|
|
|
Anu ja Kadri koos Kadri esimese
poja Oskariga (pildil 5-kuune) pärast Anu juhatatud aastavahetuskontserti.
|
Anu ja Kadri Tali
Kahe heledapäise tüdrukutirtsu tee Suurde Muusikasse
tekst: VELLY ROOTS
Fotod: eraogust
Kirsi tänava elanikud
meenutavad sageli pisikesi kaksikuid, kes seal ringi jooksid ja
viisakalt ka vanemate inimestega juttu jäid ajama. Enamasti
tekkis aga kahtlus, kumb see nüüd ikkagi on – Kadri
vist? Ei, siiski nagu Anu... Küllap tegi see asjaosalistele
endile palju nalja.
Istume Kadri Taliga
tema tööruumis, ERSO direktori kabinetis, kus ta nüüd
juba mitu kuud ametis on. Ma püüan aru saada, kust ja
kuidas muusikapisik tüdrukutesse tee leidis. Nende vanemad
on reaalala inimesed, matemaatikust ema Anne väljapaistev
teadlane, TPÜ professor, kes praegugi peab loenguid mitmes
välismaa ülikoolis. Inseneriharidusega isa Hillar töötas
pikka aega osakonnajuhatajana Eesti Gaasis.
Kas vanematel
oli oma tööde kõrvalt aega tüdrukuid muusika
juurde suunata?
Kadri Tali: „Eks me ole tegelikult vanaema lapsed. Ta oli
meie kõigi mõttekaaslane, kellest tunneme siiani
suurt puudust. Tema ju kasvatas meid pea kolmkümmend aastat.
Elasime kõik koos, aga kuna vanematel oli oma eriala ja
suundumus ning nad olid väga hõivatud, siis meie armas
vanaema oli see, kes peret koos hoidis. Ta oli ka meie sõpradele
parimaks sõbraks ja tema jagatud eluhoiak on pannud meid
Anuga hindama erinevates eluaastates inimesi. Üks tema 94-aastaseks
saav sõbranna on jäänud ka meile väga lähedaseks.
See vitaalne ja särav daam on üle elanud oma abikaasa
küüditamise ja poja kaotuse, kuid siiani aktiivse eluhoiakuga.
Tihti käib ta häid kontserte kuulamas ja on meiega koos
ka Ameerikas reisinud. Inimese elus on haridus väga oluline,
aga haritus tuleb elukogemustega.
Ega keegi meid õega küll otseselt muusika juurde suunanud.
Nagu lapsed ikka, laulsime lasteaiast peale teistega koos igasugustes
lasteansamblites või koorides. Meie haridustee on läinud
ühes suunas. Õppisime Tallinna 3. Keskkoolis, tol
ajal ei osanud me muidugi selle bioloogia- ja informaatikakallakuga
kooli väärtust õieti hinnata. Sealt on tulnud
mitmeid geenitehnolooge ja arvutitega töötasime meie
juba põhikoolis.
Vanemad olid meie õppimise suhtes nõudlikud, mille
eest oleme ka väga tänulikud. Põhimõte
oli, et kuni kooli lõpuni tuleb ära teha kõik,
mida oled alustanud, edasi siis otsustad ise. Aga 17-aastasena
on juba välja kujunenud mingid huvid, mida ise tahad endaga
peale hakata. Nii et muusikaõpingutega edasi minna oli
meie endi otsus juba siis, kui jalgrattasõidud, laulukoorid,
näiteringid ja muud sellised harrastused hakkasid võtma
vaba aja veetmise vormi. Pärast 8. klassi lõpetamist
otsustasime õega minna edasi õppima muusikat.
Ema oli tol ajal Varssavi ülikoolis õppejõud
ja ega ta eriti tahtnudki meid mingit muud eriala valima mõjutada.
Aga tema nõudmine oli, et selles koolis, kuhu tahame minna,
peavad reaalained olema korralikud. Noored inimesed võivad
endal teadmatusest edasise haridustee ära lõigata.
Seepärast ei lubanud ta meid G. Otsa nimelisse Muusikakooli
astuda, vaid läksime Tallinna Muusikakeskkooli klaverit ja
koorijuhtimist õppima, selle lõpetamise järel
juba Eesti Muusikaakadeemiasse.”
|
Isa Hillar kaksikutega. Kumb on
Anu, kumb Kadri?
|
Miks ikkagi
oli just muusika, mis mujale kalduda ei lasknud? Omal ajal koondises
Eesti Põllumajandustehnika töötanud inimesed
mäletavad seal raamatupidajaks olnud Anu ja Kadri Tali vanaema
Aleksandra Lareteid, helget, sõbralikku, alati abivalmis
töökaaslast. Tema perekonnanimi meenutab suurepärast
pianisti Käbi Lareteid...
Mu emapoolse vanaisa Eduard Laretei kaudu ongi lähedane sugulusliin
Käbi Lareteiga olemas. Kuidagi on elu niimoodi läinud,
et me pole temaga kokku saanud. Kui ta pärast Eesti taasiseseisvumist
siin hakkas käima, oli tema ümber nii palju inimesi,
et me ei julgenud ühendust võtta. Ja siis olime juba
ise mujal töödega kinni. Ta on erakordne muusik ja erakordne
inimene. Mõtlen temale kahetsedes, et pole julgem olnud
ja teda üles otsinud. See viga tuleb kiiresti parandada.
Anu läks
keskkooli lõpu poole vahetusõpilasena Stockholmi
gümnaasiumi. Tuli selline otsus tal kergelt?
Anu lõpetas tegelikult kaks keskkooli. Erik Erikssoni käe
all tegi ta Stockholmis koorijuhtimise eksami ja samal ajal eksamid
ka Tallinna Muusikakeskkoolis. Vahel meenutame neid aegu. Anu
olevat Stockholmis algul pool aastat täiesti vaikinud, kui
midagi oli väga vaja öelda, siis tegi seda inglise keeles.
Poole aasta pärast oli äkki hakanud ainult rootsi keeles
rääkima. Küllap ta oli veel niivõrd laps,
et keel haakus talle tugevasti külge, nii et praegugi räägib
ta selles keeles vabalt. Aga sealtpeale on ta kodus veel mitmes
keeles – saksa, inglise, soome, vene keelega saab hästi
hakkama. Edasi õppisime mõlemad Eesti Muusika- ja
Teatriakadeemias. Selle lõpetamise järel oli Anu Soomes
kuulsa dirigeerimisprofessori Jorma Panula õpilane, kelle
meistriklassis ta mitu aastat osales nii Sibeliuse Akadeemias
kui ka mujal, näiteks Moskva akadeemikute ees. Aastail 1998–2000
stažeeris ta Peterburi Konservatooriumis legendaarse Ilja
Musini ja pärast tema surma Leonid Kortšmari juhendamisel.
Teie lõpetasite
EMTA 1996. aastal, aga Eesti Raadio noortesaadete toimetuse töötajad
mäletavad teid juba 1991. aastast kui uudistereporterit.
Edasi olite ka Ellerheina dirigent ja MTÜ Hea Muusika Selts
tegevjuht. Millal tekkis idee koos Anuga asutada Põhjamaade
Sümfooniaorkester?
Mina läksin 1997. aastal tööle Eesti Kontserdisse
projektijuhiks. Jorma Panula juhendamisel õppides oli Anul
tekkinud plaan teha koostööd oma heade õpingu-
ja mõttekaaslastega. Esimene kontsert oli tema idee, pühendatud
Soome Vabariigi 80. aastapäevale. Ta kutsus ühinema
oma õpingute kaaslase Mikko Francki, kes oli tol ajal 17-aastane,
nüüd maailmakuulus dirigent ja Soome Rahvusooperi kunstiline
juht. Kontsert toimus 6. detsembril 1997, Mikko juhatas Sibeliuse
süiti “Lemminkäinen” ja Anu Tormise “Kalevipoega”.
Kuigi Eesti-Soome Sümfooniaorkester koosnes siis põhiliselt
kahe maa muusikutest, osales veel mitme teisegi maa muusikaõpilasi
– ungarlasi, veitslasi, sakslasi jt, kes tol ajal Sibeliuse
Akadeemias õppisid. Nad on nüüd tuntud kuulsate
orkestrite solistidena ja tänaseni meie sõpradeks
jäänud. Selle esimese kontserdiga me ei mõelnudki
asutada mingit igapäevaselt töötavat orkestrit
või projektikollektiivi, see oli ühekordne üritus.
Aga sõpradega koos istudes leidsime, et kuna see kontsert
nii hästi õnnestus, miks mitte uuesti proovida. Meid
on kannustanud publiku toetus.
Nüüdseks on orkestri koosseis tohutult laienenud, on
väga rahvusvaheline ja paljud mängijad solistidena maailma
muusikalavadel tuntud. Meid kutsutakse esinema suurtesse kontserdisaalidesse,
kõike ei ole muidugi võimalik just finantsilistel
põhjustel läbi viia. 2007. aasta sügisel tähistasime
Põhjamaade Sümfooniaorkestri PSO 10. sünnipäeva
kontsertidega Berliini Filharmoonias ja Müncheni Herkules-saalis.
Kavas oli siis Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 6
“Strata” ja Tšaikovski Sümfoonia nr 6. Oleme
ka väga uhked möödunud aastal toimunud debüüdi
üle Viini Konzerthausis, kus kandsime ette Arvo Pärdi
4. sümfoonia “Los Angeles”, mis on pühendatud
Mihhail Hodorkovskile ja tema kaudu kõigile õigusteta
jäetud kinnipeetavaile Venemaal. Autor oli kohal koos oma
lapselapse, väikese Annaga ja nad tegid meiega kaasa ka reisi
järgmisesse ettekandepaika Sloveeniasse Maribori. Arvo Pärt
on ilmeksimata Jumalast valgustatud looja. Minu jaoks on ta olnud
suur tugi kõige raskematel hetkedel, kas või juba
sellega, et ta olemas on. Tema muusika eest olen muidugi tohutult
tänulik.
|
Kadri ja Anu koos helilooja Arvo
Pärdiga Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontserdil
“WOW” 2. mail 2011 Estonia Kontserdisaalis. Foto:
erakogu/ Kalju Suur
|
PSO on alati
tähelepanu pööranud ka teise meie väljapaistva
helilooja Erkki-Sven Tüüri muusikale, kelle 6. sümfoonia
“Strata“ ongi kirjutatud PSO-le ja Anule.
Erkki-Sven Tüür on kindlasti epohhiloov muusik. See
on uskumatu, kuidas ta on osanud oma muusikas hoida kätt
suure maailma tuikaval pulsil. Kui elad väikesel saarel nagu
tema Hiiumaal, ei tähenda see, et jääd eemale maailmas
toimuvast. On erakordne, kuidas ta oma mõtteid muusikas
väljendab.
2003. aastal
andis Eesti-Soome Sümfooniaorkester välja juba oma esimese
heliplaadi “Swan Flight”, mis tõi Anu Talile
“Echo Classic Award” auhinna ning aasta parima noore
muusiku nimetuse. Järgmisel aastal auhinnati teda juba Eesti
Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemiaga. Suurt tähelepanu
on pälvinud ka järgmised heliplaadid “Action. Passion.
Illusion” ning möödunud aastal ilmunud “Strata”
Erkki-Sven Tüüri teostega. Orkestrist ja dirigendist
on valminud filmid (YLE, ARTE, ARD, Deutsche Welle jt). 2008.
aastal anti Anu Talile Saksamaal “Tõusva Tähe”
auhind ning Unicefi “Sinilinnu” preemia Eestis.
PSO annab igal aastal, tavaliselt kevadel ja sügisel kontserdid
nii Tallinnas kui Tartus. Meie publikul on olnud võimalus
kuulata koos orkestriga esinemas paljusid kuulsaid soliste. Sellel
kevadel oli kavas soome helilooja Esa-Pekka Saloneni “Wing
on Wing”, kus kaasa tegid koloratuursopranid, õed
Anu ja Pia Komsi. Sügisel sõidab orkester kontserdireisile
Budapesti, Zagrebisse, Maribori ja Bratislavasse. Orkestri tegevuse
korraldamine ja nähtavale toomine nõuab väga
suurt ja tõsist tööd, millega te ju põhiliselt
kahekesi õega olete hakkama saanud.
Ise ka imestame, kuidas me seda tööd veel ikka jätkuvalt
jõuame. Pärast viimase kontserdi läbiviimist
3. mail istusime koos, vaatasime lahkuvaid inimesi, tühja
pangaarvet ja mõtlesime, et see on üsna keeruline
elustiil, mille oleme valinud. Minu jaoks on kõige raskem,
et eesti inimesed tahavad küll finantsiliselt appi tulla,
kuid meie maksusüsteemis puudub selge arusaam ja järjepidev
otsus, kuidas kultuuri toetada. Kui mõni ettevõte
või ka perekond tahakski näiteks kas või ERSO-t
toetada, siis kuidas ta seda teha saaks, nii et veel peale ei
peaks maksma. Riik, kes ettevõtlust, ka väikeettevõtlust
soosib, pole loonud võimalust, kuidas need organisatsioonid,
kes midagi reaalset, füüsilist ei tooda, vaid inimesele
hingejõudu ja vaimset tuge annavad, võiksid ellu
jääda. Mujal maailmas on see läbi mõeldud
ja loodud ka süsteem, mis toimib.
Seitsme aasta pärast peame Eesti Vabariigi 100 juubelit.
Mis on siis see, mis maailmas tähelepanu ärataks? Arvan,
et küllap on need kultuurisaavutused, millest maailmale rääkida.
Sellele peaksime küll kohe mõtlema hakkama. PSO on
koos sihtasutusega Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 käivitanud
noore publiku programmi. Juba kolm aastat käib meil orkestris
iga kord 50 last, kellele muusikud tutvustavad oma pille, räägivad
orkestrist ja siis anname tasuta kontserdi 1000 lapsele. See on
väga oluline, et laps tuleks Estonia kontserdisaali, õpiks
tundma meie muusikakultuuri pühamut, teaks, kunas ta valmis
sai, sõja ajal pommitati ja põles ning kuidas taas
üles ehitati. Loodan, et see projekt jätkub ka pärast
Kultuuripealinn 2011 lõppemist.
PSO plakatid
oma eripärase kujundusega torkavad linnaruumis silma. Teksti
edasi andvad kirjatähed pole tavalised, vaid nagu meie karmist
kliimast ja põhjamaistest inimestest inspireeritud ja iga
hooaja tarbeks omanäolised. Ka kontserdikavad on nii oma
formaadilt kui ka disainilt kõikidest teistest erinevad,
rääkimata ulatuslikku informatsiooni jagavast sisust.
Kava ja plakati kujundaja on Kristjan Jagomägi, kellega oleme
algusest peale olnud mõttekaaslased, koos joonestanud,
kleepinud, käinud ka konverentsidel rääkimas, kuidas
see plakatikunst välja kujunes ja kuidas ühe orkestri
identiteet seal kajastub. Tema kujundatud kirjatähed annavad
edasi teadmist kõrgtehnoloogilisest tänapäevast,
digiajastust. Jagomägi on sellest endale teinud olulise visiitkaardi.
PSO tarbeks disainitud graafika on pälvinud tunnustust Stuttgardis
2007. aastal toimunud disainikonverentsil “Face to Face”
ja 2008. aastal valiti Brno graafilise disaini biennaali ning
Moskva graafilise disaini biennaali “Golden Bee” väljapanekusse.
PSO 2007–2008 hooaja plakatiseeria nimetati 10 parima tänapäeva
Eesti plakati hulka.
Peale ühise
töö PSO-ga olete ju Anuga kaasas olnud tema esinemiste
korraldamisel paljudes maades. Praeguseks on ta seisnud kuulsate
orkestrite ees nagu Tokyo ja Jaapani Filharmoonikud, Frankfurdi
ja Baieri Raadio Sümfiooniaorkestrid, Deutsche Kammerphilharmonie,
Bremeni ja Lahti Sümfoonikud, New Jersey Sümfooniaorkester
– kui siin vaid mõnda nimetada, juhatanud veel paljusid
orkestreid Soomes, Rootsis, Kanadas, Austrias, Ameerika Ühendriikides,
Belgias jne.
Anu kontserte korraldades olime algul kahekesi, aga peatselt otsis
üks suur agentuur ta üles ja praegu on Anul hea koostöö
Londonis ja Saksamaal tegutseva suure muusikaagentuuriga. Anuga
on äärmiselt kerge koostööd teha, ta on ideedest
tulvil. Kavade kokkupanek ja pealkirjade väljamõtlemine
sündis meil alati suure entusiasmi ja kiirusega. See protsess
on nii oluline – kuulata koos muusikat ja sellest vaimustuda.
Oleme selles mõttes jäänud mõlemad päris
lapsemeelseks ja mõtleme, et kuni see vaimustus püsib,
on kõik võimalik. Nüüd olen küll
vaid hea õde, kes teda vajaduse korral abistab, sest peale
PSO ei ole praegu muud tihedamat koostöövormi. Anu reisib
ju väga palju, täna ühes kohas, siis lõunane
ja õhtune kontsert teises. See on väga kurnav, aga
ta on aktiivse elustiiliga, teeb sporti, ujub. Arvan, et ta on
heas vormis.
Süvamuusika
armastajad, Estonia Kontserdisaali alaline publik võttis
teate teie asumisest ERSO direktori ametikohale rõõmuga
vastu. Ega see töö ole kergete killast, kas või
orkestri töötingimuste korraldamisel.
Eks ma ise siia konkureerisin, keegi mind ei sundinud. Nüüd
tuleb selle töö tasemel olla. Siin on ikkagi üle
saja inimese, kes kõik on isiksused. Aga selle töö
boonus on ka asjaolu, et suurele tiimile saab toetuda. Muidugi
on see erinevatel eluhetkedel kas kerge või siis ka keeruline.
Esialgu tegelen muusikute ja uue hooajaga, vaadates aasta ette
ja siis juba seitsme aasta taha, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks.
ERSO harjutab siin suures saalis, mis on iseenesest suur luksus.
See on nii, et osa projekte teeme Eesti Kontserdiga kahasse ja
oleme siin allüürnikud. Ma väga tahaksin, et toimetaksime
ühe katuse all sõbralikult. Aivar Mäe on andnud
suure panuse, et Eesti erinevates paikades oleksid super kontserdisaalid,
minusuguste panus on neid publikuga täita. Selleks peame
koostööd tegema erinevate institutsioonidega, et pakkuda
nii Eesti linna- kui ka maapublikule väärilist elamust.
Tänu Aivar
Mäe pingelisele tööle on nüüd suurepärane
kontserdisaal ka Peterburis Jaani kirikus. Maikuu keskel andis
ERSO Nikolai Aleksejevi juhatamisel kontserdi sealsele publikule,
mis soojalt vastu võeti. Arvatavasti meenus teile kohal
olles Peterburi 300. juubelile pühendatud kontsert, mille
te aastaid tagasi koos Neeme Järviga Peterburi Filharmoonia
saalis läbi viisite.
Eesti Kontserdi produtsendina korraldasin tookord suure kontserdi
“Eesti muusikud tervitavad Peterburi”, milles osales
300-liikmeline kollektiiv: RAM, “Estonia” ooperikoor,
Peterburi Sümfoonikud, juhatas Neeme Järvi. Saabusime
sinna 9. mail, mulle anti võtmed ja pidin ise uksed lahti
tegema, et proovi läbi viia. See oli ju pidupäev, maja
oli päris tühi, mulle tuli vastu ainult valvuritädi.
Kui ma teda selle päeva puhul õnnitlesin, vastas ta:
“Mis pidupäev see teie jaoks ikka on...” Targad
inimesed teavad ajalugu.
Neeme Järvist
saab niisiis taas ERSO kunstiline juht, külalisdirigent on
Olari Elts ja Paavo Järvi kunstiline nõustaja. 30.
juunil seisab Neeme Järvi ERSO ees Nokia Kontserdimajas,
juhatades kontserti “Ilm ja maa”, mille alapealkiri
on “Suur ilm saab alguse väikesel maal”.
Muusika on loomulikult võitnud, kui Neeme panus jääb
Eestisse. Eluga tuleb lihtsalt edasi minna. Paljud eestlased võivad
öelda, et nad tunnevad suurt lähedust Neeme Järviga.
Tema käe all on kõlanud rohkesti eesti muusikat, ka
meie nooremate heliloojate teoseid, mille kodeerimist maailmamuusika
kavadesse valdavad või ka julgevad väga vähesed.
Ma arvan, et meie presidendi üleskutse “talendid koju”
on mitmesugustest naeruvääristavatest tõlgendustest
hoolimata väga väärtuslik. Neil inimestel, kes
kannavad Eesti nime maailma, peaks alati olema võimalus
ja koht, kuhu tagasi tulla. Kedagi ei sunnita kodus olema, alati
võib minna, aga jääda eestlaseks. Selleski mõttes
on Neeme tagasitulek väga märgiline.
Kaksikute tähtkujus
sündinutel on suurepärane omadus, et nad ebameeldivaid
asju kuigi kaua meeles ei pea ega tahagi meelde tuletada. Peale
Neeme Järvi ning Anu ja Kadri Tali on selle tähtkuju
muusik ja Neemega isegi samal päeval, kuigi paar aastat hiljem
sündinud Eri Klas. Temagi on PSO toimetamistega ikka kursis
olnud ja nüüd ka ERSO uue hooaja kavandamisel abi andnud.
Teil endal on tulnud aastate jooksul nii PSO kui ka mitmesuguste
teiste muusikakollektiivide esinemisi korraldades maailmas palju
ringi reisida. Kas nüüd Eestisse paiksemaks jäädes
ei tule nostalgiat varasema kireva elu järele?
Kõige raskem on eestlasel, kui ta omas kodus külaliseks
muutuks. Oleme Anuga kogu aeg siinse elu ja inimestega tihedas
kontaktis olnud. Vanema poja Oskariga (4,5-aastane) tuli mul küll
väga palju reisida, ega see kerge olnud, aga Ottol, kes saab
15. juunil kaheaastaseks, on algusest peale rahulik lapsepõlv.
Meie kodu on Põhjarannikul ja abikaasa Martin on mulle
kogu aeg suureks abiks olnud, hoolitsedes nüüd ka nii
maja, aia kui laste huviringide eest. Elame väikeses külas,
kus on hea lasteaed. Lapsed saavad palju väljas ringi joosta,
teiste lastega suhelda, huviringidest osa võtta. Valmistan
seal kord nädalas lapsi ette astuma Jõelähtme
muusikakooli. Algul otsustati hakata tegelema 6-aastastega, aga
osalema tulid järjest nooremad ja nüüd on rühmas
ka juba üks 3-aastane. Kuidas sa lükkad tagasi lapse,
kes laulda tahab? See töö on nii tore, õpin tundma
oma kandi lapsi ja ka nende vanemaid.
Oskar on juba läbinud muusikutee esimese kadalipu. Ta pääses
Jõelähtme laululapse konkursil edasi ja sai Harjumaa
laulukonkursil 4-aastaste seas teise koha. Ema jaoks on see ju
saavutus, tema ise läks rõõmsalt vaid karika
järele ja muidugi meeldis ka preemiaks saadud šokolaad.
Praegu on poistel nii tore vanus, kus tulevad uued sõnad
ja väljendid. Oskar läks ühel õhtul aia
äärde ja kui ma küsisin, kuhu sa siis nüüd
lähed, vastas: “Ma paluksin natuke privaatsust!”
Tahtis minna naabritädi juurde. Kui ta tagasi tuli, küsis:
”Emme, mis see privaatsus on?” Tuli siis selgitada.
Mina pean töö pärast siiski palju kodunt ära
olema, aga meil on armas tädi Urve, keda Otto kutsub „memme”.
Ta on lastega suur sõber ja võin rahulikult oma
töö juures olla. Juulis on ka Anul vaba aega ja siis
oleme muidugi jälle kõik koos.
Kadri on asunud
energiliselt ERSO tulevikuplaane ja nende elluviimist kavandama.
2011/12 hooaja kontserdisarjades on kavas: kolmest kontserdist
koosnev “Jubilate”, mis pühendatakse ERSO 85. juubelile;
“Meistriklassi” sarjas tulevad viiel kontserdil esitamisele
muusikaklassika meistriteosed parimas esituses; “Saagas”
on planeeritud kuus kontserti põneva tausta ja süžeega
teostest ning sarjas “Concerto” viis atraktiivset instrumentaalkontserti
suurepäraste solistide esituses. Dirigendipuldis seisavad
Neeme ja Paavo Järvi, Eri Klas, Olari Elts, Daniel Reuss,
Nikolai Aleksejev, Daniel Raiskin jt. Nende sarjade kavadesse
süvenedes ja esinema kutsutud kuulsaid muusikuid vaadates
on kindel, et ERSO uus hooaeg pakub elamusi, millest ilma jääda
kuidagi ei tahaks.
Kadri juhtimisel on välja kuulutatud ka Põhjamaade
Sümfooniaorkestri 15. juubelihooaja kontserdid 25. ja 26.
novembril Tallinnas ning kontserdireis Euroopasse. Esitamisele
tulevad Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”,
Edvard Griegi Klaverikontsert (solist Mihkel Poll) ja Jean Sibeliuse
Sümfoonia nr. 2.
K&E
soovib õekestele kaksikute tähtkujust jätkuvat
vaimustumist muusikast! Siis on kõik võimalik.
|
|
|
