|
|
|
Eesti delegatsioon vabadusvõitlejate kokkutulekul
Leedus 6. augustil 2011. Vasakult Gunnar Vompas, Vello
Raie, Vaido Kolmer, Jonas Ceponis, Fredi Lepp, Ralf Kaup,
Eino Selter, Lembit Kurs. Foto:
Lembit Kurs
|
EVTÜ 1991-2011
tekst: Ralf Kaup,
Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühendus
Päevast, mil
tulid kokku II maailmasõja sõjamehed, võib
lugeda EVTÜ organisatsiooni sünnipäevaks. Nüüdseks
20 aastat. Vaatamata sellele, et aastatega on nende read tugevasti
hõrenenud, tegutseb organisatsioon tänapäevani.
Juba aastaid toimuvad
ülevabariigilised kokkutulekud riigi erinevates paikades.
Seda kõike rahva rohkel osavõtul. Millest on näha,
et rahvas oma kangelasi ei unusta. Tõsi on, et Toompea
võimukoridorides kuni tänapäevani ei ole tahetud
aru saada, et II maailmasõja Eesti sõdur sõdis
oma riigi vabaduse nimel, kuigi olude sunnil vales mundris. Seda
kindlasti õigema poole peal. Pärast 50 aastat okupatsiooni
ja vangilaagreid on praegustel veteranidel tegevust jätkunud
küllaga, et järeltulev põlvkond teaks, kuidas
võitlesid vanaisad ja isad Vabadussõjas ja II maailmasõja
lahinguväljadel.
Seda on kajastanud oma väljaannetes aastaid nii kirjastus
Grenader kui ka ajakiri Kultuur ja Elu. Võib kindlalt öelda,
et mõlemad on rahva hulgas leidnud oma tunnustatud koha
erakordselt aatelise ja isamaalise kirjandusena.
Sovetlik okupatsioon
on püüdnud seda kõike rahva mälust 50 a
jooksul kustutada, lõhkudes maha kõik tähised
(sambad jne), mis vihjasid meil vabadusvõitlusele. Meie
asi on need taastada. Koht, kus igal aastal kokku tullakse, on
mõistagi Sinimäed. Siin Sinimägedes on see koht,
kus punaväe arvukad polgud verest tühjaks jooksid. Rahvasuus
kannab see koht Grenaderi ehk Põrguhaua mäe nime.
Siin nad kinni peeti. Lahingud lõppesid, kui ei olnud enam
tulijaid ega tagasi minejaid. Sortside vägi oli jõudnud
Põrguhauale koju. Kui see sortside armee oleks Helsingi
peale tunginud, võimalik, et nende käsi oleks paremini
käinud. Sellelgi aastal toimus Sinimägede kokkutulek
30. juulil, vaatamata sellele, et seda suutis segada lausvihm.
Rahva vähesuse üle kurta ei saanud. Oma tuhatkond tulijat
oli ikka. Kokkutulekuid, mälestamaks oma relvavendi, on toimunud
sel aastal mujalgi vabariigi piires. Nendest võiks nimetada
Tallinnas 8. mai Maarjamäe Saksa kalmistu, 23. juuni Värska
kivi avamine Norilskis hukkunud eesti ohvitseridele, Porkuni ja
Pilistvere. Viimase korraldajaks on Memento, Mehikoormas Narva
jõe ääres. Metsakalmistul Paul Maitlale kivi
panek jne. Kedagi ega midagi pole unustatud. Et olla kursis tänapäeva
tehnikaga, toimus sõit Tapa väljaõppekeskusesse.
Vabariiklik kokkutulek toimus sel aastal Tartus 16. juulil, kohal
olid Laar, Velliste.
Viimastel aastatel ulatuvad väljasõidud ka teisele
poole vabariigi piiri. On kutseid tulnud meie lõunanaabritelt
nii Lätist kui Leedust. Läti leegionäride kokkutulekul
osalesime sel aastal 6. augustil Jurmalas. Aasta tagasi sai külastatud
ka Lestene memoriaali, mille asukoht 60 km teisel pool Riiat.
Siin on koht, kus on kirjas iga II maailmasõjas langenud
Lätimaa eest võidelnud läti sõdur. Kirjas
leidub ka eestlasi. Teadaolevalt ületab see arv 17 000.
See on näide sellest, mis meil Eestimaal puudub tänapäevani.
Miks?
Nädal hiljem, reedel,
13. augustil kell 23.00 väljus buss Kaitseliidu maja eest,
viies endaga kaasa nii kaitseliitlasi kui vabadusvõitlejaid.
Koos bussijuhiga sai meid kümme. Oli juba ette tunda, et
koosseis sai monoliitne. Võib juba arvatagi – kuhu
mujale, kui Leedumaale. Kaasas lipp ja ees ootamas pärjapanek.
Teegi sinna ette teada. Varavalges hakkasime kohale jõudma.
Päike oli parasjagu üle metsalatvade, kui laskusime
alla orgu. Olime esimesed. Siit kilomeetri jagu sai suund võetud
kiriku juurde, kus toimus rahva kogunemine. Rahval, kes siia kokku
voorima hakkas, ei näinud lõppu tulevatki. Ikka lippudega.
Teadaolevalt saabusime siia metsavendade kokkutulekule. See, mis
siin toimus, oli hoopis midagi enamat. Koht, mis meile, külalistele,
kätte näidati, asus võrdlemisi kolonni eesotsas.
Orkestri ja sõjaväelaste järel. Nii see vägi
läbi linnatänavate liikuma hakkas. Rohkem kui kilomeetri
jagu oli see pikk kindlasti. Eestlaste grupi ees kolm vabadusvõitlejate
lippurit. Väljak orus oli selleks küllalt lai, et see
vägi ära mahuks. Võiks öelda, et tõeline
rahvapidu. Tseremoonia avamine käis kindla kava järel.
Kolme Balti riigi hümni ajal tõusid kõrgesse
masti kolme riigi lipud. Sellele järgnes missa, mis kestis
küllaltki palju aega. Järgnesid tervituskõned.
Oma tervituskõne koos tõlgiga pidas maha Vaido Kolmer,
kes oli grupi vanemaks. Selleks oli kaasas Gunnar Laeva (ühenduse
esimees) kaasa antud tekst, mis oli tõlgitud leedu keelde.
Samal ajal võttis käigu ette R. Kaup kohtumaks Leedu
presidendi Dalia Grybauskaitega – tervitades Eesti vabadusvõitlejate
nimel ja andes üle ka rahvusliku suveniiri. Päev lõppes
restoranis, kus kajas ühislaul. Oldi ülevas meeleolus
ja ühel nõul selles, et edaspidigi peaksime meie,
Balti rahvad, rohkem kokku hoidma.
|
|
|
