|
|
Roman Toi – 95
Mulgimaalt pärit Laulutaadi juubeliks
Tekst: Alo Põldmäe
|
Enam kui 30 aastat on maestro tegev
olnud Toronto Peetri koguduse organistina.
Foto: http://stpeters-english.cwahi.net/index.htm |
Roman Toi sihikindel
ja teotahteline muusikutee algas kodumaal ning jätkus intensiivselt
kodumaast lahtikistuna põgenikelaagrites sõjajärgsel
Saksamaal. Olukorras, kus inimeste põhimureks oli ellujäämine,
muretses ta selle eest, kuidas põgenike laulupidusid korraldada
ja nendeks uusi koore ette valmistada.
Selle mehe elu- ja loomingukäik
on nagu rännak läbi eesti rahva 20. sajandi ajaloo.
Kodumaal elatud elule lisanduvad pagulasaastad Saksamaal ja Kanadas,
mis on samuti Eesti ajaloo osa. Aeg, mis lahutas tuhanded oma
kodumaast, ei suutnud ometi kustutada kodumaatunnetust. Ja kodumaatunnetust
aitas paljuski üleval hoida laul, mille kummardaja, vürst
ja sulane ühtaegu on olnud Laulutaat Roman Toi – mees,
kelle sihikindel ja teotahteline muusikutee algas kodumaal ning
jätkus intensiivselt kodumaast lahtikistuna põgenikelaagrites
sõjajärgsel Saksamaal. Uskumatu, aga olukorras, kus
inimese loomuomaseks põhimureks oli ellujäämine,
muretses R. Toi selle eest, kuidas põgenike laulupidusid
korraldada ja nendeks uusi koore ette valmistada!
Kodutunde hõõgvelhoidmist jätkas Toi läbi
laulu ka hiljem, kui uueks elukohaks sai Kanada. Aastakümneid
„raudse kardinaga” kodumaast eraldatuna sai Toi oma
mitmekülgseid kogemusi Eestimaa jaoks vahendada alles Eesti
iseseisvumisest alates, kuid siis seda suurema entusiasmiga. Nüüdseks
on ta juhatanud mitmeid üldlaulupidusid, on Viljandi aukodanik,
Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler, Viljandi Kultuuriakadeemia
ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. Kodukandi pealinna
Viljandi heaks on ta teinud veel mõndagi, kas või
kirikumuusika õpetuse alusepanemisega Kultuuriakadeemias
või suure toetusega vana veetorni renoveerimisel.
Toi parandamatuks iseloomuomaduseks on ikka olnud nakatav elurõõm
ja peen, selgelt omanäoline huumorimeel. Eriti tulevad need
omadused kasuks suhtlemisel suuremate kollektiividega nagu seda
on koorid. Suuri koore on Toi juhatanud nii sõjajärgsel
Saksamaal kui Kanadas, rääkimata laulupidude suurkooridest
Kanadas, Rootsis või Eestis. Lauljate üksmeelne arvamus
on ikka olnud, et Toi inspireerib lauljat. Toi kolleeg, helilooja
Kaljo Raid on kirjutanud: „/.../ Toi on laujatele ning
esinejatele rohkem kui ainult dirigent, kes aina taktikepiga vehib.
Ta on samaaegselt mõistev hinge hooldaja, julgustav kaasatõmbaja
ja elukogenud koolmeister. Tabavad ning mänglevad nagu on
ta helid, on ka ta sõnasümbolid, mõttekillud,
võrdumid, kontrastid ja illustratsioonid.”
Mitmekülgse
haridusega mees
Roman Toi sündis
18. juunil 1916 Viljandimaal, Kõo vallamajas.
Aktiivsem muusikaline tegevus algas Tallinna Wesholmi poeglaste
gümnaasiumis, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud
helilooja ja üldlaulupidude juht Tuudur Vettik. Vettiku roll
Toi hilisemale tegevusele oli koguni määrava tähtsusega,
sest õpetaja andis aeg-ajalt erksa vaimuga Romanile juhatada
kooli koori ja orkestrit. Küllap siit pärinebki Toi
eluaegne huvi nii koori- kui orkestrijuhatamise vastu.
Muusikaõpingud jätkusid Tallinna konservatooriumis
ja seda lausa mitmel erialal – koorijuhtimine T. Vettiku
juures, orelimäng August Topmani juhendamisel, hiljem kompositsioon
Heino Elleri ja orkestri dirigeerimine Olav Rootsi klassis.
Lisaks muusikale jätkus mitu aastat tudeerimisindu Tartu
Ülikooli õigusteaduskonnas.
Sõja ja kodumaalt põgenemise tõttu katkenud
õpingud jätkusid pärast 1949. aastat, kui Saksamaa
põgenikelaagrid likvideeriti ja Toi koos abikaasa Vaiki
ja pisipoja Antsuga edasi Kanadasse rändas.
Heliloomingut käis Toi õppimas kaugõppes USA-s
Chicago ülikooli konservatooriumis. Magistrikraadi sai ta
1975. aastal Montreux’i ülikoolis Šveitsis. Veel
täiendas end USA-s Cincinnati ülikoolis. Toronto ülikoolis
aga kaitses doktoriväitekirja teemal „Eesti rahvamuusika.
Ajalugu, analüüs ja võrdlevad uuringud”.
Miks just muusikateaduslik töö? Teema valikul oli otsustavaks
saanud ühe ungari muusikateadlase uurimus, milles teadlane
tõestas, et ungari muusika on palju fennougrilikum kui
eesti oma. Toi on ise asja selgitanud nii: „Ma vihastasin,
et selline lause on maailma muusikakirjanduses must-valgel kirjas.
Siis otsustasingi uurimuse kasuks. Oma 1977. aastal valminud doktoritöös
tõestasin 500 leheküljel eesti rahvamuusika fennougristlikku
olemust”.
Toi sai doktorikraadi 61-aastaselt. Selline pikaajaline haridustee
on heaks eeskujuks tänaselgi päeval ja tõestab
kujukalt, et tegelikult õpib inimene kogu eluaja. Kui tal
vaid on tahtmist ja iseloomu. Toil on olnud mõlemat ja
tänu mitmekülgsele haridusele on ta suutnud oma põhierialal
– koorijuhtimises – nii kaugele jõuda. Ühes
1989. aasta usutluses küsis muusikateadlane Avo Hirvesoo:
„Olete helilooja, organist, dirigent, koorijuht, teadlane,
pedagoog ja organisaator. /.../ Milline ala on südamelähedasem?”
Maestro vastas: „Ütleksin, et iga mainitu on vaid üks
tahk inimlike võimete tervikus, nad aina täiendavad
ja avardavad üksteist või teineteist. Südame
lähedal on lõpptulemus: eesti koorimuusika areng ja
selle arengu saavutuste/väärtuste tutvustamine.”
„Kaunimad laulud pühendan
sull’ ”
Eestlasest kui laulurahvast ja tema laulupidudest
on räägitud ja kirjutatud palju. Omaette erilisust ja
meenutamisväärsust kannavad aga sõjajärgsed
eestlaste põgenikelaagrite-vahelised laulupeod Saksamaal.
Esimene suurem laulupäev toimus Toi käimalükkamisel
26. mail 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli 8 koori
ligi 300 lauljaga ja publikuks u 500 eestlast ja teistegi Balti
riikide inimesi. Veel samal suvel, 3.–4. augustil sai teoks
laulupäev Eesti Suvepäevade raames eestlaste suurimas
põgenikelaagris Geislingenis. Need laulupäevad olid
tõukeks Toi edaspidisel kujunemisel pagulaslaulupidude
üldjuhiks.
Kanadaski elamise ajal on Toid kõige rohkem paelunud eesti
kooride juhatamine – ta käe all tegutsesid pikka aega
Toronto Eesti Meeskoor ja segakoor „Estonia”. Viimasega
on käidud ka kodueesti üldlaulupeol. Koorijuhina on
Toi juhatanud paljusid väliseesti laulupidusid, sealhulgas
ESTO-de laulupidusid nii Ameerika mandril, Euroopas kui Austraalias.
1975. aastast sai Toist Toronto Kuningliku Konservatooriumi kompositsiooni
ja muusikateoreetiliste ainete õppejõud. Jätkusid
ka esinemised organisti ja orkestridirigendina. Toil on selliseidki
harrastusi, millest eriti ei teatagi. Näiteks ajakirjanduses
avaldatud arvukate muusikaartiklite kõrval pärinevad
tema sulest lasteluuletused Aleksander Danieli nime all.
Elades küll kodumaast eemal, on Toi suutnud laulupidude ja
laulu kaudu edasi kanda usku vabasse Eestisse ja sisendada seda
paljudesse kaasmaalastesse. Selle ilmekaks ja emotsionaalseks
väljenduseks oli kahe laulutaadi, kodumaise Gustav Ernesaksa
ja väliseesti Roman Toi kohtumine 1990. aasta üldlaulupeol
kogu laulurahva ees. Sellest kujunes eesti rahva kokkuhoidmise
võimas demonstratsioon, mis avaldus läbi lauluväe.
Kõigest sellest on juttu 2007. aastal Viljandis ilmunud
Roman Toi mahukas mälestusteraamatus „Kaunimad laulud
pühendan sull’” (toimetaja Tiina Sarv, muusikatoimetaja
Maret Tomson).
Toile omase põhjalikkusega kokku pandud raamatu teemade
ring on väga lai.
Muusikaliste teemade kõrval pakuvad kindlasti huvi arvukad
poliitilised tähelepanekud ja arutlused. Nii saab lugeja
aimu mõnegi poliitilise keerdkäigu tagamaadest. Aga
teravaid poliitilisi keerdkäike tuli Toi elus ette palju,
nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal, põgenikelaagrites
sõjajärgsel Saksamaal, samuti hiljem, kui väliseestlased
olid oma kogukonna mudeli loonud Ameerika mandril ja kui hakati
suhtlema kodueestlastega. Mitmed faktid käesolevas kirjutises
pärinevad just sellest raamatust.
Et Toi pole kunagi ükskõikne poliitika suhtes, tõendab
seegi, et mõtted meie laulupidude tulevikust seostuvad
enesestmõistetavalt murega Eesti tuleviku pärast.
Meie parteide sisepoliitiliste tülitsemiste kohta on ta öelnud:
„Poisid Toompeal, tulge laulupeole ja vaadake, kuidas
eesti rahvas ühte nooti või ühte akordi laulab,
koos rõõmustab! Valitsejad peaksid kõigepealt
hoolitsema, et nende enda palgad tervet eesti rahvast päris
armukadedaks ei ajaks.” Või: „Kui me tahame eesti
rahvast viia viisaka elatustasemeni, peame ikka algama külviga,
mitte aga sisseostudega mujalt maailmast.”
Laulupidudele samaaegselt kunstiväärtuslikku ja rahvuspoliitilist
tähendust andes ütleb Toi: „Igal rahval on oma
püramiid, millele uhke olla. Eesti rahval on selleks laulupidu.
Kuulatagu, vaadatagu ja tehtagu järele. On huvitav vaadata,
kuidas laulupeol läheb rahvas justkui lahti, muutub siiraks
ja ehedaks. Kui jätaksime laulupeod ära, mida paneksime
asemele?”
|
|
|
