Kultuur ja Elu 2/2011


Kultuur ja Elu 1/2011

 

 

 

 


 


Poetess Reet Post
laulab väikesest Viljandist

Tekst: JAANIKA KRESSA


Reet Post všikeses Viljandis 2005. aastal. Foto Anna Posalie Uudre

Väikelinnadel on omad vaimud ja üks niisugustest nähtustest, mis annab praegusele Viljandile näo ja hinge, on kindlasti poetess Reet Post, kelle valikkogu „Laulud kodumaale“ ilmus kirjastuses Kentaur.

Muusikat õppinud Reet on olemuselt luuletaja. Ta koosneb helidest ja sõnademängust – plokk ja pliiats, mõnikord ka noodid, on tal tavaliselt kaasas. Nii ilmestab ta oma olemasoluga Viljandi tänavapilti, hõljudes ikka pisut maapinnast kõrgemal. Nii küsib ta ka oma kogu avaluuletuses: Kui sõnad ära mul võetaks? Kui helid mu sõrmede all enam ei kõneleks? Kes oleksin?
Kodumaalaulud on luuletajal kogunenud erinevatel aegadel, mõned on esialgu sahtlisse jäänudki ja vaid väikeses ringis parimatele sõpradele ette loetud. Mullu sügisel, pärast 60. sünnipäeva, mil poetess ilmutas CD-plaadi oma luuletustega, sündis mõte välja anda valikkogu, kus sees ka varasematest kogudest välja jäänud kodumaalaulud.

Ajavihm on pesnud sõna puhtaks

Kummastavalt on mitmed siinsed luuletused pärit just sellest ajast, mil sõnal „kodumaa“ oli eestlaste jaoks küljes väga ebameeldiv vari. Kummaline, ent ajaloo ja tuleviku pärast tasub meenutada, et „Kodumaa“ nime kandis kunagi Nõukogude Eestis väljaantav ajaleht, mis omatahtsi ilmus väliseestlaste postkasti ja vererõhku tõstis. Eestlased ise tähistasid oma maad tollal rõhutatult sõnaga isamaa.
Tundliku meelega luuletajanna on aga tabanud õige hetke: tänaseks on ajavihm pesnud selle sõna jälle puhtaks! See on olnud kui vastus poetessi palvele luuletuses „Pärast pikka põuda“, kus ta pöördub sooja, suveöö vihma poole, paludes, et too värskendaks vaevatud maad ja peseks rahva hirmu ja rahutuse, halastades, kui saab.
Kust küll need kaunid ja haprad, ent ometi jõulised luuletused tulevad? Pärin poetessilt, mis teda elus hoiab ja kirjutada aitab. Reet meenutab endise Viljandimaa praosti, nüüdseks Tallinna leivale läinud Jaan Tammsalu sõnu, et kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju.
„Mulle pole antud nii palju aega, et ma saaksin kirjutada luuletusi, mis mitte midagi ei ütle,“ arvab Reet. „Kirjutan siis, kui teisiti ei saa, kui ma tahan oma rahvale midagi öelda, kui tunnen, et pean kirjutama. Nii, et kirjutan olmest ja kõigest, nagu vahel noored luuletajad, seda ma ei saa – no mis mõte sellel oleks?“
Nii puudubki tal olme- ja olustikuluule täielikult. On kaks südameteemat – ikka ja jälle laulab Reet Post armastusest ja kodust, olgu siis kodumaast või -linnast. Ja tagatipuks usub ta veel sedagi, et ka inimesed on head, hinnates neid teinekord üle. Kuid eks just üks luuletaja saagi ju sellist suhtumist endale lubada!

Hästi juured alla võtnud


Kodumaalaulude valikkogu.

Pühendet P.R.-le

Kik, midä
nännu
ma ilman –
sii es
massa
ju midägist!!

Pa’lt KODU –
Ta nurme,
valge karikakre
ja ristiku,
naar
su katen
säraven silmen –

sedä tahass,
sedä tahass viil
tagasi.

Sügüs 2006 Villändin

Reet Post on vaieldamatult eriline nähtus väikese Viljandi kultuuripildis. Ta ei ole siit läbi jooksmas, vaid on siin sündinud ja õpinguaastatel, kui elas Tallinnas, ikka siia tagasi igatsenud. Reedal on mitmeid Viljandi-teemalisi luuletusi, tänu temale saame oma kodulinna näha luuletaja silmadega.
Linn, mis on minevikus üle elanud palju hiilgavamaid aegu kui viimased kuuskümmend aastat, võib ka nüüd olla siiski õnnelik, sest Reet Posti uues kogus on palju laule pühendatud Viljandile.
Reet Post pole aga ainult luuletaja, tal on üheaegselt kaks muusat ja sama hästi kui sõnade maailmas, tunneb ta ennast ka helide keeles. Reet on oma väikesele Viljandile kirjutanud ka laulu, mille pealkiri ongi „Väike Viljandi“ ja mis uues kogus seisab tagasihoidlikult keset viisistamata luuletusi, leheküljel 16.
Reet on ka üks nendest vähestest viljandlastest, kes igiammuste hingekirjade järgi küll mulk ei ole, kuid on ometi siin, Viljandimaal, väga hästi juured alla võtnud. Nii sügavalt, et juba mitmes kogus ka mulgi keeles luuletanud ja kuulsate mulgi luuletajatega ei seo teda mitte üksi vorm, vaid sageli ka sisu. Nii tuletavad mõned Reeda luuletused, näiteks „Riigikogu istungit jälgides“ või murdekeelne lugu sellest, kuis Eesti läks tillembet tükki oma pühast pinnast pakkuma vene karule, kes aga seda ei tahtnudki, tahtis hoopis tervet... niisugused päevakajalised ja poliitiliselt ärksad salmid meenutavad oma tonaalsuselt kogunisti niisuguseid mulgi klassikuid nagu Hendrik Adamson või Lembit Eelmäe.
Isiklikult ja loominguliselt on Reet Post aga kokku puutunud hoopis Nikolai Baturiniga, kes ka uue kogu koostamisel nõu on andnud ning autori poolt tänuga äramärgitud saanud.

Saatuslik kahestumine jättis iseendaks

Reet on sündinud Viljandis, aastal 1950, mil ümberringi vohas õõvastav nõukogude mentaliteet. Ausatele eesti inimestele tähendas see tugevat kahestumist. Reedale ei tähendanud see aga ainult kodus jõule ja koolis nääre – Postide peres oli mitu kella ja elati korraga isegi kahes aastaajas.
Emapoolt sugulased olid pärit Tartumaalt, ametilt koolmeistrid ja ühiskonnaelu tegelased, Siberi läbi käinud vanaisa olnud rahvamees, koolidirektor, kes juhatas puhkpilliorkestrit jne.
Reeda ema vend oli olnud Saksa sõjaväes ja elas pagulasena Austraalias. „Need kirjad, mis sealt tulid, olid päikeselaigud me elus,“ meenutab Reet. Nii teadis tulevane poetess juba koolitüdrukuna, et kusagil on hoopis teine reaalsus, on vaba maailm, kuhu oleks tahtnud ka ise minna. Onu Kaljule pühendatud luuletused on ka valikkogus ühed kõige enam südamesse minevad. Poetess näeb pagulust teisiti, kui siinmail tavaks on olnud, ta suudab vaimus ulatuda üle ookeani, isegi samastuda juba läinute ja jälle minejatega.
Reeda luuleplaadi (luulet esitavad Indrek Sammul ja Karmela Tennemaa) lühike valik on tehtud pooleldi pagulusest vaadates, ka sellel kõlab mitu luuletust, milles on juttu kodumaalt lahkumise valust ja kahest Eestist. Muusikapalad, mis luuletustega vahelduvad, on valitud samuti teadlikult, mõeldes just neile, kes elanud oma elu eestlastena teispool suurt vett.

Tundis koolimaja iga soppi

„Kui isa juuri otsida, siis Võrumaalt, kuid vanaema oli rännanud lapsena Siberisse paremat maad otsima. Kui sõda lõppes, tuli vanaema Eestisse, isa, kes oli sündinud Kaug-Idas, oleks äärepealt Hiinasse läinud. Ta oli väga avarapilguline, ta polnud pime ega kommunist, vaid tahtis, et maailm paremaks läheks,“ meenutab Reet, et kui ta pioneeriks astus, oli just isa temaga selle pärast pahandanud.
Kooli läks Reet oma ea kohta üsna hilja, sügise lapsena 8-aastaselt, ehk et sai juba esimeses klassis kohe 9. Oli 1959. aasta ja Reet õppis Viljandi Maagümnaasiumi suures punastest tellistest majas, viiendasse klassi minnes aga ühendati kaks kooli.
„Kõik minu klassikaaslased, kes esimese nelja aastaga omaseks saanud, jagati mitme klassi vahel laiali, teised niisamuti,“ meenutab Reet omaaegset haridusreformi. Tundes aga vana maja iga soppi, mõjusid selle väärika hoone seinad kaitsvalt. „Peale tunde me nagu elasimegi koolis,“ meenutab Reet ja kiidab ka oma põhikooliaegset emakeeleõpetajat.
„Eesti keele tunnis oli ikkagi isamaalisust tunda. Õpetaja Priks rääkis meile ka nendest luuletajatest, kes tollal olid keelatud, ja me lugesime klassis vanu raamatuid ette,“ räägib Reet.
Muusikakooli läks ta alles teises klassis. „Sel ajal polnud veel moes sinna väga noorelt minna,“ kinnitab Reet. Viljandi Muusikakoolis õppis ta õpetaja Alma Arraku käe all. „Ma harjutasin tõesti palju, ma kohe tahtsin õppida! Alma Arrak andis nii palju üles ja mina kui kohusetundlik laps tahtsin kõik ära teha! Siht oli mul juba väiksena, et tahan saada klaveriõpetajaks nagu Alma Arrak,“ tunnistab Reet.
See unistus täituski ja Reedast sai klaveriõpetaja. Õpetaja Alma Arrakule pühendatud luuletusi on leida Reeda varasematest kogudest. Viljandi Muusikakoolist möödudes tunneb Reet hinges heldimust veel praegugi. Ja ka kurbust, et tema enda õpetajaaeg selles asutuses lühikeseks jäi.
„Süda läheb alati soojaks, kui kõnnin muusikakoolist mööda ja näen torniklassis valgust,“ räägib Reet. Viljandi muusikakooli hoone sarnaneb Maagümnaasiumi majaga – need punastest tellistest hooned, mis pärinevad 19. sajandi lõpust, annavad Viljandile ilme ja viljandlastele stabiilsusetunde.

Polnud aktiivne, mängis ainult klaverit

Pärast põhikooli tegi Reet valiku Tallinna Muusikakeskkooli (kool kannab aastast 1975 G. Otsa nime) kasuks. Aastakene võõrsil mõjus aga nii, et koju tulles kirjutas ta luuletuse oma imekaunile kodulinnale. „Ikka igatsusest. Selleks peab ära sõitma, et hakata igatsema,“ teab Reet, kes hiljem on Viljandi sünnipäevaks mitmeid luuletusi kirjutanud.
Kuulates Reeda meenutusi, hakkab kahju, et see habras hing on elanud nii jõhkral ajal. Reet ei mahtunud nõukogude õpetaja mõõtudesse: ta on elanud poolenisti väljaspool oma aega ja ümbritsevat reaalsust.
„Ma olen kogu aeg ühtemoodi mõelnud. Vahepeal oli küll niisugune tunne, et kapseldu oma korterisse,“ meenutab Reet stagnaaega.
Kooli ajal oli ta aktiivne isetegevuses, neid ansambleid ja tantsurühmi oli palju, mida ta klaveril saatis. „Tasuta saatjat oli ju kõigil tarvis, aga ma mängisin ainult klaverit, ma polnud poliitiliselt nii aktiivne, et mind oleks välismaale lastud,“ naerab Reet helinal.
Reet meenutab soojalt kunagist Viljandimaa praosti Terasmaad ja tema organistist prouat: „Nad olid kuldsed inimesed ja see oli täitsa stagnaaeg. Ma olin kontsertmeister ja meil oli ansambel, me käisime koos seal vanas majas, kus oli kiriku kantselei, kalmistu vastas. Õppisime jõuluks uusi laule, need olid imeilusad jõulud, me esinesime kirikus,“ meenutab Reet, kuidas talle kodukirikus esinemine saatuslikuks sai ja armastatud töökoha maksis. „Siis kutsuti meid muusikakoolis vaibale... paluti ära minna. Hakati kiusama, vaadati igal hommikul kella, et kas ma ehk hilinen. Ma olin värskelt armunud ja pidin abielluma, tulin tõesti vahel viimasel minutil, mõnikord oli esimene pooltund ka juba möödas...“
Olles veel muusikakoolis õpetaja, palus Reet muusikakoolist ka korterit. „Komisjon käis kodus ja leidis, et pole mul midagi vaja, pean elama vanematega koos. Isal läks kuulmine aasta-aastalt halvemaks, vaatas telekat, keeras aina kõvemaks, kui „Vremja“ tuli. Mul oli parasjagu harjutamise aeg – pole ime, et selline elu närvid läbi kulutas,“ meenutab poetess.
Ta usub, et tervis oleks olnud kindlasti parem, kui oleks saanud eraldi elada. Paraku oli nõukogude ajal noortel peaaegu võimatu korterit saada.


Kaunid õnnesoovid poetessile noortelt luulesõpradelt. Foto Eha Roosalu.

Tuli minna oma teed

Tallinnas õppimise aega peab Reet tänaseni elu ilusaimaks. Sellest perioodist leiame kodumaalaulude kogust pühendusluuletuse Veljo Tormisele, aga ka Jalutuskäigu Toompealt Vabaduse puiesteele.
Pikk maa. Aga väikelinna tüdruk proovis tõesti pealinna ka meetriga mõõta. Tallinnas oli ju peale puiestee veel pisutki vaimset vabadust, oli vilgas kultuurielu, oli palju muusikuid, kellega koos musitseerida.
Tallinnas tutvus Reet ka noormehega, kes sõbrana tänaseni alles: „Jäin talle silma, sest käisin kübaraga, mitte tekliga, olin teistmoodi riides. Esimene tutvus algas nii, et ta jättis mulle kooli kirja, et kui sa tahad Birgit Finnilä plaati, siis tule minuga kohtuma sinna ja sinna. See plaat on praegugi alles,“ räägib Reet mehest, kes kauges nooruses avas talle muusikateatri, lauljate ja õppejõudude maailma.
Kodumaalaulude kogus leiame P.R.-ile pühendatud värsked read: naar/ su katen/ säravan silman –/ sedä tahass viil/ tagasi.
Võib-olla sai liiga vara, kohe pärast põhikooli lõppu vanematekodust lahkumine saatuslikuks – võõra linna hääled sundisid aastaks aja maha võtma ja konservatooriumisse Reet pärast muusikakooli lõpetamist 1971. aastal enam ei läinudki. Ta läks oma teed, töötades klaveriõpetajana ja -saatjana oma kodulinnas. Soojusega meenutab Reet ka tööd ja päris omaette elu Karksi-Nuias. Elu tõi ta aga ikka Viljandisse tagasi ja üksinda kasvatas Reet suureks ka oma andeka tütrekese, kellelt ta nüüd vargsi uue kogu kaudu igatsedes küsib tillukesi rõõmsaid naeruteri.

Naise eluring – oskus hoida omasid

Reet on tõepoolest erakordne ja kordumatu ja meil, tema lugejail, on väga vedanud, et elu, mis pole olnud kerge, pole seda luuletajannat suutnud maadligi suruda. Ta on tõeline poetess, kes ei anna oma luuletusis edasi mitte üksi omaenda tundeid, vaid neis on võimas ja haarav üldistusjõud, mis teebki ühest salmist kunstiteose.
Reedale väga iseloomulik on seegi, et just kodumaalaulude hulgas on laulud, mis kirjutatud kodustele, pereliikmetele ja mis ometigi mõeldud meile kõigile. Lugedes näiteks luuletusi, mis on pühendatud emale ja tütrele, hingavad temaga kaasa kõik tütred ja emad. Oskus hoida omasid hinges – see teeb ühtaegu rikkaks ja samas teeb haiget ning eks selline olegi ühe naise eluring.
Reeda luules on vastuolulisi kujundeid, nagu ongi vastuolulised eestlased. Kord näeb luuletaja venda-õde kõrvuti laulukaare all, siis jälle kodus koorib vend mõnuga venda või teeb selle maailma libe teesklus luuletaja lihtsalt meeletuks.
Positiivset ja lootustandvat on aga kurvast kordades rohkem. Reet on lootusetu romantik ja tema usk inimestesse on imetlusväärne. Ta püüab näha kõiges head, käia ajaga kaasas ja uskuda uuendustesse. Kõike seda seni, kuni ta komistab mõne punaaja rudimendi otsa. Ehk siis Reet Post oma olemusega lükkab kindlasti ümber selle väite, et kunstiinimesed on alati olnud veidi vasakpoolsed. Reedas pole küll kübetki sellist, mis teda kurale kisuks, ja sellisena on ta meie postsovetlikus päevas ju pärl. Kingitus, mis annab ühele rahvale natukenegi südametunnistust tagasi, sest see, kuis Reet muretseb Eesti ja tuleviku pärast, on liigutav.
Reet Post kuulub põlvkonda, kes oleks ilma pidanud tegema okupatsiooniajal, kuid ta ei sobinud sinna. Praegu esindab ta neid mäluga eestlasi, kes oskavad vabadust hinnata, kuid kellest hirm lõplikult lahkunud pole.

Rõõmustab sõnade ja tegudega

Meis endis liig vähe / on armastust – on poetess sõnastanud põhiküsimuse. See on vist sama, mida paguslased mõtlevad, kinnitades, et inimesed on muutunud...
Poetess ise on, soovist maailma paremaks muuta, läinud sõnadest tegudeni. Nagu haldjas ilmub ta Viljandis välja õigel hetkel, rõõmustab oma klaverimänguga näiteks juhuslikke Jaani kirikusse sattunud välismaalasi või toob küüditamise mälestuspäeval oma osavõtliku ja sügava sõnavõtuga päikese pilve varjust välja. Reet on ühtaegu vanamoodsalt pidulik ja samas käib ta rõõmsalt uuendustega kaasas. Viimastel aastatel on ta viljandlasi rõõmustanud paljude peenetundeliste luulekavadega, tutvustades Marie Underi, Edith Södergrani, Helena Anhava, Kathrine Grondahli, Eva Runefeldi, Ernst Enno, Eerik Purje, Guntars Godinsi, Nikolai Baturini ja paljude teiste põhjamaalaste luulet. Kavade puhul on alati luulega samaväärselt oluline olnud muusika valik.
Elu on Reeda, mitte just ta enda valikul, viinud lapsepõlve vanast Viljandist ära Männimäe magalarajooni, kuid ka seal püüab Reet näha vaid ilusaimat. Ta kiidab aknast avanevat kaunist vaadet, käib terviserajal ja allikal ning linna endassegi on sealt ju vaid kena jalutuskäik.
„Viljandi on väga ilus linn! Igal pühapäeval, kui kirikusse lähen, vaatan, kui palju on meie linnas lilli! Siin on mu kodu ja kodutänavad, järv ja ilus loodus, siinsed majad on mulle juba lapsest saadik tuttavad, mulle meeldivad just vanad puumajad ja eriti niisugused aiad, mis pole viimase peal viimistletud. Ma ei tahaks elada üheski teises linnas!“ kiidab Reet.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv