Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 



Kärus metsavendade mälestuskivi juures 16. juulil 2011: (vasakult) Oskar Rehtsalu tütar Elle Õun, Milvi ja Sulev Rehtsalu, Lilli Rehtsalu tütar Sirje Kiin ja Rein Rehtsalu.

Mälestuskivi metsavendadele

tekst: Sirje Kiin
Fotod: Sirje Kiin, tiit uus

Kärus avati suvel mälestuskivi viiele mõrvatud metsavennale.
6. jaanuaril 1946 ehk kolmekuninga päeva varahommikul lõhestasid Järvamaal Käru vallas Ingliste külas vaikust automaadivalangud ja granaatide lõhkemine. See lühike, kuid intensiivne lahing toimus Pikasaare ja Lõuka talu vahelises metsas asunud metsavendade punkri piirkonnas, kus NKVD hävitusrühm ründas seal end varjanud metsavendi. Rünnak oli eelnevalt hästi ettevalmistatud, mis sunnib oletama, et ilmselt oli punkri asukoht reedetud.
Et rünnak algas varahommikul sügavasse Käru metsa rajatud punkri elanikele täiesti ootamatult, ei jõudnud metsavennad harjutatud kaitsepositsioone sisse võtta. Nad olid sunnitud end une pealt kaitsma hakkama. Seetõttu oli kaitsetuli ebatõhus. Üsna kiiresti sai punker vallutatud ning viis kohalikku metsavenda tapetud: Käru apteeker Karl Aruväli, Mardisaare talu peremees Voldemar Kaasik, Laanekülas elanud Juhan Luuk, Piiumetsa külast Lääne talust Hans Lääne ja Mündi talu perepoeg Hugo Rehtsalu. Pärast tapatööd pandi punker koos laipadega põlema. Külarahvas mäletab veel tänaseni, kuidas terve mets olnud mitu päeva suitsu ja hirmsat kärsahaisu täis.
Ometi õnnestus ühel mehel, Vello Raudel põgeneda. Ta oli küll haavatud, kuid jõudis siiski joosta lähedal asunud Pikasaare tallu, kus pererahvas peitis ta heinavirna sisse. Kui NKVD-lased tulid teda taga otsima, torgiti seesama heinavirn tääkidega läbi, kuid Vello Raudel oli õnne ja ta jäi puutumata. Pikasaare taluperet pinniti ja piinati, kuid oma koduküla metsavenda nad välja ei andnud. Kui NKVD-lased lõpuks lahkusid ja otsene oht kadus, rakendati hobune ree ette ning noored tüdrukud Linda ja Heina viisid haavatud Vello Raude Piiumetsa külla, kus tema haavad puhastati ja kinni seoti.
Linda Saaremägi ja Heina Kopli, kes praegu elavad juba eakatena ikka Käru kandis, mäletavad seda lugu, nagu oleks see juhtunud alles eile: tüdrukute hirm olnud suur, kuna Piiumetsa teel tulid neile vastu Nõukogude julgeolekutöötajad. Rege õnneks kinni ei peetud ja tüdrukud jõudsid lõpuks õnnelikult koju tagasi. Mõni aeg hiljem võeti Vello Raude siiski julgeolekutöötajate poolt kinni, ta veetis palju aastaid Venemaal Nõukogude vangilaagrites, kuid jõudis sealt siiski lõpuks eluga Eestisse tagasi. Tänaseks on temagi elavate seast lahkunud. Seitsmes Käru metsavendade punkri asukas Arnold Leesmann ei viibinud sellel saatuslikul õhtul metsavendade punkris, tema pääses seetõttu eluga.
Noorim metsavendadest, Hugo Rehtsalu, oli hukkudes vaid 18-aastane. Ta oli minu ema Lilli Rehtsalu (abielludes Kiin) noorem vend. Ma ei saanud kunagi oma onu näha ega tunda. Kui mina sain 18, astusin ma Tartu Ülikooli õppima, kogu mu teadlik elu oli alles ees, kuid onu Hugo jaoks jäi tema täiselu elamata, sest ta hukkus, kaitstes Eesti Vabariiki ja vabadust.

Mälestuskivi avamistseremoonia

16. juulil 2011 avati Käru lähistel, viie metsavenna hukkumispaigal metsaservas pidulikult mälestuskivi, mille rahastas kohalik maaparandusettevõtja Mihkel Haud. Initsiatiivgruppi kuulusid külavanem Tiit Uus ning Käru vallavanem Elari Hiis, korraldustoimkonnas olid tegevad Rein, Janek ja Rene Minkovitš. Metsavendade kivi avamisele ning samas toimunud ajaloolise Ingliste küla kokkutulekule saabus üle saja külalise Eestist, Soomest, Lätist ja USA-st. Külalisi oli ka naaberküladest, kõige rohkem mõistagi Käru kandi rahvast.
Metsavendade mälestuskivi auvahtkonnas olid kuus Rapla maleva Käru rühma kaitseliitlast, kolm kodutütart ja kuus noorkotkast koos saatjatega. Kivilt eemaldasid Eesti Vabariigi hümni saatel katte Käru kooli noorkotkad. Eesti Kaitseliidu Rapla maleva Käru rühma kaitseliitlased korraldasid ausaluudi hukkunud metsavendade auks. Eesti Kaitseliidu Rapla maleva nimel asetasid noorkotkad mälestuskivi jalamile pärjad. Mälestuskivi juures võtsid sõna Käru vallavanem Elari Hiis, kirjandusteadlane Sirje Kiin, majandusteadlane Jack Walters USAst, külavanem Tiit Uus ja erukolonelleitnant Jaak Haud.
Kõik sõnavõtjad rõhutasid metsavendade vastupanuvõitluse tähtsust eesti rahva moraalile, seda, et totalitaarsele, genotsiidi teostavale okupatsioonivõimule ei antud alla lihtsalt niisama. Kõneldi sellest, et hukkunud metsavendade mälestust on paljudes peredes salaja tallel hoitud, vaid sosistamisi sellest räägitud või hoopis vaikitud, kindluse mõttes, lapsi kaitsta püüdes, kuid nüüd siis lõpuks on saabunud vaba Eesti aeg, kus saame ja peamegi avalikult näitama oma tänu ning austust neile vapratele meestele, kes ohverdasid Eesti vabaduse nimel oma elu.

Sirje Kiini sõnavõtt mälestuskivi avamisel

„Head Ingliste küla järeltulijad, hõimlased ja aatekaaslased. Täna oleme tulnud siia Eestimaa südamesse kokku selleks, et veeretada meie kõigi südametelt ära üks suur ülekohtu kivi, et mälestada ja austada nimeliselt neid eesti mehi, kes andsid Eesti vabaduse eest oma kõige kallima – oma elu ja oma tuleviku, kõik oma sündimata jäänud lapsed ja lapselapsed, oma tundmata jäänud armastused ja kired, tööd ja tegemised, mille nimel meie iga päev edasi elame ka nende viie mehe eest, kes siin Kärus, Ingliste küla metsaservas jõhkral viisil tapeti ja kelle maised kehad ära põletati.
Need viis tapetud eesti meest ei olnud meie metsades üksinda. Kuni 30 000 eesti meest võitles pärast Teist maailmasõda Eesti metsades, aga vähemalt kaks-kolm või koguni neli korda nii palju pidi olema neid julgeid mehi ja naisi, noori ja vanu, kes julgesid metsavendi toita ja aidata, varustada ja hoiatada. Nii et tegelikult oli metsavendadega seotud vastupanuvõitlejate arv mitu korda suurem. Me ei saa ilmselt kunagi täpselt teada, kui palju neid kaasaaitajaid päriselt oli. Kui neid millegi muuga aidata ei saanud, siis vähemalt aidati vaikimisega, ehkki kõigi südameis oli hirm.
Minu ema Lilli Kiin (sünd Rehtsalu) rääkis kaua aastaid näiteks meile, oma tütardele, igaks juhuks ainult seda, et tema noorem vend Hugo, meie onu, sai sõja ajal surma. Vaikimisega soovis ta kaitsta meid, oma tütreid, sest vaikimine oli toona samuti üks võimalik ellujäämisstrateegia. Alles pärast Eesti taasvabanemist söandas ema meile rääkida, mis tegelikult vend Hugoga oli juhtunud. Viljandi vanale kalmistule paigaldati metsavendade mälestuskivi 24. mail 1997 ja ema viis sinna igal aastal lilled ja küünlad ka Hugo mälestuseks. Nüüd on Hugol ja tema neljal saatusekaaslasel oma mälestuskivi nende kodupaigas Kärus, kus nad elasid oma ebaõiglaselt, traagiliselt lühikeseks jäänud elu ja kus nad langesid selle nimel, et meie saaksime täna elada vabas Eestis.
Vastupanuvorme oli okupatsiooniaastail mitmeid: kui relvastatud vastupanu osutasid kümned tuhanded metsavennad, siis palju ulatuslikum vastupanuviis oli vaimne vastupanu. Olid küll vaid mõned kümned poliitilised teisitimõtlejad (tegelikult õigestimõtlejad), kes kirjutasid rahvusvahelistele organisatsioonidele märgu- ja protestikirju ning kes selle tegevuse eest arreteeriti ning vangi pandi (Jüri Kukk, Lagle Parek, Enn Tarto jt), kuid oli olemas ka massiline majanduslik vastupanu: teie teesklete meile palga maksmist, meie teeskleme teile töö tegemist. Oli olemas lausa üldrahvalik kultuuriline vastupanu, mis väljendus eesti kunstiloomingus, kirjanduses, teatris, muusikas (näiteks Veljo Tormise regivärsi taaselustamine), laulupidude traditsioonis, aga ka 1980. aastal kirjutatud venestamisvastases 40 intellektuaali avalikus kirjas, mille rahvas võttis kiiresti omaks ning levitas seda nagu kulutuld, kartmata vallandamisi ja karistusi, mis ikkagi järgnesid.
Aga ka kõik need inimesed, kes lihtsalt kasvatasid 20. sajandi teisel poolel eesti kodus eesti lapsi eesti keeles ja meeles, kes pidasid kõigele vaatamata vaimselt ja füüsiliselt vastu läbi pikkade venestuskümnendite, olid ja on niisama väärt vastupanuvõitlejad, ilma kelleta Eesti poleks täna taas vaba. Nii need, kes hukkusid, kui ka need, kes elasid kõige kiuste edasi ja kandsid südames eestlust ning vabadusaadet, on väärt tänu ning austust.
Au langenutele, aga ka au elavatele, kes kannavad täna edasi kõiki neid väärtusi, mille nimel need metsavennad langesid.“

Sirje Kiini abikaasa, USA Lõuna-Dakota riigiülikooli majandusprofessor Jack Walters ütles oma liigutatud sõnavõtus, et vabadus on kõige suurem väärtus, mille nimel võidelda, kuid kõige õilsam on säärane võitlus, mille pidamine tundub täiesti lootusetu. Aga ometi sai ajalooline õiglus ja vabadus lõpuks osaks ka Eestile.
Metsavendade kivi avamisel võtsid väga emotsionaalselt sõna ka kaks vaprat vanemat daami, Linda Saaremägi ja Heina Kopli, kes olid 1946 peitnud oma tallu ära ainsa põgenema pääsenud metsavenna Vello Raude. Ehkki tüdrukute hirm olnud tõesti suur, ei kahelnud nad hetkegi, et talitasid õigesti, kui püüdsid haavatud metsavenda päästa, nad ei mõelnud siis sellele, et seadsid nõnda reaalselt ohtu ka oma elu. Soov aidata oli suurem kui hirm.
Avamistseremooni lõpuks tehti mälestuskivi juures rohkesti pilte kõigi hukkunud metsavenna sugulaste ja lähedastega, kes olid kohale tulnud nii lähedalt kui kaugelt, Läti- ja Ameerikamaalt, et asetada oma lilled ja pärjad hukkunud omaste mälestuskivi jalamile.


Eestimaa-Liivimaa sümboolse piiriposti avamisel paluti lint läbi lõigata kõige kaugematel külalistel: (vasakult) abielupaar Jack Walters ja Sirje Kiin USAst, neid abistab põline Käru mees erukolonelleitnant Jaak Haud. Sümboolne lint oli valmistatud nii Eestimaa kui Liivimaa lipuvärvi triipudega.

Eestimaa-Liivimaa piiril asunud Ingliste küla

1,5 km metsavendade mälestuskivist paigaldati samal päeval, 16. juulil sümboolne Eestimaa-Liivimaa piiripost. Pärast Vene tsaaririigi ja Rootsi kuningriigi vahel sõlmitud Uusikaupunki rahu 1721 osutus Järvamaal Käru valla Ingliste küla asukoht olevat Eestimaa Kubermangu ja Liivimaa Kubermangu vahelisel eraldusjoonel. Kohas, kuhu Käru valla ettevõtja Mihkel Haudi initsiatiivil ja rahastamisel paigaldati sümboolne piiripost, oli ka Türi kihelkonna ja Vändra kihelkonna vaheline eraldusjoon. Pärast Vabadussõda ja Eesti Vabariigi sündi paiknes Ingliste küla Järva- ja Pärnumaa eraldusjoonel. Pärast 1930. aastate algul toimunud maareformi on nimetatud piir küll minetanud oma tähtsuse, kuid enne seda vormistatud dokumendid asuvad ajalooarhiivides ja hoidlates vastavalt vana piirijoonega määratletud administratiivsele jaotusele.
Seda ajaloolist Ingliste küla, kust tapetud Käru kandi metsavennad pärit olid, ei ole enam olemas, sest nõukogude võim suretas oma sundtsentraliseeritud kolhoosikorraga täiesti välja sealsed mitukümmend elujõulist talumajapidamist. Isegi Ingliste küla nimi anti lõpuks ära hoopis ühele teisele külale teises vallas. Lähim majapidamine ehk elava suitsuga korsten asub tänapäeval Pikasaare talus, kuhu põgenenud metsavend toona ära peideti.
Mälestuskivi ja piiriposti pidulik avamine lõppes Ingliste küla ajalooraamatu esitlemisega. Teose „Ingliste küla lugu“ koostas Tiit Uus, toimetas Sirje Kiin. Raamat annab põhjaliku ülevaate Käru valla Ingliste küla ajaloost ning toonade tublide talude rohketest järeltulijaist tänase päevani välja koos rohke ning huvitava pildimaterjaliga.
Metsavendade mälestusüritusest osavõtjad külastasid ka oma vanemate ja vanavanemate kunagisi taluasemeid, niivõrd kui neid veel oli võimalik leida ning metsistunud maastikus ära tunda.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv