|
|
Hinnang M. Jakobsoni rahvusvahelise
komisjoni raportile
|
Nõukogude
okupatsioon 1940—1941
Saksa okupatsioon
1941—1944
Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni liikmed: Minister
Max Jakobson, esimees, Uffe Ellemann-Jensen, Paul Goble,
Nicholas Lane, Peter Reddaway, Arseni Roginski ja vabahärra
Wolfgang von Stetten.
Komisjon nendib: Meie uurimistöö on näidanud,
et valdav enamik hävituspataljonide liikmetest olid
etnilised eestlased, nagu ka suur hulk nende vastu võidelnud
„metsavendadest“ ja Omakaitse liikmetest. Ilmselgelt
on põhjust uskuda, et Saksamaa sissetungi esimese
etapi ajal tekkinud segaduses panid kuritegusid toime
mõlemad konfliktipooled ning süütuid
tsiviilisikuid tapeti tahtlikult. Sellesse kategooriasse
kuuluvad väga paljud „kahtlusalused“, kelle
vastu korraldas haaranguid Omakaitse, ning suur hulk Nõukogude
hävituspataljonide poolt tapetud inimesi.
(Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportid: Nõukogude
okupatsioon 1940–1941; Saksa okupatsioon 1941–1944
/Haridus- ja Teadusministeerium, Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Eesti Sihtasutus, Trt, 2005, lk. 22. Edaspidi
Komisjon ja Komisjoni raportid)
|
tekst: Herbert Lindmäe
emeriitprofessor, Tartu Ülikool
Tuleb tunnistada, et Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni raportid on käsitletud
seikades kergekäeliselt kokku pandud ja selleks tehtud kulutused
(kui palju läksid maksma sellesisulised uuringud) on tehtud
tulutult. Vead ja puudused komisjoni töö tulemustes
seletuvad sellega, et komisjonil ei olnud kokkuvõtete tegemisel
võimalik toetuda oma rahvusmälule — rahvuslikule
ajaloomälule.
Siinkohal tuleks küll komisjonilt pärida,
millistele materjalidele toetub väide „valdav enamik
hävituspataljonide liikmetest olid etnilised eestlased“
ning kas ja milliste arhiivimaterjalide läbitöötamisele
taoline väide rajaneb. Arusaamatuks jääb lause
teine pool: nagu ka suur hulk nende vastu võidelnud
„metsavendadest“ ja Omakaitse liikmeest“ olid
etnilised eestlased. Senini on Eestis teatud, et metsavennad nagu
Omakaitse liikmedki olid eestlased, sest ega ometi sakslased või
venelased Eesti metsades metsavendadena võidelnud või
Omakaitsesse kuulunud. Millise uurimistöö pinnalt
selline järeldus tehti ja millist uurimistööd selliseks
tõdemuseks oli vaja teha, jääb arusaamatuks.
Selle tõdemuse puhul on naeruväärne kõnelda
uurimistööst.
Ei teata või ei ole tahetud teada, et hävituspataljonide
juhtkonnast Eestis olid 90% muulased. Et hävituspataljonides
oli suur venelaste osakaal — pataljoniülem, samuti kõik
roodu- ja rühmakomandörid, samuti suur osa poliitjuhtidest
ehk komissaridest ja isegi osa jaokomandöridest olid arhiivis
säilinud nimekirjade järgi venelased. Samuti oli suur
venelaste osakaal ka reakoosseisu hulgas (näiteks Tallinna
Töölispolk). Seda kinnitavad ka maakondades tegutsenud
hävituspataljonide juhtkonna koosseisu ja rühmanimekirjade
analüüs. (Hävituspataljonid. Maa Sõna, 3.
august1943; H. Lindmäe. Suvesõda Järvamaal 1941.
Suvesõda VI. Greif, 2010, lk. 196) Nii käis hävituspataljonide
sõdimine Eesti bandiitidega (relvastatud salkade, bandede
või jõukudega) vene keeles.
Kas kõik, keda tapsid metsavennad ja omakaitselased, olid
süütud tsiviilelanikud? Kas saab lugeda süütuteks
kõiki isikuid, kes organiseerisid küüditamist
või osalesid eestimeelsete eestlaste küüditamisel,
reetsid vabadusvõitlejaid hävituspataljonlastele,
neid, kes mõrvasid Suvesõjas eestlasi?
Ilmselt komisjon ei teadnud või ei pidanud
üleolevalt sobivaks kasutada Riigikogu 18. juuni 2002. a
avaldust Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis (RT
I 2002, 52, 326), milles öeldakse:
Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni
tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil
toime genotsiidi ning inimsusevastaseid sõjakuritegusid,
võõrandasid õigusvastaselt vara ja hävitasid
sihipäraselt eesti rahvuskultuuri, sealhulgas mälestisi
ja trükiseid, muutsid venestamise eesmärgil Nõukogude
Liidu kodanike Eestisse massilise ümberasustamisega elanikkonna
rahvuslikku koosseisu, et hävitada eesti rahvus, kuulutab
Riigikogu need kuriteod toime pannud Nõukogude Liidu kommunistliku
režiimi ja seda vägivaldselt teostanud Nõukogude
Liidu organid, nagu NKVD, NKGB, ja teised ning nende asutuste
moodustatud tribunalid, erinõupidamised, samuti hävitus-
ja rahvakaitsepataljonid ja nende tegevuse kuritegelikuks.
Neid väiteid ei saa ju komisjon vaidlustada!
Hämmastab komisjoni tõdemus:
“Hävituspataljonide“ värbamine selleks, et
toetada Punaarmee taganemist „põletatud maa taktika“
kasutamisel, põhjustas Eestis Suvesõja – kokkupõrked
toimusid peamiselt eestlastest koosnevate relvastatud salkade
vahel, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel.
Saame teada, et „hävituspataljonide“ värbamine
toimus selleks, et toetada Punaarmee taganemist „põletatud
maa taktika“ kasutamisel ja see põhjustas Suvesõja.
Aga Suvesõda käis Punaarmee tagalas juba enne seda,
kui J. Stalin oma kurikuulsas 3. juuli raadiokõnes põletatud
maa taktika välja kuulutas või kui hakati moodustama
hävituspataljone. Suvesõda käis enne, kui asuti
värbama hävituspataljone.
Metsavendlus sai alguse juba 1941. aasta juuniküüditamisel
ja lahvatas koos NSV Liidu ja Saksamaa sõja algusega eestlaste
vabadusvõitluseks. Suvesõda oli ju võitlus
nõukogude terrorirežiimi vastu, ja see algas kohe,
kui puhkes sõda NSV Liidu ja Saksamaa vahel.
Põletatud maa taktika seisnes J. Stalini sõnul ju
selles, et Punaarmee taandumise korral kogu väärtuslik
vara, kaasa arvatud värvilised metallid, teravili ja kütus,
mida ei suudeta välja vedada, tuleb tingimata hävitada…
Terrorirežiimi korraldus NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu
23. juuni 1941. a seadluse Abinõude kohta võitluseks
vaenlase langevarjurite-diversantide ja diversantide rindelähedases
ribas (abinõudest võitluseks vaenlase para ütistidessantide
ja diversantide, eks siis ka nn bandiitide vastu) sõnastas
ju sõnaselgelt hävituspataljoni ülesanded ja
selle alusel tegi NSV Liidu siseasjade rahvakomissar Lavrenti
Beria korralduse luua hävituspataljonid. Eesti NSV-s asus
seda korraldust täitma Balti sõjaväeringkonna
NKVD piirivalvevägede valitsuse ülem ja Eesti rindelõigu
ülemjuhataja abi kindralmajor Konstantin Rakutin. Ülesanded,
mis anti loodavatele hävituspataljonidele, olid kindlaks
määratud juba enne Stalini kurikuulsat 3. juuli raadiokõnet.
Ilmneb, et hävituspataljoni eesmärgid ja põletatud
maa taktika sisuliselt ei kattu.
Komisjon on veendunud, et Suvesõja põhjustas hävituspataljonide
moodustamine, mis toetas Punaarmee taganemise korral põletatud
maa taktika rakendamist. Nagu polekski olnud seljataga Nõukogude
esimest okupatsiooniaastat ja punaterrorit, mis tipnes juuniküüditamisega.
Komisjoni töö ajal olid ju ilmunud Represseeritud isikute
registrid (RIR) Poliitilised arreteerimised Eestis: 1940–1988
(&58): Köide I/ Koostaja ja toimetaja Leo Õispuu.
Tln 1996; Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised
arreteerimised Eestis : Köide 2 / Koostaja Leo Õispuu.
Tln, 1998; Küüditamine Eestist Venemaale: Juuniküüditamine
1941 & küüditamised 1940–1953; Raamat 6 / Koostaja
Leo Õispuu. Tln, 2001.
On selge, et Nõukogude režiimi terroristlikud
aktsioonid sundisid inimesi enesekaitsele ja tingisid otseselt
Suvesõja. Kas siis komisjon tõesti ei teadnud, e
põletatud maa taktika ellurakendamine tähendas sõjakuritegude
toimepanemist, tähendas eestlaste mõrvamisi, Eesti
kodude ja varade hävitamist ja rahva nälga jätmist.
Sõnastusest ilmneb, et kuritegusid toime pannud konfliktipoolteks
loevad autorid hävituspataljonide liikmeid ning teiselt poolt
metsavendi ja Omakaitse liikmeid. Ei taheta mõista, et
see nn konflikt oli Eesti Suvesõjas Eesti rahva vabadussõda,
ja et Riigikogu 18. juuni 2002 avalduses nenditakse, et hävituspataljonid
olid kuritegelikud Nõukogude Liidu organid.
Suvesõja sisust teab komisjon vaid seda, et kokkupõrked
toimusid eestlastest relvastatud salkade (venekeelses tekstis
relvastatud bandede, inglise keeles relvastatud jõukude)
vahel, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel.
Sellest, et metsavennad ja omakaitselased pidasid lahinguid ka
Punaarmee väeosade ja nõukogude miilitsaüksustega,
ei ole komisjon midagi kuulnud. Nii hõlmas ju Suvesõda
alates juba 10. juulist 1941 ka partisanilahinguid Emajõe
rindel Võrtsjärvest Peipsi järveni – võitlus
käis juba enne sakslaste tulekut punaväe osadega, nende
kõrval ka hävituspataljonidega Võrtsjärvest
Peipsi järveni, ja Tartut laastas punaväe suurtükituli.
Lahinguid pidasid metsavennad ja omakaitselased [kas üksnes
Punaarmee osadega või koos hävituspataljonlaste ja
miilitsatega] juba enne sakslaste tulekut, olgu näiteks Järvamaal
Kautla ruumis 31. juulil alanud suurhaarangu vastu peetud võitlused,
lahingud Pärnumaal Rannametsa (Timmkanali) rindel 5.–8.
juulil, Virumaal 30. juulil Kulina-Pukas suurlaagri metsavendade
lahingud, Laiuse vallas 6. juulil peetud Mõra lahing jne
jne. Punaväelased pidasid hulgaliselt Eesti vabadusvõitluse
lämmatamiseks ka iseseisvalt haaranguid või osalesid
koos hävituspataljonlaste ja miilitsatega.
Ilmselt pole midagi kuuldud ka sellest, et Eesti Vabariigi Riigikohus
on Nõukogude okupatsioonivõimude ja terrorirežiimi
poolt represseeritud endiste Eesti sõjameeste rehabiliteerimisel
juba 1990-ndatel korduvalt nentinud, et enda kaitsmine relvaga
nõukogude okupatsioonivõimude omavoli vastu
(Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendid: Riigikohtu otsus III-1/3-17/94),
kommunismivastane võitlus 1941. aasta suvel metsavennana
(Riigikohtu otsus III-1/3-17/94), kommunismivastane võitlus
1941. aasta suvel metsavennana ja „ERNA“ salgas
(III-1/3-88/ 94), osalemine metsavõitluses (III-1/3-29/94,
III-1-3-2/95), kuulumine vabatahtlikult relvaformeeringusse
„Omakaitse“ (III-1-3-2/95) ja Omakaitse võitlus
Punaarmee vastu (III-1/3-31/94; III/3-41/94; III-1/3-55/94)
oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti
rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvõitluse
eesmärkidele. Seega nenditakse kohtulahendites, et mehed,
kes taplesid Eesti iseseisvuse eest ja kelle võitlus oli
kooskõlas rahvusvahelise õiguse sätete ja põhimõtetega
ning vastas vabadusvõitluse eesmärkidele, olid vabadusvõitlejad.
Sellesisulised Riikohtu tõdemused on vaieldamatud juriidilised
faktid, mille eiramine tähendaks ka Eesti Vabariigis kehtiva
õiguskorra eiramist. Samuti on lubamatu jätta kõrvale
Riigikogu 18. juuni 2002. aasta avaldust. Need olid siduvad ka
rahvusvahelisele komisjonile, kes uuris 1941. aasta sündmusi
Eestis.
Komisjoni seisukohad ei riimu ka Õpetatud Eesti Seltsi
väljaandes „Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni”
(tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg, peatoimetaja
Sulev Vahtre. Ilmamaa. 2005, lk. 190–191) esitatud seisukohtadega:
Eriline roll repressioonide teostamisel kuulus hävituspataljonidele…
Nende haarangud kujutasid endast sõjakuritegusid. Hävituspataljonlased
piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi
metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises
kahtlustatavaid tsiviilelanikke, põletasid talusid, hävitasid
materiaalseid väärtusi, röövisid jne.
|
Inimsusevastaste Kuritegude
Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni raporteid sisaldavad
trükised. “ESTONIA 1940–1945” Tallinn
2006.
|
Komisjon usub, et ohvriks olemine ei välista
kuritegude toimepanemist. Õigusriiki austav rahvas peaks
tunnistama oma kuritegusid. Siinkohal tuleks küll komisjonilt
pärida, millised on need rahva kuriteod. Taolisi rahvakuritegusid
rahvusvaheline õigus ega ükski kriminaalseadustik
ei tunne. On ju rumal väita, et komisjoni käsitlusest
tulenevalt on eesti rahva vastu toimepandud genotsiidi- ja sõjakuriteod
samaaegselt ka vene rahva kuriteod, mida peaks õigusriiki
austav vene rahvas tunnistama, või siis juudi rahvusest
Eesti rahva timuka, riikliku julgeoleku alampolkovniku Idel Jakobsoni,
kes valmistas ette süüdistusi ja andis soovitusi NKVD
erinõupidamisele surmaotsuste tegemiseks ning määras
seeläbi umbes 1200 eestlase surmasaatuse) teod oleksid juudi
rahva kuriteod (J. Ellen Võrumaa saaga: Esimene raamat
. S 1, 1998, lk. 39, 110, 153). Samas aga jätkatakse vastupidi
eelöeldule juba õiges rööpas: Ülekohtune
on nimetada tervet rahvast kurjategijaks. Jääb
arusaamatuks kuidas see väide riimub eelöelduga —
rahvas peab tunnistama oma kuritegusid (siin peetakse ju
kurjategijaks kogu rahvast!). Kuritegusid ei pane toime rahvas,
vaid ikka üksikisikud või isikute grupid.
Komisjon väidab õigesti, et ohvriks olemine ei välista
kuritegude toimepanemist. Aga kas ohvriks olemine välistab
siis võitlust oma rahva eluõiguse ja vabaduse eest,
nagu see toimus Suvesõjas. Kas siis saab pidada kuriteoks
võitlust kuritegeliku, sõjakuriteona ajalukku läinud
põletatud maa taktika elluviijate vastu.
Komisjoni raportis kirjutatakse: Komisjon analüüsis
metsavendade ja nende järeltulija (Omakaitse) rolli Saksa
okupatsiooni varasematel etappidel. Uurimisaruannete põhjal
võib järeldada, et suur osa kommunismi väidetavatest
pooldajatest tapeti Omakaitse liikmete käe läbi esimese
kahe kuu jooksul pärast Saksamaa sissetungi. Omakaitse üksused
võtsid samuti osa juutide vastu korraldatud haarangutest
(võimalik, et ka juutide tapmisest).
Jääb arusaamatuks, milline oli komisjoni
analüüsi sisu. Suur osa kommunismi väidetavatest
pooldajatest tapsid Omakaitse liikmed. Kas hukati vaid süütuid
isikuid, kommunismi väidetavaid pooldajaid? Väidetakse,
et Omakaitse liikmed võtsid osa võimalik, et ka
juutide tapmisest. Mis on võimalik, ei pea olema tegelik.
Sellise väite taga on ainult oletus, versioon, mida tuleb
veel faktidega tõendada. Ja tõsiteaduslik uurimine,
mis ei ole tõendatud, vaid püstitab üksnes versioone,
ei ole täitnud oma eesmärke Milline on siis nende uurimisaruannete
sisu, millele niisugused järeldused põhinevad, millised
on konkreetsed faktid?
Eesti rahvas peab ja saab hukka mõista vaid neid kuritegusid,
mis on vaieldamatult tõendatud. Igasugused oletused, arvamused
ja komisjoni uskumised, millel ei ole tõenduslikku katet,
on lubamatud. Niisugune kergekäeline süüdistus
on kurjast ja õigusriigis kohatu. Taoliste uurimisversioonide
püstitamine on ju olnud ka Eesti uurijatele jõukohane,
kuid tõendamata oletus on jäänud ja peabki jääma
üksnes oletuseks ning oletustel ei ole kellegi süüdistamisel
mingit kaalu. Teaduslik uurimus peab ka oma versioone tõendama.
Komisjon ei pidanud vajalikuks peatuda enamlaste poolt mõrvatud
metsavenna kui partisani või sissi (kombatant) seisundil
rahvusvahelises õiguses. Nende mõrvamine on ju samuti
rahvusvahelise õiguse järgi kuritegu. Jutt kommunismi
väidetavate pooldajate tapmisest langeb sisuliselt kokku
enamlaste jutuga süütute inimeste hukkamisest. Kas siis
kõik need, kes hukati, olid vaid kommunismi väidetavad
pooldajad? Tuleb ju tõdeda, et suur hulk hukatutest olid
hävituspataljonide liikmed.
Siinjuures ei taha komisjon teada, et hävituspataljoni
näol oli tegu terroriorganisatsiooniga ja Eesti Vabariigi
Riigikogu tunnistas 18. juuni 2002. aasta Deklaratsioonis Nõukogude
okupatsioonirežiimi kuritegelikkusest hävituspataljonid
ja nende tegevuse kuritegelikuks. Hävituspataljonlaste hulgas
oli palju neid, kes panid Eestis toime sõja- ja inimsusevastaseid
kuritegusid. Ja kas osalemine küüditamise ettevalmistamises
ja selle läbiviimisel polnudki kuritegu inimsuse vastu?
Ilmselt komisjon unustab oma varem esitatud väited: Järgmised
isikud vastutavad samuti tapmiste ja muude tegude eest, mida saab
osaliselt pidada sõjakuritegudeks, sest need pandi toime
pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja
algust 22. juunil 1941: ….Oma tegude eest vastutavad hävituspataljonide
ülemad, komissarid ja liikmed, kes on süüdi tsiviilisikute
tapmises.
Hukka mõista tulnuks mõistagi omakohtuteod ja tõsiasi,
et alati ei vastanud isiku hukkamine toimepandud kuriteole, või
siis hukati Omakaitse välikohtu või komisjoni otsuste
alusel isikuid, kelle süü ei olnud ilmselge, ja kas
igal üksikjuhtumil oli süüdlane ära teeninud
just surma. Aga kõnelda üldistusena kommunismi
väidetavate pooldajate hukkamisest on vale.
Oma uurimistöö põhjal järeldas
komisjon, et Eesti Leegion ja mõned eesti politseipataljonid
osalesid aktiivselt juutide vastu suunatud haarangute korraldamisel
ja juutide mahalaskmisel vähemalt ühes Valgevene linnas
(Novogrudok)… (komisjoni raport lk 17). Sama korratakse
(komisjoni raport lk 20–21): Eesti sõjaliste üksuste
uurimine on keeruline üksuste nimetustes, koosseisus ja ülesannetes
tehtud muudatuste tõttu, mis on kohati halvasti dokumenteeritud.
Kuid siiski on osutunud võimalikuks nõukogudeaegsete
kohtudokumentide ettevaatlikul kasutamisel ning võrdlemisel
Eesti arhiivimaterjalidega kindlaks määrata, et eesti
üksused võtsid aktiivselt osa vähemalt ühes
hästi dokumenteeritud haarangust ja massimõrvast Valgevenes.
36. Politseipataljon osales 7. augustil 1942 kõigi Novogrudoki
linnas veel ellu jäänud juutide kokkukogumisel ja mahalaskmisel.
Avaldatud materjalides kirjeldatakse, et see üksus võitles
tollal partisanidega. Komisjon usub, et kuigi politseiüksuste
ja partisanide vahel oli mitmeid kokkupõrkeid, kirjeldati
osalemist tsiviilelanike, sealhulgas juutide vastu suunatud tegevuses
vahetevahel kui „võitlemist partisanide vastu“
ja „sõjavangilaagrite valvamist“. Millistele
tõenditele komisjon oma taolise uskumise rajab, ei selgu.
Ja edasi märgib komisjon: Kuigi selle teema kohta on vähe
dokumentaalseid tõendeid (aga millised on siis need
vähesedki dokumentaalsed tõendid?), on mitmed inimesed
teatanud, et eesti üksuste liikmed olid vahiteenistses Lodzis,
Przemyslis ja Rzeszowis. 1942. aasta juulist septembrini toimus
suur küüditamine kolme viimase linna getodest Belzesi
surmalaagrisse. Kuid ei mainitud kuupäevad ega antud ütlused
ei viita otseselt eesti üksuste osalemisele (komisjoni
raport lk 21).
Ei kuupäevad ega ütlused ei viita otseselt eesti
üksuste osalemisele, aga komisjonil õnnestus
kindlaks määrata, et 36. Politseipaaljon osales
7. augustil 1942 aktiivselt juutide kokkukogumisel ja mahalaskmisel.
Siit ilmne vastuolu: kui üsna nentis komisjon, et eesti üksused
võtsid aktiivselt osa massimõrvast Valgevenes, siis
nüüd väidetakse, et kuupäevad ega antud ütlused
ei viita otseselt eesti üksuste osalemisele.
|
Eesti Leegioni astujate registreerimine.
|
Milleks oli vaja nõukogude-aegseid kohtudokumente
ettevaatlikult kasutada, kui sellal elas Eestis
ka endisi politseipataljonide liikmeid, keda oleks võinud
komisjon küsitleda!
Edasi: Eesti sõjaväeüksuste (sealhulgas Eesti
Leegioni) ning politseipataljonide kasutamine mitmesuguste ülesannete
täitmiseks Valgevenes ja Poolas osutub parimal juhul nende
üksuste ja ohvitseride ükskõiksusele juutide
raske olukorra suhtes; halvemal juhul tähendab see nende
aktiivset osalemist genotsiidis… Eesti üksuste poolt
toimepandud tegude kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid,
kuid vihje nende viibimise kohta nimetatud linnades ja nende ümbruses
on selged (komisjoni raport lk 22). Kas saab pidada tõsiteaduslikuks
uurimistööks käsitlust, kus oma järeldused
rajatakse mingisugustele vihjetele, olgu need siis selged või
ebaselged või kus ühel juhul võib olla
tegu ükskõikse suhtumisega, teisel juhul aga genotsiidis
osalemisega?
Komisjon on jätnud oma analüüsis kõrvale
ka Eesti Kaitsepolitsei uurimistulemused. Nii teatatakse Kaitsepolitsei
pressiteates 24. juulil 2002: Käesolevaks hetkeks pole
Kaitsepolitsei leidnud autentseid dokumente, mis tõendaksid
36. Eesti Politseipataljoni osalemist juutide hukkamisel Novogrudokis.
Ülevaates inimsusevastaste kuritegude uurimisest (Kaitsepolitsei
politseidirektor Toivo Kamenik) nenditakse: Kaitsepolitsei
uuris möödunud aastal natsikurjategijaid jahtiva Efraim
Zuroffi süüdistusi eestlaste tegevuse kohta II maailmasõjas…
Schutzmannschafts-Front-Batallioni 36 (36. rindepataljon või
36. politseipataljon) kohta märgitakse ülevaates, et
selle pataljoni mehed pälvisid Stalingradi all Punaarmee
vastu võideldes II klassi Raudristid. Teise maailmasõja
sõjasündmustes ilmselt ebapiisavalt orienteeruv Zuroff
aga seostas nimetatud autasude omistamise eestlastele ekslikult
juutide mõrvamisega Novogrudokis 7. augustil 1942. Kaitsepolitsei
keeldus Zuroffi avalduse alusel kriminaalmenetlust alustamast.
Vaatamata keeldumisele kontrollis Kaitsepolitsei omal initsiatiivil
täiendavalt pataljoni (sõja)tegevuse kronoloogiat
ja üksikasju vältimaks uusi võimalikke põhjendamatuid
süüdistusi kõnealuse väeosa sõdurite
aadressil. Lisaks Eesti arhiividele töötasid Kaitsepolitsei
uurijad intensiivselt ka Saksamaal. Tehti kindlaks, et 36. rinde-kaitsepataljoni
suhtes algatati Saksamaal uurimine juba 1966. aastal. Muu hulgas
saatis Saksamaa tollasele NSV Liidule õigusabipalve, saamaks
informatsiooni pataljoni koosseisu kuulunud isikutest ja ülesannetest
Valgevenes. Nõukogude uurimisorganite vastus annab lühiülevaate
pataljoni tegevusest ja paiknemisest. Tsiviilelanike vastastes
aktsioonides osalemist Nõukogude uurimisorganid ei nimeta.
Nõukogude dokumendi kohaselt osales pataljon partisanivastases
võitluses Valgevenes, valvas sõjavange Ukrainas
ja osales lahingutes Venemaal Stalingradi piirkonnas (samad faktid
tuvastas Kaitsepolitsei ka 2002. a suvel).
36. rinde-kaitsepataljoni suhtes Saksamaal tehtud uurimine ei
tuvastanud pataljoni osalemist inimsusevastastes või sõjakuritegudes.
Ka Eesti Riigiarhiivist hiljuti leitud 36. rinde-kaitsepataljoni
staabidokumendid ei sisalda mitte mingeid andmeid pataljoni osalemisest
Valgevene massimõrvas 36.rinde-kaitsepataljoni sideohvitseri
hauptmann Gierhake 16.08.1942 kuupäeva ettekandes Ida-alade
Korrapolitsei ülemale on kirjas, et pataljoni rakendatakse
partisanivastases võitluses ning pataljoni liikmetest on
surma saanud üks ja haavata kaks võitlejat. Rahulike
tsiviilelanike suhtes rakendatud operatsioonidest aruanne ei räägi.
Samuti pole mitte üheski aruandes märgitud osalemist
juutide arreteerimise, eskortimisel või mahalaskmisel Samal
ajal on 15.09.1942 aruandes kirjas, et pataljoni ülesandeks
Ukrainas on sõjavangilaagrites nr. 312 ja 385 töötavate
vangide valvamine. Pataljoni sideohvitser ei ole pidanud vajalikuks
peita seda tegevust „partisanivastase võitluse”katte
taha. Kui pataljoni ülesannete hulgas oleks olnud Novogrudokis
sealse geto valvamine või kui pataljon oleks olnud sellesse
tegevusse kaasatud partisanivastase võitluse kõrval
eriolukorras, oleks see kindlasti sideohvitseri ettekandes kajastunud.
Kaitsepolitsei ei tee nimetatud kuritegude uurimisel erandeid
ega eelistusi ei kuritegude toimepanemise aja ega koha kohta,
ei kuritegusid sooritanud isikute rahvuse ega usutunnistuse suhtes.
Ajaloolise tõe ja süüdlaste väljaselgitamisel
ei allu Kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa
kiskuda väljaspool Eestit lähtuvatest propagandakampaaniatest.
(Kilode viisi arhiividokumente andsid sama vastuse: Zuroffil
pole tõendeid. Eesti Päevaleht, 25. jaan 2003.)
Samuti kirjutab Jaanus Piirsalu
(J. Piirsalu. Uurimine vabastas eestlased natsisüüst.
Eesti Päevaleht, 25. jaan 2003): Kogu maailmas tuhandeid
lehekülgi arhiividokumente läbi töötanud ja
kümneid tunnistajaid üle kuulanud kaitsepolitsei ei
leidnud ühtegi kinnitust....eestlaste osalemise kohta juutide
mahalaskmises. Kaitsepolitsei uurijad töötasid 2002.
aastal Saksamaa arhiivides läbi ligi 5000 lehekülge
II maailmasõja-aegseid huvipakkuvaid originaaldokumente.
Need dokumendid ei viinud mitte ühegi inimsusevastastes kuritegudes
kahtlustatavani, kes oleks Eestist pärit (Kaitsepolitsei
neid kuritegusid uuriva üksuse juht Toivo Kamenik)...
Eesti kaitsepolitseinikud töötasid läbi dokumente
nii Eesti arhiivides kui ka Saksamaal. Kontrollimisel selgus,
et 1966. aastal oli Saksamaal läbi viidud uurimine 36. politseipataljoni
tegevuse osas. Muu hulgas oli saadetud ka õigusabipalve
NSV Liidule, saamaks informatsiooni pataljoni koosseisu kuulunud
isikutest ja ülesannetest Valgevenes.
Jääb arusaamatuks, milleks oli vaja rahvusvahelisel
komisjonil üle kontrollida Kaitsepolitsei töö tulemusi
ja mis ajendas komisjoni üleolevalt kõiki neid materjale
kõrvale heitma.
Komisjoni sellesisulised järeldused on vastuolus ka Eesti
ajaloolase, komisjoni tegevsekretäri Toomas Hiio enda väidetega
nüüd: Augustis 1942 saadeti pataljon Nowogrodekisse
(endine Ida-Poola, tänapäeval Valgevene), kus rakendati
võitluses partisanide vastu. Pataljon oli Nowogrodekis
4.-25. augustini 1942. Nowogrodekis ja lähedalasuvas Djatlovos
tapeti 6.–7. augustil kuni 3000 juuti. 1948. ja 1950 aastal
Nõukogude julgeoleku ülekuulamisel mõnelt endiselt
pataljoni liikmelt saadud tunnistuse põhjal on 36. politseipataljoni
süüdistatud selles sõjakuriteos osalemises. On
ka teada, et 6. augustil saadeti pataljonist üks 26-meheline
komando Djatlovosse. Kuid 1948. aastal juutide tapmises osalemist
tunnistanud Rudolf Mäeorg võttis oma tunnistuse hiljem
tagasi ja väitis, et see on temalt jõuga välja
pressitud. Tegemist on ebatavalise juhtumiga: 1940. aastate teisel
poolel ei tulnud tunnistuste tagasivõtmist sõjatribunali
asjaajamises just sageli ette. Saksa ja Iisraeli politsei uurisid
Nowogrodeki juhtumit 1960. aastatel ja süüdistasid massimõrvas
kohalikku Saksa sandarmeeriat, üht leedulaste üksust
ja valgevenelaste kaitsepataljoni. (Toomas Hiio. Eesti üksustest
Wehrmacht-i, SS-i ja politsei ning Relva-SS-i alluvuses Teise
maailmasõja ajal: Komplekteerimisest ja formeerimisest.
Eesti sõjaajaloo aastaraamat. Väeteenistusest Eestis
ja eestlastest väeteenistuses / Eesti Sõjamuuseum.
Tln, 2011, lk 208-209).Siit ei leia sõnagi 36. politseipataljoni
süüdistamiseks.
Komisjon väidab: 1940–1941 aastatel
Eesti Vabariigi inkorporeerimiseks arreteeriti paljud Eesti Vabariigi
juhtivad poliitikud, ametnikud, ärimehed, haritlased ja jõukad
talupidajad (komisjoni raport lk 15). Ilmneb, et komisjon ei tunne
Eestis represseeritud isikute ringi. See ammendavana esitatud
loetelu ei ole ju kaugeltki täielik: nimetatud ei ole näiteks
eesti sõjaväelasi ega kaitseliitlasi. Samuti on ebaõige
väita, et arreteeriti ainult jõukaid talupidajaid.
Arreteerimiserl ei olnud määrav üksnes jõukus:
represseeriti ka väiketalunikke, väike-ettevõtjaid
ja töölisi. Määrav oli ju isiku meelsus, kuidas
ta suhtus okupatsioonivõimu.
Raportis kirjutatakse: Komisjon usub, et nii Eesti territooriumil
kui ka väljaspool seda panid genotsiidiga seotud ja inimsusevastased
kuriteod ning sõjakuriteod toime eestlased või toimusid
need eestlaste aktiivsel kaasabil.
Oma uurimistöö põhjal järeldab komisjon,
et Eesti Leegion (siinjuures ei täpsustata, millisest
Eesti Leegioni üksustest on jutt) ja mõned eesti
politseipataljonid osalesid aktiivselt juutide vastusuunatud
haarangute korraldamisel ja juutide mahalaskmisel vähemalt
ühes Valgevene linnas (Novogrudok), valvekohustuste täitmisel
vähemalt neljas Poola linnas (Lodz, Przemysl, Rzeszowi ja
Tarnopol)... Valgevene linnas (Novogrudok) jm komisjoni hästi
dokumenteeritud sündmused toimusid 1942. aasta augustikuu
algul. Ilmselt komisjon ei teadnud, et Eesti Leegioni asutamine
kuulutati välja alles augustikuus 1942 (Eesti ajaluguVI:
Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / PeatoimetajaSulev Vahtre
/ Õpetatud Eesti Selts, Trt, 2005, lk 205), täpsemini:
nõusolek Eesti Leegioni moodustamiseks anti 28. augustil
1942 (Eesti vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas
/ Koostaja August Jurs. Toronto, 1987, lk 240) ja Eesti Leegion
formeeriti alates 1. oktoobrist 1942 (Toomas Hiio. Eesti üksustest
Wehrmacht-i, SS-i ja politsei ning Relva-SS-i alluvuses Teise
maailmasõja ajal. Eesti sõjaajaloo aastaraamat:
Väeteenistusest Eestis ja eestlastest väeteenistuses
/ Eesti Sõjamuuseum. 1(7) 2011, lk 224). Seega ei saa olla
juttugi Eesti Leegioni osalemisest sealsetes inimsusevastastes
kuritegudes.
Komisjon usub, et politsei oli aktiivselt
seotud Eesti juutide arreteerimise ja tapmisega... (komisjoni
otsus lk 19). Millistele faktidele taoline usk rajaneb, ei selgu.
Meie uurimistöös analüüsiti paljude Eestisse
jäänud või vangidena Nõukogude vägede
kätte sattunud ja kohtu alla antud eestlaste saatust. Vähesed
neist mõisteti õigeks. Osa inimesi mõisteti
usaldusväärsete tõendite alusel süüdi
mitmetes kriminaalsetes tegudes. Ent kui süüdistused
põhinesid vaid Nõukogude Liidu kodanikuna sakslastega
koostöö tegemisel, olid need põhjendamatud. Eesti
liitumine Nõukogude Liiduga ei olnud seaduslik ning eestlastel
oli täielik õigus pidada endid Eesti Vabariigi kodanikuks.
Kuidas saab, kuidas on võimalik lugeda tõendamiskõlbulikuks
ja usaldusväärseks kuritegeliku tegevuse teel saadud
ülekuulamiste tulemusi, kui juurdlust ja ülekuulamist
on toimetanud Eesti Vabariigi poolt kuritegelikuks tunnistatud
organ, kui on teada, et ülekuulamisel rakendati piinamist,
kui ülekuulamine toimus tihti öösel ja võõras
keeles, kusjuures sageli pool-umbkeelne tõlk tõlkis
nii, nagu jumal juhatas, kui menetluses puudus kaitsja.
Ilmselt komisjon ei teadnud, et Nõukogude okupatsioonivõimud
mõistsid süüdi nn kontrrevolutsiooniliste tegude
eest, mis oli kaugel koostööst sakslastega. Kas
taolised süüdimõistmised olid siis komisjoni
arvates põhjendatud? Ja kas need süüdistuste
aluseks olnud tõendid olid ikka usaldusväärsed?
Tuleb tunnistada, et Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise
Komisjoni raportid on käsitletud seikades kergekäeliselt
kokku pandud ja selleks tehtud kulutused (kui palju läksid
maksma sellesisulised uuringud) on tehtud tulutult. Vead ja puudused
komisjoni töö tulemustes seletuvad sellega, et komisjonil
ei olnud kokkuvõtete tegemisel võimalik toetuda
oma rahvusmälule — rahvuslikule ajaloomälule.
|
|
|
