Kultuur ja Elu 3/2011


Kultuur ja Elu 2/2011

 

 

 

 



Eesti delegatsioon vabadusvõitlejate kokkutulekul Leedus 6. augustil 2011. Vasakult Gunnar Vompas, Vello Raie, Vaido Kolmer, Jonas Ceponis, Fredi Lepp, Ralf Kaup, Eino Selter, Lembit Kurs. Foto: Lembit Kurs

EVTÜ 1991-2011

tekst: Ralf Kaup,
Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühendus

Päevast, mil tulid kokku II maailmasõja sõjamehed, võib lugeda EVTÜ organisatsiooni sünnipäevaks. Nüüdseks 20 aastat. Vaatamata sellele, et aastatega on nende read tugevasti hõrenenud, tegutseb organisatsioon tänapäevani.

Juba aastaid toimuvad ülevabariigilised kokkutulekud riigi erinevates paikades. Seda kõike rahva rohkel osavõtul. Millest on näha, et rahvas oma kangelasi ei unusta. Tõsi on, et Toompea võimukoridorides kuni tänapäevani ei ole tahetud aru saada, et II maailmasõja Eesti sõdur sõdis oma riigi vabaduse nimel, kuigi olude sunnil vales mundris. Seda kindlasti õigema poole peal. Pärast 50 aastat okupatsiooni ja vangilaagreid on praegustel veteranidel tegevust jätkunud küllaga, et järeltulev põlvkond teaks, kuidas võitlesid vanaisad ja isad Vabadussõjas ja II maailmasõja lahinguväljadel.
Seda on kajastanud oma väljaannetes aastaid nii kirjastus Grenader kui ka ajakiri Kultuur ja Elu. Võib kindlalt öelda, et mõlemad on rahva hulgas leidnud oma tunnustatud koha erakordselt aatelise ja isamaalise kirjandusena.

Sovetlik okupatsioon on püüdnud seda kõike rahva mälust 50 a jooksul kustutada, lõhkudes maha kõik tähised (sambad jne), mis vihjasid meil vabadusvõitlusele. Meie asi on need taastada. Koht, kus igal aastal kokku tullakse, on mõistagi Sinimäed. Siin Sinimägedes on see koht, kus punaväe arvukad polgud verest tühjaks jooksid. Rahvasuus kannab see koht Grenaderi ehk Põrguhaua mäe nime. Siin nad kinni peeti. Lahingud lõppesid, kui ei olnud enam tulijaid ega tagasi minejaid. Sortside vägi oli jõudnud Põrguhauale koju. Kui see sortside armee oleks Helsingi peale tunginud, võimalik, et nende käsi oleks paremini käinud. Sellelgi aastal toimus Sinimägede kokkutulek 30. juulil, vaatamata sellele, et seda suutis segada lausvihm. Rahva vähesuse üle kurta ei saanud. Oma tuhatkond tulijat oli ikka. Kokkutulekuid, mälestamaks oma relvavendi, on toimunud sel aastal mujalgi vabariigi piires. Nendest võiks nimetada Tallinnas 8. mai Maarjamäe Saksa kalmistu, 23. juuni Värska kivi avamine Norilskis hukkunud eesti ohvitseridele, Porkuni ja Pilistvere. Viimase korraldajaks on Memento, Mehikoormas Narva jõe ääres. Metsakalmistul Paul Maitlale kivi panek jne. Kedagi ega midagi pole unustatud. Et olla kursis tänapäeva tehnikaga, toimus sõit Tapa väljaõppekeskusesse. Vabariiklik kokkutulek toimus sel aastal Tartus 16. juulil, kohal olid Laar, Velliste.
Viimastel aastatel ulatuvad väljasõidud ka teisele poole vabariigi piiri. On kutseid tulnud meie lõunanaabritelt nii Lätist kui Leedust. Läti leegionäride kokkutulekul osalesime sel aastal 6. augustil Jurmalas. Aasta tagasi sai külastatud ka Lestene memoriaali, mille asukoht 60 km teisel pool Riiat. Siin on koht, kus on kirjas iga II maailmasõjas langenud Lätimaa eest võidelnud läti sõdur. Kirjas leidub ka eestlasi. Teadaolevalt ületab see arv 17 000. See on näide sellest, mis meil Eestimaal puudub tänapäevani. Miks?

Nädal hiljem, reedel, 13. augustil kell 23.00 väljus buss Kaitseliidu maja eest, viies endaga kaasa nii kaitseliitlasi kui vabadusvõitlejaid. Koos bussijuhiga sai meid kümme. Oli juba ette tunda, et koosseis sai monoliitne. Võib juba arvatagi – kuhu mujale, kui Leedumaale. Kaasas lipp ja ees ootamas pärjapanek. Teegi sinna ette teada. Varavalges hakkasime kohale jõudma. Päike oli parasjagu üle metsalatvade, kui laskusime alla orgu. Olime esimesed. Siit kilomeetri jagu sai suund võetud kiriku juurde, kus toimus rahva kogunemine. Rahval, kes siia kokku voorima hakkas, ei näinud lõppu tulevatki. Ikka lippudega.
Teadaolevalt saabusime siia metsavendade kokkutulekule. See, mis siin toimus, oli hoopis midagi enamat. Koht, mis meile, külalistele, kätte näidati, asus võrdlemisi kolonni eesotsas. Orkestri ja sõjaväelaste järel. Nii see vägi läbi linnatänavate liikuma hakkas. Rohkem kui kilomeetri jagu oli see pikk kindlasti. Eestlaste grupi ees kolm vabadusvõitlejate lippurit. Väljak orus oli selleks küllalt lai, et see vägi ära mahuks. Võiks öelda, et tõeline rahvapidu. Tseremoonia avamine käis kindla kava järel. Kolme Balti riigi hümni ajal tõusid kõrgesse masti kolme riigi lipud. Sellele järgnes missa, mis kestis küllaltki palju aega. Järgnesid tervituskõned. Oma tervituskõne koos tõlgiga pidas maha Vaido Kolmer, kes oli grupi vanemaks. Selleks oli kaasas Gunnar Laeva (ühenduse esimees) kaasa antud tekst, mis oli tõlgitud leedu keelde. Samal ajal võttis käigu ette R. Kaup kohtumaks Leedu presidendi Dalia Grybauskaitega – tervitades Eesti vabadusvõitlejate nimel ja andes üle ka rahvusliku suveniiri. Päev lõppes restoranis, kus kajas ühislaul. Oldi ülevas meeleolus ja ühel nõul selles, et edaspidigi peaksime meie, Balti rahvad, rohkem kokku hoidma.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv