|
|
Villem Ernits – 120
Karsket keeletarka meenutades
tekst: Ott Kurs
Villem Ernits (1891–1982)
kuulub Eesti 20. sajandi omapärasemate suurkujude hulka.
Ta paistis silma paljude keelte oskajana, täiskarsklasena
ja omakasupüüdmatusega ning etiketivaba esinemise ja
riietusega. Eesti eelmisel iseseisvusajal oli ta rahvusvaheliselt
tuntud karskus- ja hõimuliikumise tegelane. Tema kohta
liikus ringi rahvajutte ning temast kirjutati ajalehtedes, ajakirjades
ja raamatuiski.
Alates 1. aprillist
1939 kuulus Villem Ernits siinkirjutajaga samasse valda, sest
sellest alates olid nii Jõe kui ka siinkirjutaja koduvald
Ranna liidetud üheks omavalitsusüksuseks keskusega Palal.
Nii et juba lapsepõlvest alates olin teadlik Ernitsast
kui targast ja karskest mehest. Tema kohta meenub praegu osa riimitud
rahvaütlusest, mida kuulsin kord emalt. Villemile pakutud
õlut, kuid: Võttis õlle suhu Ernits, sülgas,
ütles: „See on värnits!” Ema võis seda
olla ka kusagilt lugenud, sest ta oli agar kohaliku Lümati
(Ranna) raamatukogu kasutaja.
Niisiis tundsin enne kooli ja koolipäevilgi Ernitsat rahvajuttude
kaudu. Keskkooli kahes viimases klassis, mil õppisin oma
sünnilinnas Tartus, nägin teda tänaval ning mõnikord
ka linnaraamatukogu lugemissaalis, kus käisin endale teatmekirjandusest
märkmeid tegemas. Kummalise kokkusattumise tõttu olid
mul Ernitsaga suuremad kokkupuutumised just tema juubeliaastail
1961, 1971 ja 1981.
Orientalistika-alane
tegevus
Villem Ernits kuulus
koos Paul Ariste (1905–1990) ja Pent Nurmekunnaga (1906–1996)
Eesti tuntud keeletarkade hulka. Lõpetanud 1918. aastal
kandidaadi kraadiga Tartu ülikooli. 1919. aastal kuulus Ernits
Asutavasse Kogusse ning aastail 1920–1921 ka Riigikogusse.
Edasi tegutses ta Tartu ülikooli slaavi filoloogia eradotsendina
ning aastail 1931–1933 ja 1934 –1939 eesti ja soome
keele lektorina Varssavi ülikoolis, kus asutas ka ajakirja
„Przeglad Polsko-Finsko-Estonski”. Varssavist lahkus
ta septembris 1939, kui sakslased olid juba linna ümber piiranud.
Kui 1935. aastal õigusteadlane Leo Leesment (1902–1986)
pani Tartu ülikoolis käima Akadeemilise orientaalseltsi,
kuulusid selle aktiivsete liikmete hulka ka Villem Ernits ja Pent
Nurmekund (tollal veel Arthur Roosmann). Ernitsal oli õppeülesandeid
nõukogudeaegseski Tartu ülikoolis, kust ta pensioneerus
1959. aastal.
Pärast seda, kui Pent Nurmekund pani veebruaris 1955 Tartu
ülikoolis uuesti käima idakeelte õpetamise ning
rajas orientalistika kabineti, oli sellega seotud ka Villem Ernits.
Samuti maamehelikult lihtsa olekuga vähenõudlik ja
omakasupüüdmatu Nurmekund sai Ernitsaga hästi läbi
ning pakkus talle võimalusi kabinetis õpetamiseks.
Ernits valis sanskriti keele, millega ta oli rohkem tegelenud
ning oli seda aeg-ajalt ka õpetanud. Kui sügissemestril
1957 möödus 120 aastat sanskriti keele õpetamise
algusest Tartu ülikoolis, andis Nurmekund ülevaate vanaindia
keelte õpetamise ajaloost ülikoolis ning Villem Ernits
kutsus 29. novembril 1957 ilmunud ülikooli ajalehes õppima
seda India vanimat keelt. Peale selle osales Ernits kuulajana
hiina, hindi, pärsia, türgi jt orientalistikakabinetis
õpetatavate keelte tundides.
Maateaduse tudengi staatuses siinkirjutaja hakkas Nurmekunna juures
sügisel 1960 õppima vabatahtlikus korras türgi
keelt. Järgmisel (1961. a) suvel olin erialasel ehk nn menetluspraktikal
Permikomi rahvusringkonnas, kus kogusin andmeid rahvastikualaseks
uurimistööks. Naastes tegin Nurmekunna palvel ettekande
sellest meile tollal tundmatust piirkonnast. Et ma tudengina ja
hiljemgi ei armastanud avalikult esineda, puiklesin algul vastu,
kuid siis soostusin. 29. novembril 1961 laskis Nurmekund välja
panna järgmise sisuga teate.
Kuna käesoleval aastal möödub 70 aastat keeleteadlase
ja pedagoogi Villem Ernitsa sünnist, korraldab TRÜ orientalistika
kabinet selle tähistamiseks neljapäeval, 7. detsembril
k.a. algusega kell 17.00 keemiahoone II korrusel, toas 53 töökoosoleku
järgmise temaatikaga:
Avasõna
Minu kokkupuuteid orientalistikaga ja tegevus nimetatud alal.
– Kõneleb juubilar.
Taškendi Riikliku Ülikooli idateaduskonda külastamas.
– Refereerib H. Udam.
Muljeid menetluspraktikalt Komi-Permi rahvusringkonnas.
– Refereerib üliõpilane O. Kurs.
Demonstreeritakse Hiina Rahvavabariigist saadetud heliplaate.
Osavõtt kõikidele asjahuvilistele.
Väike ruum suurt
kuulajaskonda ei mahutanud, kuid kokku võis seal olla umbes
paarkümmend inimest. Ringi käinud lehele märgitud
17 hulgas puudus nii siinkirjutaja kui mõne teisegi osaleja
nimi. Küll on sellel õigusteadlasest pensionäri
Karl Paltseri, minuga koos türgi keelt õppinud pangatöötaja
Endel Jaanuse ja koolitüdruk M. Oja, muid keeli õppinud
ajaloolane Olaf Langsepa ning ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilased
Linnart Mälli, Aita Meieri ja Jaan Kaplinski, bioloogiatudeng
Tõnu Soidla jt nimed.
Pärast minu ettekannet rääkis Villem Ernits midagi
oma varasemaist suhteist komilastega. Hiljem ennast mitmekülgseks
orientalistiks ja entsüklopedistiks koolitanud geoloog Haljand
Udam (1936–2005) tegi täpsustuse mu permikomi keele
kohta antud näites. Nimelt väitsin ma, et venekeelne
tuleneb komikeelsest pelnan, selgitades, et pel on ’kõrv’
ja nan ’leib’. Udam lisas siis, et liitsõna teine
pool on pärit iraani keeltest, sest ka tänapäeva
pärsia keeles tähistab nn leiba.
|
Villem Ernits (ees vasakul) ja kodu-uurijad 25.IV 1975.
Ees keskel ringi juht Helene Sallo-Madisson, tagareas
vasakult teine Eduard Vääri (1926–200),
äärmine paremal Ülo Maaring; Ernitsa vasaku
õla taga on siinkirjutaja.
|
Villem Ernitsast kirjanduses
Kui ma pärast ülikooli
lõpetamist Mustvee 1. keskkoolis töötades käisin
Ariste pool haruldasemaid raamatuid lugemas, nägin seal kord
ka Ernitsat. Ariste oli samuti karsklane, kuid erinevalt Ernitsast
peenemat sorti mees. Näiteks ei rahuldanud teda poest saadaval
olnud riietusesemed ja ta laskis rätsepal endale ülikonnad
õmmelda. Oma riietuse kohta on Ariste lausunud, et kuna
noorpõlves puudusid võimalused, püüab
ta vanemas eas nooblim välja näha. Mullegi soovitas
ta kord, et võiksin moodsamalt riides käia.
Nägin siis, et Ariste Ernitsat teisel korrusel asunud töötuppa
ei lasknud, vaid ajas temaga juttu trepil istudes. Mõni
on mulle selle kohta hiljem lausunud, et Ariste naine Erna ei
lubanud Ernitsal nende puhastesse tubadesse tulla. Pärast
Ernitsa lahkumist uurisin Ariste juures edasi üht võõrkeelset
raamatut, mille Ariste soostus välja laenutama, enne aga
pidin vihikusse märkima, millal ma selle tagasi toon. Sel
ja mõnel teiselgi korral rääkis Ariste Ernitsast
mitu lõbusat lugu.
Paul Aristelt sain teada, et Villem Ernitsast on kirjutanud soomlasedki,
meile enam tuntuist Aino Kallas (1878–1956) ja Lauri Kettunen
(1885–1963). Viimatinimetatu oli 19. sajandi alguses peatunud
oma uurimisreisidel mu sugulaste ja hõimlaste juures Kodavere
kihelkonnas. Ariste käest sain hiljem laenutada Kalda ja
Kettuse soomekeelseid raamatuid. Kettuse mälestusteoseses
„Tieteen matkamiehena. Kaksitoista ensimmäistä
retkeä” (Porvoo-Helsinki: WSOY 1945, kokku 416 lk) on
mõneleheküljeline peatükk „Villem Ernits”,
milles jutustatakse, kuidas autor oma kolmandal reisil Eestisse
kohtus 1911. aasta jaanipäeva paiku Jõe vallas julgelt
ja päris arusaadavalt soome keelt rääkiva terava
mõistusega poisi Ernitsaga, kelle sooviks oli saada professoriks.
See pisut räbaldunud („vähän resuinen”)
koolivormis noormees oli just lõpetanud gümnaasiumi.
Soome keelt oli ta õppinud raamatuist. Ka Aino Kallas on
oma mälestusis märkinud Ernitsa suurte teadmiste ja
laialdase haarde kõrval tema kummalist riietust ja omamoodi
käitumist.
Ernits aga polnud pahane tema räpakat välimust kritiseerinud
kirjarahva peale. Kirjanik Jaan Kross (1920–2007) on meenutanud,
et 1977 tegi Ernits Eesti Kirjanike Liidule ettepaneku korraldada
Aino Kalda 100. sünniaastapäeva konverents laeval „Laine”,
sissesõitudega Viiburi ja Londoni vahel asuvaisse sadamalinndesse,
seega siis paikadesse, millega oli seotud Krohnide suguvõsa
ning Aino Kalda enda elu ja tegevus. Raudse eesriide ajal polnud
aga sellist utoopilist ettepanekut võimalik ellu viia.
Mitteametliku
oponendina väitekirjade kaitsmisel
Villem Ernits osales
mitmesuguseil üritusil, sealhulgas Eesti Rahva Muuseumi –
tollal ametlikult Eesti NSV etnograafiamuuseumi – kodu-uurimise
ringis, mida hakkas 1960. aastate teisel poolel juhatama proua
Helene Sallo-Madisson. Aprillis 1975 võetud pildil seisab
rahvariietes daamide kõrval reipalt Villem Ernits, lips
kampsunile seotud (vt. foto kõrvallehel). Ringi üritusil
kohtusin mitmel korral Ernitsaga. Mingeid tõsisemaid vestlusi
küll ei tekkinud, kuid ühes lauas olen Villemiga istunud
küll.
Kui muuseumi kauaaegne direktor Aleksei Peterson (1931) korraldas
oma töötajaile ja ringi liikmeile juulis 1969 viiepäevase
ekskursiooni Soome, siis Helsingis ja Lahtis käinute hulgas
Ernitsat polnud. Kuigi pole seda juhtunud kunagi Petersoni käest
pärima, kaldun arvama, et teda ei lastud Soome. Omal käel
soomeugri keeli ja soome murdeid uurinud Ülo Maaring (1937–2010)
oli küll kaasas, kuigi teda oli vahepeal mitmel korral Soomega
suhtlemise pärast KGB-sse aru andma kutsutud. Ka mind lasti,
kuid pärast seda ei lubatud mul ligi paarkümmend aastat
Soomes (ega Rootsis) käia, kuigi esitasin taotluse pea igal
aastal.
Villem Ernits oli tavaline kuulaja ja küsija väitekirjade
kaitsmisel, ükskõik mis uurimisvaldkonna või
teemaga oli tegemist. Enne kaitsmist luges ta väitekirjad
põhjalikult läbi ja tegi märkmeid. Kaitsmisel
kuulas ta kraaditaotleja ja ametlike vastuväitlejate esinemisi
samuti väga tähelepanekult. Kui aga tollal 30-aastane
Karl Siilivask (snd 1927) Tartus oma doktoriväitekirja oktoobrirevolutsioonist
Eestis kaitses, polnud kuulajate hulgas Ernitsat, kuigi dissertant
oli temast kui sotsiaaldemokraatide platvormil olnud tegelasest
oma tööst kirjutanud. Selle väitekirja kaitsmise
oli Ernits kuidagi „maha maganud”. Kindlasti oleks ta
sealgi küsimusi esitanud ja omapoolseid arvamusi avaldanud,
sest ta ei kartnud Nõukogude võimu ning avaldas
julgelt oma mõtteid.
Võimud ja nende ustavad jüngrid pidasid Ernitsat kuidagi
süüdimatuks, keda polnud mõtet veenda ega ümber
kasvatada. Alguses küll püüti teda „korrale
kutsuda”, kuid kui see tulemusi ei andnud, loobuti selle
veidriku „masseerimisest”, sest võimule temast
otsest ohtu ju polnud. Ernits käis ka reaalteadlaste ja matemaatikute
väitekirjade kaitsmisel. Selle kohta levitati hiljem kuuldust,
et Ernitsa sõnade kohaselt olevat matemaatikute tööd
viimasel ajal väga keeruliseks muutunud.
Pärast kevadist edasilükkamist, sest esimene vastuväitleja
ehk oponent ei ilmunud kohale ega saatnud ka kirjalikku arvamust,
toimus mu väitekirja kaitsmine 26. oktoobril 1971 Tartu ülikooli
nõukogu saalis, kus istus ja kuulas ka Villem Ernits. Väitekirja
teema oli territoriaalse haldusjaotuse majandusgeograafilisist
aluseist (Eesti NSV näitel). Pärast väitlemist
oponentide Anatoli Kolotijevski (1917–1982) ja Harry Paalbergiga
(1927–1993) esitasid küsimusi kaitsmiskomisjoni liikmed
ning siis võisid seda teha kõik kohalolijad. Villem
Ernits esitas mulle kolm küsimust, millest üks oli seotud
Jõevalla, teised Eesti haldusjaotuse tuleviku ja haldusüksuste
nimetustega, mida olin kah oma väitekirjas käsitlenud.
Õnneks oskasin ma kõigile küsimusile vastata
ja ühe kuulaja hilisema ütluse kohaselt „kaitsmisel
soliidse mulje” jätta.
|
Akadeemik Paul Ariste õnnitlemas. Tema järel
tulevad ülikooli keeleteadlased Arnold Kask (1902–1994)
ja Huno Rätsep (1927) ning Emakeele Seltsi teadussekretär
Heino Ahven (1919–1988).
|
Viimane sünnipäev
Aastail 1980–1983
pidin töötama ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna
õppeprodekaanina ning dekaani puhkuse ajal teda asendama.
See kõik oli nn ühiskondlik töö, sest palka
selle eest makstud. Nii et sain oma tavalist õppejõu
(olin tollal dotsent) palka edasi, mõnevõrra küll
vähendati auditoorse töö koormust.
Villem Ernitsa 80. sünnipäeva puhul ja pärast seda
kirjutati temast, eriti ülikooli lehes. Meenub, et seal oli
mitu Hillar Palametsa (1927) artiklit, üks näiteks pealkirja
all „Villem Ernits 80 ja ½ aastat”.
Villem Ernits oli sündinud 16. juulil 1891. Tema 90. sünnipäeva
otsustati pidulikult tähistada, kuid mitte ülikooli
aulas, vaid õppehoone Vanemuise 46 suures auditooriumis
(vaata fotot lk 29). Rektorit kohal polnud, küll aga leidus
esindajaid vist kõigist teaduskonnnist ja neist kateedreist,
millega Ernitsal oli olnud tööalaseid suhteid. Mina
esindasin üritusel bioloogia-geograafiateaduskonda. Meenub,
et auditooriumis istus ka sama teaduskonna kauaaegne õppejõud,
kartograafia dotsent Lev Vassiljev (1920–2009), kellega pärast
muljeid vahetasime.
Et Ernits oli põhiliselt slaavi filoloog, pidas lühema
peokõne vene kirjanduse kateedri juhataja professor, hilisem
akadeemik Juri Lotman (1922–1994). Teine ja hästi pikk
esinemine oli noorelt Peeter Oleskilt (1953). Kui ma päris
hiljuti Oleskilt küsisin, miks just tema seda tegi, sain
vastuseks, et ta on Ernitsa elu ja töö tundja ning sotsiaaldemokraadi
lapselaps. Kes talle esinemise ettepaneku tegi, seda Olesk ei
mäletanud. Peokõnedele järgnesid õnnitlused
teaduskondade ja kateedrite esindajailt, nende hulgas soome-ugri
keelte kateedri kauaaegselt juhatajalt akadeemik Paul Aristelt,
kes siis enam küll kateedrijuhataja polnud. Kohal olid ajakirjanikke
ja päevapiltnikke. Pärast toimus pildistamine ka ülikooli
peahoone juures
Villem Ernitsa 100. sünnipäeva ei tulnud, kuigi ta ise
lootis ka selle ära näha. Tema elutee jõudis
lõpule 10. mail 1982 Tartus.
|
|
|
