Kultuur ja Elu 2/2011


Kultuur ja Elu 1/2011

 

 

 

 


70 aastat juuniküüditamisest

70 aastat on möödunud traagilisest päevast, 14. juunist 1941, kui tuhandeid eesti peresid tabas Nõukogude okupatsioonivõimude jõhker vägivallaaktsioon. Öösel ja varahommikul vahistasid relvastatud sõdurite saatel kodudesse tunginud NKVD ohvitserid vähemalt 9267 Eesti kodanikku. Perekonnad vahistati tervikuna, kaasa arvatud lapseootel emad, mõnekuused imikud ja raugaeas vanavanemad. Rahvusvaheline õigus nimetab sellist massilist vägivallaoperatsiooni genotsiidiks ja ka sõjakuriteoks. Ei oma mingit tähtsust, et genotsiidi mõiste tuli rahvusvahelisse õigusesse Genfi konventsiooniga hiljem, 1949. aastal. Sellised kuriteod on rahvusvahelise õiguse aktidega kuulutatud aegumatuteks inimsusevastasteks kuritegudeks.

1941. a juuniküüditamisega Eestit tabanud vapustus määras rahva käitumise 8 päeva hiljem puhkenud sõjas kahe senise suure ­liitlase – Natsi-Saksamaa ning N Liidu vahel. Sõda laiendas veelgi enam punaterrorit rahumeelse tsiviilelanikkonna vastu. See väljendus eelkõige J. Stalini väljakuulutatud põletatud maa taktikas ja selleks loodud hävituspataljonide tõepoolest veristes kuritegudes. Nendega samaväärselt terroriseerisid eesti rahvast NKVD ja NKGB eriüksused ning Punaarmee sõdalased ja Balti sõjalaevastiku punamadrused.

Koos kõigi sundmobiliseeritute, sundevakueeritud teenistujate, vahistatute, hukatute, võitluses langenute ja küüditatutega hindas Saksa okupatsiooni aastail töötanud ZEV-i komisjon esimese Nõukogude okupatsiooni inimkaotusteks Eestis ligi 60 000. Suure osa neist ohvritest saab paigutada ühisnimetaja alla kui vägivalda kasutades sunniviisil okupeerivasse riiki Venemaale viidud Eesti kodanikud. See on Genfi konventsiooni järgi sõjakuritegu.

Rahvasuus sai kommunistide genotsiidi­kuritegu nime juuniküüditamine. See nimetus on eesti rahva jaoks omandanud samasuguse sünge tähenduse, nagu seda on Poola rahva jaoks sõna Katõn.
14. juunil 1941 toimunud kommunistide massikuriteos ei olnud midagi juhuslikku. Kõik toimunu kolmes Balti riigis, niisamuti kui aasta varem vallutatud Poolas, oli tüüpiline N Liidu kommunistliku reþiimi hävitustöö allaheidetud rahvaste kohtlemisel. Rahvusliku, sõjalise ning tsiviilühiskonna eliidi hävitamine oli okupatsioonivõimude esmane eesmärk.

Riikliku komisjoni ORURK-i andmetel 5003 inimest juuniküüditamise 9267-st ohvrist ei saanud enam kunagi kodumaale tagasi. Nii kirjutab tänases ajakirjas Peep Varju. Mälestame neid inimesi. Midagi ei tohi unustada.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv