|
|
Rein Sepp – kodus ja
võõrsil
tekst: Ott Kurs,
Heiki Vaibla
|
Rein Sepp 1993. aastal oma kodutalus.
Foto: Väino Meresmaa
|
Perekonnanimi Sepp
on Eestis väga levinud, kuid kõik Sepad pole omavahel
üldsegi suguluses. Samasse suguvõssa kuulub aga kaks
Eesti 20. sajandi teadus- ja kultuurilukku läinud inimest:
Tartu ülikooli ajalooprofessor ja Eesti Teaduste Akadeemia
liige Hendrik Sepp (1888–1943) ning kirjanik, filosoof ja
tõlkija Rein Sepp (1921–1995). Hendrik Sepp on Rein
Sepa lell, niisiis isa vend. Järgnevas on käsitletud
lühidalt Rein Sepa elu ja tegevust ning tema sidemeid kahe
kohaga väljaspool Eestit.
Elust ja
loomingust
Rein Sepp sündis
23. aprillil 1921 Tartus advokaat Juhan Sepa peres. Ema suri sünnitamisel
ja poiss kasvas sugulaste hoole all Tartus ja Lätis Ipikul,
kus isa ja lelled pidasid suurt Vingali (läti keeles Vingai)
talu. Aastail 1929–1940 õppis Rein Sepp Hugo Treffneri
gümnaasiumis ning seejärel ülikooli filosoofiateaduskonnas
germaani filoloogiat ja bibliograafiat. Ta astus korp! Sakala
liikmeks. Aastail 1942–1943 oli Rein Sepp tegev ajalehe Eesti
Sõna juures. Järgnes mobilisatsioon Saksa sõjaväkke.
Algul oli ta staabikirjutaja Elvas, siis sõjakirjasaatja
Narvas ja mujal. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega,
sattus ta Läänemaale, kus varjas ennast Nõukogude
annektsioonivõimu eest kuni amnestiani. Aastail 1946–1949
oli ta raamatupidaja ja brigadir Saida sovhoosis Harjumaal. Pärast
vahistamist 1949. a oli ta poliitvang Tallinnas, Leningradis ja
Vorkutas. Vabanedes asus ta alguses elama Läänemaale
Ristile, seejärel elas Pärnumaal Kergus ning alates
1971. aastast Läti Valmiera rajooni Ipii, eesti keeles Ipiku
külas. Jaanuaris 1995 jõudis seal lõpule ka
Rein Sepa elu.
Rein Sepp hakkas oma kirjatöid avaldama juba 1938. aastal.
Esialgu trükiti need ära kooliajakirjas Miilang. Pärast
vangilaagrist vabanemist ilmus tal 1960. aastal Loomingu Raamatukogus
novell Viimne üksiklane. Paari aasta pärast lavastati
tema fantastika valdkonda kuuluv kuuldemäng Gaia peab startima.
1969. aastal tuli tal välja kogumik Pilk nähtamatusse.
Eriti suure kultuurilise väärtusega on aga tema tõlketööd,
eelkõige vanade germaani eeposte eestindamised. Üksteise
järel jõudsid meie lugejateni Vanem Edda (1970), Nibelungide
laul (1977), Wolfram von Eschenbachi Parzival (1989), Beowulf
(1990), Noorem Edda (1991) ning Anglosaksi kroonikad ja poeemid
(1992). Nibelungide laulu eestindamise eest sai ta 1978. a Juhan
Smuuli preemia. Veel on ta tõlkinud Schilleri luuletusi
ja ballaade, Goethe luulet ning Stefan Zweigi romaani Maria Stuart.
Rein Sepp jõudis tõlkida hulga teoseid ka hollandi
ja inglise keelest. Viimaste hulka kuulub ka Shakespeare’i
komöödia Asjatu armuvaev (1963).
Ipiku ja
Eesti
Sepad olid pärit
Saarde kihelkonna lõunaosast, Pati valla Kolmearakste külast.
Väike Pati vald oli olemas kuni 1938. aastani, mil selle
põhiosa liideti Saarde ning läänepoolne serv
Tali vallaga.
Kuid eestlasi on alati elanud ka lõunapoolses Volmari ehk
Valmiera maakonnas. Suvel 1919 võeti selle Öpiku (läti
keeles Ipii), Laatre (Mõisaküla), Araveste (Arakste),
Metsküla (Lode) ja Heinaste (Ainaži) vald Eesti koosseisu,
kuid vastavalt 1920. aasta Eesti-Läti piirikonventsioonile
jäi neist Eestile vaid Laatre; Ipii, Arakste, Lode ja Ainaži
lülitati Läti koosseisu. Tekkisid omamoodi piirisopistused:
Eesti Laatre valda ääristasid läänes ja idas
Läti vallad, vastavalt Ipii ja Arakste. Läti poolele
jäänud eestlased said loomulikult kodupaikades edasi
elada ja oma talusid pidada. Sinna, oma lapsepõlvemaale,
Vingali talust otsejoones 2,5 kilomeetrit kagu poole, ostiski
vabakutseliseks kirjanikuks ja tõlkijaks hakanud Rein Sepp
endale Vanema Edda tõlkehonorari eest Egliteesi (läti
keeles Egltes) talu. Seal, kuuskedega ümbritsetud talumajas
jõudis lõpule ka tema elutee. Ta on maetud oma õunapuuaeda.
|
Rein Sepp töökabinetis kirjutusmasina taga.
Foto / ETV 1988
|
* * *
Heiki Vaibla mäletused Rein Sepast
Vorkutas
Rein Sepaga – nagu
mitmete teistegi tähelepanuväärsete inimeste ja
hilisemate eluaegsete sõpradega – sain tuttavaks hilissügisel
1951 Vorkutas kivisöekaevanduse nr 40 juures asuvas range
režiimiga poliitvangide laagris. Rein oli sinna viidud juba
1949. aastal ning töötas maa all kaevanduskäikude
läbindajate brigaadis.
Kohe alguses me ei kohtunudki, sest tema elas kaevurite barakis,
mina pärast karantiini aga „maapealsete“ omas.
Ega laagris saanudki alati aru, kes on kes, sest välimuselt
olid kõik üksteisega sarnased, hallides vammustes
tööorjad. Olles kuulnud, et hiljutise tapiga oli laagrisse
saabunud Eesti poisse, tuli ta ühel päeval naerusui
vaatama ja end tutvustama. Rein oli kõhn, füüsiliselt
mitte eriti tugev, veidi omapärase olemise ja rääkimisega
mees, kes jättis aga kohe sümpaatse ja huvitava inimese
mulje. Tuli välja, et olime isegi koolivennad. Minust ligi
10 aastat vanemana oli ta lõpetanud Hugo Treffneri gümnaasiumi
juba 1940. aastal, mina aga õppisin selle kooli 5. ja 6.
klassis aastatel 1943–1945, kuni Vene okupatsioonivõimud
nimetasid selle Tartu 1. Keskkooliks. Me mõlemad olime
seal võõrkeeltena õppinud saksa ja ladina
keelt.
Tollest hetkest alates kohtusime ikka ja jälle. Saanud teada,
et ta valdab vabalt ka inglise keelt, hakkasin tema õhutusel
ja juhendamisel innustunult seda keelt õppima. Rein oli
väga hea õpetaja. Tänu temale võisin pooleteise
aasta pärast lugeda juba ”Martin Edenit” (raamat
on praegugi alles) ning hiljem Tartu ülikooli astudes valida
võõrkeeleks inglise keele.
Tol ajal töötasin mõnda aega laagri katlamajas,
kus öövahetustes olles jäi vaba aega õppimiseks.
Katlamajast kujunes tollal mitme noorema eestlase kokkusaamise
koht, kus sageli käis ka Rein Sepp. Keetsime sütel kodust
saadetud viljakohvi või teed ja sõime ühiselt
midagi, kui seda oli. Kohvile eelistas Rein ülikanget musta
teed, ikka terve pakk (25g) kahe plekk-kruusi peale. Rein selgitas,
et vajab seda mõttetöö ergutamiseks, sest ta
tavatses õhtuti kaua üleval olla, sest siis oli barakis
vaiksem. Tavaliselt riimis ta siis mõnd luuletust või
mõtiskles süvenenult millegi üle. Tema luuletused
olid enamasti väga omapärase mõttelennuga ja
looduskesksed. Mõnikord luges ta neid mulle ette.
Hruštšovi sula ajal vabakäigus olles ehitasime
kuuekesi kaevanduse asulasse barakkelamu, kus igale meist oli
väike tuba. Samal ajal ”kondas”(tema enda sõnul)
Rein ringi mööda Vorkutad, et kohtuda teiste eestlastega.
Kui ma 1956. aastal ennetähtaegselt – veidi aega enne
Reinu – vabanesin, jätsin oma toa temale.
Tagasi kodumaal
Vorkutast sõitsin
kohe koju Tartusse, vineerkohvris kaasas vaid raamat ”Martin
Eden”, mõned isiklikud asjad ja tindipliiatsiga kirjutatud
paar Rein Sepa luuletust, mis ta enne lahkumist mulle oli kinkinud.
Varsti oli ka Rein vaba. Alguses elas ta Ristil, siis Kergul.
Ta käis sageli meil Tartu Väikese Kaare tänaval
külas ning mõnikord ka ööbis meil. Tol ajal
mõlkus tal meeles peamiselt ”Vanem Edda”. Kui
ta hoogu sattus, võis ta kaua ja üksikasjalikult rääkida
Odinist, Thorist ja teistest muistse Põhjala jumalatest.
Ka Eestis olid kange tee ja Rein Sepp ikka veel lahutamatud...
Ipikus
Kui Rein Sepp 1970.
aastate algul Lätimaale oma armastatud Egliteesi tallu lõpuks
pidama jäi, käisime abikaasa Heljuga tal seal mõnel
korral külas, ööbides kord ka tema kõrvalhoone
lakas. Seal tutvusime lähemalt tema eluolu ja töötoaga
ning tema sümpaatse abikaasaga. Kahjuks jäid hilisemad
kontaktid harvaks. Vahetasime vaid mõne kirja. Võib-olla
oli põhjuseks minu Tallinna ja tema Lätti kolimine.
1970. aastate lõpus tundsin ma temast puudust ning siis,
1979. aasta lõpu paiku, palus ta mul saata paki kirjapaberit.
Seda ma tegingi. Arvatavasti viitasin selle saatmisel harvaks
jäänud kohtumistele. 9. jaanuaril 1980 tuli temalt vastus,
milles oli muuhulgas: ”Manalas me kindlapeale kord trehvame,
seal pole kahelda siia ega sinna, Heljul pruugib vaid seesuguseid
asjaolusid silmas pidades tõrvik valmis panna – et
teed puha nii sirgena ei tunduks, mida nad tegelikult on, ja seinad
eemalduksid inimkäte haardest, et selle maailma kõigile
alasti seintele jääks nende mõte, mis ka saaksid
end üles ajada ja üleval hoida igavikust igavikuni.”
Selline mõttelend oli Rein Sepale väga omane. Olin
alati imetlenud tema ääretut fantaasiarikkust, laiahaardelisust
ja müstilisust, olgu siis kõnes, kirjades või
luules, vangistuses või vabaduses. 1990. aastate alguses
me siiski veel paaril korral kohtusime.
Ta oli ustav ja hea kaaslane laagris ja hea sõber vabaduses,
alati optimistlik ja rõõmsameelne ning oma loometöösse
jäägitult andunud. Kui ta 25. jaanuril 1995 meie seast
lahkus, jättis ta meile maha oma suurepärase tõlke-
ja luuleloomingu.
* * *
Pühendatud oma kallile naisele
sünnipäevaks..
Veel enne kui linnud ja päikesed
laulma ja põlema loodi,
veel enne kui tähtedelt väikesed
ämblikud maa peale toodi,
enne veel, enne veel
kui jõel süttis surnulaevu,
veel tuhandeid kevadeid enne
jõid järvede rõõmu ja raevu.
Nüüd oled mu ümber
ja minu sees,
tuikad kui rabasaare
kivises südames.
Tasa, tasa lõritab üleval;
me uinume vikerkaare
ja lageda taeva all.
23.06.1955
ilmunud Looming 1998, 1
|
|
|
