|
|
Harald Nugiseks – 90
tekst: Kuno Raude
|
Harald Nugiseks
|
Raudristi Rüütliristi
kavaler
Harald Nugiseks tähistas 90ndat juubelit.
Harald Nugiseks sündis
Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue
talus 22. oktoobril 1921. Kui algas sõda Saksamaa ja NSV
Liidu vahel, oli Paide Kaubanduskeskkooli õpilane koolivaheajal
oma kodutalus. 7. juulil 1941 ületasid Saksa 18. armee väeosad
Eesti lõunapiiri, 14. juulil sisenesid Karjakülla
Viljandis ja Põltsamaal hirmsa veretööga tuntuks
saanud Läti hävituspataljoni kõrilõikajad,
kes põletasid sealsest viiekümnest talust kakskümmend
kolm maha, ka Vanaõue põlistalu kõik seitse
hoonet. Sakslaste pealetung Karjakülale algas 23. juulil
1941, 1. augustiks oli kogu piirkond punaarmeelastest, kellest
jäid maha suitsevad ahervaremed, vägistatud talutütred,
elajalikult tapetud taluperemehed ja nende pojad, puhtaks tehtud.
Küüditamisele määratud pääsesid
vabadusse.
Vabatahtlikuna
saksa sõjaväkke
Halastamatu vägivald
ja terror kodukülas viis üheksateistkümnese Haraldi
augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kapten
Artur Asu pataljoni koosseisus võttis ta 28. augustil osa
Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis kuu aega Omakaitses.
2. oktoobril 1941 sai temast Wehrmachti koosseisu kuulunud 185.
Eesti julgestusgrupi sõdur. Detsembri lõpuni olid
noored mehed Narvas, alates 6. jaanuarist 1942 teisel pool Narva
jõge Jamburgis raudtee kaitsel. Kui detsembris 1942 lõppes
väeteenistuse leping, läks Harald taas oma kodukohta
Järvamaale. Kuid nii nagu väga paljud noormehed, astus
ka Harald 25. mail 1943 Relva-SS koosseisus 28.08.1942 loodud
Eesti Leegioni.
Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele allutatud Relva-SS
lahinguüksused, millel ei olnud mitte mingit pistmist Algemeine
SS-i (poliitiline organisatsioon) või koonduslaagrites
koletuid kuritegusid kordasaatnud SS-erikomandodega, loodi 1939.
aastal. Saksa regulaarväe ja Relva-SS vahe seisnes selles,
et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud,
Relva-SS-s seda piirangut ei olnud. Relva-SS kuulunud 39 eliit-lahingudiviisis
võitlesid Punaarmee vastu ligemale pool miljonit sakslast,
austerlast, norralast, belglast, hollandlast, taanlast, flaami,
vallooni, rootslast, soomlast, lätlast, eestlast, šveitslast,
prantslast, itaallast, ungarlast albaanlast, horvaati, ukrainlast,
venelast, valgevenelast, kasakat. Relva-SS-st oli saanud Saksa
idarinde selgroog. Reeglina rakendati vabatahtlikke kõige
raskemates idarinde lõikudes, lääneliitlaste
vastu - mitte kunagi.
Sõdurivapruse
eest Raudrist
Pärast Eesti Leegioni
astumist järgnes paarinädalane väljaõpe
Poolas Heidelaagris. Sealt saadeti südi noormees Saksamaale
Heidenheimi luurekooli ning sealt edasi Lauenburgi SS-allohvitseride
kooli, kus meestest püüti nelja kuu vältel vormida
„rauda ja terast“, kes on võimelised pidama vastu
mis tahes katsumustele. 1943. aasta oktoobri lõpus saadeti
kooli lõpetanud SS-Unterscharfürer Harald Nugiseks
Eesti Vabatahtlike SS-Brigaadi koosseisus Venemaale Neveli alla,
kus ta sai lähivõitluses tõsiselt haavata.
28 granaadikildu võeti välilaatsaretis välja,
plaastrid peale ja uuesti rindele. 21. detsembril 1943 anti Haraldile
must Haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise
eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944
II klassi Raudristiga.
1944. aasta saabus Idarindele halvaendeliselt, Saksamaa kaotus
II maailmasõjas näis möödapääsmatuna.
2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe
paremal kaldal, eesmärgiks Eesti vallutamine. Sama aasta
veebruaris paigutati Neveli juurest Eestisse toodud 20. Eesti
Relvagrenaderide SS-Diviis Narva jõe joonele. Kodumaa kaitsele
astus täiendavalt 38–43 000 eesti meest. Harald
ja tema relvavennad võtsid rinde üle 19. veebruaril
1944, ülesandeks Narva jõe vasakul kaldal paikneva,
miiniväljadega ja traattõketega tugevalt kaitstud
Vasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamine. 29. veebruari
rünnak ebaõnnestus. 1. märtsil algas Haraldi
juhtimisel vastase „rullimine“ ehk lähivõitlus
kaevikutes. Vange ei võetud. Legendaarne külmaverelisus
ja ohjeldamatu võidutahe viisid eesmärgini. Vasa sillapea
hävitati. 5. märtsil vallutati Vepsküla ja 6. märtsil
Siivertsi sillapea. See oli eesti sõjameeste teene, et
punaarmeelased ei pääsenud tookord Eestisse. Lahingutes
ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati Haraldit 7. märtsil
I klassi Raudristiga. Järgnes teenitud puhkus kodukandis,
kus Harald jäi kopsupõletikku millele järgnes
tüüfus ja keskkõrvapõletik. 20. aprillil
1944 saabus Türi haiglasse, kindralkomissar SS-Obergruppenführer
Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger,
kes riputas haiglavoodis lamava Harald Nugiseksi kaela Raudristi
Rüütliristi.
Raudristi Rüütlirist
oli Saksa kõrgeim sõjaväeline autasu, mida
annetati ülima lahingulise vapruse eest ka 43 välismaalasele.
Relva-SS-is oli 438 Rüütliristi kandja seas 29 Euroopa
vabatahtlikku: 1 flaam, 4 vallooni, 3 taanlast, 3 hollandlast,
2 prantslast, 12 lätlast ja 4 eestlast – Alfons Rebane,
Harald Nugiseks, Paul Maitla ja Harald Riipalu. Need mehed on
kõige kõrgemini autasustatud eesti sõjamehed
II maailmasõjas. Tammelehed Rüütliristi juurde
teenisid välja vaid kaks Relva-SS-is teeninud välismaalast:
Alfons Rebane ja Eestiski sõdinud valloonide juht Leon
Degrelle. Ainult 27 meest olid väärt Rüütliristi
tammelehtede, mõõkade ja briljantidega. Hans-Ulrich
Rudel, sööstpommitaja Stuka piloot, oli ainus kuldsete
tammelehtede, mõõkade ja briljantidega Rüütliristi
saaja. Sellisesse seltskonda kuulus ja kuulub tänane auväärt
juubilar, särav julguse-, vapruse- ja kamraadlikkuse eeskuju,
kellele kuulub mitte üksnes suur populaarsus, vaid ka rahva
suur lugupidamine.
Saksa riik hoolitses oma sõjameeste eest. Alates 13. aprillist
1944 viibis raskelt haigestunud Harald Nugiseks pikaajalisel ravil
Itaalias Merani linnas, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma
diviisi Neuhammeris. 5. jaanuarist kuni märtsi keskpaigani
1945 õppis Harald Neweklau SS-junkrukoolis. Paar päeva
enne sõja lõppu 7. mail 1945 sattus Tšehhi
„põrgus“ sõjavangi. Imekombel pääses
Harald nüüd ja hiljemgi mahalaskmisest. Detsembris 1945
saadeti punaarmeele üleantud Harald Venemaale polaarjoone
taha Vorkuta vangilaagrisse. Vangistusest vabanes 10. novembril
1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 kodukohas uuesti. Nüüd
mõisteti talle kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril
1953 amnesteeritud Harald jäi esialgu elama Siberisse. Ta
tuli Eestisse tagasi alles 1958. aastal.
Paljudele möödunud sõjast osa võtnud saksa
sõjameestele sai osaks oma seniste vastaste eriline austus.
Näiteks major Heinz Wolfgang Schnauferi, 126 vastase lennukit
hävitanud lendur-ööhävitaja viimane lennuk
seati kõigile imetlemiseks Hyde Parki Londonis. Ameeriklaste
kätte vangi sattunud Saksa kuulsaim hävituslendur, 352
Nõukogude lennukit alla tulistanud major Erich Hartmann,
kes nii nagu Harald Nugisekski anti välja venelastele, pidi
seevastu läbi elama kõik NKVD vandilaagrite alandused,
nälja ja ülekuulajate erimeetodid. Talitsematu vabadusihaga
Hartmann ja Nugiseks tulid ka sellest põrgust välja
võitjatena.
Hilisemad
autasud
Siis, kui selleks avanes
võimalus, ei jäänud Eesti iseseisvuse taastamisel
kõrvale ka endised sõjamehed, nende hulgas Harald
Nugiseks. Tänutäheks tehtud töö eest kinnitati
31.07.1992 Harald Nugiseksi rinda Eesti Vabadusvõitlejate
Ühingu kuldrinnamärk. Taasiseseisvunud Eesti esimene
kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis
21. veebruaril 1994 Harald Nugiseksile erukapteni auastme. 24.02.1994
autasustasid nüüdset Pärnumaa meest oma vapimärkidega
Pärnu Maavalitsus ja Pärnu Linnavalitsus. Kaitseminister
Andrus Öövel oli esimene valitsusliige, kes annetas
Harald Nugiseksile Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi,
millele järgnesid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Eesti
Reservohvitseride Kogu Kuldrist 22.10.2001, mälestusmedal
„10 aastat taastatud kaitseväge“ 2002, Kaitseväe
Eriteenete rist 17.06.2004, kaitseministeeriumi medal „Kodu
Kaitseks“ 23.10.2004, Maaväe teenetemärk „Ohvitseri
hõberist“ 24.02.2005, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
Teeneteristi III järk 23.04.2008, Eesti Piirivalve Ohvitseride
Kogu teeneterist 20.08.2008, Eesti Eruohvitseride Kogu teeneterist
20.08.2008, Eesti Rahva Tänumedal 19.10.2008, mida juubilar
kõige enam hindab, Varsinais-Soome Reservväelaste
Ringkonna kuldne teenetemedal 24.02.2011 ja paljud muud aumärgid.
Paljud sõjast osa võtnud Saksa sõjaväelased
leidsid peale sõda rakenduse taasloodud Saksa Liitvabariigi
ning endiste lääneliitlaste sõjaväes. Eestis
ei ole kunagised sõjamehed leidnud riiklikku tunnustust
tänaseni. 1944. aastal Eesti riigipiiride kaitsel kangelaslikult
võidelnud sõjameest, vabadusvõitlejate seas
õigusega esinumbriks peetavat Harald Nugiseksi, ei ole
taasiseseisvunud Eestis peetud isegi riikliku autasu vääriliseks.
Soovime auväärsele
juubilarile, rahva lemmikule, head tervist ja helgeid vanaduspäevi
veel paljudeks aastateks!
|
|
|
