Kultuur ja Elu 3/2011

Kultuur ja Elu 2/2011

Sõjaveteranide kokkutulek 2008. aastal Grenaderimäel. Foto: wikipedia.org/wiki/sinimäed

Sinimäed – suvi 1944
Kohustus meenutada ja arutleda saatuslike valeotsuste üle

tekst: Tõnis Siim, ajaloohuviline

Kuna ajalugu kuulub võitjatele ja 1944. aasta vastupanu (2. vabadussõda) lõppes eestlastele kaotaja poolele jäämisega ning rahvusliku katastroofiga (ülisuured inimkaotused, purustatud linnad, hilisemad etnilise puhastuse tsoonid, ümberrahvastamine jne), on 1944. aasta vastupanu ametlik käsitus Eesti tänasest poliitilisest sõltuvusest tingituna üles ehitatud sellisena, et see oleks ühilduv juhtivate lääneriikide – USA, Inglismaa, Saksamaa – ametlike käsitustega ja mis peamine, neile vastuvõetav.

Võitjariikide ja eriti sõjajärgse Saksamaa arusaamade kohaselt kuuluvad meie Narva ja Sinimägede 1944. aasta lahingute kangelased paraku aga nn sõjapikendajate põlastusväärsesse kategooriasse, kuna juba 1944. a veebruariks, kui algasid lahingud Narva jõe joonel, pidi sõja saatus igale terve mõistusega inimesele selge olema. Eesti lähiajaloo võitjariikide huvidest ja soovist neile meeldida lähtuv tendentslik interpreteerimine sarnaneb käidud tee moonutatud kujutamisele kaardil, mis võib hävitada väikeriigi ja rahva nii nagu kapten laeva, kui kapten peab juhinduma kursi määratlemisel eksitavast kaardist, kus veealused karid on poliitilistel kaalutlustel tähistatud sügaviku märkidega. Ülepingutatud soovist meeldida lääneriikidele ja sellest tingituna on Eesti võimud käitunud Sinimägede kaitsjate suhtes kohati lausa skisofreeniliselt – lubanud küll korduvalt võrdsustada 1944. aasta kaitselahingutest osavõtnute staatust 1918.–1920. aasta Vabadussõja veteranide staatusega, kuid julgevad seda tõenäoliselt teha alles siis, kui kunagised leegionärid on siit ilmast vanuse tõttu juba lahkunud.
Veelgi enam – sõjaeelse EV järjepidevust ja Jüri Uluotsa poliitilist kurssi jätkava tänase EV kõrgema riigivõimu esindajad, kes järjepidevuse kandjatena supi, mis aia taha läks, ise keetsid, kui kutsusid 1944. a veebruaris eesti mehed Eesti piiride kaitsele, sest Narva oli langemas, ei julge ise nüüd minna isegi kõnelema Narva langemise ja Sinimägede lahingute iga-aastasele mälestuskokkutulekule – riigivõim on Sinimägede kokkutulekul pikki aastaid olnud esindatud ainult kohaliku vallavanema tasemel, jättes mulje, nagu Sinimägedes oleks 1944. aasta suvel tegemist olnud ainult kohaliku Vaivara valla ja Venemaa vahelise sõjaga.

Pehmelt öeldes veidra käitumisena võib vaadelda ka võidusamba avamise lugu.

Vältimaks Läti leegionäride probleemi kordumist Tallinnas – Eesti 1944. aasta kaitselahingute veteranide (sh eesti leegionäride) organisatsioonina ilmumist vabadussamba avatseremooniale, mis võinuks mitte meeldida USA mõningatele mõjukatele ühiskonnagruppidele, nimetati algselt vabadussambana kavandatud mälestusmärk ümber 1918.–1920. aasta Vabadussõja võidusambaks – kavalus, mis andis võimaluse 1944. aasta kaitselahingute veteranidele öelda, et teil pole organisatsioonina ristisamba juurde vähimatki asja, kuna sellega mälestatakse hoopiski teise sõja kangelasi. Ka pronkssõduri kui okupatsioonisümboli viimine esimeses Vabadussõjas langenud kangelaste kalmistule, mida hakati nimetama sõjaväekalmistuks, selle asemel et teha Tõnismäe pronkssõdurist rohkete infostendidega teavitamissõdur Eesti saatuse selgitamiseks ja kõigi sõjaohvrite mälestamiseks ning sõjaväekalmistul taastada endine memoriaal – iseloomustab eesti poliitikute skisofreenilist sundkäitumist – räägitakse ja lubatakse üht, tehakse aga hoopiski midagi muud ja väga kummalist. Lihula samba häbiväärse kõrvaldamise lugu kuulub samasse ritta.
Tänase, postsovetliku Eesti kroonilist nn kreenis olekut ja suurte inim- ja rahvastikukadude (1991–2011) põhjuseid tuleks muuhulgas otsida ka moonutatud ajalookäsitusest.

Mille nimel mindi 1944. aasta veebruarist alates kaitsesõtta, mida on nimetatud ka teiseks vabadussõjaks?

Enne kui rääkida pärast sõda välja mõeldud eestlaste 1944. aasta sõjalist vastupanu õigustavast läänele vastuvõetavast versioonist, mille järgi eestlased võitlesid 1944. aastal sakslaste poolel valdavalt üksnes soovist hoida rinnet selleks, et 75 000 eestlast saaksid põgeneda läände, kus jätkata võitlust Eesti iseseisvuse eest ja koos teiste lääneriikide kodanikega kommunismi vastu ning samavõrd eksitavast vastaspoole – internatslike ja nn antifašistlike rühmituste versioonist, mille järgi 1944. aastal võitlesid eestlased Narva rindel (sh Sinimägedes) ja hoidsid rinnet selleks, et Kloogal ning mujal Eestis saaksid surmalaagrite korstnad võimalikult kaua suitseda, tuleks rääkida ka tegelikest motiividest, miks eestlased tollases Saksa vägede jaoks juba totaalse taganemise ja rinnete kokkuvarisemise ajal Eesti riigipiiride kaitsele siiski veel asusid ja millele nad ennastohverdavalt võideldes lootsid.

Saatuslike valeotsuste põhjus – suutmatus kriitilisel hetkel ületada sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse alusel loodud ebaadekvaatset, üksnes võiduka Vabadussõja kordamisele rajatud kaitseplaani ja selle põhjal paika pandud reageerimisviisi ning mitte minna teele, milleks rahuajal valmistuti – 1918.–1020. a sõja kordamisele.
Kriitilisel hetkel, kui vaenlane oli 2. veebruariks 1944 jõudnud Narva jõeni, jäädi vastupanu organiseerimisel omaenda sõjaeelse propagandistliku ajalookäsituse vangi, mille järgi võitu Vabadussõjas kujutati eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatusena ja mitte juhuslikkusena, nagu see tegelikult oli (Vene impeerium jäi püsima ja juba pool aastat hiljem, pärast 2. veebruari 1920 Tartu rahu sõlmimist, kui Trotski punaväed vabanesid mitmes piirkonnas lõppenud sõjategevusest, võinuksid vabanenud väekoondised okupeerida Eesti mõne nädalaga, kuid õnneks ei jäänud Vabadussõda venima ja rahu jõuti sõlmida õigel ajal). Kahetsusväärselt hakati rahuajal sisepoliitilise konsolideerimise ja teistel sisepoliitilistel põhjustel käsitama võitu Vabadussõjas eesti meeste kangelaslikkusest tingitud paratamatusena ja kaitsepoliitikas välistati igasugune teine, alternatiivne kaitseplaan. Plaan B rahvust säästvaks kollaboratsiooniks ja teisteks mittesõjalisteks vastupanumeetmeteks võimaliku kaotuse korral rahva ja rahvuse säilitamiseks okupatsioonide tingimustes sõjaeelses Eesti kaitseplaanis puudus – kogu kaitseplaan oli üles ehitatud ainult militaarkaitsele. Kui läks sõjaks, siis 1944. aasta Eesti tragöödia üheks põhjustajaks osutus veel see osa sõjaeelsest propagandistlikust ajalookäsitusest, mis tingituna Eesti poliitilisest orienteeritusest Inglismaale, hakkas võimendama Inglismaa justkui eestlaste parima sõbra omakasupüüdmatult suurt abi Vabadussõjas, mis ei jää ka tulevikus ära, kui olukord seda nõuab. Kuigi oli teada, et liitlasriigid ei olnud vähimalgi määral huvitatud tsaari-Venemaa ühe provintsi iseseisvumisest, vaid ainult Venemaa säilitamisest neile poliitiliselt vastuvõetaval kujul. Kuid sõjaeelne luul oli rahvuslaste teadvuses sedavõrd tugevasti kinnistunud, et lootust inglaste-ameeriklaste päästvale sekkumisele 1944. aasta kaitselahingute ajal ei vähendanud isegi osaliselt liitlaste lennukitega sooritatud Eesti linnade terroripommitamised märtsis 1944 – kättemaksuks eestlaste kangelaslikule võitlusele veebruaris 1944, sest eestlaste ennastsalgav võitlus osutus kaalukeeleks venelaste edasiliikumise peatamisel, kuid liitlastele loodeti kuni viimaste võitlusteni Eesti pinnal ja veel isegi pärast kaotatud sõja lõppu.

Rahvuslaste 1944. a lootused ja tegutsemisplaan olid rajatud stsenaariumile – kohe-kohe lõpeb sõda, saabub vaherahu, millele järgneb liitlaste USA ja Inglismaa päästev sekkumine Eesti iseseisvuse taastamiseks!
Kui jõuame hoida vaenlast sõja lõpuni piiride taga või vähemalt suuremat osa Eestist okupeerimata, osutub Eesti iseseisvuse taastamine liitlaste abiga hiljem lihtsamaks – niisuguste kaalutlustega kutsusid Jüri Uluots ja teised rahvuslased veebruaris 1944 eesti mehi piiride kaitsele – teise vabadussõtta. Kaks kuud enne lahingute algust Narva jõe joonel 2. veebruaril 1944 aset leidnud liitlaste Teherani konverentsil (01.12.1943) sõlmitud reeturlikke salakokkuleppeid Balti riikide loovutamise kohta Stalini Venemaale, mis tänu Saksa salaluurele said üsna kohe avalikuks saladuseks ja millest kirjutasid ka tollased ajalehed, Jüri Uluots ning rahvuslased ei uskunud, vaid pidasid seda sakslaste propagandistlikuks valeks.

Haapsalu kunstniku Ülo Telgmaa maali “Lahingud Sinimägedes” kõrval seisab Vabadusvõitleja Kaljo West (1924-2008). Foto: Villu Kibena

Tänased Läänele vastuvõetavad Sinimägede võitlusi õigustavad versioonid.

Kaks aastat tagasi, kui möödus 65 aastat Narva langemisest ja lahingute algusest Sinimägedes, juulis 2009, osalesid Sinimägedes toimunud kokkutulekul oma tõe kuulutamisega ja õiguste kehtestamise nimel üheaegselt kaks omavahel vaenutsevat poolt nagu 65 aastat tagasi. Mäe tipus pidasid kõnesid ja mälestasid oma langenuid eestlased, kes kõnelesid Eesti riigi ja rahva püsimajäämise nimel peetud võitlustest, ja orus, teisel pool teed pidasid samal ajal vastumiitingut võimsate valjuhääldajatega varustatud vastaspoole esindajad – 1944. aasta sõja võitjate järeltulijad, internatslike ja nn antifašistlike organisatsioonide esindajad. Mäe jalamil vene keeles peetud kõnede võimendus oli miitingu alguses sedavõrd võimas, et häiris mäe tipus peetud kõnelejaid ja miitingust osavõtjaid. Huvitav on seejuures asjaolu, et nii sõjas kaotaja poolele jäänud eestlased, kes pidasid oma kõnesid Grenaderimäe tipus, kui ka võitjate-okupantide järeltulijad ja nende oraatorid orus, kes olid end teatraalselt riietanud koonduslaagrite vangide triibulistesse kostüümidesse, vältisid oma kõnedes tõde sellest, millistel kaalutlustel vaenupooled 1944. aasta suvel tegelikult võitlesid, vaid pidasid otstarbekamaks kasutada hoopiski pärast sõda loodud võitjariikidele vastuvõetavaid ja kanoniseeritud poliitkorrektseid versioone tollaste võitluste õigustamiseks. Kusjuures „antifašistide“ õigustus Narva rindel ja Sinimägedes aset leidnud tapatalgutele oli üles ehitatud lausa modernistlikult – nad ei kasutanud kordagi vanu nõukogude aegseid märksõnu nõukogude korra taastamisest, sotsialismi ülesehitamisest, nõukogude vägedest kui ENSV vabastajatest jne, vaid olid oma sõnumi üles ehitanud ainult Läänes ja ennekõike USA-s kõlapinda leidvale fašismivangide ja koonduslaagrite vabastamise motiivile. Nende sõnum, mida nad valjuhäälselt esitasid, seisnes näpuga näitamises mäe tipu suunas, kus nende määratluse järgi peavad oma kokkutulekut SS-lased – fašistid, kes 1944. aastal võitlesid selle nimel ja pidasid rinnet, et surmalaagrid Kloogal ja mujal Eestis saaksid võimalikult kaua läbi viia holokausti, hävitada juute ja kõiki teisi väga erinevatest rahvustest antifašiste ning pealetungivad Vene väed võitlesid selle eest, et need inimsusevastased kuriteod ei saaks Kloogal takistamatult jätkuda. Vangiriietuses oraatorid lugesid ette USA ja paljude teiste lääneriikide antifašistlike organisatsioonide poolt saadetud protestikirju, mis mõistsid hukka fašistide ja SS-laste kokkutuleku Eestis Sinimägedes ja avaldasid imestust selle üle, kuidas niisugune kokkutulek ühes Euroopa riigis üldse võimalik saab olla. Seejuures skandeeriti iga natukese aja tagant mitu korda järjest vene keeles fraasi: fašism ei lähe läbi ja näidati seejuures jällegi mäe tipu suunas, kus kõnesid pidasid eesti rahvuslased ja nende külalised.
Grenaderimäe tipus peetud eesti rahvuslaste kõned olid üles ehitatud lisaks tavaretoorikale, mille järgi rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei väärigi seda, hiljem paguluses välja mõeldud Läänele vastuvõetavale versioonile, mille järgi 1944. aastal võideldi selle nimel, et 75 000 inimest saaksid põgeneda Läände, et seal võitlust koos vabade rahvastega Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest jätkata. Ei ühtki sõna sellest, et 1944. aasta vastupanu osutus mõttetuks tapatalguks, kus hukkus rohkem kui 100 000 inimest, kuna liitlased olid juba kaks kuud enne võitluste algust kõige alatumal viisil loovutanud Balti riigid Teherani konverentsil salakokkuleppega Stalini Venemaale, alatult, kuna ei informeerinud sellest Balti riikide saadikuid Läänes, millest ka kogu sellest tulenenud enneolematult suur traagika Eesti ja Läti rahvale.
Olgu mainitud, et juhul, kui 1944. aastal tõepoolest oleks võideldud selle nimel, et võimalikult palju eestlasi pääseks põgenema, et Läänes võitlust jätkata ja see oleks ka õnnestunud ning oleks lahkunud kõik need ligemale 200 000 kõige elujõulisemat põliselanikku, kes suurte põgenikevooridena rühkisid 1944. aasta septembris teid ummistades ranniku suunas, kuid kahjuks või õnneks kohale ei jõudnud, sarnaneks tänane Eesti tervikuna rahvastiku koosseisult Ida-Virumaale ja kuna ajalugu kuulub võitjatele, siis sellisel juhul valdavalt mittepõlisrahvast koosneva Eesti sõnum sellest, mille nimel võitlesid eestlased 1944. aastal Saksa poolel, ühtiks tänaste nn antifašistide versiooniga, mille järgi võideldi Sinimägedes ja hoiti rinnnet selle nimel, et Kloogal ja mujal Eestis saaksid koonduslaagrite korstnad võimalikult kaua suitseda. Eestlaste paguluses välja mõeldud oma Läänele vastuvõetav suhteliselt väheatraktiivne versioon jäänukski sel juhul ainult Läände ja oleks tänaseks juba unustusse jäämas koos hääbunud vana pagulasühiskonnaga, sest uut majanduspõgenikest koosnevat vähe organiseerunud pagulaskonda niisugune temaatika ei huvita.

Narva ja Sinimägede lahingute kajastamine maailma jaoks

Rahvusvahelises telekanalis Viasat History, mille vaatajate hulka loetakse miljonitega, näidatakse perioodiliselt suurejoonelist 13 seeriast koosnevat digimeetoditega värviliseks muudetud paljudest kroonika- ja dokfilmide lõikudest kokku pandud 2. maailmasõda käsitlevat ajaloofilmi pealkirjaga”Teine maailmasõda”. Selle filmi 8. seerias, mis hõlmab 1943/44 aasta sündmusi rinnetel, näidatakse lühidalt idarinde kulgemist põhjast lõunasse, mida pole põhjas Leningradi all kolm aastat liigutatud ja mis on sügavalt itta jäänud ning mille kaitsmine nii pikas ulatuses käib väljakurnatud Saksa vägedele üle jõu. Näidatakse 14. jaanuaril 1944 alanud Punaarmee pealetungi Leningradi piirkonnast ja rinde peatumist Narva jõe ääres, mille tulemusena Saksa suured väekoondised rohkem kui 200 000 võitlejaga jäävad lõpuks Lätis Kuramaal kotti. Rinde seiskamist Narva jõe joonel ja mujal, selle asemel et minna selle viivitamatu lühendamise teele, kommenteeritakse Hitleri järjekordse põikpäise sõjareegleid ja kindralite plaane eirava otsusega mitte taganeda, nagu see leidis aset Stalingradis ja veel paljudes kohtades, kus poolearuline füürer keeldus andmast kindralitele luba õigel ajal taandumiseks. Ei tehta üldsegi juttu sõja seostest Eesti ja Läti rahvastega. Küll aga mainitakse samas lõigus, et Soome lükkas tagasi neile tehtud ettepaneku vaherahu sõlmimiseks ja kapituleerumiseks ning otsustas sõda jätkata.
Siit tekib küsimus, kas eestlased, kes oma kaalukeeleks saanud Narva kangelasliku kaitsmise ja rinde seiskamisega, tegid sellele kättemaksuna järgnenud purukspommitatud linnade ja suurte inimkaotuste näol karuteene mitte ainult endale ja liivlastele, kes Kura koti tekkimise tõttu nende ajaloolistel asualadel kaotasid oma kodud, karuteene veel ka soomlastele. Sest juba 1944. a alguses aset leidnud soomlaste kapituleerumine säilitanuks võib-olla Soome Karjala (sealhulgas ka Karjala kannase) soomlaste asualana, kuigi okupeeritud kujul, ning olnuks ka paljudes teistes osades leebemate tingimustega kui septembris toimunud kapituleerumine ning jäänuksid ära ka jätkusõja viimased suured ohvrid. Rinde püsimajäämine Narva jõe joonel võimaldas soomlastel 1944. aasta alguses kapituleerumisest keelduda ja teha seda 1944. a septembris märksa raskemate tagajärgedega soomlastele.

Õppetund tänase Eesti jaoks

Eesti jätkas taasiseseisvumise järel 1991. a oma kaitsepoliitika kujundamisega sealt, kus enne sõda pooleli jäädi – valmistumisega Vabadussõja ja 1944. a sõja edukaks kordamiseks Venemaa vastu. Sellele lisandus uue komponendina veel nn pehmete julgeolekugarantiide doktriin, mille järgi leiti, et võimalikult paljude Eesti ettevõtete, maade, metsade ja põliskodude müük ning üleminek välismaalaste omandisse hirmutab venelasi sedavõrd, et nad ei julge oma tankide T-34 ja GAZ-AA autodega enam üle jõe tulla, sest teavad, et see maa ei kuulu mitte ainult kohalikele aborigeenidele, vaid ka ameeriklastele, inglastele, hiinlastele, hindudele, jaapanlastele, türklastele jne, kelle kõigiga peaks Venemaa hakkama sel juhul sõdima. Siinkohal võiks korrata meie hulgast lahkunud ajalooprofessor Sulev Vahtre üht lemmikütlemist, et ajalugu on hea õpetaja, aga tal on sageli väga halvad õpilased.
Siiski tekkis laulva revolutsiooni ajal tagasihoidlikul kujul ka väga eluterve arusaamine kaitsepoliitikast, mille järgi Eesti kaitsepoliitika üheks nurgakiviks pidi saama selle mittesõjaline osa – ohu ja etnilise puhastuse piirkondade/tsoonide Ida-Virumaal ning mujal taasasustamine ennekõike sealt piirkonnast pärit põlisrahvaga. Arvestati ka sellega, et lisaks põlisrahva sidumisega oma maaga on niisugusel kaitsepoliitilisel meetmel ka demograafilist olukorda parandav mõju, kuna maal on rahva loomulik juurdekasv oluliselt suurem, mida väga ilmekalt näitas sõjaeelse Eesti kogemus. Arvestati ka sellega, et kaasajal on põlisrahvaste saatust otsustavaks tähtsamaks jõuteguriks muutunud ennekõike selle rahvakillu olemasolu oma ajaloolistel asualadel. Kui pole rahvast oma ajaloolistel asualadel, ei aita ükski õiguslikku järjepidevust tõendav dokument muuta neid asualasid endisele põlisrahvale kuuluvaks territooriumiks ega suudaks seda teha ka parim sõjavägi. Selle arusaama järgi jõuti anda mõnele piiriäärsele eesti talule väikseid rahalisi toetusi, mille järel aga eluterve osa Eesti kaitsepoliitikast visati üsna kiiresti piltlikult öeldes prügikasti ja kogu Eesti kaitsepoliitiline ressurss ning prioriteet suunati peamise liitlase USA kriitikavabale toetamisele tema sõdades ja paraku ka sõjakuritegudes – arvestusega, et kui venelased hakkavad jällegi oma tankide ja autodega üle Narva jõe silla tulema, siis ameeriklased tulevad vastutasuks neile osutatud sõjaliste teenete eest meile kiiresti appi.

Pime usk imedesse ja imerelvade otsustavasse jõusse

Ka eestlaste hulgas oli 1944. aastal, kui sakslaste sõjaline kaotus oli juba selgesti näha, rohkesti neid, kes uskusid, et imerelvad, mis iga hetk pidid valmis saama, toovad sõja käiku täieliku pöörde. Need inimesed, kes uskusid sakslaste võitu kuni viimase hetkeni ja kelle arusaamistes peale valiku, kas võit sõjas Saksa poolel või eesti rahva surm Siberis, olid väga ebameeldivalt üllatunud, kui 16. septembril 1944 saabus Hitleri käsk Eesti mahajätmiseks. 16. septembril langetati Hitleri peakorteris lõpuks otsus Saksa väed kiirelt Eestist ja Põhja-Lätist välja tõmmata ning juba samal päeval hakkasid sakslased oma väeosi evakueerima. Kindral F. Steiner meenutab (Sergei Soldatovi raamat „Sinimägede taustal”), et ta kutsus radiogrammiga oma staapi eesti vabatahtlike kindralinspektori Soodla ja Eesti Omakaitse peainspektori Sinka. Kuuldes taandumiskäsust, olla mõlemad eestlased muutunud surmkahvatuks. Sinka olla ütelnud: „Kas te taipate, kindral, mida te siin meile teatasite? Te tegite surmaotsuse eesti rahvale.“ Steiner olla vastanud: „Rahvas ei sure, kuni ta intelligents jääb ellu.“ Ja soovitas haritlased ja kõik, kes kaasa tahavad tulla, evakueerida maanteed mööda ja mere kaudu Saksamaa suunas. Seda üritatigi teha mõne lähema päeva jooksul.
Olgu lõpetuseks lisatud, et Saksa vägede Eestist väljaviimine tähendas tegelikult armeegrupi „Nord“ jõudmist oma tegevuse lõpp-punkti – Kura kotti ja kui eesti rahvas oleks toiminud Steineri soovituste kohaselt ning kõigil oleks õnnestunud põgeneda, oleks tänaseks tegemist kahe haihtumise suunas liikuva kogukonnaga – hääbumisele määratud Välis- ja Kodu-Eesti ühiskondadega.