|
|
Karvane käsi WikiLeaksi
kraanil
tekst: Virkko Lepassalu
Fotod: ajaleht Guardian, raamat Inside WikiLeaks (London 2010)
|
Julain Assange`i äsjase kaasvõitleja
Daniel Domscheit-Bergi raamat “WikiLeaksi sisemuses”
(ingl k versioonis Inside WikiLeaks. London 2010) kujutab
endast paljastajate paljastamist. Kuigi raamatus ei sisaldu
suuri sensatsioone, leidub seal Wikileaksi rahastamise ja
kontaktisikute kohta mitmeidki huvitavaid küsimusepüstitusi.
Raamat on kirjutatud rahulikus Assange´i mõistvas
toonis, kuid küsimused paraku jäävad.
|
Eesti poliitikutel
oleks aeg vaadata uue pilguga USA diplomaatilistele memodele,
mis WikiLeaksis ilmunud, lugemaks neist muuhulgas välja USA
praeguse administratsiooni poliitilisi suundumusi ja põlualuseid.
Tutvustaksin selliseks
ridade vahelt lugemiseks väikest spikrit: WikiLeaksi juhi
Julian Assange`i lähima kaasvõitleja ja sõbra
Daniel Domscheit-Bergi memuaare tööst WikiLeaksis, mis
ilmusid tänavu Londonis. Tõsi, mainitud raamat püstitab
WikiLeaksi kohta rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Kuid
samas kinnitab see tahes-tahtmata ühte niinimetatud vandenõuteooriat,
mis kuluaarides mõnda aega ringelnud: et Assange`i on otsesemalt
või kaudsemalt toetanud praegu USA-s võimul olev
administratsioon (demokraadid) või vähemalt osa nende
juhtidest. Daniel Domscheit-Berg ei ütle seda küll otsesõnu
välja, kuid samas väidab, et talle, kuigi ta pidas ennast
Assange`i lähimaks sõbraks ja võitluskaaslaseks,
jäid arusaamatuks kas või nende suurte summade päritolu,
millega WikiLeaksi ülal peeti.
Kõrvuti
Dalai laama ja USA “riigivaenlane”
Mais jõudsid
Eestisse teated, et Assange´i kodumaal Austraalias asuv
Sydney rahufond on talle omistanud kuldmedali, mis Londonis ka
üle anti. Kummaliselt suur tunnustus mehele, kes, kui uskuda
ametlikke teooriaid, oli tegelenud USA riigivõimu järelt
pihtapandud diplomaatiliste memode levitamisega internetis. 14
aasta jooksul on fond andnud preemia Dalai laamale, Nelson Mandelale
ja Jaapani budistide juhile Daisaku Ikedale. Märkimisväärne
autasu seega tollele tulnuka moodi, sulevluigeliku tüpaažiga
tegelasele, kes vajutanud mõningase jälje ka Eesti
sisepoliitikasse. Saime ju tänu WikiLeaksis avaldatud USA
diplomaatilistele memodele teada, mida arvab vestlustes USA diplomaatidega
Eestist nii president Ilves kui mitmed teised tuntud poliitikud.
WikiLeaksis avaldati muuhulgas USA diplomaatide memosid Eesti
ministrite lühiiseloomustustega. Mis olid, tõsi, Eesti
lugeja jaoks üsnagi mittemidagiütlevad.
Märkimisväärseks võib pidada kahte aspekti.
Olulist ei ole seni eestikeelses meedias avaldatud memod (ingl
k cableleaks), nii Eesti poliitikuid puudutavad kui üleüldse,
endast sisaldanud. Tegu on olnud rohkem klatši tasemel infoga,
à la mida keegi kellestki mõtleb, mida leidub lugematu
hulk kõikide saatkondade kõikvõimalikes memodes.
Nii on selliste memode salastatuski puhtformaalne. Sensitiivne
info liigub luurekontorites, mitte aga suhteliselt ebaturvaliseks
peetavates diplomaatilistes kanalites.
Teine aspekt: kuigi mainitud memod sisaldavad rohkem andmeid Eesti
poliitikute ja poliitika kohta, kui esialgu paistab, on neid meedias
avaldatud üsna valikuliselt. Siin võib olla mitu põhjust:
võimalik, et kõik WikiLeaksis Eestit puudutavad
memod pole olnud Eesti meediaväljaannetele kättesaadavad,
või siis pole paljut Eestit puudutavat peetud lihtsalt
uudisväärseks.
Kui tuua üks näide, siis näiteks siinkirjutajale
pakkus küll huvi, mida kõnelesid 2006. a omavahelisel
kohtumisel Moskvas Kremli kõrge ametnik, lähisvälismaaga
(sh Baltimaadega) suhtlemise guruks peetav ja kaasmaalaspoliitikat
arendav Modest Kolerov ja tuntud USA diplomaat Thomas Graham.
Nende jutuajamist kajastavates memodes ei leidu midagi sensatsioonilist.
Kuid kümneid lehekülgi jutuajamise kajastust kokku võttes
jäi kõlama sõnum: meid, Venemaad ja USA-d,
ühendab terrorismivastane võitlus, teie (USA) hoidke
näpud eemal nn lähisvälismaast (sh Baltimaadest),
nagu meie hoiame need eemal Mehhikost. Muuhulgas sai Graham Kolerovilt
kingiks hulga raamatuid, millest üks (Vene ajaloolase kirjutatu)
puudutas Eesti-Vene piiriga lõhestatud Setu rahvast. Muidugi
ei maksa seda kohtumist ületähtsustada. Viimased sündmused
paraku ainult kinnitavad Graham-Kolerovi kohtumisel kõneldut:
terrorismivastase võitluse nimel kosivad Venemaad nii Euroopa
Liit kui USA.
Kuid siinse kirjutise eesmärk pole WikiLeaksi ümberjutustamine.
WikiLeaksi andmete valikulise jõudmise taustal meediasse
tekib küsimus, miks oli/on Wiki Leaksi andmetest üleüldse
võimalik teha manipuleerimise objekt. Teisisõnu,
avaldada või muuta WikiLeaksi teave kättesaadavaks
valikuliselt. Tunnistagem, et WikiLeaksi idee seisnes ju hoopis
muus: avalikustada saladokumente ilma valikuta, kommenteerimise
ja interpreteerimiseta, mida anonüümsed (valitsus)allikad
saatsid. Muuta nad interneti kaudu kõigile võrdselt
kättesaadavaks. Kuid ühel hetkel leiti endale mitmete
maailma juhtivate väljaannete näol, nagu näiteks
Der Spiegel, meediapartnerid. Nende näol tekkis n-ö
filter. Eelmainitud raamatutki asusin lugema ennekõike
soovist saada vastus küsimusele, millest oli tingitud selline
algse idee moondumine.
Kohtumine
Kaoses, et külvata Kaost
Kui rääkida
pisut raamatu autorist, WikiLeaksi “isa” Assange´i
hiljutisest lähimast kaasvõitlejast, siis berliinlane
Daniel Domscheit-Berg oli enne WikiLeaksi perioodi silmatorkamatu
IT-spetsialist, aastapalgaga umbes 50 000 eurot. Selliseid leidub
hulkade viisi tänapäeva suurlinnades. Ettevõte,
milles ta töötas, teenindas peamiselt suuri autotehaseid
nagu GM ja Opel. Daniel elas koos pruudi, pilkupüüdva
näitsikuga, kes töötas sekretärina samas ettevõttes,
igati ontlikku keskmise kodanlase elu. Kuid nagu ikka selliste
lugude puhul, tundis ta, et midagi on puudu. Midagi suurt ja olulist,
mida võib kokku võtta ühe sõnaga: pühendumus
millelegi. “Mu päevad olid tegevust täis ja vaheldusrikkad,
kuid seal leidunuks ruumi millelegi enamale.”
Aastaid hiljem märkis Assange Danieli kohta, et küllap
oli too ühinenud WikiLeaksiga, sest ei osanud oma eluga midagi
targemat peale hakata. Ja Daniel möönis, et jah, nii
see ilmselt oligi.
WikiLeaksist kuulis Daniel esimest korda 2007. a ühelt semult,
kellega ta arvutis oli lobisenud. Enne seda oli ta suhteliselt
püsivalt külastanud internetilehekülge cryptome.org,
mis muuhulgas avaldas ka Briti välisluure MI6 agentide nimekirju.
Põhimõte oli cryptome´il sama mis WikiLeaksil:
ametnikul, kes mingi dokumendi päevavalgele tõi, tagati
nende anonüümse avaldamise võimalus. Kuid millegipärast
oli just WikiLeaks see, mis sai maailmakuulsaks, mitte aga n-ö
esiisa cryptome.org.
Daniel möönab oma raamatus, et temagi oli mõelnud
WikiLeaksist esimest korda kuuldes: tegu võib olla mingite
suurte eriteenistuste toetatava projektiga. Just nagu “meepotiga”,
et lekitada pealtnäha sensatsioonilisi, sisuliselt aga väärtusetuid
andmeid, et näha, kes nende peale kokku lendavad. WikiLeaksi
ümber ringles ja ringleb tänapäevani selliseid
kuuldusi ju laialt. Kuid Danieli sõnul veenis teda, et
asi on siiski puhas, 2007. a novembris WikiLeaksis avaldatud käitumisjuhised
USA Guantanamo vangilaagri kinnipeetavate suhtes. Neist nähtus
nii Genfi konventsioonide kui ka inimõiguste rikkumine.
Muidugi tõi see kaasa laialdase skandaali ja seadis USA
administratsiooni mitte just heasse valgusesse.
WikiLeaksi juhile Assange´ile lähenes Daniel sotsiaalvõrgustiku
kaudu, mis kandis nime Kompuutriklubi Kaos (ingl k The Chaos
Computer Club). Miks talle see võrgustik meeldis –
seda kasutasid teoinimesed, omamoodi jämedakoelised, kuid
professionaalid, kes ei viitsinud aega kulutada taolistes võrgustikes
nii tavalisele lämisemisele maast ja ilmast, vaid aitasid
üksteist, kui kellelgi oli abi vaja. See võrgustik
ei võtnud uustulnukat sugugi lihtsalt omaks. Sinna kuulusid
peale kõikvõimalike IT-tegelaste ja küberturvaspetside
ka kaasaegsete kunstivormide, nagu valgusmuusika, viljelejad.
Erinevalt tavalistest internetipõhistest sotsiaalvõrgustikest
kohtuti sageli ka silmast silma ning peeti ka iga-aastast kongressi
Berliini südames kongresside keskuses. Just seal, ühel
konverentsil 2007. a lõpul, kus Julian Assange pidas ettekande,
nad tutvusidki ja Daniel asus WikiLeaksis tööle.
Edasi kirjeldatakse raamatus olulisemaid juhtumeid, mis WikiLeaksis
avaldamist leidsid, nagu näiteks Šveitsi ühe suurima,
tuntud ja maineka Julius Bär Banki dokumendid. Selgus, et
rohkesti varakaid inimesi oli kasutanud panga teenuseid maksudest
kõrvalehoidmiseks, kusjuures JOKK-skeemidega. “Seda
tehti kurjakuulutava, šokeeriva elegantsiga,” kirjutas
Daniel, “ilmselt põhjusel, et tegelikult oligi see
täiesti legaalne. Haruettevõtete ja rahasiirdamiste
kompleksse süsteemi abil kindlustati raha suurepärane
peitmine Kaimani saartele.”
WikiLeaksi kõikvõimsust näitas aga asjaolu,
et asudes andmete avaldamise vastu kõikvõimalike
advokaatide abil protsessima, kaotas pank usalduse langemise tõttu
märksa rohkem, kui oleks juhtunud siis, kui ta oleks juhtunu
vaikselt alla neelanud. Igal juhul olnuks pank hämmastunud,
kui teadnuks, et kogu külvatud kaose taga peituvad kaks keskeale
lähenevat meesterahvast ja üks antiikne server.
Wikileaks oli kogu aeg arranžeerinud müüti neid
toetavatest tuhandetest vabatahtlikest ja sadadest assistentidest.
Tegelikkuses kui see polnud just ilmne vale, siis igal juhul liialdus.
Toetajateks loeti kõik nende meililistis asuvad isikud,
kellega oldi millal ja mis kontekstis iganes kokku puututud. See
ilus legend tuhandetest vabatahtlikest aitas Wiki Leaksi usaldusväärsust
tõsta ning tagalat kindlustada. Tõsi, hiljem värbasid
nad abiks ka arvutitehnikuid.
|
Julian Assange`i ja WikiLeaksi
üheks peamiseks meediapartneriks sai ajaleht Guardian.
Assange´i suhted ajalehega on kõikunud seinast
seina. Kui algul oli just Guardian Assange´i lemmik,
kellele ta saladokumente loovutas, siis pärast seda,
kui kaks Guardiani ajakirjanikku temast raamatu kirjutasid,
oli ta väga solvunud. Raamatu ilmumist omakorda võib
käsitleda kättemaksuaktsioonina, et teised väljaanded
Assange´i Guardianilt üle lõid. Raamat
paljastab, kuidas sõlmiti WikiLeaksi dokumentide avaldamiseks
salajane kokkulepe ühes Belgia hotellis kolme väljaandega,
Guardiani, New York Times´i ja Der Spiegeliga. Enne
WikilLeaksi USA välismissioone puudutavate sõjadokumentide
lekitamist oli Assange autorite teatel niivõrd paranoiline,
et riietus Ellingham Halli sõitmiseks vanaks naiseks.
Just sealt saatis ta teele salajased andmed.
|
Delikaatne
küsimus leketest ja rahast
Vaatamata väikesele
tööjõuhulgale olid lekked 2008. aastaks saavutanud
juba oja mõõtmed, mis ähvardas kasvada jõeks.
2008. a märtsis avaldati saientoloogide käsiraamat.
Septembris, mõned kuud enne presidendivalimisi aga USA
vabariiklaste asepresidendikandidaadi Sarah Palini e-kirjakasti
sisu. Sooritati ka teisi küberründeid Paliniga seotud
organisatsioonide vastu. Valimised võitsid teatavasti demokraadid
ning Palin päris meedia kaudu vastselt presidendilt Obamalt
karmilt aru, miks ikkagi ei kohelda Assange´i kui Al Qaeda
või Talibani liidrit.
Jah, tõesti, nii Assange kui ta kamraad David reisisid
kõikjal avalikult ringi.
Detsembris 2008 avaldas Wikileaks Saksa salateenistuse dokumendid
korruptsioonist Kosovos, suvel 2009 aga paberid Islandi Kaupthing
panga kohta, millest selgus, et panga juhtide lähikondsed
olid saanud just enne panga kokkukukkumist sealt erakordselt soodsaid
krediite. See “leke” aitas tuua islandlasi arusaamisele,
et neid on süstemaatiliselt lollitatud – samas kui riiklikud
ja sotsiaalsüsteemid läksid pankade varisemise tõttu
pankrotti, olid finantsringkonnad raha oma taskutesse kühveldanud.
Julian ja David võeti igal juhul Islandis vastu kui suured
staarid ja pärast telesaadet kohalikus TV-jaamas ümbritses
neid pidevalt rahvahulk nagu kangelasi.
Raamat sisaldab üldiselt enamikku WikiLeaksi avaldamisjuhtumite
telgitaguseid. Huvitavaim külg on aga näiteks WikiLeaksi
rahastamine. Kusagilt, mingitest fondidest saabusid kümned
tuhanded eurod ja sajad tuhanded dollarid. David kirjutab, et
ajaks, kui ta VikiLeaksist lahkus ehk septembriks 2010 oli kogu
projekt saadud raha abil viidud tehnilises mõttes täiuslikkuseni.
Neil olid krüpteeritud mobiiltelefonid pealtkuulamiskindlateks
kõnedeks ja viimase peal IT lahendused. Julian ja David
pidasid ka plaani asutada alaline peakorter koos paari palgalise
töötajaga. Saksamaa kaitsejõududelt uuriti, et
leida mõni kasutamata seisev varjend. Eesmärgiks oli
saada “maailma kõige agressiivsemaks ajakirjandusorganisatsiooniks”.
Millistest allikatest WikiLeaksi raha aga tegelikult pärines
– pealtnäha tuli see mingitest kodanikuvabaduse kaitse
organisatsioonidelt – raamatust ei nähtu. Ja see ei
saagi seal kirjas olla, sest nagu ka David ise tunnistab: kuigi
ta oli Assange´i lähim kaasvõitleja, jäi
raha päritolu talle ähmaseks. Kuigi aastaga miljon dollarit
toetust saada polnud mingi probleem.
Assange ja
tema saatuslikud naised
Muidugi otsisin Davidi
memuaaridest ka vastust, kuivõrd õigustatud võisid
olla süüdistused vägistamises, mis Assange´i
kohale tõusid – praegu ootab mees teatavasti kohtu
ette astumist. Mäletatavasti tutvus ta Rootsis loenguid lugedes
kahe naisterahva, Anna ja Sofiaga, ning veetis mõlemaga
mõnusalt aega. Hiljem pöördusid naised aga politseisse,
süüdistades Assange´i kaitsevahendita vahekorras
olemises. Preservatiiv oli kas katki läinud või midagi
muud sarnast juhtunud.
Loomulikult ei ole Davidi memuaarides kirjapandu mingi viimase
instantsi tõde. Küll aga võib seal aimata teatud
tõe piirjooni. Ühesõnaga, nagu David kirjutas,
meeldisid naised Assange´ile vaieldamatult. Ta eelistas
noori, umbes 22-aastaseid ja kindlasti intelligentseid naisi.
Mingeid vulgaarsusi ta nende suhtes enesele ei lubanud –
ei ütlemistes, käitumises ega milleski muus. Samas ei
olnud ta naiste suhtes kunagi pealetükkiv, ja nagu David
möönab, just tema (pealtnäha) külmus ja huvipuudus
mõjusidki naistele atraktiivsetena. Päris kindlasti
polnud ta mees, kes vahetanuks rändurielu ja WikiLeaksi perekondlike
kohustuste ja soojade toatuhvlite vastu.
Ühesõnaga, Danieli memuaaride taustal võib
aimata, mis Rootsis juhtus. Mõlemad daamid arvasid, et
nad on Assange´i jaoks see “üks ja ainus”.
Kui aga mees enam hiljem ei helistanud, leidsid daamid, et nende
ootusi on petetud. Nii kiire partnerite vahetus on pettus. Pettus
aga on sama mis vägistamine. Kaitsevahendita vahekord või
muu taoline süüdistus moondus vägistamiseks üleüldse
hiljem, naisõiguslasest karmi advokaadi abil, kelle “kannatanud
“ olid palganud. Enne advokaadi sekkumist ei tundnud nad
end kuigivõrd vägistatuina.
WikiLeaks ja saatuslikud küsimused
Tulles tagasi aga põhilise juurde,
ehk mis oli WikiLeaks enne ja mis on ta nüüd ja kas
ning kes teda kontrollib, tuleb üles loetleda küsimused,
millele ei suutnud ka Daniel Domscheit vastuseid leida. Ja mistõttu
ta WikiLeaksist 2010. a sügisel lahkus.
Põhiline: milline on tegelikult WikiLeaksi finantsseis?
Kes otsustas nii rahaeralduste kui -paigutuste üle? Mida
mõtles Julian Assange, kui ta väitis Guardianile antud
intervjuus, et tal oli rahaline huvi selle taga, kuidas ja millal
avaldada Eestiski tuntuks saanud USA diplomaatilised memod? Millist
rolli mängisid ja mängivad WikiLeaksi juures Israel
Shamir ja tema poeg Johannes Wahlström? Omalt poolt lisaksin
selgituseks, et Shamir ja tema poeg on Vene taustaga ärimehed,
holokaustieitajad.
Lihtne oleks Assange kuulutada juudivastaseks. On ta ju ka välimuselt
“tüüpiline valge mees”. Kuid samas on WikiLeaksis
2009. a avaldatud holokaustieitaja David Irvingu e-kirju, millega
rikuti tema esinemistuur. Nii et Shamiri ja Wikileaksi koostöö
põhjused peituvad kusagil mujal. Võimalik, et Shamiri
näol on tegemist Vene huvide esindajaga, ehkki see on vaid
minu versioon. Igal juhul on Venemaa Assange´isse soosivalt
suhtunud, muuhulgas on 2010. a Guardianis teda kiitnud Vene saadik
NATO juures Dmitri Rogozin.
Daniel Domscheit küsib muuhulgas, kas WikiLeaks või
mõni sellega seotud inimene on saanud rahalist kasu “lekete”
vahendamise eest meediale. Need ja teised vastamata küsimused
olidki põhjus, mis Daniel WikiLeaksi juurest 2010. a lahkus,
luues analoogse portaali nimega OpenLeaks. Sisuliselt lakkas WikiLeaks
aga oma algsel kujul olemast hetkest, kui ta valis omale meediapartnerid,
rea tuntud väljaandeid. Sealt edasi muutus info juba kaubaks.
Omalt poolt lisaksin veel ühe küsimuse. Kas on ikka
juhus, et WikiLeaksi rünnakud, alates Sarah Palinist ja Guantanamo
vangilaagrist ning lõpetades memode lekke ja tänaseks
ametist lahkunud CIA direktori Michael Haydeniga (kes kuulutas
Assange`i Moskva käepikenduseks – kuni 2009. aastani,
mil ametist lahkus), on puudutanud peamiselt vabariiklasi, aga
mitte võimulolevaid demokraate?
Asetage end mõne suure riigi eriteenistuse juhtide olukorda.
Kui tekib järsku mõni hull, kes varmalt kõiksugu
salajasi asju internetis avaldab, siis kuidas teda kontrolli alla
saada? Maha lüüa ei tasu – tuntud isik ja palju
kära. Tahes-tahtmata tekib tema ümber märtrioreool.
Ära osta ka ei saa, sest raha teda ei huvita. Kulunud pintsak
ja laptop – see on tema elustandard. Hasartmänge ei
mängi ja narkot ei pruugi. Küll on ta ilmselgelt kuulsusejanune.
Seega: anda talle seda, mida ta tahab. Saladokumente. Aga selliseid,
mil pole erilist, või vähemalt mitte määravat
tähtsust. Ja kui ta on need avalikustanud, meile (võimulolijatele)
kasulikus vormis, siis võib takka kiita ja anda ka mõne
preemia.
Muidugi ei tehtud neid asju nii, et Assange kutsuti kuhugi kohvile
ja värvati allkirja vastu agendiks. Sellised mängud
on tavaliselt palju mitmekihilisemad. “Objekt” lihtsalt
ümbritsetakse “omadega”. Et vältida väärarusaamu
– ma arvan, et memuaaride autor Daniel nende “omade”
hulka ei kuulunud, mis tingiski tema pettunud lahkumise.
Ma arvan, et võti peitub Danieli lühikeses kirjelduses
Assange`i kohta: “Nii kujutlusvõimeline. Nii energiline.
Nii särav. Nii paranoline, nii võimunäljane,
nii suurushull.”
|
|
|
