Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 


Harald Nugiseks – 90

tekst: Kuno Raude


Harald Nugiseks

Raudristi Rüütliristi kavaler
Harald Nugiseks tähistas 90ndat juubelit.

Harald Nugiseks sündis Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus 22. oktoobril 1921. Kui algas sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, oli Paide Kaubanduskeskkooli õpilane koolivaheajal oma kodutalus. 7. juulil 1941 ületasid Saksa 18. armee väeosad Eesti lõunapiiri, 14. juulil sisenesid Karjakülla Viljandis ja Põltsamaal hirmsa veretööga tuntuks saanud Läti hävituspataljoni kõrilõikajad, kes põletasid sealsest viiekümnest talust kakskümmend kolm maha, ka Vanaõue põlistalu kõik seitse hoonet. Sakslaste pealetung Karjakülale algas 23. juulil 1941, 1. augustiks oli kogu piirkond punaarmeelastest, kellest jäid maha suitsevad ahervaremed, vägistatud talutütred, elajalikult tapetud taluperemehed ja nende pojad, puhtaks tehtud. Küüditamisele määratud pääsesid vabadusse.

Vabatahtlikuna saksa sõjaväkke

Halastamatu vägivald ja terror kodukülas viis üheksateistkümnese Haraldi augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kapten Artur Asu pataljoni koosseisus võttis ta 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis kuu aega Omakaitses. 2. oktoobril 1941 sai temast Wehrmachti koosseisu kuulunud 185. Eesti julgestusgrupi sõdur. Detsembri lõpuni olid noored mehed Narvas, alates 6. jaanuarist 1942 teisel pool Narva jõge Jamburgis raudtee kaitsel. Kui detsembris 1942 lõppes väeteenistuse leping, läks Harald taas oma kodukohta Järvamaale. Kuid nii nagu väga paljud noormehed, astus ka Harald 25. mail 1943 Relva-SS koosseisus 28.08.1942 loodud Eesti Leegioni.
Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele allutatud Relva-SS lahinguüksused, millel ei olnud mitte mingit pistmist Algemeine SS-i (poliitiline organisatsioon) või koonduslaagrites koletuid kuritegusid kordasaatnud SS-erikomandodega, loodi 1939. aastal. Saksa regulaarväe ja Relva-SS vahe seisnes selles, et regulaarväes võisid teenida ainult Saksa kodanikud, Relva-SS-s seda piirangut ei olnud. Relva-SS kuulunud 39 eliit-lahingudiviisis võitlesid Punaarmee vastu ligemale pool miljonit sakslast, austerlast, norralast, belglast, hollandlast, taanlast, flaami, vallooni, rootslast, soomlast, lätlast, eestlast, šveitslast, prantslast, itaallast, ungarlast albaanlast, horvaati, ukrainlast, venelast, valgevenelast, kasakat. Relva-SS-st oli saanud Saksa idarinde selgroog. Reeglina rakendati vabatahtlikke kõige raskemates idarinde lõikudes, lääneliitlaste vastu - mitte kunagi.

Sõdurivapruse eest Raudrist

Pärast Eesti Leegioni astumist järgnes paarinädalane väljaõpe Poolas Heidelaagris. Sealt saadeti südi noormees Saksamaale Heidenheimi luurekooli ning sealt edasi Lauenburgi SS-allohvitseride kooli, kus meestest püüti nelja kuu vältel vormida „rauda ja terast“, kes on võimelised pidama vastu mis tahes katsumustele. 1943. aasta oktoobri lõpus saadeti kooli lõpetanud SS-Unterscharfürer Harald Nugiseks Eesti Vabatahtlike SS-Brigaadi koosseisus Venemaale Neveli alla, kus ta sai lähivõitluses tõsiselt haavata. 28 granaadikildu võeti välilaatsaretis välja, plaastrid peale ja uuesti rindele. 21. detsembril 1943 anti Haraldile must Haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.
1944. aasta saabus Idarindele halvaendeliselt, Saksamaa kaotus II maailmasõjas näis möödapääsmatuna. 2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe paremal kaldal, eesmärgiks Eesti vallutamine. Sama aasta veebruaris paigutati Neveli juurest Eestisse toodud 20. Eesti Relvagrenaderide SS-Diviis Narva jõe joonele. Kodumaa kaitsele astus täiendavalt 38–43 000 eesti meest. Harald ja tema relvavennad võtsid rinde üle 19. veebruaril 1944, ülesandeks Narva jõe vasakul kaldal paikneva, miiniväljadega ja traattõketega tugevalt kaitstud Vasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamine. 29. veebruari rünnak ebaõnnestus. 1. märtsil algas Haraldi juhtimisel vastase „rullimine“ ehk lähivõitlus kaevikutes. Vange ei võetud. Legendaarne külmaverelisus ja ohjeldamatu võidutahe viisid eesmärgini. Vasa sillapea hävitati. 5. märtsil vallutati Vepsküla ja 6. märtsil Siivertsi sillapea. See oli eesti sõjameeste teene, et punaarmeelased ei pääsenud tookord Eestisse. Lahingutes ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati Haraldit 7. märtsil I klassi Raudristiga. Järgnes teenitud puhkus kodukandis, kus Harald jäi kopsupõletikku millele järgnes tüüfus ja keskkõrvapõletik. 20. aprillil 1944 saabus Türi haiglasse, kindralkomissar SS-Obergruppenführer Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger, kes riputas haiglavoodis lamava Harald Nugiseksi kaela Raudristi Rüütliristi.

Raudristi Rüütlirist oli Saksa kõrgeim sõjaväeline autasu, mida annetati ülima lahingulise vapruse eest ka 43 välismaalasele. Relva-SS-is oli 438 Rüütliristi kandja seas 29 Euroopa vabatahtlikku: 1 flaam, 4 vallooni, 3 taanlast, 3 hollandlast, 2 prantslast, 12 lätlast ja 4 eestlast – Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Paul Maitla ja Harald Riipalu. Need mehed on kõige kõrgemini autasustatud eesti sõjamehed II maailmasõjas. Tammelehed Rüütliristi juurde teenisid välja vaid kaks Relva-SS-is teeninud välismaalast: Alfons Rebane ja Eestiski sõdinud valloonide juht Leon Degrelle. Ainult 27 meest olid väärt Rüütliristi tammelehtede, mõõkade ja briljantidega. Hans-Ulrich Rudel, sööstpommitaja Stuka piloot, oli ainus kuldsete tammelehtede, mõõkade ja briljantidega Rüütliristi saaja. Sellisesse seltskonda kuulus ja kuulub tänane auväärt juubilar, särav julguse-, vapruse- ja kamraadlikkuse eeskuju, kellele kuulub mitte üksnes suur populaarsus, vaid ka rahva suur lugupidamine.
Saksa riik hoolitses oma sõjameeste eest. Alates 13. aprillist 1944 viibis raskelt haigestunud Harald Nugiseks pikaajalisel ravil Itaalias Merani linnas, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma diviisi Neuhammeris. 5. jaanuarist kuni märtsi keskpaigani 1945 õppis Harald Neweklau SS-junkrukoolis. Paar päeva enne sõja lõppu 7. mail 1945 sattus Tšehhi „põrgus“ sõjavangi. Imekombel pääses Harald nüüd ja hiljemgi mahalaskmisest. Detsembris 1945 saadeti punaarmeele üleantud Harald Venemaale polaarjoone taha Vorkuta vangilaagrisse. Vangistusest vabanes 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 kodukohas uuesti. Nüüd mõisteti talle kümneaastane vabaduskaotus. 17. septembril 1953 amnesteeritud Harald jäi esialgu elama Siberisse. Ta tuli Eestisse tagasi alles 1958. aastal.
Paljudele möödunud sõjast osa võtnud saksa sõjameestele sai osaks oma seniste vastaste eriline austus. Näiteks major Heinz Wolfgang Schnauferi, 126 vastase lennukit hävitanud lendur-ööhävitaja viimane lennuk seati kõigile imetlemiseks Hyde Parki Londonis. Ameeriklaste kätte vangi sattunud Saksa kuulsaim hävituslendur, 352 Nõukogude lennukit alla tulistanud major Erich Hartmann, kes nii nagu Harald Nugisekski anti välja venelastele, pidi seevastu läbi elama kõik NKVD vandilaagrite alandused, nälja ja ülekuulajate erimeetodid. Talitsematu vabadusihaga Hartmann ja Nugiseks tulid ka sellest põrgust välja võitjatena.

Hilisemad autasud

Siis, kui selleks avanes võimalus, ei jäänud Eesti iseseisvuse taastamisel kõrvale ka endised sõjamehed, nende hulgas Harald Nugiseks. Tänutäheks tehtud töö eest kinnitati 31.07.1992 Harald Nugiseksi rinda Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu kuldrinnamärk. Taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis 21. veebruaril 1994 Harald Nugiseksile erukapteni auastme. 24.02.1994 autasustasid nüüdset Pärnumaa meest oma vapimärkidega Pärnu Maavalitsus ja Pärnu Linnavalitsus. Kaitseminister Andrus Öövel oli esimene valitsusliige, kes annetas Harald Nugiseksile Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristi, millele järgnesid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Eesti Reservohvitseride Kogu Kuldrist 22.10.2001, mälestusmedal „10 aastat taastatud kaitseväge“ 2002, Kaitseväe Eriteenete rist 17.06.2004, kaitseministeeriumi medal „Kodu Kaitseks“ 23.10.2004, Maaväe teenetemärk „Ohvitseri hõberist“ 24.02.2005, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Teeneteristi III järk 23.04.2008, Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu teeneterist 20.08.2008, Eesti Eruohvitseride Kogu teeneterist 20.08.2008, Eesti Rahva Tänumedal 19.10.2008, mida juubilar kõige enam hindab, Varsinais-Soome Reservväelaste Ringkonna kuldne teenetemedal 24.02.2011 ja paljud muud aumärgid.
Paljud sõjast osa võtnud Saksa sõjaväelased leidsid peale sõda rakenduse taasloodud Saksa Liitvabariigi ning endiste lääneliitlaste sõjaväes. Eestis ei ole kunagised sõjamehed leidnud riiklikku tunnustust tänaseni. 1944. aastal Eesti riigipiiride kaitsel kangelaslikult võidelnud sõjameest, vabadusvõitlejate seas õigusega esinumbriks peetavat Harald Nugiseksi, ei ole taasiseseisvunud Eestis peetud isegi riikliku autasu vääriliseks.

Soovime auväärsele juubilarile, rahva lemmikule, head tervist ja helgeid vanaduspäevi veel paljudeks aastateks!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv