|
|
Rahvale kuuluvad rahvusriigid
ja nende eksistentsi alused
tekst: Georg Kirsberg
|
Georg Kirsberg, reservohvitser, MTÜ Põliseestlased
juhatuse liige, Kieli ülikooli politoloogia magistrant.
|
Ühiskonnaarenguliste
protsesside kaudu on rahvad kinnistanud enda tegevuse teatavale
territooriumile. See on ühiskonna loomuliku arengutee tulemus.
Sellised protsessid viisid kokkuvõttena rahvusriikide sünnini.
Ühiskonnaarenguliste
protsesside kaudu on rahvad kinnistanud enda tegevuse teatavale
territooriumile. See on ühiskonna loomuliku arengutee tulemus.
Sellised protsessid viisid kokkuvõttena rahvusriikide sünnini.
Georg Kirsberg, reservohvitser, MTÜ Põliseestlased
juhatuse liige, Kieli ülikooli politoloogia magistrant
Rahvusele kuuluvate
riikide teke tähendab võimet isevalitsemiseks ehk
teisisõnu riigi ühiskondliku ülesehitamisvõimet.
Riigi piiridega määratud territooriumi iseloomustab
selgelt määratletud võim ja kodanikkond, kes
ennast valitseda suudab. Paraku oleme järjest enam seda võimu
ja otsustustahet kodanikena kaotamas. See viitab dialoogipuudusele
ja arendusinformatsiooni küllusele või nappusele.
Tulem on ühiskonna jaoks sama: otsuste-lahenduste mitterealiseeruvus
ja otsustamatus. Mõlemal juhul on see viinud riigi võõrandumiseni
rahvast ja otsuste määramise lähtumisele vaid eelarveolukorrast,
mitte reaalsetest ühiskondlikest vajadusest. Seega rahva
vajadused määratakse eelarve alusel.
Riigivõim on nii ülbeks läinud, et eesmärgiks
on kontrolli saavutamine omavalitsuste ja kodanike tegevuse üle.
Rahval puudub samas igasugune kontroll riigi tegevuse üle.
See tähendab, et riigi eesmärk on kontrollida rahvast,
mitte vastupidi. Seega ei saa rahvusele kuuluvast riigist ega
rahvusriigist enam juttugi olla.
Et võimu saavutada
ja tajutavaks muuta, on riik teinud tõsiseid jõupingutusi.
Välja on antud tuhandeid seadusi, direktiivse, ettekirjutusi
ja määrusi, mida keegi täita ei suuda, rääkimata
nende teadmisest. Kohalikele riiklikele seadustele lisandub veel
kümneid tuhandeid lehekülgi välisriikide omi. Kui
neid hoolega järgida, siis võib selguda, et eesti
rahva võib homne päev vangi panna, sest mingi seaduse
vastu üle 100 000 leheküljelisest seadusevirnast on
keegi ikka eksinud. See sisendab ühiskonda hirmutunnet, mis
on omane vaimsele okupatsioonile. Levinud on ka arusaam, et nende
seaduste teadmine teeb targaks ja kinnitab lojaalsust riigile.
Tegelikkuses on see viinud selleni, et maavalitsustest ja muudest
riigiasutustest on kujunenud kirikumõisad, kus tavakodanik
peab käima almust palumas või teisel juhul ollakse
juba nii võõrdunud, et rahvas kõlbab vaid
idee doonoriks.
Teisalt, kui valdade
liitmise iharus peale tuleb, võib ju küsida, kas me
teame, milliseid funktsioone külad täita ei suuda ja
millised funktsioonid delegeeriksid nad valdadele? Alles seejärel
võiksime ette võtta maakonnad. Maavanema ülesandeks
on aga esindada maakonnas riigi huve vastavalt riigiaparaadi huvidele.
Tema ülesandeks on ka järelevalve ja seega kontrolli
teostamine kohalike omavalitsuste tegevuse üle. Mitte reaalsete
ühiskonnaarenduslike protsesside tagamine. Kohalikud omavalitusliidud
kui rahva iseolemise kehastus on aga nii devalveerunud, et arenguvisioone
peavad nende eest ajakirjanikud kirja panema.
Õhus on tunda
võimukriisi lõhna, kuna valitsus ei suuda enam tajuda,
kelle huvides riik funktsioneerima peaks – kas esiplaanil
on Euroopa Liidule ja kapitali huvidele allumine või kodanike
huvides toimimine? Ilmselt on olulisem ikka see esimene, sest
selle eest võib keegi sulle trahvi teha, suhkrutrahv ja
IMF-i sanktsioonid meie lõunaosariikide liiduvabariikides
seisavad juba näitena ees. See viitab vajadusele alluda mitte
rahva-, vaid rahavõimule, kuna rahvas enda riiklikku võimu
korrale kutsuda ei suuda. Samas on rahva korralekutsumise puudujääk
kergesti kõrvaldatav telereklaami ja muude meediamanipulatsioonide
kaudu. Nii ongi rahvas lahutatud võimust ja võimalusest
elada rahvuse huvides toimivas riigis.
|
|
|
