|
|
|
Kärus metsavendade mälestuskivi juures 16. juulil
2011: (vasakult) Oskar Rehtsalu tütar Elle Õun,
Milvi ja Sulev Rehtsalu, Lilli Rehtsalu tütar Sirje
Kiin ja Rein Rehtsalu.
|
Mälestuskivi metsavendadele
tekst: Sirje Kiin
Fotod: Sirje Kiin, tiit uus
Kärus avati
suvel mälestuskivi viiele mõrvatud metsavennale.
6. jaanuaril 1946 ehk kolmekuninga
päeva varahommikul lõhestasid Järvamaal Käru
vallas Ingliste külas vaikust automaadivalangud ja granaatide
lõhkemine. See lühike, kuid intensiivne lahing toimus
Pikasaare ja Lõuka talu vahelises metsas asunud metsavendade
punkri piirkonnas, kus NKVD hävitusrühm ründas
seal end varjanud metsavendi. Rünnak oli eelnevalt hästi
ettevalmistatud, mis sunnib oletama, et ilmselt oli punkri asukoht
reedetud.
Et rünnak algas varahommikul sügavasse Käru metsa
rajatud punkri elanikele täiesti ootamatult, ei jõudnud
metsavennad harjutatud kaitsepositsioone sisse võtta. Nad
olid sunnitud end une pealt kaitsma hakkama. Seetõttu oli
kaitsetuli ebatõhus. Üsna kiiresti sai punker vallutatud
ning viis kohalikku metsavenda tapetud: Käru apteeker Karl
Aruväli, Mardisaare talu peremees Voldemar Kaasik, Laanekülas
elanud Juhan Luuk, Piiumetsa külast Lääne talust
Hans Lääne ja Mündi talu perepoeg Hugo Rehtsalu.
Pärast tapatööd pandi punker koos laipadega põlema.
Külarahvas mäletab veel tänaseni, kuidas terve
mets olnud mitu päeva suitsu ja hirmsat kärsahaisu täis.
Ometi õnnestus ühel mehel, Vello Raudel põgeneda.
Ta oli küll haavatud, kuid jõudis siiski joosta lähedal
asunud Pikasaare tallu, kus pererahvas peitis ta heinavirna sisse.
Kui NKVD-lased tulid teda taga otsima, torgiti seesama heinavirn
tääkidega läbi, kuid Vello Raudel oli õnne
ja ta jäi puutumata. Pikasaare taluperet pinniti ja piinati,
kuid oma koduküla metsavenda nad välja ei andnud. Kui
NKVD-lased lõpuks lahkusid ja otsene oht kadus, rakendati
hobune ree ette ning noored tüdrukud Linda ja Heina viisid
haavatud Vello Raude Piiumetsa külla, kus tema haavad puhastati
ja kinni seoti.
Linda Saaremägi ja Heina Kopli, kes praegu elavad juba eakatena
ikka Käru kandis, mäletavad seda lugu, nagu oleks see
juhtunud alles eile: tüdrukute hirm olnud suur, kuna Piiumetsa
teel tulid neile vastu Nõukogude julgeolekutöötajad.
Rege õnneks kinni ei peetud ja tüdrukud jõudsid
lõpuks õnnelikult koju tagasi. Mõni aeg hiljem
võeti Vello Raude siiski julgeolekutöötajate
poolt kinni, ta veetis palju aastaid Venemaal Nõukogude
vangilaagrites, kuid jõudis sealt siiski lõpuks
eluga Eestisse tagasi. Tänaseks on temagi elavate seast lahkunud.
Seitsmes Käru metsavendade punkri asukas Arnold Leesmann
ei viibinud sellel saatuslikul õhtul metsavendade punkris,
tema pääses seetõttu eluga.
Noorim metsavendadest, Hugo Rehtsalu, oli hukkudes vaid 18-aastane.
Ta oli minu ema Lilli Rehtsalu (abielludes Kiin) noorem vend.
Ma ei saanud kunagi oma onu näha ega tunda. Kui mina sain
18, astusin ma Tartu Ülikooli õppima, kogu mu teadlik
elu oli alles ees, kuid onu Hugo jaoks jäi tema täiselu
elamata, sest ta hukkus, kaitstes Eesti Vabariiki ja vabadust.
Mälestuskivi
avamistseremoonia
16. juulil 2011 avati
Käru lähistel, viie metsavenna hukkumispaigal metsaservas
pidulikult mälestuskivi, mille rahastas kohalik maaparandusettevõtja
Mihkel Haud. Initsiatiivgruppi kuulusid külavanem Tiit Uus
ning Käru vallavanem Elari Hiis, korraldustoimkonnas olid
tegevad Rein, Janek ja Rene Minkovitš. Metsavendade kivi
avamisele ning samas toimunud ajaloolise Ingliste küla kokkutulekule
saabus üle saja külalise Eestist, Soomest, Lätist
ja USA-st. Külalisi oli ka naaberküladest, kõige
rohkem mõistagi Käru kandi rahvast.
Metsavendade mälestuskivi auvahtkonnas olid kuus Rapla maleva
Käru rühma kaitseliitlast, kolm kodutütart ja kuus
noorkotkast koos saatjatega. Kivilt eemaldasid Eesti Vabariigi
hümni saatel katte Käru kooli noorkotkad. Eesti Kaitseliidu
Rapla maleva Käru rühma kaitseliitlased korraldasid
ausaluudi hukkunud metsavendade auks. Eesti Kaitseliidu Rapla
maleva nimel asetasid noorkotkad mälestuskivi jalamile pärjad.
Mälestuskivi juures võtsid sõna Käru vallavanem
Elari Hiis, kirjandusteadlane Sirje Kiin, majandusteadlane Jack
Walters USAst, külavanem Tiit Uus ja erukolonelleitnant Jaak
Haud.
Kõik sõnavõtjad rõhutasid metsavendade
vastupanuvõitluse tähtsust eesti rahva moraalile,
seda, et totalitaarsele, genotsiidi teostavale okupatsioonivõimule
ei antud alla lihtsalt niisama. Kõneldi sellest, et hukkunud
metsavendade mälestust on paljudes peredes salaja tallel
hoitud, vaid sosistamisi sellest räägitud või
hoopis vaikitud, kindluse mõttes, lapsi kaitsta püüdes,
kuid nüüd siis lõpuks on saabunud vaba Eesti
aeg, kus saame ja peamegi avalikult näitama oma tänu
ning austust neile vapratele meestele, kes ohverdasid Eesti vabaduse
nimel oma elu.
Sirje Kiini sõnavõtt
mälestuskivi avamisel
„Head Ingliste küla järeltulijad,
hõimlased ja aatekaaslased. Täna oleme tulnud siia
Eestimaa südamesse kokku selleks, et veeretada meie kõigi
südametelt ära üks suur ülekohtu kivi, et
mälestada ja austada nimeliselt neid eesti mehi, kes andsid
Eesti vabaduse eest oma kõige kallima – oma elu ja
oma tuleviku, kõik oma sündimata jäänud
lapsed ja lapselapsed, oma tundmata jäänud armastused
ja kired, tööd ja tegemised, mille nimel meie iga päev
edasi elame ka nende viie mehe eest, kes siin Kärus, Ingliste
küla metsaservas jõhkral viisil tapeti ja kelle maised
kehad ära põletati.
Need viis tapetud eesti meest ei olnud meie metsades üksinda.
Kuni 30 000 eesti meest võitles pärast Teist
maailmasõda Eesti metsades, aga vähemalt kaks-kolm
või koguni neli korda nii palju pidi olema neid julgeid
mehi ja naisi, noori ja vanu, kes julgesid metsavendi toita ja
aidata, varustada ja hoiatada. Nii et tegelikult oli metsavendadega
seotud vastupanuvõitlejate arv mitu korda suurem. Me ei
saa ilmselt kunagi täpselt teada, kui palju neid kaasaaitajaid
päriselt oli. Kui neid millegi muuga aidata ei saanud, siis
vähemalt aidati vaikimisega, ehkki kõigi südameis
oli hirm.
Minu ema Lilli Kiin (sünd Rehtsalu) rääkis kaua
aastaid näiteks meile, oma tütardele, igaks juhuks ainult
seda, et tema noorem vend Hugo, meie onu, sai sõja ajal
surma. Vaikimisega soovis ta kaitsta meid, oma tütreid, sest
vaikimine oli toona samuti üks võimalik ellujäämisstrateegia.
Alles pärast Eesti taasvabanemist söandas ema meile
rääkida, mis tegelikult vend Hugoga oli juhtunud. Viljandi
vanale kalmistule paigaldati metsavendade mälestuskivi 24.
mail 1997 ja ema viis sinna igal aastal lilled ja küünlad
ka Hugo mälestuseks. Nüüd on Hugol ja tema neljal
saatusekaaslasel oma mälestuskivi nende kodupaigas Kärus,
kus nad elasid oma ebaõiglaselt, traagiliselt lühikeseks
jäänud elu ja kus nad langesid selle nimel, et meie
saaksime täna elada vabas Eestis.
Vastupanuvorme oli okupatsiooniaastail mitmeid: kui relvastatud
vastupanu osutasid kümned tuhanded metsavennad, siis palju
ulatuslikum vastupanuviis oli vaimne vastupanu. Olid küll
vaid mõned kümned poliitilised teisitimõtlejad
(tegelikult õigestimõtlejad), kes kirjutasid rahvusvahelistele
organisatsioonidele märgu- ja protestikirju ning kes selle
tegevuse eest arreteeriti ning vangi pandi (Jüri Kukk, Lagle
Parek, Enn Tarto jt), kuid oli olemas ka massiline majanduslik
vastupanu: teie teesklete meile palga maksmist, meie teeskleme
teile töö tegemist. Oli olemas lausa üldrahvalik
kultuuriline vastupanu, mis väljendus eesti kunstiloomingus,
kirjanduses, teatris, muusikas (näiteks Veljo Tormise regivärsi
taaselustamine), laulupidude traditsioonis, aga ka 1980. aastal
kirjutatud venestamisvastases 40 intellektuaali avalikus kirjas,
mille rahvas võttis kiiresti omaks ning levitas seda nagu
kulutuld, kartmata vallandamisi ja karistusi, mis ikkagi järgnesid.
Aga ka kõik need inimesed, kes lihtsalt kasvatasid 20.
sajandi teisel poolel eesti kodus eesti lapsi eesti keeles ja
meeles, kes pidasid kõigele vaatamata vaimselt ja füüsiliselt
vastu läbi pikkade venestuskümnendite, olid ja on niisama
väärt vastupanuvõitlejad, ilma kelleta Eesti
poleks täna taas vaba. Nii need, kes hukkusid, kui ka need,
kes elasid kõige kiuste edasi ja kandsid südames eestlust
ning vabadusaadet, on väärt tänu ning austust.
Au langenutele, aga ka au elavatele, kes kannavad täna edasi
kõiki neid väärtusi, mille nimel need metsavennad
langesid.“
Sirje Kiini
abikaasa, USA Lõuna-Dakota riigiülikooli majandusprofessor
Jack Walters ütles oma liigutatud
sõnavõtus, et vabadus on kõige suurem väärtus,
mille nimel võidelda, kuid kõige õilsam on
säärane võitlus, mille pidamine tundub täiesti
lootusetu. Aga ometi sai ajalooline õiglus ja vabadus lõpuks
osaks ka Eestile.
Metsavendade kivi avamisel võtsid väga emotsionaalselt
sõna ka kaks vaprat vanemat daami, Linda Saaremägi
ja Heina Kopli, kes olid 1946 peitnud oma tallu ära ainsa
põgenema pääsenud metsavenna Vello Raude. Ehkki
tüdrukute hirm olnud tõesti suur, ei kahelnud nad
hetkegi, et talitasid õigesti, kui püüdsid haavatud
metsavenda päästa, nad ei mõelnud siis sellele,
et seadsid nõnda reaalselt ohtu ka oma elu. Soov aidata
oli suurem kui hirm.
Avamistseremooni lõpuks tehti mälestuskivi juures
rohkesti pilte kõigi hukkunud metsavenna sugulaste ja lähedastega,
kes olid kohale tulnud nii lähedalt kui kaugelt, Läti-
ja Ameerikamaalt, et asetada oma lilled ja pärjad hukkunud
omaste mälestuskivi jalamile.
|
Eestimaa-Liivimaa sümboolse piiriposti avamisel paluti
lint läbi lõigata kõige kaugematel
külalistel: (vasakult) abielupaar Jack Walters ja
Sirje Kiin USAst, neid abistab põline Käru
mees erukolonelleitnant Jaak Haud. Sümboolne
lint oli valmistatud nii Eestimaa kui Liivimaa lipuvärvi
triipudega.
|
Eestimaa-Liivimaa
piiril asunud Ingliste küla
1,5 km metsavendade
mälestuskivist paigaldati samal päeval, 16. juulil sümboolne
Eestimaa-Liivimaa piiripost. Pärast Vene tsaaririigi ja Rootsi
kuningriigi vahel sõlmitud Uusikaupunki rahu 1721 osutus
Järvamaal Käru valla Ingliste küla asukoht olevat
Eestimaa Kubermangu ja Liivimaa Kubermangu vahelisel eraldusjoonel.
Kohas, kuhu Käru valla ettevõtja Mihkel Haudi initsiatiivil
ja rahastamisel paigaldati sümboolne piiripost, oli ka Türi
kihelkonna ja Vändra kihelkonna vaheline eraldusjoon. Pärast
Vabadussõda ja Eesti Vabariigi sündi paiknes Ingliste
küla Järva- ja Pärnumaa eraldusjoonel. Pärast
1930. aastate algul toimunud maareformi on nimetatud piir küll
minetanud oma tähtsuse, kuid enne seda vormistatud dokumendid
asuvad ajalooarhiivides ja hoidlates vastavalt vana piirijoonega
määratletud administratiivsele jaotusele.
Seda ajaloolist Ingliste küla, kust tapetud Käru kandi
metsavennad pärit olid, ei ole enam olemas, sest nõukogude
võim suretas oma sundtsentraliseeritud kolhoosikorraga
täiesti välja sealsed mitukümmend elujõulist
talumajapidamist. Isegi Ingliste küla nimi anti lõpuks
ära hoopis ühele teisele külale teises vallas.
Lähim majapidamine ehk elava suitsuga korsten asub tänapäeval
Pikasaare talus, kuhu põgenenud metsavend toona ära
peideti.
Mälestuskivi ja piiriposti pidulik avamine lõppes
Ingliste küla ajalooraamatu esitlemisega. Teose „Ingliste
küla lugu“ koostas Tiit Uus, toimetas Sirje Kiin. Raamat
annab põhjaliku ülevaate Käru valla Ingliste
küla ajaloost ning toonade tublide talude rohketest järeltulijaist
tänase päevani välja koos rohke ning huvitava pildimaterjaliga.
Metsavendade mälestusüritusest osavõtjad külastasid
ka oma vanemate ja vanavanemate kunagisi taluasemeid, niivõrd
kui neid veel oli võimalik leida ning metsistunud maastikus
ära tunda.
|
|
|
