ladina keelt.
Tollest hetkest alates kohtusime ikka ja jälle. Saanud teada, et ta valdab vabalt ka inglise keelt, hakkasin tema õhutusel ja juhendamisel innustunult seda keelt õppima. Rein oli väga hea õpetaja. Tänu temale võisin pooleteise aasta pärast lugeda juba ”Martin Edenit” (raamat on praegugi alles) ning hiljem Tartu ülikooli astudes valida võõrkeeleks inglise keele.
Tol ajal töötasin mõnda aega laagri katlamajas, kus öövahetustes olles jäi vaba aega õppimiseks. Katlamajast kujunes tollal mitme noorema eestlase kokkusaamise koht, kus sageli käis ka Rein Sepp. Keetsime sütel kodust saadetud viljakohvi või teed ja sõime ühiselt midagi, kui seda oli. Kohvile eelistas Rein ülikanget musta teed, ikka terve pakk (25g) kahe plekk-kruusi peale. Rein selgitas, et vajab seda mõttetöö ergutamiseks, sest ta tavatses õhtuti kaua üleval olla, sest siis oli barakis vaiksem. Tavaliselt riimis ta siis mõnd luuletust või mõtiskles süvenenult millegi üle. Tema luuletused olid enamasti väga omapärase mõttelennuga ja looduskesksed. Mõnikord luges ta neid mulle ette.
Hruštšovi sula ajal vabakäigus olles ehitasime kuuekesi kaevanduse asulasse barakkelamu, kus igale meist oli väike tuba. Samal ajal ”kondas”(tema enda sõnul) Rein ringi mööda Vorkutad, et kohtuda teiste eestlastega. Kui ma 1956. aastal ennetähtaegselt – veidi aega enne Reinu – vabanesin, jätsin oma toa temale.

Tagasi kodumaal

Vorkutast sõitsin kohe koju Tartusse, vineerkohvris kaasas vaid raamat ”Martin Eden”, mõned isiklikud asjad ja tindipliiatsiga kirjutatud paar Rein Sepa luuletust, mis ta enne lahkumist mulle oli kinkinud. Varsti oli ka Rein vaba. Alguses elas ta Ristil, siis Kergul. Ta käis sageli meil Tartu Väikese Kaare tänaval külas ning mõnikord ka ööbis meil. Tol ajal mõlkus tal meeles peamiselt ”Vanem Edda”. Kui ta hoogu sattus, võis ta kaua ja üksikasjalikult rääkida Odinist, Thorist ja teistest muistse Põhjala jumalatest. Ka Eestis olid kange tee ja Rein Sepp ikka veel lahutamatud...

Ipikus

Kui Rein Sepp 1970. aastate algul Lätimaale oma armastatud Egliteesi tallu lõpuks pidama jäi, käisime abikaasa Heljuga tal seal mõnel korral külas, ööbides kord ka tema kõrvalhoone lakas. Seal tutvusime lähemalt tema eluolu ja töötoaga ning tema sümpaatse abikaasaga. Kahjuks jäid hilisemad kontaktid harvaks. Vahetasime vaid mõne kirja. Võib-olla oli põhjuseks minu Tallinna ja tema Lätti kolimine. 1970. aastate lõpus tundsin ma temast puudust ning siis, 1979. aasta lõpu paiku, palus ta mul saata paki kirjapaberit. Seda ma tegingi. Arvatavasti viitasin selle saatmisel harvaks jäänud kohtumistele. 9. jaanuaril 1980 tuli temalt vastus, milles oli muuhulgas: ”Manalas me kindlapeale kord trehvame, seal pole kahelda siia ega sinna, Heljul pruugib vaid seesuguseid asjaolusid silmas pidades tõrvik valmis panna – et teed puha nii sirgena ei tunduks, mida nad tegelikult on, ja seinad eemalduksid inimkäte haardest, et selle maailma kõigile alasti seintele jääks nende mõte, mis ka saaksid end üles ajada ja üleval hoida igavikust igavikuni.”
Selline mõttelend oli Rein Sepale väga omane. Olin alati imetlenud tema ääretut fantaasiarikkust, laiahaardelisust ja müstilisust, olgu siis kõnes, kirjades või luules, vangistuses või vabaduses. 1990. aastate alguses me siiski veel paaril korral kohtusime.
Ta oli ustav ja hea kaaslane laagris ja hea sõber vabaduses, alati optimistlik ja rõõmsameelne ning oma loometöösse jäägitult andunud. Kui ta 25. jaanuril 1995 meie seast lahkus, jättis ta meile maha oma suurepärase tõlke- ja luuleloomingu.

* * *

Pühendatud oma kallile naisele sünnipäevaks..

Veel enne kui linnud ja päikesed
laulma ja põlema loodi,
veel enne kui tähtedelt väikesed
ämblikud maa peale toodi,
enne veel, enne veel
kui jõel süttis surnulaevu,
veel tuhandeid kevadeid enne
jõid järvede rõõmu ja raevu.
Nüüd oled mu ümber
ja minu sees,
tuikad kui rabasaare
kivises südames.
Tasa, tasa lõritab üleval;
me uinume vikerkaare
ja lageda taeva all.
                               
23.06.1955
ilmunud Looming 1998, 1


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv