Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 



Vanad laevajoonised vajavad konserveerimist. Tõnu tööhoos.

Tõnu Uusküla: "Kõik materiaalne kunagi hävib"

tekst: Uno Schultz

Soomes Turu linnas elab Tõnu Uusküla
(s. 1966 Tallinnas), kelle amet ei ole tavaliste killast – ta töötab vanade trükiste ja käsikirjade konservaatorina.

Tõnu on lõpetanud praeguse Liivalaia Gümnaasiumi, Tartu Ülikooli ajaloo alal, Metropolia Kõrgkooli konservaatorina, töötanud ennistuskojas Kanut, Tallinna Linnaarhiivis, Åbo Akademi Raamatukogus ja sama kõrgkooli Mereajaloo Arhiivis Turus.

Kust tekkis sul huvi vanema trükisõna vastu?
Tõnu Uusküla: „Kodus oli meil palju raamatuid, nende hulgas leidus ka mõningane hulk vanemaid tsaari- ja eestiaegseid, või õigemini tundusid nad väga vanadena, sest praegu, olles oma ametis tegelenud väga vanade trükiste ja käsikirjadega, tunduvad nad kõik õige uutena. Eriti huvitavad olid eestiaegsed raamatud, nendes oli mingisugune fluidum, nad olid ilmselgelt parema kvaliteediga paberile trükitud ja neis oli tihti teavet, mida nõukaaegsetest raamatutest ei võinud saada. Peale selle olid nad ilusad, köidetud nahka ja kuldsete kirjadega kaantel ja selgadel. Eriti huvitav oli võrrelda Eesti Entsüklopeediat ja Eesti Nõukogude Entsüklopeediat, mis seisid riiulil kõrvuti – fotode kvaliteet, neis leiduvate kaartide ja tekstide täpsus ja informatiivsus oli tihti täiesti erinev. See, mis oli teisest parem, oli 40 aastat varem trükitud, seega oli juhtunud mingi kummaline regress, millele ei olnud vastust. Pidid ju nüüd kõik asjad olema palju paremad kui "kodanluse ajal". Peale selle sai mulle peagi selgeks, et eestiaegsed raamatud olid kui mitte ametlikult keelatud, siis ebasoovitavad igal juhul. See asjaolu lisas aga asjale põnevust juurde, sest nagu teada, on keelatud vili maitsev.”

Aga vaimne kultuur – milline ajalooperiood on sinu lemmik? Miks?
Kunagi ammu, kui teenisin Vene kroonut, siis küsis mingi ajupesu-parteipoliitloengu tunnis meie patajoni poliitülem minu käest: "Noh, ajalootudeng, mis on sinu lemmik ajalooperiood?" Ma ütlesin, et I ja II maailmasõja vaheline periood. Ise mõtlesin, et kas tabab ära, mida ma selle all mõtlesin. Tema aga ütles selle peale, et jajah, see oli tõesti väga huvitav periood, siis tulid Saksamaal fašistid võimule, kõigepealt pistsid nad Berliinis Reichstagile tule otsa ja siis süüdistasid selles kommuniste ning lisaks arreteeriti nende juhid Ernst Thälmann ja Wilhelm Tell!!! Tõenäoliselt pidas mehike silmas Wilhelm Piecki, aga oli ka kuulnud legendi kuulsast ammukütist. Mul oli tõsiseid raskusi naeru pidamisega. Mõtlesin: hea, et nad Robin Hoodi kätte ei saanud, muidu oleks ülemaailmne kommunistlik revolutsioon saanud surmahoobi. Nali naljaks, aga ta pani kokku kaks minu selleaegset lemmik ajalooperioodi, nn eesti aja ja keskaja. Eesti aeg ja II maailmasõja aeg olid raskelt ära vassitud ja mul oli tükk aega raske aru saada, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid. Nüüdseks on selle kohta ilmunud nii palju kirjandust, et mul on pilt selge.
Keskaeg tuli muidugi elukoha kaudu otse uksest ja aknast sisse, elasin Tallinna kesklinnas vanalinna lähedal, tornid paistsid ilusasti ära.
Viimasel ajal on hakanud rohkem huvitama mingi riigi või teatud kultuuriala ajalugu, sest ükski periood ei ole eraldi võttes mõistetav, kõik toimuv on põhjustatud eelnevast ja ümberringi toimuvast. Näiteks Venemaa ajalugu on väga huvitav, ehkki see riik on oma poliitikaga nii iseendale kui ka naaberrahvastele palju kannatusi põhjustanud. Samuti pakub huvi Bütsants ja islami ajalugu. Praegusel ajal on kirjandust saadaval kõige kohta nii palju kui tahad, ainult ajapuudus ja keeleoskus saavad takistusteks.

Mis tunne on hoida käes raamatut, mida ükski inimene pole sada või isegi kakssada aastat puutunud?
Selle asjaga on nii, et alguses, kui esimesi kordi sain oma kätega katsuda sadu aastaid vanu ürikuid või raamatuid, siis oli erutus suur. Praegu võtan asja rahulikult. Meie raamatukogus leidub vanu raamatuid, mida keegi pole isegi paarisaja aasta jooksul kordagi lugenud, neil on leheservad lahti lõikamata, seest on nad täiesti puhtad, ainult kaaned väljast pisut kulunud. Tundub, et sinna on konserveerunud õhk sellest ajast, mil nad kokku kõideti ja riiulisse pandi. Vahest mõtlen, et miks neid trükiti ja miks neid säilitatakse, kui keegi pole neist 200 aasta jooksul huvitunud, aga võib-olla keegi siiski loeb neid 200 või 400 aasta pärast? Vahel leiab mõnede köidete vahelt igasuguseid asju – taimi, paberitükke, kangatükke, seemneid, putukaid, toidujäänuseid, märkmeid, kritseldusi... Vanade merekaartide peal on kunagi kaptenikajutis pidu peetud – näha on pudeli- ja klaasipõhjade jälgi.

Kas teadus on vanatrükiste ja dokumentide konserveerimiseks-restaureerimiseks andnud vale nõu, mida hiljem on kahetsetud?
Kindlasti on läbi aegade kasutatud aineid ja töövõtteid, mis on osutunud või võivad osutuda tulevikus valedeks või isegi kahjulikeks. Me ei tea, kuidas käituvad sadade aastate jooksul mõned sünteetilised ained, kuna need on alles mõnekümne aasta vanused. Näiteks mõni sünteetiline liim. Luuliimi on küll kasutatud sadu aastaid, aga see on happeline ja maitseb hästi igasugustele kahjurputukatele. Niisiis on parem kasutada keemiliselt võimalikult puhtaid ja neutraalseid aineid ja materjale. Samuti materjale, mis on samasugused või lähedased nendele, millest käsitletavad esemed on valmistatud – näiteks kaltsupaber, taimparknahk ja kliister. Üleüldse on raamatud tervikuna rikkalik toidulaud igasugustele kahjuritele.

Kuidas on paber läbi sajandite muutunud?
Eri ajastute paberi kvaliteet tuleb ilmsiks, kui vaadelda raamatukogude ja arhiivide kogudes leiduvate käsikirjade ja trükiste seisundit. Keskajal valmistatud kaltsu- ehk pütipaber, mida toodeti enamasti linastest riietest, on üldiselt väga hea kvaliteediga ja säilib tõenäoliselt heades tingimustes veel vähemalt sadu aastaid. Paberi kvaliteet langes märgatavalt 1840-ndate aastate paiku, kui leiutati paberi masstootmine puidust ja hakati kasutama kampolliimistust. Selline paber on väga halva säilivusega ja see on suureks probleemiks kõikjal. Muidugi on olemas erandeid, ka kaltsupaberi hulka poetati halvemat sorti tooraineid – õlgi, villa, aganaid. Kuid head paberit osatakse teha ka tänapäeval. Rusikareegliks võib pidada siiski seda, et alates XIX sajandi keskpaigast on paberi kvaliteet tunduvalt halvem.


Üks vana talukaart enne ja pärast konserveerimist Tõnu Uusküla poolt, 645 ja 646 enne, 648 pärast konserveerimist.


Eesti-Soome luuletaja Eha Lättemäe on väitnud, et tema jaoks on eesti ja soome keel ühe keele kaks murret. Mis mõtteid see sinus tekitab?
Mina arvan siiski, et eesti ja soome keel on kaks erinevat keelt, mitte murret. See on küll teatavasti vaieldav, kust algab keel ja lõpeb murre, aga ilma teineteise keelt õppimata eestlane ja soomlane üksteisest ikka lõpuni aru ei saa. Ise olen pannud tähele, et viimastel aastakümnetel on tekkinud mingisugune soome-eesti segu või isegi murre, õigemini on neid isegi kaks, ühte räägib osa Soome eestlastest ja teist Eesti soomlased. Need on teineteisest pisut erinevad, sõltuvalt sellest, kumb keel on emakeel. Võib-olla keeleteadlased oskaksid asja kohta paremat selgitust anda. Ise proovin küll keeli omavahel mitte segada, aga tuleb tunnistada, et vahel lipsab teine keel ikka läbi.

Su abikaasa Heidi Granqvist on ilukirjanduse tõlkija, valdab puhtalt eesti keelt. Räägi temast ka.
Heidi on oma päritolult kakskeelne soomerootslane. Ta ise ütleb, et kui oskad rootsi ja soome keelt, pole eesti keele õppimine kättevõtmise korral mitte eriti keeruline. Eesti ja soome keel on ju lähedased sugulaskeeled ja eesti keeles on palju skandinaavia-germaani mõjutusi. Ehkki ta on tõlkinud ilukirjandust, nt Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" rootsi keelde, saab ta oma igapäevase leiva siiski nn tarbetekstide tõlkimisest rootsi, soome, inglise, norra, taani ja eesti keeltest.

Kas ja kuidas on sinu amet mõjutanud su maailmavaadet?
Minu amet on õpetanud mulle, et kõik materiaalne siin maailmas kunagi hävib, me võime vaid aeglustada seda protsessi

Kas Soome raamatukogudes on veel Eesti-teemalist materjali, millest meie kultuuriavalikkus pole piisavalt teadlik? Oled sa ise midagi sellist avastanud?
Minul on raske öelda, mida eesti kultuuriavalikkus teab või ei tea. Aga tõepoolest, aeg-ajalt satub minu töölauale asju, mis võib-olla võiksid  Eesti teema uurijatele huvi pakkuda. Kuna ma tegelen tööülesannetest lähtuvalt materiaalse poole ehk infokandjatega, siis nende sisusse tungimiseks pole mul lihtsalt aega. Huvipakkuvaid asju on nii palju, et muidu ei tuleks minu tööst midagi välja. Sellegipoolset üritan ühe silma sisu poole peal lahti hoida.
Näiteks hiljuti oli minu töölaual ingliskeelne Karl XII elulugu aastast 1742. Selles oli suur ja üksikasjalik Narva lahingu plaan. Samuti on kätte sattunud rootsiaegses Tartu Ülikooli trükikojas valminud raamat ja rootsiaegsele ülikooli raamatukogule kuulunud raamat. Mereajaloo arhiivis on suurepärane fotokogu eestirootlaste aladelt 20.–30. aastatel, mille on teinud tuntud soomerootsi etnograaf ja keelemees Sven Andersson. Arhiivis on ka suur kogu Soome laevade logiraamatuid XIX sajandi algusest alates, tõenäoliselt on vähemalt mõned neist laevadest käinud Eesti sadamates, neis on olnud eesti meremehi või on mõni neist kuulunud mingil ajal Eesti laevaomanikele.
Logiraamatud on nagu tänapäeva lennukite mustad kastid, seal on kirjas kõik, mis laeval toimus, milline oli ilm, millised olid olud sadamates jne. Samuti leidub Eesti ainest laevafirmade materjalides laevaliinidest Eesti ja Soome vahel, kaubavahetusest jpm. Huvipakkuvad on ka vanad merekaardid, kus on näha kohanimesid, vana rannikujoont, sadamate ja linnade plaane jne. Samuti on ette tulnud üksikuid fotosid ja kirju Eestist.

Nüüd praktiline küsimus. Mida teha oma kodus kahjustatud perekonnapiibli, fotode või dokumentidega, et väärtuslikke pabereid-raamatuid kõige paremini laste-lastelaste jaoks säilitada?
Kõige parem on, kui õnnestub vältida nende kahjustumist, s.t neid esemeid peaks hoidma ja käsitlema nii, et suuremat kahju ei tekiks. Hea, kui neid saaks hoida karpides või kapslites ja kohtades, kus tolm, närilised, liigne niiskus jm ei pääse ligi. Tuleks vältida otsest päikesevalgust – nt pildid seintel tuleks paigutada nii, et päike ei paistaks otse pildi peale. Päikesekiirgus on sedavõrd tugev, et pleegitab pildi ajapikku ära. Mitte mingil juhul ei tohiks kasutada paberirebendite paikamiseks tavalist teipi, nendes sisalduvad sünteetilised ained on happelised ja lagundavad paberit. Kui ese on kahjustunud, siis tuleks see viia spetsialisti kätte, kes oskab sellega kõige paremini ümber käia.

Kas sul on ka kogumiskirg? Mida sa kogud?
Mingit fanaatilist kogumiskirge mul ei ole, aga vanavara ja kunst on mind alati võlunud. Poisikesena kogusin marke, münte, paberrahasid ja märke, nagu paljud teisedki; need on mul kõik siiani alles. Praegu aga... kui kuskil midagi huvitavat ja taskukohast näen, siis mõtlen selle omandamisele, olgu tegemist raamatu, mõne huvitava eseme või mööblitükiga – siin seab piirid ette rahakoti paksus ja korteri suurus. On siiski üks teema, mis huvitab teistest enam, see on Eidapere klaasivabriku klaas.

Mida sa ajaloolase ja inimesena arvad praegustest arengutest maailmas?
Mina ei ole ajaloolane, olen konservaator-restauraator. Olen mingil määral ajalugu õppinud ja tunnen selle vastu sügavat huvi. Praegustest arengutest arvan seda, et inimkond on paisunud nagu pärmitainas ja meid on ilmselgelt liiga palju maakera ressursside jaoks. Sellest algavad kõik probleemid ja kui selline tendents jätkub, läheb asi ainult hullemaks. Tuleks tasapisi tagasi tõmbuda, nagu hiinlased on teinud – peaks kehtestama ühe lapse poliitika kogu maailmas seniks, kuni inimhulk saavutab mõistliku taseme. Võib-olla väikestele rahvastele ja kultuuridele võiks teha erandi.

Elad üle Soome lahe. Kuidas näib me kodumaa päris lähedal, aga siiski välismaal elavale inimesele? Milliseid tendentse märkad?
Tänapäeva maailmas, kus internet, vaba liikumine ja ühisturg on reaalsus, on kodumaaga ühenduse pidamine lihtne. Hea tahtmise korral võiks tõenäoliselt elada virtuaalselt täielikku eesti elu. Olen Eesti asjadega kursis ja käin tihti kohapeal, aeg teeb siiski oma töö, kõik muutub ja Eesti on eriti palju muutunud. Tallinn ei ole enam päris seesama linn, kus kunagi kasvasin, vanalinn on reostunud massiturismist – ta on muutunud hiigelsuureks kõrtsiks ja laadaks, see ei ole enam koht tallinlaste jaoks, seal võidakse sind kõnetada soome, inglise ja vene keeles ja määritakse pähe mingit teenust või nänni... Aga võib-olla see peabki nii olema. Pecunia non olet – ladina sentents selle kohta, et raha ei haise. Sissetulek peab olema, järgmine põlvkond on sellega harjunud ja ei näe selles probleemi.
Üldiselt arvan, et asjad lähevad õiget rada pidi ja riik areneb, ehkki paljud inimesed suhtuvad sellesse ütlemisse väga kriitiliselt – ja õigesti teevad, sest kes olen mina siit sooja koha pealt ütlema, mis tunne on elada ära Eesti keskmise palgaga? Üks on aga kindel: maailmas on väga palju hullemaid kohti kui Eesti.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv