|
70 aastat juuniküüditamisest
70 aastat on möödunud
traagilisest päevast, 14. juunist 1941, kui tuhandeid eesti
peresid tabas Nõukogude okupatsioonivõimude jõhker
vägivallaaktsioon. Öösel ja varahommikul vahistasid
relvastatud sõdurite saatel kodudesse tunginud NKVD ohvitserid
vähemalt 9267 Eesti kodanikku. Perekonnad vahistati tervikuna,
kaasa arvatud lapseootel emad, mõnekuused imikud ja raugaeas
vanavanemad. Rahvusvaheline õigus nimetab sellist massilist
vägivallaoperatsiooni genotsiidiks ja ka sõjakuriteoks.
Ei oma mingit tähtsust, et genotsiidi mõiste tuli
rahvusvahelisse õigusesse Genfi konventsiooniga hiljem,
1949. aastal. Sellised kuriteod on rahvusvahelise õiguse
aktidega kuulutatud aegumatuteks inimsusevastasteks kuritegudeks.
1941. a juuniküüditamisega
Eestit tabanud vapustus määras rahva käitumise
8 päeva hiljem puhkenud sõjas kahe senise suure liitlase
– Natsi-Saksamaa ning N Liidu vahel. Sõda laiendas
veelgi enam punaterrorit rahumeelse tsiviilelanikkonna vastu.
See väljendus eelkõige J. Stalini väljakuulutatud
põletatud maa taktikas ja selleks loodud hävituspataljonide
tõepoolest veristes kuritegudes. Nendega samaväärselt
terroriseerisid eesti rahvast NKVD ja NKGB eriüksused ning
Punaarmee sõdalased ja Balti sõjalaevastiku punamadrused.
Koos kõigi sundmobiliseeritute,
sundevakueeritud teenistujate, vahistatute, hukatute, võitluses
langenute ja küüditatutega hindas Saksa okupatsiooni
aastail töötanud ZEV-i komisjon esimese Nõukogude
okupatsiooni inimkaotusteks Eestis ligi 60 000. Suure osa
neist ohvritest saab paigutada ühisnimetaja alla kui vägivalda
kasutades sunniviisil okupeerivasse riiki Venemaale viidud Eesti
kodanikud. See on Genfi konventsiooni järgi sõjakuritegu.
Rahvasuus sai kommunistide
genotsiidikuritegu nime juuniküüditamine. See nimetus
on eesti rahva jaoks omandanud samasuguse sünge tähenduse,
nagu seda on Poola rahva jaoks sõna Katõn.
14. juunil 1941 toimunud kommunistide massikuriteos ei olnud midagi
juhuslikku. Kõik toimunu kolmes Balti riigis, niisamuti
kui aasta varem vallutatud Poolas, oli tüüpiline N Liidu
kommunistliku reþiimi hävitustöö allaheidetud
rahvaste kohtlemisel. Rahvusliku, sõjalise ning tsiviilühiskonna
eliidi hävitamine oli okupatsioonivõimude esmane eesmärk.
Riikliku komisjoni ORURK-i
andmetel 5003 inimest juuniküüditamise 9267-st ohvrist
ei saanud enam kunagi kodumaale tagasi. Nii kirjutab tänases
ajakirjas Peep Varju. Mälestame neid inimesi. Midagi ei tohi
unustada.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
