|
|
Frieder Burda armastab kõike
ilusat
tekst: Aino Siebert
Fotod: Aino ja Werner Siebert
|
Frieder Burda.
|
Baden-Badeni Lichtentaleri
alleel asuvat kunstitemplit, mille on loonud New Yorgi tipparhitekt
Richard Meier, võib õigustatult pidada Saksamaa
arhitektuuripärliks. Selle imepärase elegantse hoone
lasi ehitada kirjastusimpeeriumi loojate Franz ja Aenne Burda
keskmine poeg Frieder, kes soovis kunstisõpradele näidata
oma aastate jooksul kogutud teoseid. Tänapäeval peetakse
tema modernse kunsti erakogu Euroopa säravaimaks.
Frieder Burda isiklikku
kunstikogusse kuulub umbes 1000 kaasaegse kunsti teost, nende
hulgas on maalid, skulptuurid, fotod ja paberitööd.
Sakslane armastab ennekõike kohalikku ja abstraktset ekspressionismi,
saksa maalikunsti alates 1960. aastast, Picassot ja maale, mis
on tehtud alates 1990-ndatest. Tänavu, tähistamaks kunstikoguja
75. sünnipäeva, oli külalistel võimalik
Baden-Badenis kolmandat korda tutvuda Frieder Burda kogutud kunstiteostega.
Alates hoone avamisest 2004. aasta oktoobris kuni aastani 2006
juhtis muuseumit Karlsruhe kunstiajaloolane Klaus Gallwitz. Sel
kevadel andis muuseumi rajaja ohjad prof dr Ludger Hünnekensi
kätesse. Promoveerunud arheoloog ja kultuurimänedžer
on sündinud 1953. a Münsteris ja töötas enne
tulekut Schwarzwaldi rektorina Stuttgardi Riiklikus Kujutavate
Kunstide Akadeemias. Ta on samuti Ludwigsburgi Pedagoogilise Kõrgkooli
Kultuurimänedžmendi Instituudi honorarprofessor, kes
aitas aktiivselt kaasa Karlsruhe ZKM (Zentrum für Kunst und
Medientechnologie e Kunsti ja meediatehnoloogia Keskus) ülesehitamisele.
Richard Meieri ehitatud hoone, kus on näitusepinda 1000 ruutmeetrit,
on avatud konstruktsiooniga, seetõttu muuseum suisa supleb
päevavalguses. Kunstihoone juurde kuulub kaks suurt saali,
kaks kabinetti ja poolkeldrikorrus. Läbi kolme korruse kulgeb
kaldtee, mille kaudu on külastajatel võimalik peale
kunstiteoste nautida veel ilusat loodust ja aeda paigutatud skulptuure.
Klaasist sild ühendab Burda kunstimuuseumi sada aastat vana
Baden-Badeni Riikliku Kunstihalliga, mille arhitektiks oli Hermann
Billing. See variant võimaldab kunstihuvilistel külastada
väljapanekuid mõlemas majas.
Kunstimuuseumi ehitamine läks maksma umbes 20 miljonit eurot.
Kulud kattis täielikult Frieder Burda fond, riik ei maksnud
toetusi. Hoone arhitektuur on saanud mitmeid autasusid, mh Royal
Institute of British Architects RIBA European Awards (2006), Institute
Honor Award for Architecture (2006), Saksamaa arhidektuuriauhind
(2005) ja New York Chapter Design Award (samuti 2005).
|
Richard Mayeri loodud Frieder Burda kunstihoone Baden-Badenis.
|
Poegade ettemääratud
tee
Ometi oli Frieder Burda
elutee määratud kulgema sootuks teisiti. Franz ja Aenne
Burda kõik kolm last – peale Friederi ka tema vennad
Franz ja Hubert – pidid isa soovil trükkaliks õppima
ning said selle kõrval ärikoolituse. Peale põhikoolide
lõpetamist Offenburgis, Tribergis ja veitsis alustaski
noormees perekonnapea nõutud ametikoolitust. Seejärel
läks ta Prantsusmaale, Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidesse
saama praktilist töökogemust, enne kui võttis
üle juhtimise Darmstadti ühes trükikojas. Firmast
kujunes üks Euroopa juhtiv aktsiate trükikoda, efil
oli kasutada oma Jet-lennuk.
Nagu paljudes dünastiates tavaks, olid järeltulijad
sunnitud võtma üle ettevõtete juhtimise isegi
juhul, kui nende hing ja vaim selleks valmis ei olnud. Nii ka
Frieder Burda, kes alustas töö vanemate ülesehitatud
firmas aastal 1973. Frieder Burda ei teinud aga pealesunnitud
ametis erilisi edusamme. Teda tõmbas kunsti poole. Ostnud
1968. aasta algul 3500 Saksa margaga (umbes 1750 eurot) oma esimese
maali, mille autor oli Itaalia abstraktsionismiklassik Lucio Fontana,
pani ta aluse väärtuslikule kogule. Ostes selle maali,
ei teadnud Frieder Burda, kes kunstnik on. Teda lihtsalt veetles
see töö.
Just selle ostuga sai 1936. aastal Badeni Gegenbachis sündinud
Frieder Burda endale kunstipisiku külge. Kui ta 50-aastasena
pärast isa surma 1986 koos vendadega ettevõtte aktsiad
päris, loobus ta neist nagu vend Franzki. Rahvusvahelise
impeeriumi troonipärijaks sai noorim vend Hubert. Frieder
Burda pühendus nüüd täielikult kunstile.
“Tõenäoliselt armastasin juba lapsepõlves
kunsti, kuigi ma seda ise tollal ei aimanudki. Minu vanemad polnud
mitte ainult musikaalsed, vaid minu Böömimaalt pärinev
isa kogus ka kujutavat kunsti. Nüüd tean, et kogujaks
küll ei sünnita, kuid kunsti kogumine tuleb hingest
tulevast soovist. Kui sellega on kord alustatud, siis ei või
enam kunagi lõpetada,” räägib Frieder Burda.
Eksimatu
vaist
Maailma kunstiturg on
ettearvamatu, seetõttu pole kunsti kogumine sugugi kerge
ülesanne, vaid on seotud suurte riskidega. Frieder Burda
võiks hiiglasuure rahakotiga veeta rahus mugavat eluõhtut
Côte d'Azur´il. Kuid kirjastajapoega ei huvita Jet-Set-Small-Talk
ega “punased vaibad”. Rikas mees on äärmiselt
tagasihoidlik. Ta armastab ainult ilusaid asju. Kunstiteoseid
ostes laseb ta südamel rääkida ja ostab ainult
seda, mille ees süda tugevamini põksuma hakkab: “Visuaalsus
mängib minu jaoks suurt rolli.”
1970-ndate alguses, kui ärimees külastas USA-d, avastas
ta enda jaoks ameerika abstraktse ekspressionismi. Ostes kokku
Mark Tohko ja Jackson Pollicki teoseid, ei aimanud ta, et nende
väärtus hakkab ühel päeval tunduvalt tõusma.
Hiljem pööras ta tähelepanu Willem de Kooningi
ja Clyfford Stilli loomingule. Seejärel tulid huviorbiiti
Gerhard Richter ja Sigmar Polke.
“Richteri teoste juures avaldab sügavat muljet tema
tööde laiahaardelisus. Tema erinevaid stiilisuundasid
on kritiseeritud palju, öeldakse, et Richter teeb kogujate
elu raskeks. Mind ennast pole see aga kunagi seganud, otse vastupidi,”
leiab Frieder Burda. Polkes hindab kunstiarmastaja irooniat, fantaasiat,
kuid ka müstikat. Kümme aastat peale Richteri ja Polkega
tutvumist avastas badenlane enda jaoks Georg Baselitzi, kes on
vastupidiselt neile hoopis erutavalt ekspressiivne. Burda kogus
on ka kaks hilis-Picassot, mille kuulus hispaanlane on maalinud
Lõuna-Prantsusmaal Mougins´is, kus ka temal endal
on maja ja kus ta regulaarselt oma perekonnaga puhkust veedab.
Abielludes veel 80-aastasena Jacqueline Roque'iga oli Picasso
oma elu lõpuaastatel vägagi produktiivne, kuid tema
teostele ei pööratud tähelepanu, neid mõisteti
isegi hukka. Nüüd makstakse nende eest aga suuri summasid.
Viimastel aastatel on rikastanud Frieder Burda kogumikku kaks
Max Beckmanni maali – need on kunstnik teinud 1935/36 Baden-Badenis.
Jalutades koos Frieder Burdaga mööda muuseumit, jääb
ta pea et iga teose juurde seisma, seletab töö teket
ja sisu ning räägib oma kohtumistest kunstnikega. Asjatundjad
on nentinud, et aastatega on ärimees endas arendanud eksimatu
vaistu väärtuslike nüüdisaegsete kunstiteoste
leidmiseks. Peale Gerhard Richteri ja Sigmar Polke tähtsamate
tööde on tema kogus Georg Baselitzi, Arnulf Raineri,
Ernst Ludwig Kirchneri, Aleksei von Javlenski, Joan Miró
ja teiste teoseid. Sakslase kollektsioonis on ka hulk Sinise Ratsaniku
rühmitusse kuuluvate kunstnike maale.
Frieder Burda
on enda avanud
Tänavu 29. aprillil
sai Frieder Burda 75-aastaseks. Ta soovib muuseumi juhtimisest
veidi tagasi tõmbuda, seetõttu otsis ta kunstihoonele
uue juhi. Vanus ei tähenda kunstikogujale midagi, ta istub
ikka veel ise roolima oma SUV-d (Sport Utility Vehicle), masinat,
mida võiks nimetada jeep-limusiiniks. Igal hommikul tõttab
ta ujuma ja veedab veesporti tehes vähemalt tunnikese. Ja
loomulikult armastab kunstikoguja käia kunstimessidel, näitustel
ja muuseumites. Sakslane jälgib ka täpselt oma lemmikkunstnike
arengut ja vaatab alati nende uuemad tööd üle.
Aastate jooksul on rikaste vanemate poeg muutunud avatumaks ja
räägib ka iseendast, oma kõnehäirest, vanematest,
kellel polnud aega oma lapsi armastada. Ema Aenne Burda tegeles
naistele uue moe väljamõtlemisega, isa Franz Burda
tõi koju kaasa kümneid sõbrannasid. Kunstikoguja
räägib ka sellest kuidas ta esimest korda pulvarilehe
Bild asutaja Axel Springeriga Iisraelis käis ja Yad Vashemi
külastas ning kuidas see talle mõjus. Rääkinud
holokausti mälestusmärgist ja juutide tapmisest natsionaalsotsialistide
poolt oma isaga, olevat perepea talle vastanud, et ta ei teadnud
nendest Hitleri mõrvadest midagi. Peale Teist maailmasõda
oli see kuni 1968-ndate aastate tudengite revolutsioonini see
sakslaste tavaline vastus – keegi ei soovinud teada natside
kuritegudest. “Mu isa oli oportunist, kes vältis kõike,
mis võis segada tema karjääri,” räägib
kunstikoguja ja tõmbab käega juustest läbi, nagu
sooviks peletada vanu mälestusi peast minema.
Soojusega räägib Frieder Burda kunstist, mida ta vanemad
kogusid – teda võlusid ennekõike ekspressionistide
tugevad värvid. Nii ostiski ta itaallase Lucio Fontana säravpunase
maali "Concetto spaziale", mida võttis igale
poole kaasa, kuid ei näidanud pea kellelegi: ”Soovisin
selle ostuga provotseerida oma isa, demonstreerida talle oma modernsust,
iseseisvust ja radikaalsust.”
Kui palusin Frieder Burdal ennast iseloomustada, ütles ta:
«Olen tüüpiline Sõnn – kergesti ägestuv,
kuid kompromissivalmis. Ja ma armastan kõike ilusat.»
Kuni 1990-ndate alguseni ei teadnud keegi, et Frieder Burda ostab
kokku kunsti. Aastal 2011 näitas ta oma kogutud teoseid kunstihuvilistele
nime alla “Lebenslinien” (Eluliinid). Näituse kureeris
kunstikoguja kasutütar Patricia Kamp. “Mis alles jääb,
on sõprus,” toob sakslane esile ja kahetseb, et ei
kohtunud Pablo Picassoga ning sedagi, et ta isa ei ole nägemas,
mis temast on saanud. Vahetevahel vaatab Baden-Badeni muuseumisse
sisse ka vanem vend Hubert, kes tuleb aga alati ilma abikaasata.
Arstist näitlejannal Maria Furtwängleril on teised huvid.
Tuntud perekonna liikmetest käib tänapäeval igaüks
oma teed.
Patricia Kamp on õppinud kunstiajalugu, ta on kasvamas
“sisse” kasuisa muuseumisse. Frieder Burda räägib,
et 30-aastane kasutütar hoiab muuseumi noorena, on kureerinud
mitmeid näitusi. Vanim kasupoeg Dominic sedavastu võtab
ühel päeval üle muuseumi fondi juhtimise. Kui armunud
on Frieder Burda ikka veel oma teise abikaasa Elkesse, seda näeb
iga uue näituse avamisel – õrnad pilgud, embused,
üksteise läheduse otsimine ei jää kellelegi
märkamatuks. Elke Burdagi töötab aktiivselt muuseumis
kaasa.
|
Kogu perekond: vasakult Patricia Kamp, Frieder Burda ja
tema abikaasa Elke.
|
Värvid
teevad maja valgeks
Milline on tema lemmikmaal,
soovisin ma Frieder Burdalt teada. «Ma armastan neid kõiki.
Elan ju kunsti keskel, saan iga päev oma muuseumile tiiru
peale teha,» lausus kunstikoguja.
Mees, kes ehitas oma isikliku raha eest kunstitempli ja on omanimelise
fondi ainukene annetaja, on küll miljonär, kuid ei kipu
kuidagi esile. Ta on avatud ja sõbralik ning tunneb silmanähtavalt
siirast rõõmu oma päikesevalguses särava
hoone ja selles olevate ilusate asjade üle. Frieder Burda
räägib sellest, et sakslased armastavad vene kunstnikke.
Eelmise sajandi algul loodud kunstnike rühmituse Sinine Ratsanik
juurde kuulusid nimekad Saksa ja Vene kunstnikud Vassili Kandinsky,
Aleksei von Javlensky, Franz Marc, August Macke, Paul Klee, Marianne
von Werefkin ja Gabriele Münter. Kogumikku esitati 2009.
suvel pärast viis aastat kestnud läbirääkimisi
Müncheni Lenbachhaus-galeriiga. Kunstiteosed, mille väärtus
ulatub sadadesse miljonitesse, transporditi Baieri pealinnast
Schwarzwaldi metropoli spetsiaalsete, klimatiseeritud turvaveoautodega.
Küsimus, kas uut näitust tulevad vaatama ka Baden-Badenis
elavad arvukad venelased, pani aga galerii juhi muigama. «Meie
linnas ei ela sugugi nii palju venelasi, kui kirjutatakse, ehk
ainult 1500. Meie külastajad on enamasti ikka sakslased,
kunstihuvilisi tuleb ka naaberriigist Prantsusmaalt.»
Frieder Burda kõige edukam ettevõtmine on olnud
Marc Chagalli teoste näitus, mida käis vaatamas 135
000 inimest. «See tõestab, et sakslastel on vene
hing. Kõik, mis tuleb idast, tõmbab meid.»
Oma elutöö, muuseumi eest pidi ta kaua võitlema,
kuid pärast avamist on see linna uhkus. Baden-Baden kroonis
Frieder Burda 2005. aastal oma linna aukodanikuks, Saksamaa kuulsaim
kunstimess «ArtCologne» oli talle juba kolm aastat
varem andnud auhinna teenete eest nüüdiskunsti vahendamisel.
Samuti on ta valitud Pariisi George Pompidou keskuse kunstiostukomisjoni.
Mees, kes leidis isa suure päranduse abil oma elu mõtte,
on õnnelik, kui saab aidata noortel kunstnikel oma teed
leida või kui lapsed tema noortele kunstihuvilistele mõeldud
kunstitöökojas mõnd pilti imetlevad. Õnn
on ka see, kui ta saab koos abikaasaga lihtsalt niisama Schwarzwaldi
mägedes matkata.
* * *
Mõningad tähtsamad
Burda-muuseumis toimunud näitused
Ekspressionistlik kunstnikeühendus
“Sinine ratsanik”
Juuni – oktoober 2009
Kuraator Helmut Frieder
Pärast õigusteaduse
õpingute lõpetamist Moskvas saabus Vassili Kandinsky
1896 Münchenisse õppima tollal tuntud sloveeni Anton
Ažbè juurde maalimist. Juba 1901 asutas andekas venelane
koos teiste progressiivsete kunstnikega kunstikooli «Phalanx»
ja kaheksa aastat hiljem «Uue kunstnike ühenduse»
(Neue Künstlervereinigung). Aastate jooksul koondusid seal
Kandinsky ümber maailmale avatud maalijad moodustades uue
rühmituse, mis sai nimeks Der blaue Reiter. Nimi tuleneb
venelase 1903. aastal loodud samanimelisest maalist, kus romantiline
kangelane ratsutab suksul mööda sügismaastikku.
Koos Vassili Kandinsky ja Franz Marciga ühendas uus rühm
teisigi saksa ja vene nimekaid maalijad, kelle eesmärgiks
oli ekspressionistliku kontseptsiooni edasiarendamine. Ekspressionism
(prantsuse keeles expression – väljendus, ilme) on 20.
sajandi algul sündinud kunstivool. Terminit hakati laiemalt
kasutama 1910. aastal. Sinise Ratsaniku liikmed soovisid distantseeruda
tollal kunstiakadeemiates õpetatud jäigast stiilist
ning püüdsid värvide harmoonia vahendusel
kujutada ka silmale nähtamatut abstraktsiooni. Kunstnike
eesmärk oli demonstreerida antiakadeemilist, maailmale avatud,
rahvusvahelist ja tolerantset kontseptsiooni. Seega pole ime,
et natsid pidasid vajalikuks grupi liikmeid avalikult hukka mõista.
Rühmitusse kuulus ka helilooja Arnold Schönberg.
Erinevalt 1905. aastal Dresdenis asutatud kunstnike ühendusest
Die Brücke (Sild) püüdsid sinised ratsanikud laiendada
kunstilise väljendamisvormi piire: need tulevad esile Marci
loomade sümboolikas, Klee’ muinasjutulises võlukunstis
vôi Kandinsky matemaatilis-muusikalistes abstraktsioonides.
Uue ühenduse liikmeid ei ühendanud samuti mitte ühise
stiili loomine, vaid ühiste, demokraatlike eesmärkide
järgimine. Gruppi kuulunud kunstnike esimene näitus
toimus Müncheni Heinrich Thannhauseri modernse kunsti
galeriis 1911. aasta lõpus. Rühmitus lagunes kolm
aastat hiljem Esimese maailmasõja puhkedes. Vene kunstnikud
olid sunnitud poliitilise olukorra tõttu ülepeakaela
Saksamaalt lahkuma. August Macke, Franz Marc ja Paul Klee said
kutse sõjaväkke, kaks esimest langesid lahingutes.
Georg Baselitz – Retrospektive
(50 aastat maalikunsti, 30 aastat skulptuuri)
November 2009 – märts 2010
Koostöös Baden-Badeni Riikliku Kunstihalliga, kuraator
Götz Adriani
Saksa maailmakuulus
kunstnik sai tuntuks maalidega, mis “seisid pea peal”.
Tema teosed ripuvad alates 1970-ndate keskpaigast kõikides
suurtes rahvusvahelistes muuseumites, neid esitletakse näitustel.
Pildi ümberkeeramisega kaotas teos oma sisu ja sai seega
abstraktsuse. Tihti on maalidel näha kunstniku sõrme-
või jalajäljed. Aastatel 1998 kuni 2005 üllatas
Baselitz kunstimaailma 60 “venelase pildiga”, kus käsitles
oma noorust Saksa DV-s. Maalidelt vaatab vastu sotsialistlik realism.
“Die Bilder tun was mit mir“ (Pildid
äratavad minu hinges midagi)
Märts – juuni 2010
Kuraatorid Patricia Kamp ja Jean-Christophe Ammann
Näitusel esitles
Frieder Burda oma kunstikogusse kuuluvaid teoseid, näituse
pealkiri on kunstikoguja tsitaat. Väljapanekul olid esil
ennekõike kogu uuemad tööd. Kõik teosed
olid esitatud nii, et nad “pidasid” üksteisega
dialoogi. Bulgaaria kunstnik Nedko Solakov oli muuseumi seintele
kirjutanud väikeseid lookesi, mis panid külastajaid
mõtlema. Huvitavad olid ka valgusekunstniku James Turrelli
installatsioonid, mis lasid ruumi ja värvi uuesti avastada.
Miró – Die Farben der Poesie (Poeesia
värvid)
Juuli – november 2010
Kuraator Jean-Louis Prat
Suure tähelepanu
osaliseks sai ootuspäraselt Joan Miró (1893–1983)
tööde väljapanek. Kohal oli kunstniku lapselaps
Joan Punyet Miró, samuti Chagalli lapselaps Meret Meyer.
Väljapanek peegeldas katalaanlase 60 aasta jooksul tehtud
töid: maalid, skulptuurid, keraamika – kõik oli
toodud kohale erinevatest kohtadest nagu Centre Pompidou Pariisis,
Fundació Joan Miró Barcelonas ja Palma de Mallorca´l,
Fondation Beyeler Riehen´is, Baseli ja Berni kunstimuuseumid,
Washingtoni Phillips Collection ja Madriidi Museo Thyssen-Bornemisza
in Madrid. Ka mitmed eraisikud olid andnud Miró tööd
Burda muuseumi käsutusse. See näitab, kui hea maine
on Frieder Burdal. 20. sajandi üks tuntuimaid kunstnikke
ütles omal ajal: “Inimesed hakkavad ajaga paremini saama
aru, et ma avasin uksed teise tulevikku.” Näituse külastajate
arv andis kunstnikule õiguse.
|
Kunstnikud Joan Miró ja Marc Chagall olid sõbrad.
Nüüd kohtusid Baden-Badenis nende lapselapsed:
Joan Punyet Miró ja Meret Meyer. Taustal Joan Miró
maal Silende 1968 (Vaikus).
|
Hoopis teistsugune oli
näitus
Duane Hanson / Gregory Crewdson „Unheimliche
Wirklichkeiten“
(Ängistav tegelikkus)
November 2010 kuni märts 2011.
Kuraatorid Götz Adriani ja Patricia Kamp.
Huvitav väljapanek
näitas kahe erineva generatsiooni ameeriklase, Duane Hansoni
(1925–1996) ja Gregory Crewdsoni (sündinud 1962) töid.
Mõlemad kunstnikud toovad esile Ühendriikide ängistava
tegelikkuse. Näituse külastajad kohtusid Baden-Badenis
USA keskklassi kuuluvate inimestega: koduperenaiste, koristajate,
ehitustööliste ja turistidega. Nendega, keda me tavaliselt
tähele ei pane. Hansoni fiiberklaasist ja polüestervaigust
valmistatud skulptuurid räägivad nende inimeste lootustest,
igatsustest ja purunenud unistustest. Raidkunstniku tööd,
mis on valmistatud detailse täpsusega, võluvad ennekõike
oma hüperrealismiga. “Minu tööd räägivad
inimestest, kes elavad hääletus ahastuses. Ma soovin
näidata nõutust, väsimust, vananemist ja frustratsiooni,”
on öelnud kunstnik ise. Samasuguseid stseene leiab
Gregory Crewdsoni suure formaadiga fotodelt. Tema piltidelt õhkub
vastu jäine atmosfäär ja nii on noore fotokunstniku
tööd kontrastiks Hansoni emotsioone täis olevatele
kujutistele. Burda muuseumis on pandud esile pildid seeriast “Beneath
the Roses”, need on tehtud aastatel 2003–2007. Mõlemad
ameeriklased kuuluvad psühholoogilise realismi esindajate
hulka. New Yorgis elav Gregory Crewdson oli väljapaneku avamisel
kohal.
Lebenslinien – Stationen einer Sammlung
(Eluliin – ühe koguja peatuspaigad).
Näitus Frieder Burda 75. sünnipäeva tähistamiseks,
kus esimest korda oli esil Lucio Fontana maal “Concetto
spaziale”.
Märts-mai 2011
Kuraator Patricia Kamp
Väljapanek andis
hea ülevaate kunstiarmastaja kogutud teostest läbi aastate:
abstraktne ameerika ekspressionism, Pablo Picasso hilised tööd
ja saksa maalikunst. Uuematest töödest on viimastel
aastatel tulnud juurde maailmatuntud maalija Neo Rauchi teosed
ning Axel Hütte ja Gregory Crewdsoni fotod. Kõiki
ülespanduid töid ühendas armastas värvide
vastu.
Skulptuuridest äratasid tähelepanu Henri Laurens’
„La mère“, samuti John Chamberlaini ja Georg
Baselitzi tööd. Poolkeldrikorrusel oli esil Arnulf Raineri
objektikunst „Kisten Walhalla“. Väljas oli järjekordselt
ka Gerhard Richteri maal “Kerze” (Küünal),
mis koguja arvates omab suurt meditatiivset mõju: “Pühandumuseta
pole võimalik luua head kunsti, teha spordis rekordeid,
saada teaduses Nobeli preemiaid ega esitada suurepäraseid
helitöid. Ka kunsti ei või koguda kirglikkuseta.”
Mai-september 2011 näitas
Frieder Burda muuseum ühe nüüdisaja kuulsaima saksa
kunstniku Neo Rauchi (sünd 1960) teoseid.
Kuraator Werner Spies, endine Pariisi Centre Pompidou direktor.
Esil olid Leipzigis elava maalija 36 tähtsamat tööd
nagu „Flut“ I ja II. (Veevoog) jt. Näha oli aga
ka enne näitust valminud pronksist skulptuur „Nachhut“.
Kunstnik vahendab oma tööde kaudu isiklikke kogemusi,
unistusi, läbielatut. Neo Rauchi teosed ei jäta külmaks,
nad tekitavad emotsioone. Mitmes pildis tunneb külastaja
ennast ise ära.
Alates 7. oktoobrist
2011 kuni 15. jaanuarini 2012 võivad külastajad Baden-Badeni
Burda kunstitemplis näha Anselm Kieferi teoseid. Ka tema
on nii Saksamaal kui rahvusvaheliselt tuntud kunstilooja. Esimest
korda näitab Prantsusmaal elav Kiefer oma töid endisel
koduliidumaal Baden-Württembergis. Kuraator Walter Smerling
on valinud näituse jaoks välja 20 suurt maali, mis on
valminud 30 aasta jooksul. Esimest korda on avalikkusel võimalik
näha Alpide maastiku “Essence”. Frieder Burda kunstikogust
on näha Anselm Kieferi teos “Böhmen liegt am Meer”
(1995). Väljapaneku fookuses on monumentaalne maal suurusega
460 x 760 cm. “Der fruchtbare Halbmond” on valminud
eelmisel aastal. Teos näitab Oktsidendi ja Orienti ühinemist.
Seda erinevate kultuuride kokkuhoidu väljendavat maali näidatakse
nüüd Saksamaal esimest korda. Anselm Kiefer sündis
1945 Donaueschingenis (Baden-Württembergi liidumaa). Aastatel
1993–2006 elas ta Barjac´is Lõuna-Prantsusmaal
Département Gardis. Alates 2007 on tema elukohaks Pariis.
1999 sai sakslane Tokios ihaldatud Praemium Imperiale-preemia,
2008 Saksamaa raamatukaubanduse rahupreemia. Kunstnik töötab
Collège de France professorina.
4. veebruarist kuni
juuni alguseni 2012 esitleb Muuseum Frieder Burda William N. Copley
teoseid.
Museum Frieder Burda
Lichtentaler Allee 8b, 76530 Baden-Baden, www.museum-frieder-burda.de
Tel: 07221/39898-0, Fax: 07221/39898-30
|
|
|
