|
|
Kultuur ja elu
tekst: Jüri Kotsinev
|
Jüri Kotsinev
On sõjateed meid
räsind
ja võidulootus läind
kuid kindel on me käsi
kui viimne lahing käis
me
sõdisime idas
ja kuulsus saatis meid
see võitlus oli visa
on paljud langend meist
Reich
lõpeb siin, kus seisab
me Panzerdivisjon
ja Gruppenführer Steiner
veel hoiab rindejoont
meid
ümber piirand Iivan
ja jänki taga on
kui alistu ei iial
me viimne bastion
Aprill 2011
|
Milline ilus nimi
ajakirjale – Kultuur ja Elu. Lugedes sellenimelist väljaannet
ning viimase paari aasta jooksul sinna ka lugusid kirjutades olen
ma märganud, et väljaspool auväärt ajakirja
pole reaalses elus minu ümber kultuur kui mõiste täidetud
sama sisuga, mida ma olen kultuuri kui nähtuse all harjunud
mõistma. Ka elu minu ümber ei ole elu, mis oleks seda
nime täiel määral väärt kandma.
Mida ma siis enda ümber
näen: lõputut nirust olelemist, haledat vegeteerimist,
rasket vaevlemist, üksteisele ärategemist ning iga hinnaga
äsamist ja palju muudki, mis elu selle sõna otseses
mõttes ebaelatavaks kipuvad tegema.
Oli aga aeg, kus nii
kultuur kui elu kandsid endas hoopis teist tähendust. See
aeg ei olnudki nii kaugel, kõigest kolmveerand sajandit
tagasi. Tollases maailmas oli poliitiline vastasseis omaaegsete
suurte ja vägevate riikide ja poliitiliste süsteemide
vahel polariseerunud kaheks lepitamatuks blokiks. Ühel pool
oli bolševismist nakatatud Venemaa koos tema poolt orjastatud
rahvastega ning teiselt poolt indogermaani idee ja vaimsuse kandja
– saksa rahvas koos oma liitlastega.
Viimane võitlus
nende kahe poole vahel kannab nime II maailmasõda. Selle
ajalugu ja kulgemist ei hakka ma siin pikemalt käsitlema.
Ütlen vaid, et sellest suurest sõjast osavõtnute
hulgas oli inimesi, kes said aru, et on tähtsamaid asju kui
elu. Selline oli taoliste inimeste kultuur, sisekultuur, mis võimaldas
neil olla teinekord suuremad endast ning ümbritsevatest asjaoludest.
Paljud neist teenisid oma aadet ning ei murdunud seda teed käies
ega alistunud saatuse armutule otsusele soosida lõppkokkuvõttes
punabolševismi võitu ja poole Euroopa ikestamist pooleks
sajandiks peale II maailmasõja lõppu.
Baltisakslasest
vanaonu
Minu vanaonu (vanaema
õepoeg) Gleb von Malsch sündis baltisaksa perekonnas
juba Eesti Wabariigi ajal 1923. aastal Tallinnas. Erinevalt oma
isast vabahärra Leonid von Malschist ei kandud ta enam tiitlit,
kuna Eestis olid selleks ajaks seisused kaotatud. Suhtumine baltisaksa
soost aadelkonda oli tollases Eestis nagu oli, ja vanaonu lapsepõlv
möödus peamiselt vanaisa Woldemar von Malschi kodus
Suvila tänavas Pääskülas. 1939. aasta lahkumine
ajaloolisele kodumaale toimus ajal, kui vanaonu õppis Tallinna
Saksa Gümnaasiumis. Kogu gümnaasium lahkus Eestist ning
selle lõpetamine toimus vanaonu jaoks juba Pozenis, kuhu
osa baltisakslasi ajutiselt majutati. Vanaonu perekond sai aasta
hiljem ümberasustamise käigus uueks koduks elamise Potzdami.
Kui jõudis kätte aeg minna tegevteenistusse, tahtis
vanaonu minna tankivägedesse, kuid otsustajad teatasid talle
lihtsa tõe, et tankivägedes elab ta umbes neli kuud
ja see oleks olnud ilmne kaadri raiskamine. Asi oli selles, et
vanaonu oli ema poolt venelane. Vanaonu ema oli minu vanaema õde,
Loodearmee ohvitseri Georgi Ožerelkovi tütar. Just Loodearmees
teenisid koos minu vanavanaisa Georgi Ožerelkov ja vanaonu
isa Gleb von Malsch. Seal siis tutvuski vanaonu tulevane isa Leonid
von Malsch oma teenistuskaaslase Georgi Ožerelkovi vanema
tütrega ning abiellus temaga peale Vabadussõja lõppu.
Seega oskas vanaonu puhtalt vene keelt ning selle alusel määrati
ta teenistusse sõjaväe vastuluuresse. Rindeteenistus
viis vanaonu Jugoslaaviasse ja Rumeeniasse, kus ta pidi tegelema
sõjaväe vastuluurega, teenides Doni relva-SS kasakavägedes.
|
Gleb von Malsch sündis baltisaksa
perekonnas juba Eesti Wabariigi ajal 1923. aastal Tallinnas. |
Vanaonu sõjas
Kasakad võitlesid
punastega vapralt ning raske oli teinekord hoida vangilangenud
punaväelasi nende kiire ja karmi omakohtu eest. Kasakad tahtsid
kõiki vangilangenuid punaseid kohe maha nottida, aga neid
oli vaja ka üle kuulata ning see tekitas teinekord päris
karmi vastasseisu sõjaväe vastuluure ja kasakate vahel,
kes ei mõistnud, milleks vangi sattunud bolševikke
elus hoiti.
Huvitavad olid vanaonu jutud rindeolustikust ning kirjutatud ja
kirjutamata reeglitest relva-SS vägedes. Mulle oli teda kuulates
suureks üllatuseks, et kuni 1943. aastani võideldi
rindel kolm nädalat ja saadi siis puhkust kas või
kojusõiduks. Seegi oli suureks üllatuseks, et saksa
relva-SS ja Wehrmachti rindeüksuste käsutuses olid rinde
lõbumajad. Seal tegid „tööd“ ilusad
poolatarid ja tšehhitarid. Ajalehti, mis tulid rindele Saksamaalt
ja olid mõeldud rindeüksuste meestele lugemiseks,
nagu ka ajakirjad, vaadati üle iga väeosa poliitilise
instruktori poolt. Sama kehtis ka filmide kohta, mida vastav ohvitser
enne isikkooseisule demonstreerimist enne läbi vaatas. Kõik
Saksamaale rindelt puhkust veetma saabuvad rindemehed pidid piiril
läbima karantiini, kus võimalike parasiitide tõrjest
pidid läbi käima kõik mehed kõrgematest
ohvitseridest kuni reameesteni välja.
Tagalas ehk siis Saksamaa
linnades ja külades oli vastavalt sõjaaegsetele seadustele
kriminaalkuritegude eest ette nähtud väga karmid karistused.
Taskuvargaid näiteks hukati vahelejäämise korral.
Selleks, et pimenduse ajal pommirünnakute all üksteist
näha, olid Saksa kodanikud varustatud fosforiga kaetud rinnamärkidega.
Varustamine toiduainetega muutus peale 1943. aastat osaliselt
normeerituks, kuid probleeme toiduainete ja muu kaubaga siiski
ei olnud. Sõjaväevarud olid sellised, et oleks võinud
vabalt sõdida veel kümme aastat. Kriitiline olukord
tekkis Saksamaal aga kütusega. Selleta ei sõitnud
aga soomustehnika. Ka elavjõudu oleks sakslastel jätkunud
veel aastateks, kuid võitlemine mitmel rindel ning punavägede
masendav elavjõu ülekaal tegi lõpuks oma töö.
1943. aastal just peale ühist jõulude tähistamist
Potsdamis hukkus mõni kuu hiljem Smolenski all vanaonu
isa Leonid von Malsch. Vanaonule oli see raske löök.
Ta oli jäänud ainsaks meheks perekonda, Saksamaal oli
tal kaks õde ja ema.
Sõja lõpus
andis vanaonu ennast vangi inglastele, kuid jäi elama Ida-Berliini,
kus ta 1947. aastal ka arreteeriti ning algas pikk tee Siberi
vangilaagrisse. Kohtuotsus langetati talle tagaselja ning loeti
ette vangivagunis Siberi poole loksudes. Süüdistuspunkte
endisele Saksa vastuluureohvitserile oli palju, kuid kõige
koomilisem nendest oli esimene – nimelt NSV Liidu piiri ebaseaduslik
ületamine Saksa vägede koosseisus. Küüniline
iroonia.
25 aastat sunnitööd. Vanaonu oli kindel, et Siberist
ta tagasi ei tule. Hullem kui talvekülm oli tema mälestuste
kohaselt suvine sääskede nuhtlus. Need peletised võisid
inimese elusalt ära süüa – nii palju oli neid
vereimejaid vaeste vangide kallal kogu aeg. Vanaonu teatas vanglatsooni
ülematele, et tema sotsialismi ehitama ei hakka ning põhilise
aja istus kartsas. Toidunorm kartsas oli küll poole väiksem
kui tavarežiimiga vangil, kuid energiat ei kulunud kartsas
istudes nii palju kui neil, kes pidid iga päev metsalangetustöödel
orjatööd tegema.
Koos vanaonuga istusid Siberis nii prantslaste ohvitserid, keda
punaväelased olid oma okupatsioonitsoonides Saksamaal kinni
nabinud ja süüdistanud imperialismi kasuks spioneerimises,
Jaapani ohvitserid, Saksa sõdurid ja ohvitserid ning loomulikult
igat masti nõukogude dissidendid, „klassivaenlased“,
„teisitimõtlejad“, „sotsiaalselt ohtlik
element“, aga ka ehtsad vene kriminaalid. See oli kirju seltskond
ja kirju oli ka stalinismi visiitkaart – lõputu Siberi
sunnitöölaagrite elu ja olu. Ei olnud arukas sattuda
naistetsooni barakkide lähedusse, kus vene naisurkad mehi
vägistada võisid. Ei tohtinud tööobjektile
marssides rivist kõvale kalduda, kuna kuklalask võis
tabada iga hetk. Mida kõike ei näinud vanaonu Siberis
tsoonis...
Pääses
eluga
Teda päästis
Stalini surmale järgnenud NSVL ja Saksamaa vahel sõlmitud
leping, mille kohaselt vanaonu 1954. aastal koos teiste sakslastest
sõjavangidest saatusekaaslastega ennetähtaegselt kodumaale
sai, olles vangipõlves veetnud kaheksa pikka aastat. Ida-
Saksamaal ootas teda uus kord ning uued olud. Kõigepealt
pandi vanaonu haiglasse, kuna ta tervis oli täiesti läbi
peale Siberi õudusi.
Haiglas veetis ta paar kuud ning hakkas kohe plaanima põgenemist
läänetsooni. Berliini müüri polnud veel ehitatud,
kuid idasakslasi lasti läände väga ränga kontsrollisõela
läbimisel. Vanaonu oli väga vaenuliku elemendi staatusega
ning põgenemine Läände ei olnud talle kerge ülesanne.
Ometi sai ta sellega hakkama ning abiks olid talle selles ettevõtmises
katoliku preestrid.
Uueks koduks sai vanaonu perele (ta oli abiellunud teda põetava
meditsiiniõega ning saanud hiljem temaga kolm poega) Essen.
Tööle asus vanaonu Kruppi firmasse tõlkeosakonna
juhatajana, kus töötas pensionile minekuni 1986. aastal.
Just Essenis 1988. aastal ma temaga kõigest tema poolt
kogetust ja läbielatust rääkima hakkasin. Need
lõputud tunnid, mida veetsin tema kabinetis, kuulates ja
küsitledes kõigest mind huvitavast, jäävad
mulle meelde elu lõpuni. Ma sain teada, et kuni suure sõja
lõpuni valitses tollase Saksamaa elukorralduses kord ja
distsipliin. Naljakas oli kuulata seda, kuidas kord puhkusel viibides
uues kodus Potzdamis tegi talle sõjaväepatrulli veebel
märkuse, et vanaonu ei ole vormikohaselt riietatud. Oli suvi
ja vanaonu ei pannud kätte kindaid. See oli ohvitseri mundririietuse
kohustuslik element ning vanaonu oli sunnitud nahkkindad kätte
tõmbama. Kui ma kunagi sakslaste vändatud suurfilmi
„Stalingrad“ kohta küsisin – kas sõda
oli tõesti selline, nagu filmis näidati, teatas vanaonu,
kes samuti oli seda filmi näinud, et see oli kõigest
film, sõjas oli kõik kordi koledam. Küsisin
selle kohta mingi näite ja vanaonu kirjeldas külateed
rindelõigus, kus keset teed vedeles kellegi mürsukilluga
maha lõigatud tagumik ning mõned meetrid eemal mahaniidetud
sõduri pea. Sõja argieluks nimetas vanaonu seda
kõike ja lisas, et sõjas harjub inimene ära
kõigega. Hiljem, juba peale vanaonu surma 1999. aasta veebruaris
külastasin tema leske, kes oli kolinud Kieli, ning uurides
vanaonust maha jäänud pabereid, avastasin ma tema rindekirjavahetuse
isaga. Leonid von Malsch, kes teenis leitnandina Wehrmachtis ning
Gleb von Malsch, kes teenis teatavasti sõjaväevastuluures,
kirjutasid rindel olles omavahel kirju, millel oli omaaegne Saksamaa
väliposti tempel vene keeles. Mõtelda vaid, et kaks
Saksa ohvitseri – isa ja poeg – peavad omavahelist kirjavahetust
vene keeles. Kodune keel oli tänu vanaonu venelannast emale
vene keel. See mõjus müstilisena. Olen kõiki
neid kirju lugenud. See on minu jaoks elav ajalugu.
Õpetlikud mõtted
Tihti, väga tihti pöördus
vanaonu oma juttudes minuga sellesse aega, mis kattus ju tema
noorusega, ning vaatamata sellele, et sõjas võis
iga päev jääda viimaseks, ei minetanud vanaonu
sellest rängast võitluse ajast rääkides
helget ja sooja suhtumist aega, kus kõik oli veel võimalik
ning sõja alguses terendas silme ees lõplik võit
ning uue ja parema maailma ülesehitamine. Kokkuvõtvalt
võib öelda, et onu suhtus ellu sõjamehelikult
lihtsalt ning minu küsimuse peale – mis on inimese määratlus
siin ilmas, vastas „täita oma kohus lõpuni ja
siis rahus surra“. Selline lihtne, kuid ühtlasi sügav
vastus jäi mulle meelde. Ei mingit liigset targutamist ega
trikitamist, ei mingit ülearust filosofeerimist mehelt, kes
käis läbi kogu II maailmasõja ning lisaks sellele
veel kaheksa aastat stalinlikke vanglatsoone Siberis. Sellise
mehe sõnadel oli minu jaoks kaalu.
Ta ei virisenud ega vingunud kunagi,
ei kurtnud, et elu on raske ja mõttetu. Ei üritanud
teha ära naabrile ega kaevanud kellegi peale. See oli tingitud
ilmselt sellest, et ta ise ning tema põlvkonna- ning saatusekaaslased
kandsid endas teistsugust kultuuri ja elasid teistsugust elu võrreldes
minu kaasaegsetega siin ja praegu. See elu ja see kultuur kandis
endas ja toetus millelegi muule, mingitele teistele vaimsetele
väärtustele. Nad vähemalt teadsid, mille eest võitlesid
ja mille nimel elasid ja surid. Tõsi ta on, et vanaonu
sõdis kaotajate poolel, kuid ise ta ennast kaotajaks ei
pidanud, kuna täitis oma kohust lõpuni ning elas ausalt,
muutmata oma tõekspidamisi.
Mulle tundub, et ta oli sama meelt minuga
selles suhtes, et kõik ei ole siin ilmas mõõdetav
pangakonto suurusega ja uhke automargi omamisega ning et on asju,
mis teinekord on tähtsamad kui elu. Vähemalt mulle näitas
ta oma isikliku eeskujuga, et kultuur ja elu võib olla
sootuks teise sisuga täidetud, kui me seda tänapäeval
näeme, ning sedagi, et kunagi elasid ja võitlesid
sellised inimesed, kellest ma aru saan ja kes rääkisid
minuga sama keelt. Inimesed, kes said aru kultuurist ja elust
samamoodi nagu mina praegu, elades 21. sajandil eurolurristatud
Euroopa tagahoovis.
|
|
|
