|
|
|
Vanad laevajoonised vajavad konserveerimist. Tõnu
tööhoos.
|
Tõnu Uusküla:
"Kõik materiaalne kunagi hävib"
tekst: Uno Schultz
Soomes Turu linnas
elab Tõnu Uusküla
(s. 1966 Tallinnas), kelle amet ei ole tavaliste killast –
ta töötab vanade trükiste ja käsikirjade konservaatorina.
Tõnu on lõpetanud
praeguse Liivalaia Gümnaasiumi, Tartu Ülikooli ajaloo
alal, Metropolia Kõrgkooli konservaatorina, töötanud
ennistuskojas Kanut, Tallinna Linnaarhiivis, Åbo Akademi
Raamatukogus ja sama kõrgkooli Mereajaloo Arhiivis Turus.
Kust tekkis sul
huvi vanema trükisõna vastu?
Tõnu Uusküla: „Kodus oli meil palju raamatuid,
nende hulgas leidus ka mõningane hulk vanemaid tsaari-
ja eestiaegseid, või õigemini tundusid nad väga
vanadena, sest praegu, olles oma ametis tegelenud väga vanade
trükiste ja käsikirjadega, tunduvad nad kõik
õige uutena. Eriti huvitavad olid eestiaegsed raamatud,
nendes oli mingisugune fluidum, nad olid ilmselgelt parema kvaliteediga
paberile trükitud ja neis oli tihti teavet, mida nõukaaegsetest
raamatutest ei võinud saada. Peale selle olid nad ilusad,
köidetud nahka ja kuldsete kirjadega kaantel ja selgadel.
Eriti huvitav oli võrrelda Eesti Entsüklopeediat ja
Eesti Nõukogude Entsüklopeediat, mis seisid riiulil
kõrvuti – fotode kvaliteet, neis leiduvate kaartide
ja tekstide täpsus ja informatiivsus oli tihti täiesti
erinev. See, mis oli teisest parem, oli 40 aastat varem trükitud,
seega oli juhtunud mingi kummaline regress, millele ei olnud vastust.
Pidid ju nüüd kõik asjad olema palju paremad
kui "kodanluse ajal". Peale selle sai mulle peagi selgeks,
et eestiaegsed raamatud olid kui mitte ametlikult keelatud, siis
ebasoovitavad igal juhul. See asjaolu lisas aga asjale põnevust
juurde, sest nagu teada, on keelatud vili maitsev.”
Aga vaimne kultuur
– milline ajalooperiood on sinu lemmik? Miks?
Kunagi ammu, kui teenisin Vene kroonut, siis küsis mingi
ajupesu-parteipoliitloengu tunnis meie patajoni poliitülem
minu käest: "Noh, ajalootudeng, mis on sinu lemmik ajalooperiood?"
Ma ütlesin, et I ja II maailmasõja vaheline periood.
Ise mõtlesin, et kas tabab ära, mida ma selle all
mõtlesin. Tema aga ütles selle peale, et jajah, see
oli tõesti väga huvitav periood, siis tulid Saksamaal
fašistid võimule, kõigepealt pistsid nad Berliinis
Reichstagile tule otsa ja siis süüdistasid selles kommuniste
ning lisaks arreteeriti nende juhid Ernst Thälmann ja Wilhelm
Tell!!! Tõenäoliselt pidas mehike silmas Wilhelm Piecki,
aga oli ka kuulnud legendi kuulsast ammukütist. Mul oli tõsiseid
raskusi naeru pidamisega. Mõtlesin: hea, et nad Robin Hoodi
kätte ei saanud, muidu oleks ülemaailmne kommunistlik
revolutsioon saanud surmahoobi. Nali naljaks, aga ta pani kokku
kaks minu selleaegset lemmik ajalooperioodi, nn eesti aja ja keskaja.
Eesti aeg ja II maailmasõja aeg olid raskelt ära vassitud
ja mul oli tükk aega raske aru saada, miks asjad läksid
nii, nagu nad läksid. Nüüdseks on selle kohta ilmunud
nii palju kirjandust, et mul on pilt selge.
Keskaeg tuli muidugi elukoha kaudu otse uksest ja aknast sisse,
elasin Tallinna kesklinnas vanalinna lähedal, tornid paistsid
ilusasti ära.
Viimasel ajal on hakanud rohkem huvitama mingi riigi või
teatud kultuuriala ajalugu, sest ükski periood ei ole eraldi
võttes mõistetav, kõik toimuv on põhjustatud
eelnevast ja ümberringi toimuvast. Näiteks Venemaa ajalugu
on väga huvitav, ehkki see riik on oma poliitikaga nii iseendale
kui ka naaberrahvastele palju kannatusi põhjustanud. Samuti
pakub huvi Bütsants ja islami ajalugu. Praegusel ajal on
kirjandust saadaval kõige kohta nii palju kui tahad, ainult
ajapuudus ja keeleoskus saavad takistusteks.
Mis tunne on hoida
käes raamatut, mida ükski inimene pole sada või
isegi kakssada aastat puutunud?
Selle asjaga on nii, et alguses, kui esimesi kordi sain oma kätega
katsuda sadu aastaid vanu ürikuid või raamatuid, siis
oli erutus suur. Praegu võtan asja rahulikult. Meie raamatukogus
leidub vanu raamatuid, mida keegi pole isegi paarisaja aasta jooksul
kordagi lugenud, neil on leheservad lahti lõikamata, seest
on nad täiesti puhtad, ainult kaaned väljast pisut kulunud.
Tundub, et sinna on konserveerunud õhk sellest ajast, mil
nad kokku kõideti ja riiulisse pandi. Vahest mõtlen,
et miks neid trükiti ja miks neid säilitatakse, kui
keegi pole neist 200 aasta jooksul huvitunud, aga võib-olla
keegi siiski loeb neid 200 või 400 aasta pärast? Vahel
leiab mõnede köidete vahelt igasuguseid asju –
taimi, paberitükke, kangatükke, seemneid, putukaid,
toidujäänuseid, märkmeid, kritseldusi... Vanade
merekaartide peal on kunagi kaptenikajutis pidu peetud –
näha on pudeli- ja klaasipõhjade jälgi.
Kas teadus on vanatrükiste
ja dokumentide konserveerimiseks-restaureerimiseks andnud vale
nõu, mida hiljem on kahetsetud?
Kindlasti on läbi aegade kasutatud aineid ja töövõtteid,
mis on osutunud või võivad osutuda tulevikus valedeks
või isegi kahjulikeks. Me ei tea, kuidas käituvad
sadade aastate jooksul mõned sünteetilised ained,
kuna need on alles mõnekümne aasta vanused. Näiteks
mõni sünteetiline liim. Luuliimi on küll kasutatud
sadu aastaid, aga see on happeline ja maitseb hästi igasugustele
kahjurputukatele. Niisiis on parem kasutada keemiliselt võimalikult
puhtaid ja neutraalseid aineid ja materjale. Samuti materjale,
mis on samasugused või lähedased nendele, millest
käsitletavad esemed on valmistatud – näiteks kaltsupaber,
taimparknahk ja kliister. Üleüldse on raamatud tervikuna
rikkalik toidulaud igasugustele kahjuritele.
Kuidas on paber läbi sajandite
muutunud?
Eri ajastute paberi kvaliteet tuleb ilmsiks, kui vaadelda raamatukogude
ja arhiivide kogudes leiduvate käsikirjade ja trükiste
seisundit. Keskajal valmistatud kaltsu- ehk pütipaber, mida
toodeti enamasti linastest riietest, on üldiselt väga
hea kvaliteediga ja säilib tõenäoliselt heades
tingimustes veel vähemalt sadu aastaid. Paberi kvaliteet
langes märgatavalt 1840-ndate aastate paiku, kui leiutati
paberi masstootmine puidust ja hakati kasutama kampolliimistust.
Selline paber on väga halva säilivusega ja see on suureks
probleemiks kõikjal. Muidugi on olemas erandeid, ka kaltsupaberi
hulka poetati halvemat sorti tooraineid – õlgi, villa,
aganaid. Kuid head paberit osatakse teha ka tänapäeval.
Rusikareegliks võib pidada siiski seda, et alates XIX sajandi
keskpaigast on paberi kvaliteet tunduvalt halvem.
|
Üks vana talukaart enne ja pärast konserveerimist
Tõnu Uusküla poolt, 645 ja 646 enne, 648 pärast
konserveerimist.
|
Eesti-Soome luuletaja Eha
Lättemäe on väitnud, et tema jaoks on eesti ja
soome keel ühe keele kaks murret. Mis mõtteid see
sinus tekitab?
Mina arvan siiski, et eesti ja soome keel on kaks erinevat keelt,
mitte murret. See on küll teatavasti vaieldav, kust algab
keel ja lõpeb murre, aga ilma teineteise keelt õppimata
eestlane ja soomlane üksteisest ikka lõpuni aru ei
saa. Ise olen pannud tähele, et viimastel aastakümnetel
on tekkinud mingisugune soome-eesti segu või isegi murre,
õigemini on neid isegi kaks, ühte räägib
osa Soome eestlastest ja teist Eesti soomlased. Need on teineteisest
pisut erinevad, sõltuvalt sellest, kumb keel on emakeel.
Võib-olla keeleteadlased oskaksid asja kohta paremat selgitust
anda. Ise proovin küll keeli omavahel mitte segada, aga tuleb
tunnistada, et vahel lipsab teine keel ikka läbi.
Su abikaasa Heidi Granqvist on ilukirjanduse
tõlkija, valdab puhtalt eesti keelt. Räägi temast
ka.
Heidi on oma päritolult kakskeelne soomerootslane. Ta ise
ütleb, et kui oskad rootsi ja soome keelt, pole eesti keele
õppimine kättevõtmise korral mitte eriti keeruline.
Eesti ja soome keel on ju lähedased sugulaskeeled ja eesti
keeles on palju skandinaavia-germaani mõjutusi. Ehkki ta
on tõlkinud ilukirjandust, nt Imbi Paju "Tõrjutud
mälestused" rootsi keelde, saab ta oma igapäevase
leiva siiski nn tarbetekstide tõlkimisest rootsi, soome,
inglise, norra, taani ja eesti keeltest.
Kas ja kuidas on sinu amet mõjutanud
su maailmavaadet?
Minu amet on õpetanud mulle, et kõik materiaalne
siin maailmas kunagi hävib, me võime vaid aeglustada
seda protsessi
Kas Soome raamatukogudes on veel
Eesti-teemalist materjali, millest meie kultuuriavalikkus pole
piisavalt teadlik? Oled sa ise midagi sellist avastanud?
Minul on raske öelda, mida eesti kultuuriavalikkus teab või
ei tea. Aga tõepoolest, aeg-ajalt satub minu töölauale
asju, mis võib-olla võiksid Eesti teema uurijatele
huvi pakkuda. Kuna ma tegelen tööülesannetest lähtuvalt
materiaalse poole ehk infokandjatega, siis nende sisusse tungimiseks
pole mul lihtsalt aega. Huvipakkuvaid asju on nii palju, et muidu
ei tuleks minu tööst midagi välja. Sellegipoolset
üritan ühe silma sisu poole peal lahti hoida.
Näiteks hiljuti oli minu töölaual ingliskeelne
Karl XII elulugu aastast 1742. Selles oli suur ja üksikasjalik
Narva lahingu plaan. Samuti on kätte sattunud rootsiaegses
Tartu Ülikooli trükikojas valminud raamat ja rootsiaegsele
ülikooli raamatukogule kuulunud raamat. Mereajaloo arhiivis
on suurepärane fotokogu eestirootlaste aladelt 20.–30.
aastatel, mille on teinud tuntud soomerootsi etnograaf ja keelemees
Sven Andersson. Arhiivis on ka suur kogu Soome laevade logiraamatuid
XIX sajandi algusest alates, tõenäoliselt on vähemalt
mõned neist laevadest käinud Eesti sadamates, neis
on olnud eesti meremehi või on mõni neist kuulunud
mingil ajal Eesti laevaomanikele.
Logiraamatud on nagu tänapäeva lennukite mustad kastid,
seal on kirjas kõik, mis laeval toimus, milline oli ilm,
millised olid olud sadamates jne. Samuti leidub Eesti ainest laevafirmade
materjalides laevaliinidest Eesti ja Soome vahel, kaubavahetusest
jpm. Huvipakkuvad on ka vanad merekaardid, kus on näha kohanimesid,
vana rannikujoont, sadamate ja linnade plaane jne. Samuti on ette
tulnud üksikuid fotosid ja kirju Eestist.
Nüüd praktiline küsimus.
Mida teha oma kodus kahjustatud perekonnapiibli, fotode või
dokumentidega, et väärtuslikke pabereid-raamatuid kõige
paremini laste-lastelaste jaoks säilitada?
Kõige parem on, kui õnnestub vältida nende
kahjustumist, s.t neid esemeid peaks hoidma ja käsitlema
nii, et suuremat kahju ei tekiks. Hea, kui neid saaks hoida karpides
või kapslites ja kohtades, kus tolm, närilised, liigne
niiskus jm ei pääse ligi. Tuleks vältida otsest
päikesevalgust – nt pildid seintel tuleks paigutada
nii, et päike ei paistaks otse pildi peale. Päikesekiirgus
on sedavõrd tugev, et pleegitab pildi ajapikku ära.
Mitte mingil juhul ei tohiks kasutada paberirebendite paikamiseks
tavalist teipi, nendes sisalduvad sünteetilised ained on
happelised ja lagundavad paberit. Kui ese on kahjustunud, siis
tuleks see viia spetsialisti kätte, kes oskab sellega kõige
paremini ümber käia.
Kas sul on ka kogumiskirg? Mida
sa kogud?
Mingit fanaatilist kogumiskirge mul ei ole, aga vanavara ja kunst
on mind alati võlunud. Poisikesena kogusin marke, münte,
paberrahasid ja märke, nagu paljud teisedki; need on mul
kõik siiani alles. Praegu aga... kui kuskil midagi huvitavat
ja taskukohast näen, siis mõtlen selle omandamisele,
olgu tegemist raamatu, mõne huvitava eseme või mööblitükiga
– siin seab piirid ette rahakoti paksus ja korteri suurus.
On siiski üks teema, mis huvitab teistest enam, see on Eidapere
klaasivabriku klaas.
Mida sa ajaloolase ja inimesena
arvad praegustest arengutest maailmas?
Mina ei ole ajaloolane, olen konservaator-restauraator. Olen mingil
määral ajalugu õppinud ja tunnen selle vastu
sügavat huvi. Praegustest arengutest arvan seda, et inimkond
on paisunud nagu pärmitainas ja meid on ilmselgelt liiga
palju maakera ressursside jaoks. Sellest algavad kõik probleemid
ja kui selline tendents jätkub, läheb asi ainult hullemaks.
Tuleks tasapisi tagasi tõmbuda, nagu hiinlased on teinud
– peaks kehtestama ühe lapse poliitika kogu maailmas
seniks, kuni inimhulk saavutab mõistliku taseme. Võib-olla
väikestele rahvastele ja kultuuridele võiks teha erandi.
Elad üle Soome lahe. Kuidas
näib me kodumaa päris lähedal, aga siiski välismaal
elavale inimesele? Milliseid tendentse märkad?
Tänapäeva maailmas, kus internet, vaba liikumine ja
ühisturg on reaalsus, on kodumaaga ühenduse pidamine
lihtne. Hea tahtmise korral võiks tõenäoliselt
elada virtuaalselt täielikku eesti elu. Olen Eesti asjadega
kursis ja käin tihti kohapeal, aeg teeb siiski oma töö,
kõik muutub ja Eesti on eriti palju muutunud. Tallinn ei
ole enam päris seesama linn, kus kunagi kasvasin, vanalinn
on reostunud massiturismist – ta on muutunud hiigelsuureks
kõrtsiks ja laadaks, see ei ole enam koht tallinlaste jaoks,
seal võidakse sind kõnetada soome, inglise ja vene
keeles ja määritakse pähe mingit teenust või
nänni... Aga võib-olla see peabki nii olema. Pecunia
non olet – ladina sentents selle kohta, et raha ei haise.
Sissetulek peab olema, järgmine põlvkond on sellega
harjunud ja ei näe selles probleemi.
Üldiselt arvan, et asjad lähevad õiget rada pidi
ja riik areneb, ehkki paljud inimesed suhtuvad sellesse ütlemisse
väga kriitiliselt – ja õigesti teevad, sest kes
olen mina siit sooja koha pealt ütlema, mis tunne on elada
ära Eesti keskmise palgaga? Üks on aga kindel: maailmas
on väga palju hullemaid kohti kui Eesti.
|
|
|
